Vene maailm ja agressioon Ukrainas

tekst: Urmas Salo, ajaloolane

Fašistliku Venemaa vallutussõda Ukraina vastu on kestnud juba neli kuud. Teise maailmasõja koledused korduvad üle 76 aasta hiljem, sest üks totalitaarne riik ja sõjasüüdlane – Nõukogude Liit, jäi karistamata ning sai oma võimupiirkonda laiendada. Terved Ukraina linnad ja asulad on peaaegu täielikult hävitatud, tuhanded inimesed tapetud või sandistatud, miljonid ukrainlased on pidanud otsima sõja eest varjupaika teistes riikides.

Nõukogude armee sõjakuritegusid ja järgnenud massilist terrorit elanikkonna vastu Balti riikides, Ida- ja Kesk-Euroopas pole Venemaal hukka mõistetud, vaid punaarmeed on ülistatud kui vabastajat. Võidust Suures Isamaasõjas, natsismi vastasest propagandast sai Venemaale õigustus uue sõja alustamiseks.
Sõjaroimar Putini juhitud Vene fašistid ehk šovinistid ületavad kohati metsikuselt isegi Saksa fašistide tegusid Teises maailmasõjas – lennuväe ja suurtükiväe põhilisteks sihtmärkideks on olnud tsiviilobjektid, hävitatud on sajad haiglad ja tuhanded koolid või lasteaiad, purustatud olulised infrastruktuuri objektid. Hitler ei teinud sõja ajal linnu vallutades neid põhjuseta maatasa, ei purustanud tööstusettevõtteid. Seda tegid taganevad punaarmee hävituspataljonid ning alles hiljem taganevad saksa väed. Venelased on Ukraina idaosas peale tungides varemeteväljaks muutnud mitu venekeelsete elanikega linna, sealhulgas umbes Tallinna suuruse Mariupoli.
Tundub et vene fašistidele valmistab erilist naudingut linnade purustamine ja tsiviilelanike, sh venelaste tapmine. Selline on vene maailma edasitung, maha jäävad vaid laibad ja varemed. Praegu purustatakse Sjevjerodonetskit ja sealseid võitlusi võib võrrelda Stalingradiga, ägedalt võideldakse ka üksikute majade pärast. Putin tunneb ilmselt sadistlikku rõõmu ukrainlaste kannatustest. Ta ei muretse kui palju hukkub vene sõdureid ja kas neid ka maha maetakse, talle on kõige olulisem vallutada maad. See poliitiliselt „elav laip“ võib enne hauda minekut ajada sinna veel tuhandeid või isegi miljoneid.
Butša, Irpini ja Borodjanka timukate veretööd näitavad, et Putini tegelik eesmärk on ukraina rahvuse ja kultuuri hävitamine ehk genotsiid. Miks muidu anti naiste ja laste vägistajatele ning tapjatele kaardiväe aunimetus. 64. kaardiväe Butša timukate motolaskurbrigaad. Vene propagandistid on loonud ukrainlastest natsirahva kuju, nii et ka tavalised vene naised käsevad telefonikõnedes oma poegadel või peigmeestel tappa või vägistada ukraina naisi ja lapsi. Samamoodi vene propagandistidega toimis kunagi Hitleri propaganda, mis viis genotsiidini ehk holokaustini. Alamaiks rassideks nimetatud rahvastega võis karistamatult teha kõike ja venelaste jaoks on nüüd alamrahvaks ukrainlased ehk „väikevenelased“.
Ehkki vene fašistid on Ukrainas toime pannud massiliselt sõjakuritegusid leidub Euroopas veel riigijuhte, kes soovitavad Venemaaga läbi rääkida ja rahu sõlmida. Tekib küsimus, miks siis Hitleriga ei sõlmitud vaherahu või rahulepingut? Prantsuse president Macron arvab, et Putinit ei tohi alandada. Kuidas käitusid venelased aga 1812. aastal Napoleoni Suure armeega, kas peeti ka läbirääkimisi, et prantslased jääks Venemaad okupeerima?

