Olav Renno: Meil kõigil on Saksa sugemeid

tekst: JAANIKA KRESSA

OLAV RENNO (foto Elmo Riig), • 1950. aastal lõpetas Viljandi 2. keskkooli, • 1956. aastal cum laude Tartu Riikliku Ülikooli bioloogi-zooloogi kutsega • 1957. aastal asus tööle kutselise looduskaitsjana. • 1958–1967 Matsalu riiklikul looduskaitsealal juhataja ja vanemteadur • 1968–1992 linnuteadlane Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudis • Avaldanud 4 raamatut, 160 teadus­artiklit ning üle 600 muu kirjutise • Tõlkinud 21 raamatut (inglise, vene, saksa ja rootsi keelest) • Toimetanud ca 20 raamatut ja teaduskogumikku

Tänavu kevadel ilmus Viljandis Kesklinna kooli rahastamisel üks õbluke raamat, mis räägib selle väärika õppeasutuse ajaloost. Raamatu toimetaja Olav Renno (90) orienteerub hästi saksakeelses ja -meelses maailmas, kus meie esivanemad elasid ja saab nii tuua meieni pildikesi möödunust.

Palju sajandeid pandi Liivimaal (hiljem Eesti-, Liivi- ja Kuramaal) toimunu kirja saksa keeles. Ka kirikuraamatud, kus leiame oma esivanemate jälgi tagasi enamasti aastani 1700, on saksakeelsed. See on aga meie kõigi lugu ja ilma keeleoskuseta oleme juurte pealt maha lõigatud rahvas.
Raamat „Gustav Max Schmidt ja tema kool“ on üks paljudest väikestest katsetest seda suurt tühimikku täita, et teaksime, millisest kultuuriruumist oleme tulnud. Raamatus esitatut aitavad paremini mõista toimetaja Olav Renno paljud märkused. Ta on üks vähestest, kes suudab siduda mineviku tulevikuga kokku.

Saksa keele oskus, ka vanade mõistete tundmine, on tänapäeval haruldane. Kuidas te saksa keele omandasite?
Mu isapoolne vanaisa ja vanaema oskasid saksa keelt väga hästi. Vanaisa oli üles kasvanud kingsepa perekonnas Vana-Antsla mõisas. Vanaema oli olnud Uue-Antsla mõisas toatüdruk. Nemad rääkisid 19. ja 20. sajandi vahetusel saksa keelt oma esimese kahe poja ajal ka koduse keelena, minu isa sündis hiljem, siis räägiti kodus juba eesti keelt. Saksapäraselt panid nad oma poegadele mitu eesnime, vanematele vendadele Richard Carl Johann ja Arthur Eduard.
Minu isa omandas saksa keele Võru gümnaasiumis. Minu saksa keel oli koolist saaduna suhteliselt schwach (nõrk). Õppisin seda koolis vaid kolmandast viienda klassini, kusjuures viies jäi poolikuks, sest 1944. aastal lasti lapsed linnade pommitamise hirmus varakult suvevaheajale. Hiljem olen ma lugenud raamatuid ja ise õppinud. Räägin küll aeglaselt, aga sakslased on öelnud isegi, et perfektne pidavat mu keel olema.
Mul on tulnud saksa üliõpilaste looduspraktikaid juhendada ja kolmel suvel olen üht ekskursioonibürood teenindanud. Keeleoskust olen ka tõlkimisega juurde saanud, aga viimasel ajal hakkab see tasapisi ära kustuma. Loen veel vabalt, aga rääkimine on nagu on.

