|
|
|
Uus-Eesti küla rahvas kuu aega enne 1938. aasta repressioone.
|
Uus-Eesti küla Elbruse jalamil – õitseng ja häving
tekst: Hilda Sabbo
arhiivifotod
|
Hilda Sabbo 2016. aastal külalisena raadiosaates Eesti lugu. Foto: ERR
Hilda Sabbo on sündinud 29. aprillil 1930 Uus-Eesti külas Elbruse jalamil Krasnodari krais. Põhja-Kaukaasias on Hilda Sabbo kokku lugenud 11 eesti küla. Hilda põllutöölisest isa Alberti vahistas NKVD 1938. aastal ja laskis maha koos teiste eesti meestega. 1938. aastal represseeriti stalinlike puhastuste käigus suurem osa koduküla meestest, mille tulemuseks oli küla vaikne hääbumine. Hildal õnnestus pääseda Eestisse 1952. aastal (22-aastasena). Hilda Sabbo on uurinud üle 30 aasta Kaukaasia eestlaste ajalugu ja Nõukogude võimu repressioone Eestis, niisamuti Venemaal ja Nõukogude Liidu teistes piirkondades elanud eestlaste vastu toimepandud repressioone. Hilda Sabbo elutööks kujunes Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni arhiivide rohkem kui 10 000 säilikust (1917–1991) kogutud eestlaste represseerimist tõendavatest dokumentidest tehtud koopiate publitseerimine kapitaalses 7-köitelises raamatusarjas "Võimatu vaikida".
|
Avaldame Hilda Sabbo (92) mälestuskilde elust kaugel Uus-Eesti külas ja küla traagilisest saatusest, mis said alguse 1938. aasta stalinlike repressioonidega. Võib õelda, et Hilda Sabbo on pühendanud ühe osa oma elust meditsiinile ja teise osa kommunismikuritegude uurimisele. Tema sulest ilmus äsja järjekordne raamat „Venemaa eestlased XX sajandil“.
Hüvastijätt
On 1986. aasta suvi, juulikuu. Olen 56aastane ja viimast korda Põhja-Kaukaasias Krasnodari krais oma armsas külas.
Siin elab praegu veel neli eesti peret: Ermiine Veber, Salme Saame, Marta Ront ning Jakobsonid, ema ja poeg. Esimesed kaks lahkuvad juba sel sügisel, Jakobsonid jäävad veel ajutiseks. Peale nende elab siin neli vene perekonda, üks nendest majas, mis kunagi kuulus minu Sabbo-vanaisale.
Valus on vaadata seda, mis on külast järele jäänud. Endisel tänaval kahel pool elektripostide otsas põlevad päeval lambid. Kraanides on veel vesi, aga rahvast enam ei ole. Rohkem kui sajast kodust, mis siin kunagi olid, on alles vaid kaheksa.
Siin-seal on kõrged puujuurte hunnikud osalt kraavidesse lükatud ja mullaga kaetud. Endise eesti küla kolme tänavat, mis on nüüd kogu küla ulatuses näha, ei saa enam tänavateks nimetada. Seal, kus oli varem lai tee ja kraavid kahel pool, trotuaarid ja puud, on nüüd kohati vaid teerada, paiguti on näha jalgade astumise jälgi.
Purjakas1 (umbrohi toim.) kasvab kõikjal. Mõned üksikud raagus akaatsiapuud – kunagi oli neid meie külas loendamatul arvul –, ohakas, kohati kollane sinep.
Endise klubi seinad on veel olemas, kuid katuseta, laeta, akendeta, usteta, põrandateta. Püüne koha peal on suur, puhkpilliorkestri ruumi kohal veelgi sügavam auk.
Maja teises otsas, kunagises kolhoosi „Uus Tee” kontoris on ahju jäänused. Endisel põrandal, mille laudu enam ei ole, vedelevad rämpsu sees punase sitsiriide tükid, mis kuulusid kunagi mingile loosungile või lipule.
Seisame siin onupoeg Ilmariga. Meenutan ja jutustan talle, et kunagi väga ammu rääkisin ma siinsamas ruumis Mihhail Kalinini vennaga. See vestlus, mis oli üks suur juhus, muutis minu eluteed. Tänu temale anti mulle külanõukogust tõend passi saamiseks ja passiga sain ma sõita õppima.
Aasta 1947.
Olin Sabbo-vanaisal külas käinud, tõin korviga õunu. Üks küla tüdruk oli tänaval, istusime kraavi kaldale ja hakkasime juttu ajama. Teadsin, et ta töötab kolhoosi kontoris. Ta ütles: „Kui sulle ei ole seni tõendit antud passi saamiseks, et õppima minna, mine praegu kontorisse.” Kontor oli sealsamas üle tee. „Teises ruumis istub Mihhail Kalinini vend, räägi temale, võib-olla ta aitab.”
Ma ei mõelnud palju, jätsin õunakorvi kraavipervele selle tüdruku juurde ja läksin. Ei oska öelda, kust mul see julgus tuli.
„Istuge,” ütles Sergei Kalinin ja viipas käega enda vastu, sama laua taha, kus ta ise istus. Ta rääkis minuga väga viisakalt, olgugi et läksin sinna ruumi – uks oli lahti – paljajalu, nagu minutaolised tüdrukud külas suvel käisid.
Algul küsis ta, millega tegelen, kellega elan, kus õppisin ja kus töötan. Vastasin, et kolhoosis töötan, emaga elan. Ja et soovin sõita Eestisse.
Lõpuks aga ütles: „Tulge homme hommikul kontori, arvan, et tõend teile antakse.” Ja lisas veel: „Eesti sõita ei ole praegu hea, seal on raske aeg. Oluline on kõigepealt siin õppida, haridus saada, et jalad oleksid tugevasti maas, siis sõitke.” Nii ma hiljem tegingi.
Teisel hommikul seisin kolhoosi kontori trepil. Lineika (Pikkvanker. toim.) sõitis ette: külanõukogu esimees, kolhoosi esimees ja Sergei Kalinin. Ta nägi mind ja küsis neilt: „Miks sellele tütarlapsele tõendit ei anta passi saamiseks? Ta soovib õppima minna.” Seepeale vastas külanõukogu esimees pikema jututa: „Tulge peale lõunat külanõukokku, tõendi saate.”