Vene maailm, kus tõest rääkimine on keelatud

Berliinis Treptowi pargis seisab suur monument nõukogude sõjamehele, kes hoiab käes last. Praegu teame mida tegid vene sõdurid ukraina lastega Butšas ja teame raamatutest ka seda mida tegid punaarmeelased Berliinis ja mujal Saksamaal väikeste lastega, tüdrukutega. Foto Wikimedia Commons

Sõjakuritegude eest Ukrainas ei vastuta üksi sadistist füürer Putin ja tema lihunikest ajudeta kindralid ning Sergei Ribbentrop - Lavrov, vaid ka sõda õnnistanud Moskva Vene õigeusu patriarh Kirill ning Vene telekanalites iga päev propaganda valet välja pritsivad propagandistid Vladimir Solovjov ehk vene Goebbels, Margarita Simonjan, Olga Skabejeva, välisministeeriumi propagandist Maria Zahharova ja teised. On tähelepanuväärne, et vene fašistide ehk rassistide kõnekooris on palju vene naisi. Esile võib tuua ka Vene Riigiduuma Föderatsiooninõukogu esinaise Valentina Matvejeva rolli tõevastaste seaduste vastuvõtmisel ja vene noorukite saatmisel kahurilihaks.
Kaudselt vastutavad ka need vene või nõukogude ajaloolased, kirjanikud ja ajakirjanikud, kes aastakümneid kirjutasid võltsteoseid või lugusid punaarmeelaste kangelastegudest Suures Isamaasõjas ning paisutasid üles natside ja nende käsilaste kuritegusid. Samal ajal vaikiti maha kõik Stalini terrorirežiimi kuriteod, genotsiid mitmete väikerahvaste vastu. Raamatukaupluste riiuleid täitsid valedega mürgitatud teosed Ukraina ajaloost ja sõjast Ukrainas. Vastutavad samuti vene filmistsenaristid ja režissöörid, kes on viimased aastakümneid teinud Suurest Isamaasõjast ja teistest Venemaa sõdadest sadu propagandistlikke mängufilme ja seriaale. Hoolimata sellest, et Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisel avaldati ka tõde Stalini ja tema käsilaste kuritegudest ja paljastati paljud valed, oskas kagebeelane Putin rajada uue vene maailma, kus tõest rääkimine ja kirjutamine on nüüdseks keelatud.
Ehkki ka nõukogude aja sõjafilmides oli palju võltsi vaenlaste kujutamisel, siis mingeid inimlikke väärtusi püüti neis siiski hoida ning näidati sõja ebainimlikkust. Uute vene „bojevikkude“ seos reaalsusega on väga väike, tegemist on ajupesuga, kus näidatakse vene supermanide kangelastegusid ja võite natside üle. Putini ajal on loodud arvukaid seriaale, kus kangelasteks on enkavedeelased ehk kontrazvedcikud (vastuluurajad), kes võitlevad saksa fašistide ja nende käsilastega, kas okupeeritud aladel või ka Moskvas Stalini elu kaitstes. Kahjuks on näidatud selliseid propagandafilme ka Eesti Televisiooni vene kanalis. Sakslasi ja nende käsilasi on neis filmides kujutatud reeglina sadistidena, kes tapavad tsiviilelanikke.
Mida tegid need enkavedeelased ise sõja eel ja sõja ajal peaks olema ka teada – viimastel aastatel enne sõda vangistati ja represseeriti Nõukogude Liidus miljoneid inimesi, sh sõjaväelasi. Need kangelased vangistasid, piinasid ja tapsid inimesi ka okupeeritud Poola aladel Lääne-Ukrainas ja Valgevenes ning Balti riikides, mõrvasid Smolenski lähedal Katõnis kümneid tuhandeid poola ohvitsere. Sõja ajal organiseerisid enkavedeelased partisanisalku ja terroriseerisid lisaks sakslastele ka kohalikke elanikke. Punaarmee eriosakondade, hilisema Šmersi töötajad arreteerisid ja piinasid sõja ajal nõukogude armee komandöre, sõja lõpul jätkus terror nn vabastatud aladel, loodi filtratsioonilaagrid, kust käisid läbi nii tsiviilelanikud kui vabastatud sõjavangid.
Poolas pidasid nad võitlust Armia Krajowaga, Ukrainas UPA-ga, Ukraina Ülestõusnute armeega. Milliseid kuritegusid sooritasid punaarmeelased vabastatud maades, massilistest vägistamistest ja röövimisest Venemaal praegu ei räägita. Huviline võib sellest lugeda nt C. Merridale teosest „Ivani sõda“ ja V. J. Birsteini raamatust Šmersist, ka vägistatud saksa naiste mälestusteraamatutest.