Kas kodune keel märkis vanasti staatust? Või käis keeleoskus ametiga kaasas?
Eelmise sajandi esimesel kümnendil hakkasid mu vanavanemad kodus rääkima eesti keelt. Vanaisa oli kõrtsipidaja ja siis juba kõrvalmõisa rentnik Võrumaal, seal tuli inimestega rääkida selget võro keelt. Minul oli paar nädalat tegemist, et hakata sellest aru saama, kui ma nende juurde külla läksin, aga rääkima ma võro keelt ei õppinudki.
Vanavanaisa, kes läks Rõuge kihelkonnast Kõrgepalo mõisast Urvaste kihelkonda Vana-Antsla mõisa kingsepa õpilaseks ja õppis kingseppmeistriks, vahetas aga lausa mitu korda nime. 1860. aasta paiku sai Jaan Pihlapuust Johann Pielbaum. Selliseid nimemuudatusi tuli 150 aastat tagasi palju ette. 1905. aasta rahvaloendis on ta aga jälle Jaan Pihlapuu. Ju tal sai hing jämmeks ja hakkas matsiks tagasi. Küllap poegki võttis veidi õppust.

Kuidas Pihlapuust sai Renno?
Minu ristinimeks oli Olaf. Teatavasti oli 1930. aastate alul aktsioon „Eestlasele eesti nimi!“, mille käigus isa vanem vend leidis „järsu kõlaga“ perekonnanime, mille sai ka meie pere. Onu Richardi palvel kanti see perenimi kaitseregistrisse, ehkki sellenimelisi oli Eestis juba varem. 2017. aastal oli Eestis peale meie pereliikmete veel tosin Rennot. Välisriikides leidub interneti andmeil ligi tuhat Rennot, enamik neist USA-s, Saksamaal on neid 285. Ka meie eesnimed eestistati: ema Annast sai Aini, isa Erich-Adolfist Jaak ja minust Olav. Isavanemad, vanalell ja isa üks vend jäid uhkelt Pielbaum’ideks.

Olete ka suguvõsauurija. Kui kaugele ajas tagasi me saame oma esivanemate kohta kirikuraamatute kaudu midagi teada?
Mitte eriti sügavuti, aga oma suguvõsa tean ma küll kuni 1720. aastani tagasi. Mis oli enne seda, pole enam võimalik leida, need materjalid on suurelt osalt kas Rootsi evakueerida püütud arhiividega Läänemere põhjas või siis kirikutes vene hobuste kapjade all aluspanuks tarvitatud. Põhjasõja aegu suhtusid Vene „aknaraiujad“ nii kirikuraamatutesse kui muusse kirjavarasse äärmiselt põlglikult.
Saksa mõisnikud oskasid selle aja üle elada ja said Balti erikorra järgi jällegi võimu oma piirkonna talupoegade üle tagasi. Oli ka häid mõisnikke, aga oli ka eriti julmi. Talurahvale oli 18. sajand rängem üle elada kui 17. saj. Kuid samas talupoeg elas ja sigis. See oli ikka tohutu rahvaarvu tõus, mis 18. sajandil peale Põhjasõda ja katkusid siin oli.
Üks aga on selge – meil kõigil on Saksa sugemeid.

Ema Aini ja isa Jaak Renno 1935. aastal. Foto: perealbumist

Kas kõik teie esivanemad on Võrumaalt pärit?
Ei ole. Mu isa isaema Agnes Anette neiupõlve perekonnanimi oli Paul. Tema oli pärit Viljandi Kantremaa käsitööliste perest ja läks Võrumaa Urvaste kihelkonda kingsepale mehele; neil kasvas üles kuus last. Ema poolest olen pärit Viljandi kihelkonnast Vana-Võidust, kus vanaisa Tõnis Holtsmeier 1880. aastal ostis Georg von Strykilt Mäeltkülas Reitle talu, kolides sinna Vasara külast; nende peres oli üheksa last. Nii minu isa kui ema olid oma suguvõsadest esimesed ülikoolis õppinud, nii et mina olen teise põlve haritlane.

