Foto: # EV100

Meie ei unusta kommunistliku terrori ohvreid Eestis

tekst: Peep Varju
Riikliku komisjoni ORURK tegevesimees 1992–2004

Sõjaeelses Eesti Vabariigis sündinute põlvkond, kes 81 aastat tagasi esimeste seas langes kommunistide terrori ohvriks, on nüüd lahkumas. Neist on jäänud viimased elavad tunnistajad, kes on üle elanud kõik need pool sajandit kestnud okupatsioonide aastad. Need tunnistajad on 1941. aastal Siberi surmateekonnale määratud eesti lapsed, kommunistide sõjakuritegude ohvrid. Täna on nad otsekui surnuist üles tõusnud selleks, et oma rahvale kuulutada tõde kommunistlikust terrorist Eestis.

Meie hukkunud lähedaste ja kümnete tuhandete saatusekaaslaste nimel on okupatsioonikuritegude selgitamine saanud meie jaoks kohustuseks. Seda on meie sõjaeelne põlvkond teinud ja suurima panuse andis 1992. aastal moodustatud riiklik komisjon ORURK Jaan Krossi juhtimisel. Komisjoni tegevust määrasid õigusteadlaste ja endiste poliitvangide ning ajaloolaste juhtiv roll. Rahvusvahelisest õigusest lähtudes tehti põhjalik analüüs okupatsioonide ajal sooritatud inimsusevastastest kuritegudest. Komisjoni kompetentsed õigusteadlased olid: kriminalistika professor Herbert Lindmäe, hilisem Riigikohtu esimees ja Euroopa kohtu liige Uno Lõhmus, kahe okupatsioonivõimu poliitvang ja rahvusvahelise õiguse ekspert Enn Sarv ja komisjoni esimees Jaan Kross.
1997. aastal avaldatud Enn Sarve uurimistöö „Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus,“ oli komisjoni 11. uurimus ja sai lõpuks kõige tähtsamaks kokku avaldatud 42 töö hulgas. Kui riikliku komisjoni teine esimees Vello Salo märtsikuus 2004 andis Riigikogule üle Valge Raamatu nime all esimese kokkuvõtte tehtud töödest, siis ta nimetas seda pilootprojektiks. See tähendas lõpetamata tööd, mille tegelik maht sai nüüd selgeks. Kui samal 2004. aastal Riigikogu luges esitatud aruannet piisavaks ja meile ootamatult võttis vastu otsuse komisjoni töö lõpetamiseks, siis olid mitmed komisjoni liikmete tööd publitseerimata ning avaldati aastaid hiljem.
Halvem tulemus selgus aasta hiljem, kui 2005. aastal avaldati Eestis esimene rahvusvahelise Max Jakobsoni komisjonis töötanud eesti ajaloolaste koostatud raport nõukogude ja natside okupatsioonikuritegudest. Selgus, et noorema põlvkonna ajaloolased pole mõistnud varem avaldatud uurimusi nõukogude okupatsioonivõimu sõjakuritegudest ja koguni osaliselt eitavad nende toimumist 1941. aasta Suvesõja lahingutes ja tsiviilisikute kallal. Hoolimata 10 aastat varem tehtud Riigikohtu otsustest vabadusvõitlejatest ja 3 aastat varem, 2002. aastal vastu võetud Riigikogu otsusest kommunistliku režiimi kuritegudest Eestis, söandavad meie ajaloolased nimetada võrdselt kuritegelikeks nii vabadusvõitlejaid, kes kaitsesid Eesti kodusid, ja Stalini põletatud maa käsku täites külasid maha põletanud hävitajaid. Raportis kirjutati, et neil olid vaid erinevad poliitilised seisukohad!!
2022. aasta veebruarist alates on kogu maailm tunnistajaks jõhkratest ja massilistest sõjakuritegudest Ukrainast. Meie teadmised Teisest maailmasõjast Eesti pinnal kinnitavad, et midagi uut juhtunud pole. Täpselt samal kombel tegi Punaarmee ühe ööga maatasa meie kauni Narva linna. Õnneks oli Saksa väejuhatus rindelinnaks saanud Narvast kõik elanikud välja saatnud, Niisama halastamatu pommitamisega olid kolm päeva hiljem sõiakuritegude ohvriteks meie pealinna Tallinn elanikud. Hukkus vähemalt 50 last.
Me pole osanud oma ohvreid väärikalt mälestada. Tulemuseks on see, et riigina oleme unustanud süütult kannatanud kommunismiohvrid. Eesti riigi seadustega määratud minimaalseid hüvitusi kannatanud Eesti kodanikele tõrjutakse ebaseaduslikult tagasi.
Kommunismiohvrite kaitseks on jäänud viimaseks võimaluseks abi saamiseks pöördumine Õiguskantsleri poole, mille edastame ka siin alljärgnevalt.