Berliinis Treptowi pargis seisab suur monument nõukogude sõjamehele, kes hoiab käes last. Praegu teame mida tegid vene sõdurid ukraina lastega Butšas ja teame raamatutest ka seda mida tegid punaarmeelased Berliinis ja mujal Saksamaal väikeste lastega, tüdrukutega. Nõukogude ajal näidati sageli televiisoris üht huvitavat sõjafilmi "Lõoke", kus nõukogude tanki meeskond, keda kasutati Saksamaal katsepolügoonil sihtmärgina, põgenes tankiga T-34. Filmi lõpus olevas episoodis ronib ainuke ellu jäänud tankist masinast välja ja tõstab teelt kõrvale väikese saksa poisi, kes on tanki ette sattunud ning hukkub ise sakslaste kuulide läbi. Nüüd me teame, et reaalsuses sellist asja ilmselt toimuda ei saanud. Ukrainas sõitsid vene sõjaväelased tankide või soomukitega ukrainlaste autodele meelega otsa või tulistasid autosid, kus pered lastega. Korduvalt pommitati sünnitusmajasid ja hooneid, kus olid varjul naised lastega. Tulistati ka põgenikke, kes püüdsid okupeeritud aladelt koos lastega põgeneda. Selline on vene fašistide tegelik pale. Pole võimalik edasi anda seda, mida rääkis Ukraina laste ombudsman ukraina tüdrukute vägistamisest okupeeritud aladel.
Vene sõda Ukrainas võib pidada ka röövretkeks nagu neid sooritati keskajal mongolite-tatarlaste aga ka vene vürstide poolt oma naabrite vastu. Vene sõjaväelaste autod ja soomukid on täis röövitud kraami, sh külmkappe, pesumasinaid, olmeelektroonikat, WC potte, ka naiste riideid, aluspesu, ehteid ja kosmeetikat. Vene naised tellisid sõduritelt telefoni teel omale kaupa. Tsiviilelanikkelt rööviti massiliselt mobiiltelefone. Kõik see meenutab 1945. aastat Saksamaal või ka Ungaris, ainult röövitud kraami nomenklatuur on veidi erinev. Tollal olid kõige levinum käekellade ja jalgrataste röövimine, kindralid vedasid aga kõikvõimalikku röövitud kraami tervete rongivagunitega.
Võib arvata, et Ukraina sõja algul suunati löök Kiievi ja teiste suurlinnade peale just selleks, et sõjasaaki saada. Pärast Kiievi vallutamist oleks seal ju väga palju röövida olnud kuid paraku sinna ei jõutud ja tuli piirduda vaid pealinna eelsete väikelinnadega. Ka seal leidus väärt kraami vaeste vene sõdurite jaoks. Valgevene postkontorid olid täis vene sõdureid, kes saatsid massiliselt pakke oma kodustele. Selline on vene maailm. Meenub 1991. aasta august kui Pihkva dessantnikud röövisid paljaks Tallinna teletorni. Nii on Venemaal ja Nõukogude Liidus aastakümneid ülistatud võidukast ja kuulsusrikkast armeest saanud häbiplekk, terroristide, marodööride ja vägistajate jõuk.
Kui punaarmee saabus pärast baasidelepingu pealesurumist Eestile 1939. aasta sügisel sõjaväebaasidesse saatis nende autokolonne eriline hais, vene bensiini ja mustuse hais. Pärast punaarmee põgenemist Eestist 1941, jäi neist nende elukohtadesse maha teine hais, see oli si**hais, sest kõik peldikud olid täielikult ära reostatud, koristamata. Ka okupantidest vabastatud Ukraina aladele jätsid vene sõdurid maha selle haisu, sest neile meeldis eluruumidesse si**uda. Sellised kombed olid punaarmeelastel juba 1919. aastal, kui nad tulid Eestisse punavõimu tooma, kõige ropumalt käituti mõisahoonetes. Näiteks Hellenurme mõisas oli teise korruse toa põrandasse raiutud auk ja sealt oli alla oma hädasid toimetatud. Ka 1944. aastal kui vabastajad uuesti Eestisse tulid käitusid nad sarnaselt. Minu vanaisa oli perega sõjapaos, kui talu juurde asus üks vene suurtükiväe patarei. Pärast sõjapaost tallu tagasi jõudmist leiti eest lagastatud ruumid, sahvrisse olid vabastajad maha jätnud oma si**hunnikud.