Kõik jääb siis ikka Liivimaale.
Oo jaa. Kui mindi pealinna, siis see ei olnud mitte Tallinn, vaid ikka Riia.
Vanavanaisa oli võroke, tema poeg hakkas peale talupojatütrega abiellumist kõrtsirentnikuks, ilmselt sai ta naimisel kaasavara, mis võimaldas pisema kõrtsi üürida, siis järjest suurema. Viimaseks jäi Lepassaare kõrts, mis ilmasõja alul 1914. aastal tuli sulgeda – tsaar piiras sõja alal maal alkoholimüüki. Siis hakkas vanaisa mõneks aastaks Braakmanni kõrvalmõisa rentnikuks, tal oli 400 tiinu maad ja suur kari.
Seal ta toimetas kuni 1920. aastal mõisad riigistati. See oli minu meelest õige, sest kõik mõisad olid likvideerinud varem või hiljem külasid, et luua suuri põllumassiive. Talupojad suruti ääremaale, võssa ja sooservadele.
Vabadussõda poleks võidetud, kui 1919. aasta alguses ei oleks välja kuulutatud, et sõjast osavõtjad saavad maad. See oli Asutava Kogu poolt õige samm.

Vabadussõja võidus oli oma osa ka Balti pataljonil. Mõisnikele lubati, et kes võitlevad Eesti väes, neile jäävad mõisasüdamed alles, ometi ei peetud sageli sellest lubadusest kinni.
Võrumaal Ruusmäel anti mõisnik Guido von Glasenapile 30 hektarit mõisa pargist väljaspool ja härrastemajja tuli kool. Tema poeg oli üks esimesi, kes 1941. aastal Saksa vägede koosseisus Ruusmäele tagasi jõudis ja selliseid teejuhte oli veel.
Ent Viljandimaa Suure-Kõpu mõisa omanik Alfred von Stryk, Balti pataljoni adjutant, langes juba esimeses lahingus Ardus 1919. aasta algul. Tema naine Anna oli sunnitud lastega Saksamaale jääma. Tagasi kodumaale tuli alles pojapoeg Wolf-Dietmar von Stryk, kelle juhtimisel taastati Gertruta kirik-kabel Helme kihelkonnas Riidajas.

Mõisnikud ei istunud kuni maareformini rahulikult oma kodudes, nagu meie teatmeteostes kirjutatakse. Miks inimestele ei räägita midagi sakslaste küüditamisest?
1918. aasta alguses korraldasid enamlased mõisnikele „reisi“ Venemaale ja ainult tänu Saksa keiserlike vägede edule Baltimaades ja Ukrainas, kui sõlmiti Brest-Litovski rahu, kus oli ka punkt, mille järgi kõik küüditatud toodi koju tagasi. Inimkaotused olid tookord küll üllatavalt väikesed, surid vaid mõned vanemad mõisaomanikud.
Ajaloost kirjutades on alati kolm võimalust:
1. Teatakse ja kirjutatakse tõtt.
2. Teatakse, aga võltsitakse ehk võltsitakse teadlikult.
3. Ei teata, aga ikka kirjutatakse.

