Vadjamaa tiivulised sünoptikud

tekst: Jaan Jõgi, geograaf

Kuuldavasti oskas vanarahvas loomade ja lindude keelt, targemad mehed tundsid isegi ussisõnu. Muistsed inimesed olid osakesed loodusest ning kõnelesid sageli oma metsas elavate naabritega maast ja ilmast. Ilmaoludest tõid teateid linnud, kes liikusid laiemalt ringi.

Käesolevas artikliseerias on tehtud katse heita pilk vadjalaste rahvameteoroloogiale. Loodusrahvana elades Läänemeremaade heitlikus kliimas oli neile oluline ennustada saabuvat kevadet või talveilma.
Rändlindude kevadine saabumine seostub üldjoontes soojemate ilmade saabumisega. Populaarne rahvameteoroloog, piibuga mees Vadim Želnin on lindude rände alguse seostanud valge aja kestusega ööpäevas, valguspäeva pikkusega. Valguspäev hakkab lühenema sügisel ja see annab rändlindudele märku äralennuks. Igale linnuliigile on omane valguspäeva pikkus, mille juures valmivad lindude suguhormoonid ja nad hakkavad pesa punuma.
Rändlindude kevadist saabumist näeb Želnin reeglipäraste lainetena. Esimene laine algab juba siis, kui lumi katab veel maapinda ja veekogud on jääkaane all. Siis saabuvad lõunast tagasi künni- ja hallvaresed, lõokesed, kanepilinnud, kiivitajad, roherähnad jt. Teine laine algab veekogude jääst vabanemise ajal. Tagasi koju jõuab enamik veelinde, metsvindid, linavästrikud jt. Kolmas laine algab koos maikuu saabumisega. Saabuvad käod, pääsukesed jt. Neljas laine toimib ajal, mil ilmad on jäänud püsivalt soojaks. Talvekorteritest jõuavad tagasi rukkirääk, peoleo jt. Esimese ja teise lainega tulevate lindude saabumise aeg sõltub sellest, kas kevad on varajane või hilineb.
Meteoroloogid peavad lindude järgi tehtavaid ilmaennustusi huvitavateks ja uurimist väärivateks. Kuid olulise puudusena toovad nad esile selliste ennustuste ebapiisavat põhjendatust. Ain Kallis leiab, et lindudel kukub päris hästi välja jsut lühiajalised ilmaennustused.

Vadja vanarahva ilmatarkusi

Mida õpetasid linnud vanadele vadjalastele saabuva ilma ennustamise kohta, on meieni jõudnud rahvameteoroloogiliste ilmatarkustena. Artiklis kasutatud ilmatarkused pärinevad prof. Paul Ariste käsikirjalisest kogust “Vadja etnoloogia”, samuti Elna Adleri (1968) ja Vaina Mälgu (1976) monograafiatest.
Vadjamaal olen käinud kahel korral üliõpilaspõlves. Esimest korda 1968 aasta augustis Ariste juhitud keeleretke koosseisus. Siis avanes mul võimalus küsida keelejuhtidelt esivanemate ilmatarkuste kohta. Vastused pani kirja professor ja lisas neist huvitavamad oma vadja vanasõnade kogusse. Teist korda sattusin Vadjamaale 1969 aasta jaanuaris – veebruaris koos Tõnu Seilenthaliga, kes oli seekord vadjalaste ilmatarkuste ülesmärkija. Need sedelid säilisid tänaseni käesoleva töö autori materjalide hulgas ning on märgistusega JJ&TS lisatud all toodud käsitlusse.