Vene propaganda levikut pole suudetud takistada ka Eestis

Enamus eurooplasi on selle sõjaga juba harjunud ja ei pööra sõjasündmustele enam erilist tähelepanu, probleemiks peetakse aga sõjaga seotud majandusprobleeme. Samamoodi harjuti paar aastakümmet tagasi verise sõjaga Tšetšeenias ja 2014. aastast sõjaga Donbassis. Häbiväärne on see, et mitmed pärast sõja algust Euroopas välja kuulutatud sanktsioonid hakkasid reaalselt toimima alles mitu kuud pärast sõja algust ning mitmed ei toimi veel tänini. Masendav on kuulda viimastel kuudel toimunud suuremahulisest vene kaupade veost Eestisse või läbi Eesti kasvanud vene transiidist, samuti Eesti rannikuvetes toimuvast vene laevade punkerdamisest. See näitab, et Eesti ja muu Euroopa võimu- ja ärieliit on kahepalgeline, ollakse valmis ukrainlaste vere hinnaga Venemaaga äri edasi ajama.
Pole saladus, et enamus Eestis elavaid Vene kodanikke on presidendivalimistel toetanud Putinit. Ajakirjanduse andmetel toetab 90% Eesti venekeelsetest internetikommentaatoritest Vene sõda Ukrainas. Aastakümneid pole suudetud takistada vene propaganda levitamist Eestis, isegi on toetatud Tallinna rahadega Vene telekanaleid. Aastakümneid pole vene koolides suudetud korraldada eestikeelset õpet ja õpilastele ei suudeta praegu selgitada tõde sõjast Ukrainas. Pärast sõja algust ei suudetud teostada õiget piirikontrolli ja üle eesti idapiiri lasti lisaks ukrainlastele massiliselt Vene kodanikke.
Kõige kummastavam on see, et lisaks venelastele jäid Putini läänevastast propagandat uskuma ka paljud eestlased ja Putin muutus nende kumiiriks, kes näitab oma armee ja imerelvadega nõrgale Ukrainale ja läänele koha kätte. Nõukogude ajast pärineb ka Ameerika vastasus, kõiges halvas on süüdi USA, seda räägiti Nõukogude Liidus hommikust õhtuni. Oma mõju on nõukogude ajast pärineval venelikul jõukultusel ehk kriminaalide mentaliteedil ja orjameelsusel. Ka ei oska kõik inimesed vabas ühiskonnas elada, igatsevad nõukogude aja järele, kus kõik oli reglementeeritud, kus tööd ei pidanud tegema ja võis oma võimu kuritarvitada ning töö juurest varastada. Nii oli hea elu tagatud ilma suurema vaevata, ehkki tegelikult põhines nõukogude majandus nagu ka tema järglase Venemaa oma loodusvarade, nafta ja gaasi ekspordil. See võimaldas nomenklatuuril aga ka suurlinnade elanikel hästi elada.
Lisaks vene telekanalitele on vene propagandat, igasugu vandenõuteooriaid täis ka internett ning selle mõjul ei usaldanud nõukogude aja tagaigatsejad lääne liigselt poliitkorrektset infot ja nii muututi Putini tallalakkujateks. Nende põhi mureks oli hankida Venemaalt odavat bensiini, viina ja sigarette. Ühtlasi võeti üle Ukraina vaenulikkus ja kõige ukrainaliku halvustamine, Ukraina riigivõimu ja sõjaväge peeti nõrgaks ja saamatuks. Putini austajaid leidub ka mujal Euroopas.