Tõendi sain.
Aasta 1986. Klubi varemed püsivad. Varsti, veidi enne 1990. aastate algust planeeritakse siia mürkkemikaalide matmispaik.
Kes tuleb veel siia ehitama omale kodu või küla? Aga koht on soodne, viljakas, looduse poolest ilus.
Klubi ümbruses kasvab hõre rohi, õigemini purjakas. Palliplatsi kõrval seisab endiselt suur võimas valge akaatsia. Paistab, et seda puud ei ole saadud kuidagi maha võtta, kuigi on proovitud. Mingi masinaga on püütud ringiratast koort alt üles lõigata või saagida, aga lõplikult langetada ei ole teda suudetud, võib-olla seetõttu, et tema ümber on sügavad kraavid. See akaatsia on veel elus. Loodus protestib.
28. juulil 1938, viljakoristuse ajal, olid palliplatsil selle akaatsiapuu all ootel NKVD töötajad, sõjaväelased ja nende abilised, valmis selle küla mehi arreteerima ja püsside saatel ära viima.
See kahekümne meetri kõrgune puuhiiglane on näinud palju.
Ta kasvas endise küla keskel. Kõrgelt puu otsast ringi vaadates võis näha kogu küla, mis oli 2,5 km pikk.
Siit oli näha ka mõisnik Stojalovi park ja suur neljanurgeline jalgpalliplats. Suvel toimusid seal mitmesugused külarahva kokkutulekud ja muud üritused. Pühapäeviti käisid inimesed pargi kõrval surnuaias omaste haudu korrastamas.
Kaugemalt paistsid madalad mäed, põllud. Üle sügava kraavi ja tänava oli meie kool.
Ilusa päikesepaistelise ilmaga oli veel palju kaugemalt näha läikivat sinakat Kaukaasia uhkust: kahe sakiga Elbruse mäe tippu.
Siin asuski alates 1923. aastast ilus, armas Kaukaasia eesti küla meie aedadega, majadega, lilledega, vanemate, vanavanemate ja lastega – Uus-Eesti küla.
|
See oli meie kodumaja Uus-Eestis.
|
***
See kõik on mu mälestustes. Ainult mõelda, seda ei ole enam.
Kui ilus oli eesti küla oma majadega, aedadega, rahvaga. Ühishooned, elektrijaam, sepikoda, tuuleveski, loomalaudad, hobusetallid, sigalad, lambalaudad, mesilad, kanalad, varjualused, aidad, kool. Klubis tegutsesid ringid: laulu, tantsu, näitering, puhkpilliorkester.
Meie orkester käis mängimas ka naaberkülades. Kui nad esinesid esimest korda naaberauulis abasiinide juures – siit kolm kilomeetrit –, olid osad abasiini naised kontserdi alates üllatusest maha kukkunud.
Ja see kõik hävitati.
Algul võeti töökamatelt nende kodu ja vara. Siis viidi ära küla mehed – ligemale sada meest – ja üks naine ilma mingi süüta, piinates neid ja sundides puhtale paberile alla kirjutama. Enamik lasti maha või piinati surnuks kuu või paari jooksul, kaks surid laagrites. Tegelik põhjus oli meie rahvuses: eestlased. Alles jäid peaaegu ainult naised, lapsed ja vanainimesed. Peale nende ning hävingu korraldamises osalenud partorg Umnovi ja külanõukogu esimees Ivanenko jäi külla viis meest. Vaid kaks külast viidud meest jõudsid aastate pärast koju tagasi. Keegi meist ei teadnud kuni Nõukogude aja lõpuni, mis juhtus ülejäänutega. See, mis oli sandistatud külast veel jäänud, lahkus või hääbus aastakümnetega ise ja tassiti või veeti ajapikku laiali.
Igal pool pidi olema ühesugune hall, sekka vaid punaseid plakateid või loosungeid. Nii ehitati Nõukogude riiki, rahva varaga ja rahva hävitamisega.
Mul on võimatu sellest vaikida.
***
Suurim eestlaste hävitamine
Jaanus Piirsalu,
7. juuli 2018 Postimehe artiklist.
Juulis 80 aastat tagasi märkasid ühe Kubanimaa suurema eesti küla Uus-Eesti elanikud veoautode kolonni, oma 20 masinat. Tol suvel oli Stalini-aegse Nõukogudemaa võimudel pidevalt kiire riigile määratud vilja äravedamisega, seetõttu autokolonn eestlastes erilist huvi ei tekitanud. Vilja asemel viisid veoautod aga järgmisel päeval enne päikesetõusu ära peaaegu kõik küla mehed, kellest vaid üksikud jõudsid tagasi koju.
Tegemist oli Stalini suure terrori ajal suurima ühekordse spetsiaalselt eestlaste vastu suunatud kuriteoga. Peamiselt 28. ja 29. juulil 1938. aastal arreteeris Nõukogude julgeolekuteenistus NKVD Musta merega piirnevas Krasnodari krais Uus-Eesti külas ja selle kõrval asunud väiksemas eestlaste külas Banatovis vähemalt 102 meest ja ühe naise. Ära viidi kahe küla elanikest veerand.
Neist vähemalt 99 hukati või peksti surnuks sama aasta oktoobris Krasnodaris, kuid nende pered elasid teadmatuses oma meeste ja isade saatuse kohta kuni 1950ndate lõpuni. Vaid neljal mehel õnnestus hiljem oma perekonnaga sidet luua ja vaid kaks meest jõudis tagasi kodukülla.
NKVD süüdistus eestlastele oli täielik absurd: nad olevat valmistanud ette relvastatud väljaastumist Nõukogude võimu vastu ning selleks toodi neile Eestist lennukiga relvi. NKVD jaoks oli see järjekordne eestlaste “kontrrevolutsiooniline diversiooni-spionaažiorganisatsioon”. Eestlaste kraesse läks ka suure terrori ajal standardne süüdistus: kohaliku kolhoosi Uus Tee tegevuse saboteerimine.