Kanad taluõuel. Foto: Ajapaik

Kanad

Kõige järjepidevama jälgimise all olid omaaegses taluperes kahtlemata kodulinnud. Vadjalastelt on meieni jõudnud vaid kanadega ja kukkedega seotud ilmatarkusi. Kana ehk täpsemalt kodukana (Gallus gallus domesticus) kodustasid inimesed juba aastatuhandeid tagasi. Meie kodukanade esivanemaks sai puna-džunglikana ehk bankiva kana. Ta oli üks paljudest Indias ja Kagu-Aasias elanud metskanade liigist.Kanade kodustamine sai alguse Kagu-Aasias ja seda põhjustasid linnu võitlusomadused. Nii said tema saatuseks kukevõitlused. Alles hiljem hakati kanu pidama kodulinnuna munade ja liha saamiseks.
Vanasti ennustati sageli ilma kodukanade käitumise alusel, kuid vadjastelt on kirja pandus domineerivad kukkede tegevusega seotud ilmatarkused. Enamasti on tegemist lühiajalise, mõne tunni või homse ilma ennustamisega. Muutuvat ilma kuulutab kukkede laul. Kuked kuulutavad kolme tüüpi ilma tulekut: halb ehk paha ilm, hea ilm ning muutuv ilm.
Ka suudavad kuked ka vihmasaju tulekut ette aimata. Mõnikord on vajalik tähele panna ka kuke laulmise aega, kas toimub see õhtul või hommikul.
1. Päiväl ku kukko laulaa, se on ilman müdos. Hüvast ilmast tutto paha ilma. Ku pahäst ilmäst laula. Sis tullo hüvä ilma. – Kui päeval kukk laulab, see tuleb ilmamuutus. Heast ilmast tuleb paha ilm. Kui paha ilmaga laulab, siis tuleb hea ilm. /VE XII > Luuditsa, Jelena Pimenova, Viitinä, 1968.
2. Ku kukko ohtogos laulob, ilma muutoz leb. – Kui kukk õhtul laulab, tuleb ilmamuutus. /VE III 107(25)>Luuditsa, Miko Pimenov, 1960.
3. Nüd leb ilmaa muutoz, ohtogos kukko laulob. – Nüüd tuleb ilmamuutus, õhtul kukk laulab. /VE III 108(42)>Luuditsa, Miko Pimenov, 1960.
4. Kukko laulab märänu ilmannallaa. – Kukk laulab enne paha ilma. /VE XII 109(20)>Liivtšüla, Konstantin (Kostja) Leontjev, 1968.
5. Õmõn leb vihma. Kukko ajja pääl lauloob. – Homme tuleb vihma. Kukk laulab aia peal. /VE III 142(10)>Luuditsa, Miko pimenov, 1961.
6. Hakat pajatatti mikä lep kukõd ratlöaz laulaa, vajõltup sää. – Eided rääkisid: kui kuked lõhuvad laulda, muutub ilm. /VE II 83(37)>Mati, Marja Boronova, 1959.
7. Vanarahvaz ain juõlti ni: mita lep kuked ratkõaz laulua. Atuõb mittäid säätä… – Vanarahvas ütles alati nii: Kui kuked lõhuvad laulda, tuleb mingisugust halba ilma. /VE IX 157/8(26)>Mati, Marja (Maria) Boronova, 1965.

Kanade käitumise järgi ennustasid vadja ilmatargad ilma pikemalt – milline on saabuv kevad ja kuidas hakkab kasvama karjamaadel kosutav värske rohi. Ennustused põhinevad kevadet kuulutavate sulailmade saabumisele mingil kindlal rahvakalendri tähtpäevaks.
Alltoodud vanasõnades on nimetatud järgmisi vadja rahvakalendri tähtpäevi (Ariste, 1969): Küünlapäev, streteńńi, oli peamiselt kiriklik püha, mida tähistati 2. veebruaril; ukj. 15. veebruaril. Oudekkeipäeva, ouekki tähistati 1.märtsil; ukj. 14.märtsil. Ei olnud eriti populaarne püha, pidusi ei peetud kuid ennustati suvist viljasaaki. Ka tähistasid need naised, kel oli siis nimepäev. Jüripäev, jürtši oli 23. aprillil; ukj. 6. mail. Vadjamaal oli see karja väljalaskmise päevaks, mil jälgiti vanu kombeid, et tagada karjale õnne. Kevadine nigulapäev, tševad-mikkula oli 9. mail; ukj. 22. mail. Kevadise nigulapäeva ajal alustati künnitööga ja asuti vilja külvama.
Järgnevates ilmatarkustes ennustatakse saabuva kevade iseloomu ja rohukasvu esimeste sulade järgi. Sula fikseerisid kanad, et kas leidub looduses vaadeldaval päeval nii palju sulavett, et kana saaks juua. Kanadega seotud ilmatarkusi peaks olema aga palju rohkem ja autor oleks neile viitavate märkuste eest tänulik.
8. Oudeki päiväl kana ku ep sa juvva, siz on pittšä tševäd. – Kui kana ei saa oudekeipäeval juua, siis on pikk kevad. /KKI 36, 126/7(14)>Liivtšüla, Nadoža (Nadežda) Leontjeva. (Mälk, 1976, lk.192, nr. 366).
9. Ku stretinan kana sab juvva, siz jürtšin ärtšä sap süvva. – Kui küünlapäeval saab kana juua, siis jüripäeval saab härg süüa. /KKI 36, 136(23)>Liivtšüla, Kostja (Konstantin) Leontjev. (Mälk, 1976, lk. 238 nr. 509).
10. Stretinan ku sap kana juvva, siis sab jürtšipäiväl borona süvva. – Kui küünlapäeval saab kana juua, siis jüripäeval saab lammas süüa.
/KKI 36, 116(65)>Mati, Maarja (Marja, Maria) Boranova. (Mälk, 1976, lk.238, nr.509).
11. Ku strennipäivällä kana sab räsästilkessa juvva, siz borana sab jürtšinä süvva. – Kui küünlapäeval saab kana räästatilgast juua, siis lammas saab jüripäeval süüa. /KKI 36, 167(1)> Mati, Maarja (Marja, Maria) Boronova. (Mälk, 1976, lk.238, nr.509).
12. Ku kana jürtšina job, a mikkulan jo söb lehmä rohta. – Kui kana jüripäeval joob, siis juba nigulapäeval sööb lehm rohtu. /KKI 36, 173(4)> Mati, Olga Ivanova. (Mälk, 1976, lk.238, nr.509).