Nõukogude ajal kannatas Ukraina massiivse venestamine all

Tegelikult võib sõja põhjal pidada Ukraina ühiskonda tugevaimaks Euroopas, oluline on hoolimata nõukogude aja venestamisest säilinud rahvuslik meelsus ehk kodumaa armastus. Just ukraina rahvuslus, oma kangelaste ja ajaloo austamine on aluseks tugevale vastupanule Vene agressorile. Oluline on ka abivalmidus, sõjas kannatada saanud kaaskodanike toetamine ja ühistöö sõjaväe abistamiseks. Vene agressioon ühendas Ukraina ühiskonna, kus senini olid erinevused eelkõige ida- ja lääneosa vahel. Hoolimata venelaste kuritegudest suhtuvad ukrainlased oma vaenlastesse ikkagi inimlikult, huumoriga, pole selliseid sadistlikke ähvardusi nagu kõlab Vene poolelt.
Tuleb märkida, et Ukraina kandis Teises maailmasõjas materiaalselt kõige suuremaid kaotusi Nõukogude Liidu vabariikidest. Suhteliselt suured olid ka inimkaotused, rahvaarv vähenes sõja lõpuks ligi 14,5 miljoni võrra (alles 27,4 miljonit), sh ligi 8 miljonit sõjas hukkunut, lisaks vangistatud, evakueeritud või deporteeritud ja põgenikud.
Ukrainlased sõdisid nii Saksamaa ja tema satelliitide kui ka Nõukogude punaarmee ja partisanide vastu, kuid konflikte oli ka poolakatega. Pärast sõda jätkus 1950. aastani äge partisanisõda nõukogude julgeoleku ja armeega, korduvalt viidi läbi küüditamisi Siberisse. Toimus ka elanikkonna sundvahetus Poolaga. Võitlustes ja repressioonide läbi said rohkem kannatada ukraina rahvuslased.
Nõukogude ajal kannatas Ukraina nagu Balti riigid venestamine all kuid see oli palju massiivsem. Ukrainasse toodi uute tööstusettevõtete jaoks töölisi teistest liiduvabariikidest ja põhiliselt Ida-Ukrainasse kolis ka pensionäre Venemaalt. Näiteks 1959 – 1989 suurenes vabariigis ukrainlaste arv 16,4% aga venelaste arv 60%. Donetski oblastis suurenes 1970 –1979 ukrainlaste arv 26 000 võrra aga venelaste arv 238 000 võrra.
1972. aastal määrati Ukraina kompartei juhiks Brežnevi käsilane Vladimir Štšerbitski ja tema ajal vähendati ukraina keele kasutamist riiklikult. Oluline venestamise vahend oli haridussüsteem. Järk järgult toimus ukraina keele õpetamise ja kasutamise vähendamine, eriti linnades. Ukraina oblastikeskustes oli 1987. aastal vaid 266 ukrainakeelset kooli, 158 kakskeelset kooli ja 1179 venekeelset kooli. Donetskis, Luhanskis, Mikolajvis ja Simferoopolis polnud mitte ühtki ukrainakeelset kooli, Zaporižžjas, Harkivis ja Tšernihivis vaid üks – kaks. Ukraina keel säilis rohkem Lääne-Ukrainas. Totaalne õppekeele venestamine toimus Ukraina ülikoolides ja tehnikumides. 1989. aastal oli kõrgkoolides ukrainakeelseid akadeemilisi õppegruppe vaid 6%. 1972–1980 vähendati ukrainakeelse teaduskirjanduse väljaandmist ligi 5,7 korda. Ukrainas välja antud raamatutest oli 1970. aastal ukrainakeelseid 38%, kuid 1989. Aastal 21,4% (tiraaži poolest 42,7%). Ehkki Ukrainas oli kaks kinostuudiot, näidati 99% filmidest kinodes venekeelsena. Ukraina keele rolli hakati taastama pärast iseseisvumist. Just venestamise tõttu tekkisid Ukraina idaosas Venemaa ässitusel separatistlikud liikumised.