* * *

Eesti Vabariigi Õiguskantslerile

Taotlus seaduste täitmise järelevalveks

Eesti Memento Liit, Eesti Vabadusvõitlejate Liit ja Eesti Endiste Poliitvangide Liit esitavad taotluse kontrollida „Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse“ täitmist Eestis. Eesti Vabariigi mitmed ametkonnad on korduvalt kannatanute taotlusi valesti hinnanud ja põhjendamatult keeldunud seadust täitmast. Meie hinnangul on põhjuseks riigiametnike ebakompetentsus rahvusvahelise õiguse mõistmisel ja antud seaduses määratletud represseeritud isiku mõistest puudulik arusaamine.
Endiste poliitvangide ja Venemaale deporteeritud Eesti kodanike kinnipidamiskohtades ja sundasumisel sündinud laste kohta kehtivat seaduse §2, (2) lõige on saanud ametnikelt väära tõlgenduse. Ebaseaduslikule eitavale otsusele meie poolt esitatud vastuargumente ei võeta arvesse. Ametnikud pole aru saanud, et ebainimlikes tingimustes sündinud laste kohta me oleme seadusse sisse viinud erandi, mis ei võimalda keelduda represseeritu tunnistuse andmisest. Igal juhul jõhkra nõukogude süsteemi ohvri kaugel kodumaast sündinud laps peab saama represseeritu tunnistuse. Selle fakti mõistmiseks puuduvad tänastel riigiametnikel teadmised nõukogude vägivaldsest õigussüsteemist ja puudub empaatia kauges minevikus kannatanud Eesti kodanike suhtes.
Praegu on kogu maailm vapustatud Ukrainas toimuvatest sõjakuritegudest. Eesti rahvas on näidanud haruldast üksmeelt sõjakuritegude ohvriteks langenud ukraina laste vastuvõtmisel ja abistamisel. Samaväärset kohtlemist väärivad ka need Eesti kodanike lapsed, kes 50 aastat kestnud nõukogude okupatsiooni ajal olid sellesama tänase agressori, Venemaa sõjakuritegude ohvrid.
Taas vabaks saanud Eestis on jäänud tunnustamata okupatsioonide ajal erinevates relvaüksustes Eesti vabaduse eest võidelnud mehed. Eesti avalikkus ei tea, et aastail 1994 ja 1995 on Eesti Riigikohus teinud mitu kohtuotsust, mis kinnitab need võitlejad nn valest mundrist hoolimata vabadusvõitlejateks. Näiteks kohtulahendid: III-1/3-17/94, III-1/3-88/94 jt.
Teine õigusakt, mida ei osata õigesti rakendada, on Riigikogu otsus 18. juunist 2002, millega kuulutati kuritegelikuks kommunistlik režiim ja seda teostanud organid nagu NKVD, NKGB, hävituspataljonid, tribunalid jt karistusorganid. Meie õigussüsteemi lahutamatuks osaks saanud aktide ignoreerimine on tõsine rikkumine Eesti riigi jaoks.
Esitame konkreetse näite Sotsiaalkindlustusameti ebaseaduslikust tegevusest represseeritud isiku seaduse täitmisel. Tartumaal 2. juunil 1927 sündinud Ants Luik astus 15-aastasena vabatahtlikuna Eesti Leegioni 27. veebruaril 1943. Pärast väljaõpet sõdis ta kahurväelasena legendaarse Pataljon „Narva“ koosseisus Idarindel ja suvel 1944 kaitselahingutes Narva rindel. 1. juulist 1945 oli ta vahistatuna Venemaal Kalinini filterlaagris, kus sõjatribunal määras 15. detsembril 1945 § 58-1a järgi 10 aastat vangistust ja 3 aastat sundasumist. Kinnipidamiskohas Vorkutas jätkus jälitamine ja ülekuulamised ka pärast vangistuse lõppemist. Ta vahistati teistkordselt märtsis 1958, sai 5-aastase uue karistuse ning vabanes lõplikult alles 15. märtsil 1963. Sundasumisel Vorkutas sündis 25. juunil 1956 tema tütar Eerika Luik (praeguse nimega Lanna Vassila). Pärast isa teistkordset vahistamist sundasumisel oli vanaema (A. Luige ema) sunnitud sõitma Eestist Vorkutasse, et aidata hoolitseda haiglase väikelapse eest. Kõiki neid fakte pole osanud fikseerida ei Arhiiviamet ega ka Sotsiaalkindlustusameti kaks erinevat komisjoni. Pärast 4 kuud kestnud uurimistööd anti esimene eitav otsus nr 2184RT 17. detsembril 2021. Tartu Memento ühing astus välja oma liikme kaitseks ning saatis jaanuaris 2022 vastulause osutades tõsistele vigadele 17.12.2021 tehtud otsuses. Meie argumente ei võetud arvesse ja 23. märtsil 2022 tegi uus komisjon lõpliku eitava otsuse. Otsus oli selline, et abielu registreerimisel olevat Ants Luik olnud vaba inimene, kellel polnud keeldu Eestis elamiseks! 18. aprillil 2022 vaidlustas Lanna Vassila ebaseadusliku otsuse kohtus.