Teie sündisite juba Eesti Vabariigis. Milline oli teie lapsepõlv?
Minu lapsepõlv oli võrdlemisi kirju. Esimesed viis aastat elasin ma Petseris. Ema töötas Kinnistusametis, isa oli ajakirjanik, hiljem linnavalitsuse ametnik ja Isamaaliidu kohaliku osakonna sekretär. Oma vabal ajal edendas ta isatalu, rajas sinna kanakasvanduse, mis sai 1934, a I järgu tõulava tunnistuse.
Siis saadeti isa vallavanemate kursustele. Aasta elasime vanaisa juures Braakmanni talus, mis oli 26 km Petserist, 26 Võrust. Järgmisel aastal olime juba Anijal, kuhu isa määrati valla abisekretäriks. Anija vallamaja oli Soodlas, vägagi looduskaunis kohas.
Peale Anijat määrati isa tööle 3000 elanikuga Järvakandi valda, kus tal oli abiks üks kantseleiametnik ja üks telefonikeskjaama valvaja. Vallasekretär oli toona praeguse vallavanema seisus. Vallavanem aga oli enne sõda volikogu esimees, tema paljudes valdades palka ei saanudki, palka sai vallasekretär. Koosseisud olid tollal väikesed.
1941. aasta suvel tuli hävituspataljoni grupp vallamajja isa arreteerima, aga neil tekkis esmalt suur paberossipuudus. Isa ütles, ma lähen toast toon. Libistas end aga magamistoa akna kaudu suveöhe. Meil õnnestus hiljem Saksa luuregrupi abiga läbi rinde tulla, põgenesime Pärnu suunas ja edasi onu tallu Vana-Võidu kandis.
Pisut aega elasime Tallinnas, kuni isa „leiti“ Sisedirektooriumi poolt üles kui endine Petseri linnaametnik. Teda keelitati minema Petseri abilinnapeaks. Kolmandas klassis käisin ma sügisel Tallinnas ja kevadtalvel juba Petseris.
Siis tuli seal suhkrujagamisega mingi suur segadus. Isa pandi paariks nädalaks kinni ja siis lasti lahti, ka ametist. Riigiametisse ta enam ei kõlvanud ja me kolisime Viljandi, kus isa sai Teedevalitsuse pearaamatupidajaks. Ehitas siin ühe vanema maja peaaegu ümber. Ja siis tuli sõda tagasi.

Kas teie pere proovis ka põgeneda?
Esialgu pagesime augusti lõpul Tallinna, kus emale anti sõidudokumendid ja 2500 Reichsmarka (raha, mis kehtis Saksamaal). Jäime ootama, kuni isa ka tuleb, rinne aga tuli peale nii kiiresti, et isa ei pääsenud läbi ja ema ei usaldanud üksinda koos kolme lapsega merele minna. See laev, nimega Wartheland, mis põgenikke evakueeris ja millele me pidime minema, pääses puhtalt Gotenhafenisse.
Isa põgenes siit koos Viljandi linnapea Vilmsi ja veel paari tuntud tegelasega, nagu koolidirektor Mihkel Varrik jt Riia kaudu Saksamaale. Nii meie pere lahku jäi. Isa oli oodanud meid 2 nädalat Gotenhafeni (Gdynia) sadamas, aga ei tulnud enam laevu. Moero sai teatavasti torpeedotabamuse. Minu täditütar sõitis sellega, koos oma kirurgist mehe ja kahe lapsega. Üks laps sai surma, aga teisega nad ujusid välja.

Olite 12-aastane kui sõda lõppes, mis edasi sai?
1944. aastal läks kool juurde novembri alguses. Siis ma läksin juba Viljandi 2. keskkooli, punasesse majja. Varem ma käisin kaks aastat 1. algkoolis ehk Valuoja koolis. Seal oli tore direktor, August Kiisla, hilisem õpetaja, kes on ka palju fotosid teinud Viljandist.
Ema hakkas kudujaks, Posti tänaval oli üks selline tööstuskombinaat. Ta kudus kampsuneid ja sokke, aga me saime paremini elatud ja söönuks kui tavalised linna poisid-tüdrukud, sest onu Jaan Holtsmeieri talu säilis kuni 1948. aasta sügiseni. Siis tehti ta kulakuks ja talu võeti käest ära, ta oli ka küüditavate nimekirjas, aga viletsa tervise pärast ei tõstetud teda voodiga auto peale, see on üks harv erand, tänu doktor Sibulalt saadud arstitõendile.
Onutütred olid minu juures varjul, elasime Jakobsoni 24. Nende elukoht oli 24a majas, sealt neid ka otsiti, aga ei taibatud tulla tänavaäärset maja kontrollima. Laupäeval vastu pühapäeva oli küüditamine, kool läks juurde esmaspäeval, aga nad ei söandanud enam kooli minna, varjasid ennast terve suve maal, 4 km kaugusel Viljandist.