Kooli tähtsust rahvusluse kasvatamisel tuleks arvestada ka Eestis

Paraku on ka vabas Eestis jätkunud võimueliidi euroopaliku liberaalse demokraatia sildi all korraldatud rahvusluse mahasalgamine, eriti on seda tunda koolisüsteemis, kus luuakse suuri koole ja suletakse väiksemaid, eriti maal. Ülikoolides hääbub inglise keele survel järk-järgult eestikeelne õpe. Selle asemel, et õpetada vene koolis vene lapsi eesti keeles ja meeles, tahetakse eesti- ja vene koolid ühendada. See tähendab, et teatud piirkondades muutub Eesti koolisüsteem venemeelseks ja eestlased peavad õppima koos Putinit austavate vene lastega.
Kooli tähtsust rahvusluse kasvatamisel näitab ka vene okupantide tegevus Ukrainas, esimese asjana tahavad nad hakata koolides õpetama lapsi vene keeles ja Vene kooliõpikutega. See ongi Ukraina „denatsifitseerimine“ ehk tegelikult deukrainiseerimine, ukraina keele ja kultuuri hävitamine. On selge, et kui Eesti kohalikel valimistel osalevad edasi Venemaa kodanikud ja saavad korraldada koolisüsteemi, siis jätkub ka Eestis koolide venestamine. Vene keele asemel tuleks Eesti koolides hakata õpetama ukraina keelt ja toetada nii ukraina rahvuslust. Eestis õppivatel Ukraina lastel peab olema võimalus jätkata oma haridusteed ja elu Ukrainas.
Veel tänini ei saada Euroopas täielikult aru, et tegelikult peab Putin sõda kogu Euroopa vastu ja pärast Venemaa võitu Ukrainas oleks Balti riigid järgmised sihtmärgid. Putini propagandistid kisasid sõja algul isegi Varssavi ja Berliini vallutamise vajadusest. Alles äsja nimetas verine diktaator end Peeter I poolt teostatud iidsete vene maade tagasivallutamise jätkajaks ja ta luges ka Narva vanade vene linnade hulka. Nii pole kindel, et 1944. aasta häving Narvas ei või korduda.
Seega võitlevad ukrainlased ka meie ja kogu Euroopa vabaduse eest. Juba ammu on Putin kasutanud sõjas Euroopa või lääne vastu põgenikke. Süüria kodusõda tekitas massiliselt põgenikke, kes suundusid Euroopasse. Praegu püüab Putin Ukraina viljahoidlaid hävitades ja Ukraina viljavedu takistades tekitada Aafrikas ja Aasias näljahäda, et panna algus uutele miljonilistele põgenikevoogudele.

Vene armee olukord ja edasised võimalused

Putin on valmistunud suureks sõjaks juba paarkümmend aastat, seega oli tal tunduvalt rohkem aega sõjaväe arendamiseks kui Hitleril, kellel jäi selleks vaid 6 aastat. Putinil on kasutada ka Nõukogude Liidu tohutud sõjatagavarad. Tundub, et Natsi-Saksamaa oli Putinile suureks poliitiliseks eeskujuks riigivõimu ja propaganda korraldamisel ning lepingute rikkumisel. Hitleri eeskujul lootis Putin lääneriikide nõrkusele ja ühtsuse puudumisele ning korraldas Krimmi Anschlussi, kuid Müncheni sarnast kokkulepet läänega ja Ukraina kiiret hõivamist nagu Hitleril õnnestus Tšehhoslovakkias, tal järgi teha ei õnnestunud. Putini blitzkrieg on veninud ja sõja lõppu pole näha.
Suurt tähelepanu pöörasid venelased ka saksa relvadele. Venemaal ilmus viimastel aastakümnetel väga palju raamatuid Saksamaa saavutustest, Saksa sõjaväest ja Wunderwaffedest. Viimastel aastatel avalikustati Putini poolt vene wunderwaffed – kõikvõimalikud hüperhelikiirusega raketid ja torpeedod, mis pidanuks talle kindlustama ülekaalu NATO riikidest. Paraku Venemaa pole Saksamaa ja erinevalt Nõukogude Liidust polnud Venemaal enam kasutada saksa teadlasi ja konstruktoreid ehkki läänest oli võimalik moodsat tehnoloogiat osta. Suur osa riigieelarve rahasid läks võimueliidi või kindralite tasku villade, suvilate või jahtide ostmiseks, armukeste ja laste ülalpidamiseks. Enamus vene sõjatehnikast osutus lahinguväljal vanarauaks. Paraadidel uhkelt näidatud uusimad tankid (T-14 Armata) ja soomukid lahinguväljale ei jõudnudki, peale üksikute eksemplaride.
Kokkuvõttes arvestades Venemaa tohutuid sõjakaotusi nii elavjõus (u 34 000 langenut) kui tehnikas, kulutatud täppisrelvade hulka, siis on üleskiidetud maailma tugevuselt teise armee saavutused – vallutatud alad tühised.
Venemaa kõik pealetungioperatsioonid on põhimõtteliselt nurjunud, armee taktika on jäänud Teise maailmasõja tasemele, väeliikide koostöö on nõrk, edasi suudetakse tungida põhiliselt vaid massilise suurtükitule või õhulöökide toel, kõike maatasa tehes. Isegi Putin andis oma andetutele kindralitele hiljuti korralduse Stalingradi sarnast linnade purustamist vältida ja püüda Ukraina vägesid ümber haarata. Vaevalt see venelastel aga õnnestub, sest nende moraal on madal, kuid samal ajal suureneb ukraina suurtükiväe lasketäpsus ja võimsus. Vene sõdurid on võimelised efektiivselt sõdima vaid tsiviilelanikega, tapma nii kaugelt rakettidega kui ka ligidalt automaatidest vanureid, naisi ja lapsi.
Sõjaväe arendamise kõrval eraldasid Vene võimud suuri vahendeid, miljardeid rublasid või dollareid ka hübriidsõjaks, viiendale kolonnile ehk vene propagandaks ning Ukraina võimu- ja ärieliidi äraostmiseks, sisetülide tekitamiseks Ukrainas. Õnneks enamus sellest rahast lihtsalt varastati FSB töötajate poolt ära ja sellel polnud oodatud mõju. Venelased ei saanud õieti aru Ukraina sisepoliitikast, demokraatlikus ühiskonnas on ju poliitilised tülid ja opositsioon loomulik asi. Venemaa sissetungi järel enamus opositsioonist asus toetama Ukraina võime ja võitlema vallutajate vastu. Ukraina vaba rahva mentaliteet on erinev vene orjarahva mentaliteedist ja on täiesti võimatu, et ukraina rahvas lepiks mingi diktaatori võimuga.

