Vadjamaa tiivulised sünoptikud

tekst: Jaan Jõgi,
geograaf

Algusosa KE 3-2022

Kuuldavasti oskas vanarahvas loomade ja lindude keelt, targemad mehed tundsid isegi ussisõnu. Muistsed inimesed olid osakesed loodusest ning kõnelesid sageli oma metsas elavate naabritega maast ja ilmast. Ilmaoludest tõid teateid linnud, kes liikusid laiemalt ringi.

Käesolevas artikliseerias on tehtud katse heita pilk vadjalaste rahvameteoroloogiale. Loodusrahvana elades Läänemeremaade heitlikus kliimas oli neile oluline ennustada saabuvat kevadet või talveilma.
Artikli esimeses osas vaatlesime lähemalt, mida vanadele vadjalastele ennustasid kanad, pääsukesed, piiritajad ja lõokesed. Selles osas uurime aga, milliseid ilmatarkusi meile edastavad varesed, peoleod, varblased, kajakad, kured, haned ja luiged.

Varesed

Varesed on värvuliste seltsi kõige suuremad liigid. Nendest Vadjamaa elanikud on kõige tõenäoslikumalt hallvares (Còrvus coròne) ning vahel ka mustavärviline künnivares (Còrvus frugilègus).
Nende lindude ühele silmatorkavale omapärale juhtis korduvalt tähelepanu ülikoolikaaslane, nüüdseks juba manalamees Hardo Aasmäe: “Varesed on ainukesed värvulised, kes ei säutsu!”
Hallvarestel on kahevärviline sulestik: pea, kael, tiivad, saba, nokk ja jalad on mustad, muu sulestik hall. Linnud kaaluvad 460–600 gr. Armastavad elada inimeste läheduses, kas parkides, talusid ümbritsevatel puudel või külade lähedases metsaservas.
Künnivares on hallvarestest saledamad (kaaluvad 310–490 gr) ning sirgema ja peenema nokaga. Sulestik on must, kuid lõuaalune, noka ümbrus ning põsed on osalt paljad ja valkjad. Künnivaresed elavad kolooniatena asulates, parkides, lähedastes metsasaludes. Eesti linnuhuviliste teada ei ole künnivares kõige igapäevasem lind, teda esineb kohati ja paiguti ta puudub.
Paljudele inimestele tuleb üllatuseks, et varesed on rändlinnud. Varesed kraaksuvad ja vaaguvad kõikjal ju aastaringi. Tegelikult rändavad meie alade varesed talvituma lõunapoole: Leetu. Poolasse ja Saksamaale. Asemele tulevad aga põhjapoolsed linnud Soomest, Rootsist ja Venemaa Karjalast. Nii on kogu aasta vareseid näha ja nende rändest teavad vaid linde rõngastavad teadlased.
Kevadel saabuvad künnivaresed esimese rändelainega, ka hallvaresed on varajased tulijad, kes jõuavad kodumaile juba veebruari lõpul või märtsi alguses. Sellel ajal ongi vareseid kõige rohkem, sest lindude saabumine langeb kokku ajaga, kui põhjapoole asuvad teele siin talvituvad varesed.
Meie vareste sügisene äraminek algab juba septembris. Vareste käitumise ja häälitsuste järgi ennustavad mitmel pool rahvameteoroloogid saabuvat ilma. Vadja ilmatargad ennustavad
vareseid vaadeldes hea või halva ilma tulekut ning külma või sooja saabumist.
1. Me kaco, kuza varez märnäb! Kui märnäp kõrkõal, siz on cülmä. A ku matalalt, siz on sõjaa. I ni õlici. – Mine vaata, kus vares karjub! Karjub kõrgel, siis tuleb külma. Aga kui madalal, siis tuleb sooja. Ja nii oligi. /VE XII 37(26)>Luuditsa, Ivo (Ivan) Leontjev, 1968.
2. Varõz räägab, sis sõjaa leeb. – Vares vaagub,siis läheb soojaks.
/VE I 101(65)>Kattila, Peen-Õtsa, Anna Antonova, Friina Antonova, 1942.
3. Varõz braakõõb, kehnoa ilmaa tääb. – Vares kraaksub, ennustab halba ilma. /VE III 107(27)>Luuditsa, Miko Pimenov, 1960.