Tol saatuslikul ööl vahistati peaaegu kõik üle 20-aastased Uus-Eesti küla mehed, enamikus lihtsad kolhoositöölised. Ainult kolm ennast varjanud noormeest pääsesid külast põgenema. Mõni mees, kes oli esimesest haarangust välja jäänud, ootas rahulikult kodus, kuni uuesti järele tuldi ja ära viidi. Keegi ei tundnud endal ju mingit süüd olevat.
Enamikust peredest viidi kõik täiskasvanud mehed ära. 61-aastane Karl Holm viidi ära koos oma kahe venna, nende viie poja ja kõikide väimeestega. Kõik mehed võeti kinni öösel ja viidi küla klubisse, kus nad pandi tihedalt üksteise kõrvale saali põrandale istuma ning kästi liikumatult istuda, pea põlvede vahele surutud. Peale külanõukogu esimehe ja kommunistliku partei kohaliku organisatsiooni juhi jäi külla alles vaid viis meest. Külas peeti seda arusaamatuseks ja oodati mehi peagi tagasi, sest sügiseste põllutööde aeg hakkas kätte jõudma. Aga tagasi ei tulnud keegi.
Enne 1938. aasta juulikuu tragöödiat oli Uus-Eestis tegutsenud kolhoos Uus Tee ümbruskonna üks rikkamaid ja eesrindlikumaid: kõik oli valmis esimesena rajoonis automaatsete lüpsiaparaatide kasutuselevõtuks lehmalautades ja tuulegeneraatorite käivitamiseks ning taheti alustada oma elektrijaama ehitamist. Kõik jäi pärast tragöödiat tegemata.
“Käidi linnas uurimas, tuldi tagasi, nuteti, ja tööle. Omavahel ei räägitud laste kuuldes sellest kunagi. No ja siis algas sõda, tulid muud mured ja tegemised.” on Klavdine Kibalnikova meenutanud.
Pärast meeste äraviimist jäid külas kõik tööd naiste teha. “See oli jube. Kujutage ette – naised pidid tassima 50-kiloseid kartulikotte ja teraviljakaste. Kui palju te suudate (nii raskeid kotte ja kaste tassida)?” räägib Evald Vatter. “Meie emad töötasid 20 tundi päevas, sest kolhoos pidi tegutsema.”
***
Praegu, 1986. aastal tundub, nagu ei olekski siin kunagi midagi sellist olnud.
Oleme jõudnud umbes sellesse kohta, kus võis olla meie maja. Siin ei ole ühtegi tundemärki sellest, et keegi on siin kunagi elanud või üldse midagi ehitanud. Süda hakkab kiiremini lööma, tunnen kodu lähedust. Ma ei suuda seda isegi sõnadega edasi anda, sellest võib aru saada vaid inimene, kes on ise kodu kaotanud.
Kõikjal kasvab hõre, madal orasetaoline rohi akaatsiapõõsaste vahel. Vaatan ringi, kus võiks olla maja ase, kus oli õunaaed, kus olid sirelid, kibuvitsad. Ei ühtegi lille kusagil. Kus oli suveköök vabas õhus puude all? Midagi ei ole enam.
Räägin Ermiinele, kuidas ma kandsin kunagi mäe pealt kotiga seljas raudkive peenarde jaoks ja lubjatasin igal kevadel. Kus nad kõik on?
Lähen sinnapoole, kus pidi olema sara (laut) loomadele ja kanadele. Kus oli heina koht? Kus oli kelder?
Kui kõndisin kunagi Tšerkesskist tulles mööda seda tänavat alt küla otsast, otse mööda põikteed – kui õnnis tunne see oli, et jõudsin koju. See tee oli eriline: seda käis isa brigaadi juurde oma hobuste – Kimmeli ja Marusja – järele. Ka ema käis siit brigaadi, ta töötas hobustega. Ja hiljem ka mina: karjatasin hobuseid ratsa ja käisin mööda sedasama teed mis vanemad.
Tean, et olen sellel tühjal kohal viimast korda. Korjan kamalusse okkaid valge akaatsia põõsastelt ja viin Eestisse kaasa, et jagada saatusekaaslastele mälestuseks. Lõpuks jääb minule vaid üks okas. Üksainus okas.
Vasakul, kahe krundi vahel kasvas murelipuu suurte ja piklike marjadega, need olid tumepunased ja kõige maitsvamad. Siin lähedal oli ka kirsiaed, viis puud. Mulle meeldis väga kirsse korjata, kui ronisin täitsa latva ja puu kõikus, sealt siis korjasin.
Samas kõrval kasvasid sinised ja Prantsuse ploomid.
Praegu aga purjakas. Puude juured on kõrges hunnikus, tänapäeva tehnika abiga.
***
Maja hakkasid isa ja ema ehitama 1930. aastal, ema vanemate abiga. Mind toodi siia 1931. aastal, kui käima hakkasin.
Sündisin 1930. aastal oma emapoolsete vanavanemate, Holmide pere saunas. Holmidel olid hobused, lehmad, sead, kanad. Samuti kogu inventar kevadiseks ja sügiseseks koristusajaks. Kolme pere peale oli rehepeksumasin, mida tegelikult kasutas kogu küla. Minu ema Salme Holm, kellest sai 1929. aastal abielludes Sabbo, rääkis, et ta juhtis juba 16aastasena Uus-Eesti külas põllul Holmi-pere traktorit. – Aga nende maja oli kaetud heleda tsinkkatusega ja sellise katusega pered kanti kulakute nimekirja. Holmid tehti 1933. aastal kulakuks ja aeti kodust välja. Vara võeti ära, see, mis oli toas, ja see, mis väljas.
Varem, revolutsiooni ajal, oli juhus, kui minu emapoolne vanaisa Kaarel Holm istus koos vennaga tollases kodukülas Eesti-Maruhhas oma maja hoovis. Nende juurde tuli võõras poiss ja palus tüki leiba. Vanaisa tõi. Poiss oli siis palunud veel ühte tükki, õe jaoks.
Vanaisa oli öelnud: „Too õde siia.”
Poiss tõi.
„Täna sööd selle leiva ära, aga homme?”
Poiss vastanud: „Kerjame õega.”
