Ulmemaastikud

Kastellaanimaja galeriis Kadriorus pakkus hiljuti hulganisti vaatamisrõõmu kahe kunstniku ühisnäitus „Ulmemaastikud“, kus olid kõrvuti keraamik Urmas Puhkani metafüüsilised maastikumaalid täis värvirõõmu ja positiivsust ning kunstnik Andro Kööbi abstraktsed seinast väljaulatuvad ruumilised struktuurid maaliliste pindadega, mis pakuvad uudset ruumilist lahendust abstraktsele maalile.

Kui varasematel ühisnäitustel kandis ruumilist poolt Urmas Puhkan, siis seekord on rollid vahetunud.
Andro Kööp märkis oma intervjuus ERR uudistesaatele. “Praegu, kui mul on käsil ruumilise maali konstruktsiooni periood, siis ma otsustasin, et kui Urmas teeb realistlikult kujutatud pargid, siis mina teen abstraktsed ruumilised pargid, nii et näitusel on üks dimensioon juures üsna mitmes mõttes,“ ja lisas, et maalijana liigitab ta end emotsionistiks ning kuna emotsioonid on abstraksed asjad, teebki ta praegu palju abstraktset kunsti.

Andro Kööbi ruumilised maalid Kastellaanimaja näituselt. Autori foto

Andro Kööbi ruumilisi maale iseloomustab ajaline ulatuvus ja emotsioonid. „Publik on minu ruumilisi maale nimetanud mitte kolme, aga viie-mõõtmelisteks ja neil õigus. Üheks lisa mõõtmeks on ajaline ulatuvus ja tulevad ajad oma eriliste elamustega. Emotsioone võib samuti lugeda üheks mõõtmeks. Aja mõõde koos emotsioonidega võib kohati tekitada liikumise illusiooni, nagu te liiguksite ise nendes kohtades kuhu kunstiteos teid on kandnud,“ ja lisab „Juba mitmel aastal ei taha minu kunstiideed enam mahtuda kahemõõtmelisele ja täisnurksele piiratud tükile seinal. Need tunded mida tahan väljendada on põnevamad ja ruumilisemad ja tegin nagu neile sobis, kaotasin teost piirava serva ja lasin maalil ennast ka ruumi, vaataja poole välja ulatuda. Ulatuslikult ruumilisi seinateoste loojaid on kaasaegse kunsti loos juba ammu olnud, aga taolised teosed on maailma kunstimaastikul siiski haruldased,“ võtab Andro oma mõtted kokku.
Urmas Puhkan märkis, et Kööp on näitusel oma töödega isegi ulmelisem kui tema. „Aga võib-olla minu tööde ulmelisus pesitseb seal sees, värvikihi taga peidus,“ märkis ta.

Urmas Puhkan, KOOLIMÄE. Autori foto

Urmase inspiratsiooniallikaks on olnud sünnikodu. „Minu sünnikodu on talu, mille rajas vanaisa 1930-ndatel. Ta oli võidelnud Vabadussõjas, talukoht oli tema tasu. Seal sai alustada ilusat elu oma riigis. Raske töö kõrval muutis elu helgemaks toaakende alla loodud iluaed. Tänaseni on alles pojengipõõsad, asparaagus ja mis minule kõige tähtsam – kaks pärnapuud, mille võrad läbi aastakümnete on traditsiooniliselt ümmarguseks pügatud. See vana ilukaanon – kaks geomeetrilise võraga puud keset metsi ja aasasid - on mõjutanud mind läbi aastate.“
Urmas näeb loodust ka vormide kooskõlana. „Keraamikuna olen suure osa oma elust tegelenud kolmemõõtmeliste vormidega. Seetõttu näen ka loodust vormide kooskõlana. Maalides tõstan esile olulisema. Lihtsustatud pealispind sümboliseerib lugematuid seoseid inimese ja looduse vahel. Olen maalinud pidevalt aga seni peamiselt „sahtlisse“. Värvid ja maalimine tulid suure ropsuga tagasi minu ellu aasta eest. Hetkel on maalimine mulle kui kunstnikule ainuke väljendusvahend. Maalimisprotsessis keset värve olen keskendunud ainult positiivsele.“