Mida on oodata sõjas edasi ja kaua see võib kesta?

Praegu käib kurnamissõda kuid peagi loodab Ukraina saavutada lääne relvade abil murrangut sõjas. Paraku on selge, et kaotustest mitte hooliv Putin ei taha lõpetada sõda enne, kui minimaalsed eesmärgid saavutatud, nt Luhanski, Donetski ja Hersoni oblastid täielikult okupeeritud. Rohkemaks, nt Musta mere ranniku täielikuks hõivamiseks Vene armeel hetkel jõudu pole. Valgevene armee sõtta sundimist ilmselt kardetakse, sest võib tekkida selle väeosade ülejooks Ukraina poolele. Välistada ei saa Venemaa poolt taktikalise tuumarelva kasutamist, kui Ukrainal õnnestub suuremat edu saavutada, nt sissetungi korral okupeeritud Krimmi. Venemaa rahandust pole lääne sanktsioonid oluliselt kahjustanud, sest Venemaal olid suured varud tänu Euroopa riikide tooraine ostudele. Seega jätkub Putinil raha sõdimiseks kindlasti aastaks ja nii saab värvata ka uut kahuriliha. Raskused võivad tekkida uute relvade tootmise või tehnika remondiga.
On selge, et ukrainlased ei kavatse loobuda oma maa-aladest ning kavatsevad vastupealetungiga taastada vähemalt olukorra enne 24. veebruari, mis on ka nõue läbirääkimiste pidamiseks. Vastupealetungiks vajab Ukraina rohkem suurtükiväge, eriti kaugtule reaktiivlaskeseadmeid. Nii võib sõda jätkuda veel sügiseni või isegi järgmise aastani. Oluline on kui kiiresti ja palju lääneriigid suudavad reaalselt Ukrainat uute relvade ja sõjamoonaga aidata.
Ukrainal on loomulikult soov vabastada ka Krimm vene okupantidest, kuid see nõuaks kindlasti rohkem aega ja ettevalmistust ning suuremat toetust ründerelvade näol. Pole selge, kaua suudab Putin võimul püsida ja mis saab edasi tema kõrvaldamisel. Paraku võib siis tugevneda lääneriikide surve Ukrainale sõja kiiremaks lõpetamiseks ja vaherahu sõlmimiseks. Sanktsioonide surve vähendamine võib anda Venemaale võimaluse uue agressiooni ettevalmistamiseks Ukraina vastu. Kindlasti ei tohiks Venemaa vastaseid sanktsioone lõpetada enne Ukraina sõjakahjude täielikku hüvitamist Venemaa poolt ning sõjakurjategijate karistamist.

Elagu Ukraina! Slava Ukraine!
Juunikuul, 2022