Siis öelnud vanaisa oma vennale: „Sina võta tüdruk, sul on Oskar väike, tahab hoidmist. Poisi võtan enda juurde, mul on juba kolm poissi, mahub üks veel.”
Poisi nimi oli Miša, tüdruku nimi Vera.
Nad elasid Eesti-Maruhhas mitu aastat. Kui Miša oli 16aastaseks saamas, oli vanaisa öelnud: „Kui oled nõus, ma lapsendan su. Kui abiellud, saad kaasavara nagu mu enda lapsed.”
Miša vastas: „Pean otsima üles oma vanemad, kas nad on veel elus.” Sel ajal, eriti kasakate külades, suri rahvast nälga nagu loogu.
Poiss läks koos õega vanemaid otsima. Kuu aja pärast tuli ta oma isaga, nad tõid tänutäheks vankriga suure vaadi veini.
Hiljem, kulakuks tegemise ajal esitati selle eest süüdistus, et Holmide perekond on kasutanud eelmises elukohas, Eesti-Maruhhas võõrast tööjõudu.
***
Meenub, et leidsin kunagi pööningult väikesest kohvrist vanaema pulmariietuse.
Must pikk seelik tundus tafti sarnane ja rukkilillesinine pluus oli peenvillasest riidest. Rinna ees oli kuni taljeni gofreeritud peen käsitöö, ees väike vöö. Varrukad olid õlast puhvis, alt kitsad. Siiani kahetsen, et õmblesin vanaema pluusist endale pluusi, seelikust ja pluusi tükkidest kleidi. Käisin siis kuuendas klassis.
Silme ette tuleb see, kuidas vanaema Leena luges pühapäeva hommikul köögis laua taga Piiblit ja kiriku lauluraamatuid.
Ta oli väga armas ja heatahtliku iseloomuga. Kui tulid minu sõbrannad, pakkus ta köögis alati midagi süüa. Ta suri varakult, kõigest 54aastaselt. Vanaisa Kaarel ei olnud sel ajal kodus, ta oli pidanud lahkuma Gori linna lähedale metsatöödele, muidu oleks ta arreteeritud kui kulak. Minu isa Albert Sabbo aga oli koos Turu Martiniga vanglas, väljamõeldud süüdistuse alusel.
Nad viisid kahe vankriga veskisse nisu. Neile öeldi: olete noored, hakkate tööle veski sees, teised kohalikud aga veavad teie vankritega nisu teisest hoidlast.
Õhtul oli kontroll ja eesti meeste vankri põhjast leiti nisu. Tuli süüdistus: katse varastada riigi vilja. Mehed öelnud küll, et töötasime hoopis veskis, mitte oma hobuste peal, aga jutt jäi lühikeseks. Armaviirus oli kohus, neile määrati kolm aastat vabadusekaotust riigi vara omastamise katse eest. Töötasid Kaug-Idas oma aja ära ja vabastati 1935. aastal.
***
Korraks veel ärkavad siin, minu kunagise kodukolde juures ellu mu vanemad, onud, vanaema ja vanaisa.
Kui isa enne tööd hobustega – Kimmel ja Marusja – koju tuli, sidus ta nad valge akaatsia külge, mille okste vahele oli pandud hobuseraud, õnne sümbol perele ja majale.
Selles kohas ei ole isegi mitte kändu, kõik on välja juuritud.
Seda, mis tegelikult juhtus minu isa, vanaisa, onude ja teiste meie küla meestega, sain teada alles aastakümneid hiljem.
Akaatsiavõsa aga on ümberringi palju. Seda jätkub aastakümneteks või sajanditekski ja siis saab siin olema valge akaatsia mets. Kohati sirelid. Võib-olla ka mõni kibuvitsapõõsas, kuigi neid praegu küll näha ei ole. Kujutan ette, kui palju saab siin olema mesilasi ja linde, loomulikult Kaukaasia mägikotkaid. Ja hunte, võib-olla ka kährikkoeri ja jäneseid.
***
Näha on järgmise maja varemed. Selles hoovis oli alati palju lilli. Lillepeenrad olid ääristatud kividega ja kevadel lubjatatud. Perenaine Maali Ront (sündinud Vingissaar) elas siin oma kahe pojaga. Ta käis alati hoovis ringi valge põlle ja pika seelikuga. Kui nägi, et tütarlapsed lähevad mööda, kutsus: „Kui tagasi tulete, ärge unustage, tulge sisse, teen teile lillekimbud.”
Ta oli alati lõbusas tujus, mäletan tema nägu ja naeratust.
Ermiine soovis väga sellesse hoovi pääseda, aga ei õnnestu. Liiga tihe padrik.
Sellest majast oli pool kirikuks tehtud. Jõulude ajal oli siin palju rahvast koos lastega. Kuusepuu oli kaunistatud õunte, kommide ja läikivate omatehtud asjakestega. Mina käisin siin jõuluõhtul Maria Albokiga, minu vanaema siis enam ei olnud. Ei mäleta, kas ema ka käis, rohkem käisid vanad inimesed lastega.
Selle maja hoovis oli ka saun ja sauna esikus suur katel, kus valmistati juustu.
Naabruses elas perekond Kull.
Perenaine oli Maria, neil oli tütar ja kaks poega, Ilmar ja Sass. Ilmar mängis pasunakooris ja suri noorelt.
Edasi oli Albert Jaakuse pere. Alberti naine oli Salme, sündinud Kiitam. Neil olid tütar ja poeg. Salme vennad Martin ja Johannes Kiitam töötasid linnas õpetajatena. Nende isa Gustav oli tehtud kulakuks juba 1929. aastal, temalt võeti kõik: maja, see, mis oli sees, ja see, mis väljas, ka loomad. Gustav ei pidanud olukorrale vastu ja suri samal aastal. Tema ehitatud majas aga pesitses külanõukogu sellest aastast kuni küla lõpuni.
28. juulil 1938 said Martin ja Johannes aru, et nähtavasti tuleb arreteerimine. Autod olid kooli juures ja võõrad inimesed Raadiku väravas. Poisid võtsid kiiruga jalgrattad ja sõitsid külast minema. Isegi õega ei jätnud nad hüvasti. Teel nägid nad eesti naisi koormaga mööda sõitmas ja hüüdsid: „Naised, elage hästi, meie sõidame ära!”