Peoleod

Peoleo (Oriolus oriolus) on Euroopas laialt levinud väga ilus lind. Täiskasvanud isalind on valdavalt kollane, nokatüvikult kulgeb silma suunas must riba. Tiib on must ja kollase laiguga. Tüürsuled on mustad erekollaste tipuääristega. Emaslind erineb keha ülapoole kollakasrohelise värvuse poolest, alapool on aga hallikasvalge ja sabaalune erekollane. Linnuke on enam vähem rästaga sama suur.
Peoleo näitab harva oma ilu ja on väljanägemise poolest vähetuntud. Linnu on kuulsaks teinud tema laul, tema imeline hääl, mis on osalt suurepärane, osalt aga inetu. Tema laul on pikk ja koosneb kriiskavatest ja sädistavatest tasastest helidest, ent lõppeb kauni viisikeerutusega, mis “fiuliüu” taoliselt kõlab. Need on nukra varjundiga puhtad flöödi-hääled, kuid võrdlemisi valjud. Iseäranes kaunilt kõlab see siis, kui pärast kevadist saabumist võistlevad oma koha eest kaks või kolm isaslindu omavahel.
Rahva seas on tuntud erutunud linnu vali ja ärev kädistamine, mis meenutab tigeda kassi kräunumist, kellele on saba peale astutud. Siit pärinevad nimetused nagu metskass või ka vihmakass, sest tihtipeale järgneb peoleo kräunatustele vihmasadu.
Vadjalaste teada ei tohtinud peoleo juua vett mujalt kui puulehtedelt ja teda nimetati ka vihmakulliks, vihmalinnuks või vesilinnuks.
Inimese lähenedes vaikib peoleo laul ja linnuke ise poeb peitu. Vaid harva vilksatab lehestikus kaunis erkkollane sulestik. Peoleo ehitab oma pesa hõredatesse kuivadesse kaasikutesse, harvem männi- võt segametsa puudu ülaossa kahe oksaharu vahele rippuma.
Peoleo on rändlind, kes talvitub Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, Madagaskaril, Indias ja Sri Lankas. Kevadel naaseb kodukohta hilja, viimase neljanda rändelainega maikuu lõpupäevil. “Peoleo tulek tõmbab heleda joone meie kevade üldisesse edukäigusse: tema ilmumisel jõuab kätte aasta toredaim aeg, mis toomingaõitega algab ja sireli õitsemisega lõpeb” kirjutas sajandi eest Kaigorodov.
Agrometeoroloogiliselt langes peoleo tulek ühte lina külviajaga ja kartulipanekuga. Rahvasünoptikutele oli peoleo ennekõige vihmasaju ennustaja.
1. Vihmalintu se räägäb, leeb vihma, piu piu ain tsüzüb vihmaa. Jueellaz etti kase lintu saab juvva ävä lehhõ päältä. Seneperäs tam tsüzüb vihmaa. – Kui vihmalind (peoleo) häälitseb, siis tuleb vihma. Piu, piu üha küsib vihma, Üteldakse, et (see) kaselind saab juua haavalehe pealt. Seepärast ta küsib vihma. /VE IX 319(63)>Mati, Marja (Maria) Bornova, 1958.
2. Vihmalintu räägab, leb vihma. – Vihmalind (peoleo) häälitseb, tuleb vihma. /VE II 91(23)>Mati, Marja (Maria) Boronova, 1958.
3. Meiel ain juõllaz, etti taitaa leeb vihma. Krääkkõja lintu jo krääkab täm vai saab juvva ävä lehhõ päält. – Meil öeldakse alati, et võib- olla tuleb vihma. Prääksuja lind juba prääksub. Tema saab juua haavalehe pealt. /VE IX 149(9)>Mati, Marja (Maria) Boronova, 1965.