Pääsukesed

Eesti rahvuslinnul suitsupääsukesel on pikk sabahark ja pealt sinkjasmust sulestik. Tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune. Foto: Flickr

Graatsilitsed ja seltsivad pääsukesed võluvad kõiki, kes nendega kokku puutuvad. Iidsetest aegadest on pääsukeset olnud maarahva õnnelinnuks. Nad armastavad pesitseda avatud talude, külade jm. inimasulate läheduses. Sõbralikud ja intelligentsed linnud on tänaste päevadeni tuntud usaldusväärsete ilmaennustajatena.
Läänemere rannikualadel pesitseb neist kolm perekonda ning liiki: suitsu-, räästa- ja kaldapääsuke. Tänapäevase inimese silm on looduse suhtes jäänud töntsimaks ja tihtipeale juhtub, et isegi maainimesed ei tee nende vahel vahet: “Ühed pääsukesed kõik!” nendib Mart Mäger.
- Suitsupääsuke (Hirùndo rùstica) on eestlaste rahvuslind. Tema tundemärgiks on pikk, kaheharuline sabahark. Ta ehitab oma pealt lahtise pesa hoonetesse, lauda-, talli- või pööningutalade külge. Laut oma rohkete putukatega pakub lindudele meelepärast toitu.
Pesitsevad pääsukesed tõid majale üldist õnne. Suitsupääsuke on rändlind, kuid valitud pesapaigale on ta väga truu ning kevadel oma lõunamaalt koos soojaga naasedes pöördub ta sinna ikka ja jälle tagasi. Sügiseti kogunevad suitsupääsukesed parvedesse, et alustada oma rännuteed Põhja-Aafrikasse. Linnuparved lendavad merelahti või järvi ümbritsevatesse roostikesse ööbima. See on muistsed loodusteadlased viinud mõttele, et pääsukesed talvituvad merede või järvede põhjamudas või kõrkjates. Seda usuti veel XVIII sajandilgi.
- Räästapääsuke (Dèlichon ùrbica) pesitseb alati hoonest väljaspool, räästaalustes, kuhu ehitab osavalt mudast või savist pealt kinnise pesa, mille avast mahuvad vaid vanalinnud poegi toitma. Armastavad elada kolooniatena kõikjal kultuurmaastikes. Putukaid jahivad kõrgemal õhus kui suitsupääsukesed, mis leevendab liikide vahelist konkurentsi.
Räästapääsukesed saabuvad kevadel tagasi suitsupääsukestest hiljem, sügisesel soojale maale äralennuperioodil kogunevad nad samuti veekogude äärde.
- Kaldapääsuke (Ripària ripària) ei pesitse üksnes veekogude kalda järsakutes, vaid kõikjal, kuhu annab uuristada pesaurgu: kruusa- ja liivakarjäärides, kraavipervedes, kartulikoobaste seintes, rabade turbaaukudes ja mujal. Kaldapääsukesed pesitsevad kolooniatena, milledesse võib kuulada tuhandeid linnupaare. Putukajahti peavad linnud üheskoos hajusa parvena, mis rullub veekogu või soode ja niitude kohal edasi – tagasi. Kaldapääsuke on rändlind, kes talvitub Ekvatoriaal- ja Lõuna-Aafrikas.