Martin rääkis seda kõike mulle palju aastaid hiljem, kui õde Salmel Eestis külas käis.
* * *
Hilda Sabbo kirjeldab isa arreteerimist oma mälestusraamatus Häving:
"Kaukaasia suveööd on soojad ja pimedad. 1938. aasta 28. juulil oli sama pime ja vaikne öö. Päevatööst väsinud, läksid naised koos lastega varakult magama. Mehed olid koristustöödel, vooris riigile vilja viimas, osa mägedes loomi karjatamas ja talveks heina tegemas. Noored kogunesid õhtul klubisse tantsima, komsomol kutsuti koosolekule — päev oli tavaline nagu alati, kuid öö enam tavaline ei olnud. Kui ma tugeva kloppimise peale olin ärganud, jooksin ukse juurde. Kartsin, hoidsin ehmunult ema särgisabast kinni. Ukse taga oli kohutav kisa. Ema ei saanud aru, kes seal on. Kui ema ukse avas, selgus, et oli tema vennanaine kolmeaastase poja ja kahekuise tütrega. Ta teatas nuttes, et Adolf viidud ära. Köögiaknast nägime, kuidas autotuled süttisid ja auto edasi liikus. Ema ja onunaine läksid välja, mina jäin onulastega koju. Kartsin miilitsaid, sest olin vaid kaheksa-aastane. Ema arvas, et kuna minu isa Albertit ei ole kodus (on vooris), ehk jääb ta alles. Varsti aga kuulsime, et oli sõidetud vastu kõigile neile, kes vooris või mägedes. Külanaistelt sain teada: kõik viiakse klubisse, neilt võetakse püksirihmad ja korjatakse püksinööbid ning saapapaelad ja et mehed on klubipõrandal põlvili. Naised olid seda pilti aknast näinud. Veel arvas ema, et vanaisa on 63-aastane ja loomadega mägedes, et vast jääb temagi alles. Kuid ei jäänud, ka temale mindi järele. Seal mägedes oli veel palju külarahvast, kes hoolitsesid loomade eest ja tegid talveks heina. Olin teiste lastega magamistoas voodis, väiksemad olid ka ärkvel, nutsid tihti. Mina aga jälgisin, mis külas toimub, mis saab edasi. Sain teada, et isale olid miilitsad vastu sõitnud. Nähes autotulesid teisest külaotsast lähenemas, jooksin tänavale — ise ikka hirmul — ja karjusin: “Isa!” Arvasin, et ta lastakse koju, kuid ei lastud. Ükski auto ei peatunud. Rohkem ma isa ei näinud. Teda ei toodudki külast läbi, vaid viidi teelt otse vanglasse. Ta oli 37-aastane, lihtne, heatahtlik põllutööline."
***
Järgmises majas elas Oja Maria lapselapsega ja tema emaga.
Lapselapse isa oli Imant Oja, kes pärast 1938. aastat koju tagasi ei jõudnud. Tema vend Vidrik, õieti Friedrich oli meremees, 2. järgu kapten, väga sõbralik inimene, elas Sevastopolis. Nad olid minu emaga ühevanused. Igal aastal käis ta oma ema vaatamas, ka Eestis. Kirjutas harva.
Praegu elab siin Marta Ront.
Sellesse majja, kus elas Arnold Oja oma ema Minni (sündinud Soobik) ja vanaema Mariaga, olime jõulude ajal, 25. detsembril alati kutsutud Arnoldi sünnipäevale – mina ema Salmega ja Endel Holm oma ema Loviisega. Sel päeval küpsetati Ojade juures suur kollane keeks, mille tainasse oli klopitud palju mune.
Peale õhtusööki jäid vanemad kööki laua taha juttu puhuma. Meie – Arno, Endel ja mina – läksime suurde tuppa, kus oli kuusk. Mina istusin diivanil, tooli peal oli filmiaparatuur. Ekraan oli kinnitatud kummuti külge. Peale sõda kudus vanaema selles toas kangastelgedel kangast ja peenvillasest lõngast rätikuid. Minu ema ketras valget angoora jänese villa rättidele sisse.
Üks selline rätt on mul veel alles, Kaukaasiast toodud kui reliikvia, ema ja tädi Maria töö.
Praegu on Marta selles majas viimaseid päevi. Tema loal käin läbi kõik toad, köögi ja eesruumi. Korraks tuleb kõik silme ette nii nagu siis, kui siin elas veel Oja pere.
Kuidas me keetsime Arnoldi vanaemaga murelitest ja ploomidest keedist, kui siin varem külas käisin.
Nüüd on kõik võõras. Hoovis ei ole enam sauna ega mesilaste majakest. Alles on veel kaks vana õunapuud, teised puud on nooremad.
„Kuhu ma peaksin elama minema?” küsib Marta minult. Kas Eesti, poja poole, või Stavropoli, ka poja juurde? „Eesti,” ütlen mina.
***
Järgmine maja oli Kiitami Jüri ehitatud.
Jüri oli meie küla kõige pikem mees ja väga tugev, kuid keerulise ja mureliku saatusega alates noorusest kuni elu lõpuni, ja tema surm ei olnud inimese moodi. Ta oli Krasnodaris esimene ohver, kes ülekuulamisel enne kohut poolsurnuks peksti ja siis teiste juuresolekul lubjakustutusauku visati. Kohtusse mehi endid tegelikult ei kutsutudki. Nii rääkis seda pealt näinud Valter Org, üks kahest mehest, kes üldse kunagi tagasi tulid. Mis teistest meestest sai, Valter ei teadnud.
***
Edasi, Friedrich Kiitami perekond, siis Jakobsonid.
Siin kõrval, nurga peal oli küla koolimaja, kus kõik lapsed õppisid 1938. aastani eesti keeles. Õpetajad arreteeriti märtsis, kui nad olid Otradnas konverentsil. Sellest ajast tuli lastel õppida vene keeles ja nii jäigi.