Varblased

Agressiivse loomuga jultunud “euroopa tänavapoiss” on koloniseerinud pea terve maakera ja teda võib kohata kõikjal, kus elavad inimesed. Vaevalt on inimest, kes poleks varblast näinud.
Meie laiuskraadidel tegutsevad põhiliselt kaks liiki: koduvarblane (Pàsser domèstcus) ning põldvarblane (Pàsser montànus). Tavaline vaatleja nende vahel vahet ei tee. Koduvarblase sulestiku üldvärvus on ülalpoolel pruunikas, alapoolel valkjas. Terasemal uurimisel võib märgata, et põldvarblase pealagi on punakaspruun ja valkjashallid põsed on musta laiguga. Kaigorodovi järgi on põldvarblasel kaks valget vöödikest tiibadel, kummalgi valgel põsepoolel must märk ning kaela ümber valge võru. Ka on koduvarblane põldvarblasest veidi suurem.
Varblased armastavad elada inimasulate läheduses, taluõuedel või linnades. Seal leiavad linnud räästaalustes, pööningutel või küünides – lautades häid pesaehituse paiku ning soodsaid toitumistingimusi. Poegi toidavad varblased tõukude – putukatega, täiskasvanud linnud söövad hea isuga ka põldudel valminud viljateri.
Linnuteadlaste hinnangul on koduvarblane maailmas kõige enim levinud looduslik linnuliik. Maailma vallutamisel aitab kaasa linnu agressiivne iseloom ja valmisolek võidelda konkurentidega, isegi neid tappa oma pesapaikade ja toidu kaitseks.
Varblase suuremad vaenlased on kodukassid ja teised kiskjad ning röövlinnud. Varblaste eeliseks teiste lindude ees on kiire paljunemine. Ka on ta kiire kohaneja ning hea õppija. Näiteks on täheldatud, kuidas varblased poeuste avamiseks lendavad teadlikult l iikumisandurite ees, pääsedes sisse võib ju poe põrandalt näpsata midagi maitsvat. Tabava kokkuvõtte tegi oma raamatus M. Mäger: “Varblane on ikka varblane! – naljakas ja armaski oma jultumuses.”
Põldvarblane lendab kevadel põldudele, metsatukkadesse või jõeorgudesse pesitsema. Hilissügisel ilmub ta ühes noorte lindudega inimese elukohtade lähedusse – küladesse, alevikudesse või linnadesse talvituma. Nii annab põldvarblane linnaelanikudele märku talve tulekust. Siiski aitab varblaste käitumine vadja maarahval ka ennustada lähemal ajal saabuvat ilma.
1. Taitä lep säästä, ko värvod lennelää. – Võib-olla tuleb halb ilm, kui varblased lendavad, /VE III 97(14)>Luuditsa, Ogru Nesterova, 1960.

Kajakad

Kajakad on rannikulinnud, nad elavad mere ääres, järvedel või jõgede kallastel. Kajakad on veelinnud ja nende lühikeste jalgade eesvarhaste vahel on ujulestad. Hall, valge, pruun või must sulestik on tihe ja paks. Tiivad on pikad, sageli konksjalt allapoole käändunud nokk onn keskmise pikkusega. Kajakad on väga osavad lendajad, tublid kõndijad ja ülihead ujujad, kuid nad ei sukeldu. Meie laiustel elavad kajakad on rändlinnud.
Võib oletada, et muiste puutusid vadjalased kokku sagedamini kalakajakaga (Larus canus). Ta on umbes varese suurune lind, kellel on kollane nokk ja jalad, sinakasvalge sulestik ning mustvalgete otstega tiivad. Elutseb kolooniatena mererannas või Karjala suurtel järvedel.
Kajakate rännet on raske jälgida, sest sügisel soojematele maadele lennanute asemele tulevad külmamatest põhjamaadest teised linnud. Raske on vahet teha, kes on “omad” ja kes “võõrad”. Nii on inimese pilgu all kajakad aastaringselt ja enamasti ei saagi aru, et seltskond on vahetunud. Selgust saab tuua rõngastumisega.
Näiteks eesti kajakad lendavad sügisel mööda rannajoont Taani suunas ja sealt edasi lääne suunas kuni jõuvad lõpuks Hollandisse. Samal ajal talvituvad merel teadmata päritolu kajakad. Kajakad sügisränne algab septembris-oktoobris ja viimased lahkuvad novemri lõpul ja detsembri alguses. Kevadel saabuvad nad koos jäälagunemise algusega märtsis või aprillis.
Rannikurahvaste on kajakaid austanud, sest nende kogunemine reetis kaluritele kalaparvede asukoha meres. Läheneva tormi eel lendasid aga kajakaparved maismaale ja hoiatasid nii rannarahvast saabuva ohtliku ilmamuutuse eest.
Poisikesepõlvest mäletan juba esimesel eesti-ajal merd kündnud vanade merekarude juttu, et kajakad on merel uppunud meremeeste hinged. Kajaka surmamine maksis alati tapjale kätte. Kahjuks on tänapäev toonud kaasa muutuse. Mart Mäger kirjutab: ”Mereavaruste linnust, vabaduse ja uhke üksinduse sümbolist on inimeste manulisena tulnud prügikastipuistaja, solgis ja räpas tuustija, kiskleja leitud pala pärast, kerjus turuplatsidel, lärmaja tänavatel, lennuväljade oht.”
Vadjalaste ainus kirjapandud ilmatarkus pärineb veel kajakate legendaarsest minevikust ja hoiatab inimesi saabuva tormi eest:
1. Kajagat ko lentääväd jo cüllää, sis täätävät tormia. – Kui kajakad lendavad juba külla, siis nad ennustavad tormi. /VE XII 109(13)>Liivtšüla, Konstantin (Kostja) Leontjev, 1968.