Olav Renno Karksi ürgoru nõlval. Foto M. Mõisavald

Millal saite teateid oma isast?
Isa kohta sain ma kindlamaid teateid alles 1956. aastal – ta oli jõudnud Austraaliasse ja seal uue pere loonud. (Ema puhkas siis autoavarii ohvrina juba mitu aastat Viljandi kalmistul.) Isa käekirjaga kiri tuli meie sugulase nimele Viljandi, aga tema korralik vallasekretäri käekiri andis ära, et kes on selle kirja kirjutanud, kuigi all oli mingi teine nimi. Nii me hakkasime kirju vahetama. Isa nägin ma alles 1978. aastal kui ta kutsus mind külla. Isa elas Austraalias ja tegeles kanakasvatusega.

Mis tunne oli isa näha? Kas julgesite kõigest rääkida?
Isa tundus siis juba vana mehena – oli 67-aastane... Jah, me rääkisime vabalt kõigest.

1978. aastal ei lastud siit inimesi ju välja. Või mis selleks teha tuli?
Kui olid partei liige, said kergemini välja. Mind sunniti parteisse astuma, see lubas mind kandidaadikraadi kaitsma. Mind pandi ka instituudi parteisekretäriks.
3 aastat peale esimest külaskäiku saime loa, mina, mu abikaasa, õde ja vend, kõik koos sõita Austraaliasse. Too oli Brežnevi viimane aasta, oli mingisugune leevenemine, järgmine aasta enam poleks saanud, siis ma ei saanud ka sõita Londoni ühele väliskonverentsile, sest parajasti oli tulistatud alla üks Lõuna-Korea reisilennuk. Oli hea, et mu luba tühistati, sest Londonis oli streik nõukogude lennukite vastu, ma ei oleks sealt mitu nädalat tagasi saanud.

Kas see oleks siis hirmus olnud?
Jah, see oleks hirmus nälgimine olnud; mul oli küll garantii viie lapse näol, et selline mees tuleb ikka tagasi.

Kuidas nende välissõitudega ikka oli? Koputajad igal pool? Kas teid agendiks ka värvati?
1976. aastal sõitsime Soome, ornitoloogide kohtumisele. Enne kutsuti mind välja ja räägiti, et sõidate Soome, pange siis tähele, mida soomlased räägivad ja kuidas meie inimesed reageerivad.
Soomes tegin sellise nalja, et rääkisin ühele kolleegile, kes oli ka parteipoiss, et teeme nüüd nii, et hoiatame Sassi, et hoidku suu kinni, et sõbral on „ülesanne“. Mina hoiatasin Sassi tema eest ja tema hoiatas Sassi minu eest. Tartu tagasi saades ma ootasin, millal mind välja kutsutakse, aga ei kutsutudki. Pärast oli väljasõidu toimikus aga see vahejuhtum kirjas…
Tollal me keegi kunagi ei teadnud, kes on agent. Isegi saksa sõjaväes olnud poisid võisid su peale keelt kanda. Kui käisin 1986. aastal Valgevenes, siis peale seda teatas keegi „Gluharka“ kuhu vaja, et Renno rääkinud, et Eesti oli enne sõda olnud iseseisev ja saaks nüüd ka ise hakkama. Nii sain jälle väljasõidukeelu ja ei pääsenud kahe aasta pärast Austraaliasse isa matusele ka.
1987. aasta aprillis olin üsna julge. Küsisin ühel avalikul koosolekul, kus fosforiidiküsimusi arutati, meie ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitjalt akadeemik Hagelbergilt, et kas ei võiks rakendada Eesti NSV konstitutsiooni paragrahvi, millega meil on õigus N-Liidust välja astuda. Akadeemik ei vastanud. Lippmaa ka ei pidanud vajalikuks vastata. Kui koosolek oli läbi ja ma kõndisin Tähtverest linna, tuli mulle vastu Vello Lään ja küsis õige ärevalt: „Sa olla tahtnud N-Liidust välja astuda?“
Kujutage ette, tunniajase kohvilaua järel tulin mina alla linna ja juba oli info levinud. Ma ei oskand talle muud vastata, kui et „Kas sina siis ei taha?“ Tema vastas veel lühemalt: „Nojah.“