Koolipoisid olid elavad ja uudishimulikud, otsisid tegevust. Nad leidsid kooli kuurist, kuhu varuti talveks küttematerjal, veel kastides eestikeelseid raamatuid. Need raamatud olid saadetud varem meie, 1938. aasta esimese klassi jaoks. „Kuke aabitsa” kaanel oli ilus suur värviline kukk. Kõik meie klassi lapsed nägid neid aabitsaid, aga pettumus oli suur, kui nende asemel jagati meile koolis vanad venekeelsed „Букварь”-id.
Minul olid kodus olemas nii „Букварь” kui ka „Kuke aabits”, sest onud olid õpetajad ja olid juba varem mujalt toonud. Lugeda ma neid oskasin, tähti tundsin, kuid venekeelsest aabitsast aru ei saanud. Külas oli ju olnud ainult eesti keel.
Meie külas elanud Linda Raadik oli pärit Abhaasiast Ülem-Linda eesti külast. Seal, Ülem-Lindas nägi ta, kuidas eestikeelsed raamatud ära korjati ja klubihoone ees põletati. Mina Uus-Eestis raamatute põletamist ei näinud, kuid eestikeelsed raamatud korjati ära ka meie külast. Osad ei andnud kõiki raamatuid ära ja jätsid mõne alles. Meie peres ei jäänud ühtegi eestikeelset raamatut peale Piibli, aga lõpuks kadus ka see. Võib-olla peideti hirmuga kuhugi. Meie juurde keelatud raamatuid otsima ei tuldud, aga mõnes kodus käidi.
Minu esimene õpetaja oli eestlane, Rosalie Jüri tütar – meil tuli nimetada teda vene keeles: Розали Юрьевна. Ta oli range ja ei lubanud tunnis ega isegi vahetunnis eesti keeles rääkida. Mäletan, et istusin tunnis käed risti pingi peal, ei rääkinud, olin vait.
Siis tuli kahe kuu pärast õpetaja Jekaterina Ivanovna, samuti ajutiseks. Sõbralik ja ilus õpetaja oli.
Ja siis tuli jälle uus õpetaja, Kirill Kirillovitš. Ka tema ei saanud aru eesti keelest, meie vene keelest. Kutsusime teda Kir Kirovitšiks, ta ei olnud sellepärast pahane. Tal oli nähtavasti meist kahju ja ta hakkas ise koos meiega eesti keelt õppima. Austasime teda väga. Et meiega suhelda, mõtles ta välja igasuguseid mänge. Üks sõjamäng on meelde jäänud: meil olid selja peal numbrid. Sõda toimus katavallides – nii kutsuti meil kumeraid künkaid.
Mul on alles ka foto (vt. allpool), mille tegi meie klassist ja endast Kir Kirovitš ise. Ta võeti sõjaväkke ja hukkus Teises maailmasõjas, foto aga ilmutas tema vend peale sõda. Hiljem, juba Tallinnas pakkus üks naine meie küla lähedal asunud Livonia eesti külast seda fotot minu sõbrannale Julinele. Juline küsis, mis see foto maksab. Naine oli öelnud: „Anna palun oma pärlid, mis sul kaelas on.” Nii sai Juline foto endale. Hiljem paljundasime ja jagasime klassikaaslastele. Sellel fotol istub Kirill Kirillovitš meie keskel: esimene klass Uus-Eesti küla koolis. Saatuslikul aastal 1938.
|
Minu vanavanemad Kaarel ja Leena Maria Holm (sünd.Kiitam) koos poeg Adolfi ja tütre, minu ema Salme Rosaliega 1912. aastal. Siis elasid nad veel Eesti-Maruhhas. Kaarel oli sündinud Kaukaasias, Leena Eestis Viru-Nigula kihelkonnas.
Minu klassifoto õpetaja Kirilliga.Ülemises reas vasakult: Lidia Turov, Irlanda Kevvai, Juline Voblenkova, Leonora Miilits, Ermiine Vatter, Ferida Jaakus, Hilda Sabbo ja Augustine Kevvai. Keskmises reas: Hilda Kitsel, Augustine Põld, Salme Oja, Endel Holm, õpetaja Kirill Kirillovitš, Tamara Lõhmus, Elfride Riisikamp, Rosilde Kiitam, Arnold Oja.
Põrandal istuvad: Leo Koppel, Ilmar Põld, Osvald Vares, Einald Henno.
|
***
Kooli juurest otse surnuaeda ei saa, siin ei ole enam teerada.
Möödume vana Raadiku majast. Hiljem elasid siin tema tütred. Jutustan Ermiinele ja Ilmarile, kuidas vanapapi Hindrek Raadik Moskvas Kremlis käis.
Kui võimalus tekkis, otsustas Pärnumaal sündinud ja nooruses Kaukaasiasse rännanud Raadik uuesti sünnimaal ära käia. Papil olid julged sõbralikud silmad ja pikk habe, piibus suitsetas ta omakasvatatud tubakat. Käis alati kepiga, ka seekord oli see tal kaasas. Tagasiteel Moskvasse jõudes otsustas ta minna Kremli.
Noorpõlvest tundis ta NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimeest Mihhail Kalininit. Nad olid kunagi ammu Sotši linnas sõbrad olnud, ta oli Kalininile isegi raha laenanud. Raha Raadik siiski tagasi küsima ei läinud, vaid tahtis uurida oma 1938. aastal arreteeritud ja kadunud poegade saatust.
Ta pääseski Kremli ooteruumi, kuid Kalinin papit vastu ei võtnud. Oli üks teine viisakas mees, kes ta oma kabinetti kutsus. Raadik rääkis mure südamelt ära ja sai ka vastuse: „Arvestame teie soovi. Nüüd aga lähme, ma saadan teid, muidu eksite meie ruumides ära. Sõitke koju ja ärge enam tagasi tulge, muidu jõuate sinna, kus on teie pojad.”
Seesama Raadiku tütar Liisa, tõi 1938. aasta 28. juuli öösel koju mu isa vankri Kimmeli ja Marusjaga, kui isa voorist tulles koduteel auto peale käsutati ja arreteeriti. Isaga koos, teise vankriga oli Kaarel Soobik. Tema hobused ja vankri tõi koju üks Siberist pärit naine, kes oli elanud meie külas 1937. aastast. Ka Siberis olid sel rahutul ajal arreteerimised, rahvas liikus kuhu keegi.