Kured, haned ja luiged on Läänemere ääres elavate rahvaste seas tuntud ilmaennustajad. Suve minekust karmiks sügiseks ja külmaks talveks kõnelevates ilmatarkustes kõneldakse neist lindudest tihti koos. Nii on see ka vadjalaste ilmaennustustes.

Kured
Sookurg (Grùs grùs) on Euraasia põhjaosa põlisasukas. Ta elutseb Norrast ja Saksamaa idaosadest kuni kurja kuulsusega Kolõma jõeni.
Kuigi tagasihoidlikult hall on sookurg silmapaistev lind. Ta on suur lind, kaalub ca 4–7 kg. Tiibade sirulaiuse 2–2,5 m juures ei jää ta lend kellelegi märkamatuks. Pikkade jalgade tõttu torkab lind ka maastikul patseerides silma.
Pesitsevad inimesest võimalikult kaugetes soodes, liigniisketel luhtadel või järvede kallastel. Toitub taimedest, peamiselt marjadest, seemnetest, noortest rohuvõrsetest ja teravilja orastest. Ei ütle ära ka limustest, mardikatest, madudest ja hiirtest. Erilise kuulsuse on kurg saavutanud konnade sööjana.
Sookured on rändlinnud ja kõik me oleme koolis laulnud kurgede rännuteest Egiptimaale. Kurgede kolmnurk taevas ja kõrgustest kostev kurblik “kurluu, kurluu” ei jää kellelgi märkamata. Tähistab see ju pimedate hallide ilmade saabumist, ka sajused külmavõitu sügispäevad on saabumas.
Kevadel saabuvad sookured märtsi keskel kuni aprilli alguseni. Enne pesitsemise algust toimuvad kuulsad pulmamängud ehk kurgede tantsud. Pesitsevad hajusalt hoidudes üksteisest kilomeetrite kaugusesse.
Sookurg lahkub meil pesapaikadest augusti teisel poolel ja läbiränne kestab oktoobri lõpuni. Rännatakse Hispaaniasse, Põhja- ja Ida-Aafrikasse ning Türki. Lennatakse suures kõrguses kuulsas kolmnurkses rivis, mida nimetatakse kiilriviks.
Sügisene ränne toimub kahes laines, esimene augusti keskpaigast kuni septembri alguseni ning vadjalastele tähendas see karmide sügistormide algust. Teine ränne toimub olenevalt aastast kas septembri alguses, keskpaigas või lõpus. Siis hakkab õhk jahenema ja öösiti esinevad tihti maapinnal öökülmad.