Piiritaja

Piiritaja kuulub omaette piiritajate seltsi. Linnu tunneb ära tumeda kõhualuse järgi. Piiritajad veedavad suurema osa elust lennates, ja seal isegi magades. Foto: Flickr

Silmas peab pidama, et vanarahvas luges pääsukeste hulka ka piiritaja (Apus apus) kelle vanem nimetus oligi piirpääsuke. Selle tingis lindude välimuse ja elamisviisi sarnasus. Piiritaja on värvilt üleni süsimust, vaid kõrialune on veidi valkjas. Linnu saba saba on sügavalt harkis nagu pääsukestelgi.
Nagu pääsukegi tiirleb piiritaja päev läbi õhus ja püüavad lennul putukaid, koguvad pesapunumiseks materjali, paarituvad ning isegi magavad õhus. Sarnaste tundemärkide kõrval on piiritajal mõndagi, mis neid eristab pääsukestest. Üheks tähtsaks väliseks tundemärgiks on linnu lühikesed jalad millede kõik neli varvast on väga teravate küüntega varustatud ning ettepoole pööratud. Pääsukesel on seevastu kolm varvast ette ja kolm tahapoole pööratud.
Oma jalgade tõttu piiritajad ei lenda kunagi puuoksale või maapinnale. Puuoksal ei saa ta istuda, kuna tagumine varvas puudub. Tasaselt maapinnalt ei saa ta lendu tõusta, takistuseks on linnu pikad tiivad. Rändlinnuna on piiritaja hiline saabuja, alles mai esimestel päevadel. Sügisene lahkumine Lõuna Aafrikasse talvituma toimub varakult, augusti alguses kohe kui pojad on pesast läinud.
Kuigi me teame, et piiritajalised, ka pikatiivalised, ei kuulu pääsulastega ühte sugukonda ja nad pole isegi värvulised, on nende poolt antud signaalid rahvasünoptikule saabuva ilma ennustamiseks samalaadsed.
Mõeldes tagasi 1968. aasta augustikuisele Vadjamaal nähtule, meenuvad kindlasti vilkad suitsupääsukesed, sekka räästaste alla peitunud saviseid linnupesi. Kaldapääsukesi kahjuks ei mäleta. Ka vadjalased kõnelesid pääsukestest üldiselt tegemata vahet liikide vahel. Pääsukesed on tunnustatud usaldusväärsete ilmaennustajatena mitmete rahvase seas. Need ennustused hõlmavad nii lühiajalisi kui ka pikaajalisi ilmade muutusi.
Lühiajalistest ilmamuutustest annab tunnistust pääsukeste lennu vaatamine. Kui pääsukesed lendavad kõrgel taeva all võib olla kindel, et vihma tulemas pole ja püsib hea ilm. Kui aga vilkad pääsulinnud hoiduvad ligi maapinda, on sadu algamas, võb saabuda tormiilm ja äike. Väga sageli pääsukeste ilmaennustus täitub.
Pääsukeste sellist käitumist tingib asjaolu, et nad peavad jahti õhus lendavatele putukatele. Lindude toidulauda kuuluvad sääsed, kihulased, kärbsed,väikesed mardikad jms. Need väikesed putukad on tundlikud õhuniiskese suhtes. Kui õhk on kuiv, siis on putukad kerged ja nad tõusevad oma lennul kõrgele. Sellistes tingimustes ei tekki sademeid ja valitseb hea ilm. Niiskes õhus putukad ja nende tiivad märguvad, nad muutuvad raskemaks, mis surub neid ligi maad. Kui õhu niiskuse küllastub, siis võib oodata vihma koos kõige sellega kaasnevaga. Seda näitavadki inimestele pääsukesed, kellede lend tundub isegi riivavat maapinda.
Oma rolli mängib ka maalähedase õhukihi stratifikatsioon, st. kas on meil tegu päikesepaistelise ilmaga soojenenud maapinnalt ülestõusvate õhuvooludega, mis haaravad endesse kergeid putukaid, või on tegu laskuvate õhuvooludega, mis suruvad putukad maaligi.
See kehtib mitte ainult pääsukeste kohta, vaid kehtib kõigile õhus putukaid jahtivatele lindudele, mida on ka vadjalased tähele pannud. Esineb ka võimalus, et pääsukeste närviline lend reedab lähenevat fronti ja sel juhul tuleb juba pikemalt ilusa ilmaga jumalaga jätta.
1. Ennemalt lendlesid pääsukesed. Kui lendlesid madalal, siis tuleb (halb) ilm. Tuleb vihma. No kunas oli vihma, kunas ei olnudki vihma. Aga niisugused pääsukesed rääkisid nõnda, et… > Itšepäivä, Fjokla Vassiljeva /Adler, 1968, lk. 68).
2. Pääzgod lentäväd üllel, siz tääz üvvaa. – Pääsukesed lendavad üleval, siis jälle hea. /JJ&TS>Liivtšüla, Konstantin Leonjev, 1969.
3. Kui pääzod lentäväd üllel, siz üvvää ilmaa. – Kui pääsukesed lendavad kõrgel, siis tuleb hea ilm. /JJ&TS>Luuditsa, Grigori Georgijev, 1969.
4. Pääsko ko lentäb matalalla, maata vassä, siis tääb vihmaa. Pääsko ko lentääb üllil, siz on üva ilma. – Kui pääsuke lendab madalalt, vastu maad, siis tuleb vihma. Kui pääsuke lendab kõrgel, siis tuleb hea ilm. /VE XII 109(10)>Liivtšüla, Konstantin (Kostja) Leontjev, 1968.
5. Juõllaz: pääzgod lenteväd madalal, taitä leb vihma (~vihmaa).– Üteldakse: pääsukesed lendavad madalalt, võib olla tuleb vihma. /VE II 83(39)>Mati, Marja Boronova, 1959.
6. Pääzgod leb matalalt lenteväd, vat, kui jep tullõis vihmaa. Väliz eino on pallo kuivamissa, siz juõllaz nii: pääzgod lenteeväd matalalta võip päivä pettää. – Pääsukesed lendavad madalalt, vaata et ei tuleks vihma. Vahel on väljas palju heina kuivamas. Siis öeldi nii: pääsukesed lendavad madalalt, ilm võib petta.
/VE IX 157/8(26)>Mati, Marja (Maria) Boronova, 1965.
7. Ku linnud lennellää maata vassaa, siz leeb vihma. – Kui linnud lendavad maadligi, siis tuleb vihma. /VE III 107(21)>Luuditsa, Miko Pimenov, 1960.