Mäletan siiani kõiki arreteeritud meie küla inimesi ja seda, kes kus töötas või õppis. Meenutame neid läbi küla kõndides. Kõike seda on võimatu paberile panna. Korjame endistest hoovidest veel mõned lilled.
* * *
Hilda Sabbo kirjutab koduküla tragöödiast oma raamatus Häving.
1950ndate algul tuli koju Johannes Taiver, üks kahest, kes eluga pääses. Kümme aastat Solovetsi ja Norilski vangilaagrites veetnud Johannes Taiver on külaelanikele nende abikaasade, isade ja vanaisade saatusest rääkinud.
“Algul räägiti meiega Krasnodari vanglas ilusasti, laua all aga olid kumminuiad ja piitsad, millega peksti, kui puhtale paberilehele alla ei kirjutanud. Peksti veriseks, visati kõrvalruumi, kus oli kohutavalt palav ja palju kärbseid. Ruumi põrand oli munakividest ja ruum ise nii kitsas, et istumiseks polnud ruumi. Istuda sai siis, kui olla teise mehe jalgade vahel. Väsisime. Haudusime, olime üleni verised. Rääkida ei tohtinud. Kui aga kõnekõminat kuuldus, visati puuhalg ruumi, ükskõik, kes pihta sai. Pidime seisma püstijalu ega tohtinud liigutada, ja nii mitu tundi. Mehed ei kannatanud välja, suust ja ninast tuli verd, jalad olid paistes. /---/ Kedagi ei jäetud piinamata. Pandi elektrikambrisse, kus vesi tilkus pähe, ja seal olime mitu tundi. Ukse vahele pigistati näppe ja suguelundeid. /---/ Naised, see oli nii kole! Väga valus on meenutada, et meie elud on rikutud ja rahvas hukatud, pered lõhutud, kodud purustatud.”
***
Külanõukogu kõrval elasid kunagi Vatterid. Siin ei ole ümberringi enam midagi.
Ainult Ermiine abikaasa Aleksei on niitnud endise tee peale vikatiga raja, et oleks kergem surnuaeda minna.
Tõuseme mäele, kus olid kunagi Stojalovi mõisa park ja hooned. Sellest ei ole järel midagi peale purjakate ja võsastiku, mis on kasvanud ka jalgpalliplatsi murule. Ei ole enam parki ega palliplatsi.
Siin nurgas, Usossi pool, oli laste suvelaager. 1938. aasta 29. juuli varahommikul tulin siia, laagrisse ärevate teadetega: „Miralda, tule koju . . . Isad on arreteeritud!” Olin siis ise kaheksa-aastane. Järgnenud kohutav pilt ei kustu minu mälust kunagi. Lapsed jooksid mäest alla, kes öösärgis, kes aluspükstes, nii poisid kui ka tüdrukud nuttes. Kellel käes padi, kellel vatitekk, jooksid nad küla ja kodu poole.
Mul on raske sellest kirjutada, kuid ma ei suuda vaikida.
Jõuame surnuaeda. See on siinsamas kõrval.
Käime läbi kõik teerajad, paneme lilled. Meenutame. Loeme ristilt või kivilt, kes on siia maetud.
Ermiine teab kõiki haudu, Ilmar vähem, mina neid, kes on maetud siia enne 1952. aastat.
Näen oma onutütre Ella hauda. Selle ümber on aed, lilled õitsevad. Ta suri väga vara.
Kaks hauda – minu Sabbo-vanaema ja -vanaisa omad – paistavad kaugele. Kummagi haua peal kasvab pojengipõõsas, mille istutas tädi Maria, kui mina olin juba Eestisse lahkunud.
Minu emaema Leena Holmi haual on metallist ristiga mälestussammas. Tunnen selle kohe ära onu Roberti jutu järgi. Ta tegi selle 1980. aastatel oma ema mälestuseks.
Minu emaisa Kaarel Holm aga on Krasnodaris, nimetus ühishauas koos oma pojaga, vendadega ja teiste meie küla meestega, kes arreteeriti 28. juulil 1938.
Puhake rahus. Meie mäletame ja ei unusta teid.
***
Tuleme kalmistult tagasi endisele tänavale, millest on järel vaid jalgrada. Nii ruttu!
Minu isapoolse vanaisa Tõnis Sabbo maja, kus elas oma nooruses ka minu isa, seisab veel. Seal elab üks venelanna. Ta on selle talve siin ja lahkub järgmisel kevadel.
Majja sisenedes tunnen sedasama mahorkalõhna, mis oli siin vanaisa aegadel. Ta ise külvas ja kasvatas sauna taga õunaaias.
Köögi akna all kasvavad noored Prantsuse ploomipuud, mis on võrsunud kunagistest puudest.
Need Prantsuse ploomid olid omapärased. Ploomid olid suured ja magusad, ühelt poolt roosad.
Üks mu tuttav tõi neid istikuid isegi Eestisse ja need kasvavad tal praegu suvilas.
Sõjaajal, kui olin üksi kodus, käis Sabbo-vanaisa Tõnis mind nädala sees vaatamas.
Kui ma 1952. aastal Eestisse sõitsin, tuli ta mind saatma. Oli augustikuu lõpp, soe. Tuppa ta ei tulnud. Andis 5 rubla teele kaasa, soovis head reisi ja et mul Eestis hästi läheks. Poegi tal siis enam ei olnud. Hea, et ta ei teadnud, et nad on maha lastud.
Vanaisa, kes oli sündinud Põltsamaa kihelkonnas ja rännanud koos vanematega 12aastasena Kaukaasiasse, suri Uus-Eesti külas 96-aastaselt. Ta elas koos poja Arnold Sabbo perega: minia Liina ja pojatütre Ellaga.