Haned
Võimalikest metshane liikidest pesitsesid muiste vadjalaste aladel hallhaned. Hallhani (Anser anser) on suur, jässaka kehaehitusega lind. Tal on suhteliselt pikk kael, jämeda nokaga väikesevõitu pea ja ujulestadega mõõduka pikkusega jalad. Sulestik on ülalpool hallikaspruun, mis seljal ja nimmepiirkonnas läheb tuhkhalliks. Küljed on heledate põikvöötidega hallikaspruunid ja kõhul on mustad laigud. Suhteliselt suur lind, kaalub 2,5–4,4 kg.
Hallhani on rändlind, kes kevadel saabub väga varakult esimese lainega juba märtsi alguses. Enamik veekogusid on siis veel jääkatte all, lumi on maas ja leidub vaid sulavee lompe. Ränne on lõppenud aprilli teises pooles. Hallhanede tüüpiline elupaik on jõelammid, järvede kaldaid ääristavad roostikud, ka sood ja märjad luhad, kuhu emased ehitavad maapinnal asetseva pesa.
Lind on taimetoitlane, sööb veetaimede võrseid, kui ka maismaal rohttaimede võrseid. Ei ütle ära viljapõllul teravilja võrsetega ja talivilja orastega maiustamast, mis on taganud linnule kurja kuulsuse põllumeeste seas.
Sügisene äralend toimub septembri teises pooles ja kestab oktoobri lõpuni. Haned on Läänemeremaades laialt tuntud sügiseste öökülmade ennustajatena.

Luiged
Kauneid valgeid linde ümbritsevad müüdid, neist pajatavad klassikalised muinasjutud ja kõikjal kaasneb luikedele inimeste imetlus. Kuid muistsetele küttidele olid luiged ka oluliseks jahilinnuks.
Meil on põhjust vaadelda lähemalt kühmnokk-luike (Cygnus olor), kes on vadja aladel pesitsejaid. Kühmnokk-luige sulestik on üleni valge, tal on võimsad 57–62 cm pikkused tiivad, punane nokk ja ujulestadega jalad ning lind kaalub 8–13 kg. Pesitseb mererannal või järvekalda roostikus või ka laidudel. Sinna ehitab ta oma pesa mitmeks aastaks. Omaks tunnistatud pesitsusala kaitseb kühmnokk-luik tarmukalt sissetungijate eest.
Luigepere jääb kokku sügiseni, et pojad sirguksid talveks täiskasvanuks. Pikk ja graatsiline kael on luigel tarvilik toidu hankimisel – nii küünitab ta noka veekogu põhjamutta ning jahib sealt söögipoolist.
Luiged on rändlinnud, kellest kühmnokk-luik pesitseb nii Vadja- kui ka Eestimaal, teised peatuvad siinmail valdavalt läbirännul, teel kaugemale. Kevadrändel on luiged esimeste saabujate seas, kui veekogud on veel jääkaane all ja lumi alles hakkab sulama. Käes on märtsi keskpaik ja loodus alles valmistub ärkama.
Sügisene äralend algab hallade ja pakase saabumisega ja toimub oktoobris – novembris. Talvituspaigad võivad olla Vahemere rannikul, kui ka Inglismaal, Hispaanias või mujal, kuhu linnud on jõudnud piki mereäärt läänekaarde lennates. Luikede lahkumine ennustab saabuvaid lumesadusi.
1. Kured lentääd – kurj ilmoi, haned lentäd – hallavvära. – Kured lendavad – kurjad ilmad, haned lendavad – halla oht. /VE IX 254(32)>Vanaküla, Mihkel Vader, 1960.
2. Anõd mennää, hallat tulla, luikod mennää, lumi tullaa. – Haned lähevad, hallad tulevad. Luiged lähevad, lumed tulevad. /VE IX 309/10(10)>Liivtšüla, Konstantin Leontjev, 1965.

Kasutatud kirjandus
1. Adler, E. Vadjalaste endisajast I. – Tallinn, 1968.
2. Ariste, P. Vadja rahvakalender. – Valgus, Tallinn, 1969.
3. Kaigorodov, D. Lindude riigist. – Varrak, Tallinn, 1923.
5. Loomade elu. 6.köide. Linnud. – Valgus, Tallinn, 1980.
7. Mäger, M. Linnud rahva keeles ja meeles. – Koolibri, Tallinn, 1994.
8. Mälk, V. Vadja vanasõnad. – Eesti Raamat, Tallinn, 1976.
11. Želnin, V. Läbi aastaaegade. – Valgus, Tallinn, 1985
12. Želnin, V. Linnud… / Inimene ja ilm. – Valgus, Tallinn, 1970.
13. Tõllassepp, A. Vanasõnad ilmadest. – Rahvaülikool, Tallinn, 1920.
14. Tõllassepp, A. Meteoroloogia kõigile. – Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1960.
15. Valker, T. Pääsukesed kuulutavad ilma soojenemist. – Maaleht 2018.