Eriti hinnatud olid pääsukesed pikemaajaliste ilmamuutuste ennustajatena. Aluse selleks annavad pääsukeste ränded, nende saabumine lõunamaalt ja kodumaalt lahkumine. Pääsukesed saabuvad tavaliselt mai alguses kolmanda lainega koos esimeste soojade päevadega . Sügisel, koos pääsukeste lahkumisega kaob ka suvine soojus.
Pääsukeste kevadise saabumisega seotud ilmatarkusi ma kahjuks ei leidnud, kuid sügisest äralendu markeerivad vadja rahvakalendri tähtpäevadega seotud ilmatarkused: paaspäev, spassa oli 1. augustil; ukj. 14. augustil, mil lahkusid esimesed linnud. Viimased läksid ristiüleandmise päeval ehk viisenjapäeval, viženiä – 14. septembril; ukj. 27. septembril.
Näeme, et pääsukeste äralend toimub küllal pika ajavahemiku vältel: augusti keskel on esimesed lahkujad ja viimased lähevad septembri lõpupäevadel. Siis saabuvad koos tormituultega ka jahedad sügisilmad. Kahjuks piirduvad vanade vadjalaste pääsukestega seotud ilmatarkused siinkohal vaid sügisperioodiga.
1. Spastõn mennää parrat pääzod, viznän mennää vimized. – Paaspäeval lähevad parimad esimesed pääsukesed, viisnjapäeval (ristiüleandmise päeval) lähevad viimased. /VE XII 105(1)>Liivtšüla, Konstantin (Kostja) Leontjev, 1968.
2. Vizeniää rajut tulõvad, sis pääzgod lentävät suojalõõ. – (Kui) viisenjapäeval (ristiüleandmise päeval) tulevad rajud, siis pääsukesed lendavad soojale (maale). /VE V 116(292)>Pummala, Krigoria Kuzmin, 1932.