Kui olime juba Eestis, rääkis ema mulle järgmise loo. Vanaisa Tõnis oma perega elas enne Uus-Eestisse tulekut Sorikülas. See oli Kaukaasia eesti küla Karatšai-Tšerkessias, minu emapoolsete vanavanemate koduküla Eesti-Maruhha lähedal. Kui Eesti Vabariik sõlmis 1920. aastal Venemaaga Tartu rahulepingu, läks vanaisa vanim poeg, kelle nimi oli samuti Tõnis Sabbo, Stavropoli kubermangu Allmäe eesti külla elama. Nende eesmärk oli jõuda Eestisse. Allmäe küla lähedal oli raudtee ja Nevinnomõsskaja raudteejaam. Nad lootsid, et sealt on paremad võimalused rongi peale saada.
Mõlemad vennad taotlesid optantidena Eesti Vabariigi kodakondsust ja tunnistati Eesti kodanikeks. Esialgu ühtegi rongi Eestisse ei läinud, muud võimalust sealtkandist Eestisse jõuda aga ei olnud. Alles mitmete kuude pärast pidi tulema rong. Isa ja onu Tõnis läksid kohvritega raudteejaama, et lõpuks minema saada. Rong tuli, kuid sõitis Nevinnomõsskaja jaamast peatumata mööda. Nii jäi isal ja onul Eestisse sõitmata, hiljem aga ei olnud see enam võimalik.
***
Eestisse tulime 1952. aastal koos Ermiine Hennoga. Rong oli puupüsti täis. Ermiine sai ühte vagunisse, mina vaevu teise.
Olen hiljem mõelnud, mida võis tunda isa Eesti-rongist maha jäädes. Võib-olla läks just see talle maksma elu. Mina jõudsin lõpuks rongi peale ja sain teoks teha selle, mida isal ei olnud võimalik: tulla tagasi kodumaale.
Palun perenaist, kes siin elab, kas ta lubab mul pööningule vaadata. Õigupoolest olen seal varem vaid korra käinud.
Oli sõjaaeg, olin 11 või 12aastane. Vanaisa ütles, et läheksin pööningule: „Vaata, seal on kaks kasti. Ühes on paberid, teises raamatud. Vali omale kirjutamise jaoks.” (Sõja ajal, kui oli paberist puudus, kirjutasime raamatutesse ridade vahele.)
Läksin ja valisin ühe paksu venekeelse raamatu, kus oli palju tühje kohti. See oli vist geomeetria või algebra õpik, paljude joonistega. Kui sellega koju tulin, ütles onu Ilmari sõber Soobiku Ilmar: „Anna see raamat mulle, toon sulle vihiku.” Ja tõigi.
Et Marta Miilits on kõik pööningult ära viinud, on seal praegu vaid tühjus ja tolm.
***
Pärast Liivamäge oleme Ermiine juures. Tema abikaasa on sauna valmis kütnud. Ilmar ja Aleksei käivad enne, siis mina Ermiinega. Vihtleme palju, vahva saun. Oleme enne sauna pirukad ja salatid valmis teinud ning laua katnud.
On ilus õhtu. Suure puu all on kaetud laual tuttav lõunamaine toit, nagu Kaukaasias ikka. Istume veel kaua.
Ermiine maja kõrval paistavad varemed. Selle maja ehitas Anton Henno 1933. aastal. Siis tehti ta kulakuks.
Kunagi oli selles majas kodu, ilus elu. Hiljem oli siin medpunkt, kus töötas minu onutütar Ella.
Nüüd istun lõhutud trepipakul, eelviimasel päeval. Eesti küla kurb lugu on saamas lõplikult minevikuks.
Ermiine ja Aleksei maja läheb lammutamisele. Neil on uus kodu juba ostetud, Usossis, kus elavad Ermiine ema ja vend perega.
Nii kaob meie Uus-Eesti küla. Nii kaovad kõik eesti külad Venemaal.
***
Esmaspäeva hommikul läheme Ilmariga mööda kitsast jalgteed endise eesti küla otsast mööda ja joome siin viimast korda kodust allikavett.
Jõuame Ilmariga bussipeatusse, mis asub sovhoosi keskuses.
Ilmar ütleb: „Vaata, need sovhoosi hooned on ehitatud meie valgetest akaatsiatest. Aga need seitse naist selle veomasinaga sõidavad mäkke meie endistele maadele tööle.” Ka Ilmar sündis, elas ja töötas siin.
Vahepeal vaikime, on kurb hommik meie mõlema jaoks.
Otsustan tema jutule siiski midagi lisada. Olgu need ehitised meie valgetest akaatsiatest neile mälestuseks eesti küla rahvalt. Soovime õnne neile, kes siin elavad ja töötavad. Meile siin oma külas õnne ei lubatud.
On 1986. aasta suvi, juulikuu.
Ma ei tea veel, et juulis 1997 kustutatakse Krasnodari krai Otradnaja rajooni Uus-Eesti küla, ametliku nimetusega Новоэстоновское, Venemaa kohanimede registrist. Siis ei ela seal enam ammu kedagi.
* * *
Uusi raamatuid
|
|
Hilda Sabbo värske raamat „Venemaa eestlased XX sajandil“ on väga laiaulatusliku sisuga: inimeste mälestused elust ja hävitatud eesti küladest Venemaal, eestlaste koostööst Aleksander Solženitsõni ja Vene Memoriaaliga kuritegude uurimisel, ohvrite mälestuse jäädvustamisest alates president K. Pätsist, Uus-Eesti küla mälestusmärgist Pärnamäel ja lõpetades Kommunismiohvrite memoriaaliga Maarjamäel. Praegu toimuv Venemaa alustatud sõda ukraina rahva hävitamiseks on täpselt samasugune erioperatsioon, nagu seda oli 1930-aastatel alustatud eestlaste ning paljude vähemusrahvuste likvideerimine Venemaal Suure terrori aastail 1937–1938.
Raamatu lõppsõnas tänab autor kõiki, kes osutasid temale abi ajaloo uurimisel ja raamatu koostamisel. Hilda Sabbo kirjutab: „ Ma olen tänulik eesti rahvale, et 1952. aastal õnnestus minul saabuda Eestisse ja mind võeti vastu. Minu isale seda õnne osaks ei saanud. Ma sain Eestis teha seda, mida kannan südames. Käesolevas raamatus on fikseeritud nõukogude süsteemi halastamatu terror eestlaste hävitamiseks kommunistlikus Nõukogude Liidus.“
|
|
|