Teine Sotsiaalkindlustusameti väär otsus puudutab Vaivara lastekodust 1941. aasta augustis Venemaale 14-aastaselt deporteeritud Jaan Tamme. Sõja ajal Venemaal sunniti alaealine Jaan Tamm orjatööle sõjatehases. Nõukogude süsteemi terminoloogiast mittevabanenud eesti ametnikud nimetavad rahvusvahelise õiguse järgi sõjakuriteona fikseeritud aktsiooni evakueerimiseks. Nn evakueerimisest tunnistajaks arvatud Jaan Kurn sai Venemaal lastekodu direktoriks. Eesti Vabariigi ametnikud ei tea täna, et Jaan Kurn oli Virumaal tuntud juunikommunist ja 1941. aasta sõjasuvel hävituspataljoni rühmaülem. Riigikogu 18. juuni 2002 otsuse järgi on ta sõjakurjategija, kes juhtides laste deporteerimist Eestist Venemaale pani toime sõjakuriteo.
Meie, kommunistliku režiimi ohvrid, oleme alates 1989. aastast teinud põhjalikku uurimistööd eesti rahva suhtes toime pandud inimsusevastaste kuritegude selgitamiseks. Uurimise tulemused on vormistanud raamatutena Memento alaliselt tegutsenud uurimisgrupp nimetusega Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB). Tänaseks on ERRB RIR-seeria raamatuid avaldatud 18 ja nendes nimekirjaraamatuis on teadusliku uurimuse tasemel analüüs kommunistide kuritegudest Eestis. Samas on fikseeritud mitmesaja tuhande kuritegude ohvriks langenud üksikisiku saatused. 2021. aasta lõpuks oli ERRB registris 240 354 kannatanu andmed. Me oleme tõsiselt häiritud, et Eesti Vabariigis pole kompetentseid töötajaid meie uurimuste mõistmiseks ja sihipäraseks kasutamiseks. Puudub kompetents kommunistide vägivalla ohvritele mõeldud õigusaktide täpseks täitmiseks. Seepärast taotleme Arhiiviameti ja Sotsiaalkindlustusameti kohta õiguskantsleri järelevalvet. Samalaadset järelvalvet taotleme ka Eesti Mälu Instituudi suhtes, sest nende tegevuse tulemusena on suures osas vähendatud nende sõjakuritegude ohvrite arvu Eestis, kes olid määratud Kommunismiohvrite memoriaalile Maarjamäel. Selle põhjuseks on olnud ebapiisavad teadmised rahvusvahelise õigusega fikseeritud sõjakuritegudest ja ka Riigikogu ning Riigikohtu otsuste eiramine. Asja selgitab kahe raamatu võrdlus.
Esiteks, Memento ERRB raamat R8/6, „Isikute lühiandmed Kommunismiohvrite memoriaalile 1940–1991“, Tallinn 2017. Kokku 27 278 nime. Teiseks, Eesti Mälu Instituudi (EMI) raamat R8/6A „Kommunismiohvrite nimekiri memoriaalil 23.08.2018“, Tallinn 2018. Kokku on sealt mälestusseinale kantud 22 028 nime. Eemaldatud 5200 nime hulgas on palju kommunistide sõjakuritegude ohvreid. Lisaks märgime, et raamatu R8/6 andmepanga andis ERRB üle EMI-le täies mahus detsembris 2017.
Meie hilisemad, alates 8. augustist 2019 Justiitsministeeriumi kaudu esitatud põhjendatud taotlused kanda memoriaalile sõjakuritegude ohvrite nimed on EMI tagasi lükanud. Viimane keeldumine Kõnnu metsas tapetud Eesti lennuväeohvitseride kohta oli meile antud kirjalikult 31. augustil 2021. Kommunismiohvreid esindavatele ühendustele on arusaamatu, kuidas sai võimalikuks, et Eesti Mälu Instituut võttis ise endale õiguse olla lõplik otsustaja sõjakuritegude hindamisel. Tuhandete kommunistliku režiimi ohvrite nimekirjast eemaldamine on meie hinnangul tõsine rikkumine. Rahvusvahelise õiguse järgi tuleb sellist tegu nimetada kommunistide sõjakuritegude eitamiseks (varjamiseks).

Eesti Memento Liit
Eesti Vabadusvõitlejate Liit
Eesti Endiste Poliitvangide Liit
Eesti Represseeritute Abistamise Fond