Lõokene

Põldlõoke on kuulus oma kaunikõlalise laulu poolest, tähistades niimoodi territooriumit. Armastab kultuurmaastike – sageli kohtab teda niitudel ja põllumaadel. Foto: Flickr

Meie aladel pesitsev põldlõoke (Alaùda arvènsis) on oma kõlavate laulutrilleritega maarahva lemmik.
Linnuke on veidi suurem varblasest olles ca 18 cm pikk,kuid kaalub vaid 40 gr. Pealt on ta muldpruun kollakate ja hallikasvalgete triibukeste ja mustjaspruunide laigukestega. Kõhualune ja osa rinnast on kollakas- ja hallikasvalged. Pea, kurgualune ja eesrind on roostepruunid. Tiibadel on kaks nõrka heledat vööti, saba on mustjaspruun madala väljalõikega tipul, äärmised tüürsuled on valged.
Elab pea kogu Palearktika kuni Põhja Aafrika ja Kesk-Aasiani väja. Koos inimestega on ta rännanud Põhja ameerikasse ja Uus-Meremaale. Meie laiustelt rändab põldlõoke talveks ära kas soojematesse Lääne-Euroopasse või Põhja-Aafrikasse.
Lind on põllumeeste sõber, sest ta toitub maapinnal ja sööb põldudel suurel hulgal mardikaid, liblikaröövikuid ja kahjulikke tirtslasi.
Laiema kuulsuse on ta saavutanud ennastunustava lauljana. Tema laul on väga meloodiline ja kaunis. Omapärane võlu seisneb selles, et lind kombineetib osavalt oma käsutuses olevaid noote ja hõiskab neid valjude trilleritena põldude kohal. Tavaliselt laulabki põldlõoke lennates, end järjest kõrgemale ja kõrgemale kerides. Väikest linnukest on ääretus taevas raske leida, lõpuks paistabki ta vaid kõrgustes täpikesena. Nii tundub, nagu heliseks kogu päikesest särav taevalaotus.
Lõokene on vadja tšiuru kaudu andnud nime kuulsale eestlaste kirjandusrühmitusele “Siuru”. Ka on lind tuntud sooja aja tuleku kuulutajana. Kevadel saabuvad lõokesed tagasi esimese rännulainega. Nad on tihti kohal juba siis, kui lumi on veel maas ja veekogud jääkaane all. Lõokese tulek kestab üks või kaks nädalat, olenevalt kevade iseloomust. Külmade ilmadega toimub see pikemalt, soojade ilmade korral aga lühemat aega.
Nähtavale tulevad lõokesed harilikult keskhommiku paiku, kella 11–12 aegu. Siis võib aga tagasi jõudnud põldlõokesi kõikjal kuulda, isegi linna ja metsa kohal, kus seda lindu muul ajal kunagi ei kuule. Nii annavad nad märku kevade saabumisest ning täpsustavad vadja ilmatarkadele ka suve saabumese umbkaudse aja.
1. Tšiurussa ku on tšessä. – Lõokesest (lõo tulekust) on kuu suvesse. /KKI 36,107(16)>Liivtšüla, Kostja (Konstantin) Leontjev.

järgneb
Loe edasi KE 4-2022

Kasutatud kirjandus
1. Adler, E. Vadjalaste endisajast I. – Tallinn, 1968.
2. Ariste, P. Vadja rahvakalender. – Valgus, Tallinn, 1969.
3. Kaigorodov, D. Lindude riigist. – Varrak, Tallinn, 1923.
5. Loomade elu. 6.köide. Linnud. – Valgus, Tallinn, 1980.
7. Mäger, M. Linnud rahva keeles ja meeles. – Koolibri, Tallinn, 1994.
8. Mälk, V. Vadja vanasõnad. – Eesti Raamat, Tallinn, 1976.
11. Želnin, V. Läbi aastaaegade. – Valgus, Tallinn, 1985
12. Želnin, V. Linnud… /Inimene ja ilm. – Valgus, Tallinn, 1970.
13. Tõllassepp, A. Vanasõnad ilmadest. – Rahvaülikool, Tallinn, 1920.
14. Tõllassepp, A. Meteoroloogia kõigile. – Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1960.
15. Valker, T. Pääsukesed kuulutavad ilma soojenemist. /Maaleht 12.aprill 2018.