Teie esimene töökoht pärast ülikooli lõpetamist oli Ida-Preisimaal Rossittenis
See oli huvitav koht. Oli säilinud veel Saksa-aegne küla. Seal oli olnud suur kahekorruseline võõrastemaja kokku üle 30 toaga, kuhu nüüd paigutati ornitoloogiajaam.
1945. aastal ei olnud sääl olnud suuri purustusi. Sellesse paika oli asustatud väidetavalt Ukrainast pärit venelased, kes olid väga tänulikud nõukogude võimule.
Neid olid toodud sinna 1946. aasta märtsis. Kõik oli ette valmistatud. Keldris oli olnud kartuleid, sahvririiulid moosi ja kõiksugu teisi hoidiseid täis, mõnel isegi lehm laudas. Eelmisel päeval viidi kohalikud sakslased minema, aga uustulnukatel polnud sellest muidugi aimugi, nemad tänasid ainult nõukogude võimu.

Rossittenis oli varem lennukool, kus Heinz von Ungern-Sternberg lendama õppis. Kas sellest koolist oli seal mingi jälg veel alles?
Jah, seal lähedal olid tõesti lennurajad, see võis küll olla lennukooli ajast. Võrreldes praegu kasutatavatega olid need ikka väga lühikesed. Ilmselt pidigi see kool siis olema sealsamas. Seal oli veel säilinud Göringi jahimaja.
Olen 97 km pikkuse Kura sääre jalgsi läbi kõndinud: oli põnev luitemaastik ja lindude massiline läbiränne selle kohal.

Pidasite Preisimaal lühikest aega vastu. Kas sealt jäi ka mõni väärt mälestus?
Kolmekordne uhhaa. Kiisad ja ahvenad võeti leeme seest välja, siis keedeti latikad ja teised rammusapoolsed kalad. Kolmandaks keedeti samas leemes angerjat. Viimane kas võeti välja või jäeti sissse, aga õhtul ei tohtinud kulpi patta unustada, sest muidu ei saanud seda hommikul kätte.

Nagu kuulus liivimaalase kalasupp, mis peab olema keedetud 9 kohalikust kalast! Jõudsimegi tagasi Liivimaa Maagümnaasiumi juurde, kus te ka ise õppisite. Kui vana see kool Viljandis on?
Kooli asutas Gustav Max Schmidt, kes tuli Viljandi 1844. aasta veebruaris. Ta oli varem olnud Cēsise servas Birkenruh’ gümnaasiumis õpetaja ja sinna Viljandimaalt käinud poisid olid siin kreisilinnas ja ka Hallistes rääkinud, et selline tore mees on olemas. Ta kutsuti Viljandi ehk Fellini ja ta asutas siin esmalt väikese kooli, kus oli algul 11 õpilast, siis sai ta aga järjest luba juurde, algul oli nelja, siis juba 7-klassiline gümnaasium. See kestis kuni Schmidti surmani 1874. aastal, siis oli Jaani kiriku pastor Krüger ühe aasta koolijuhataja, kuni selle kooli ostis ära Liivimaa mõisnike ühendus – rüütelkond. See ehitas uue, praeguseni püsinud koolihoone, mis avati novembris 1877.
1875 – 1892 tegutses siin Livländisches Landesgymnasium zu Fellin. 1892. aastal saadeti kool Balti provintside venestamise käigus laiali. Vana koolihoone oli 11 aastat alles, siis läks ta salapäraselt põlema.
1906. aastast tegutses Viljandis jälle saksakeelne poeglaste progümnaasium, samuti Knüpfferi kõrgem tütarlastekool. Esimese maailmasõja alul aga need koolid suleti. 1918. aastal taastati Landesgymnasium, aga see ei saanud töötada kuigi kaua. Peagi alustas hoones eestikeelne kool.

Olav Renno toimetatud raamat Gustav Max Schmidti eragümnaasiumist on katse täita suurt tühimikku ja teadmist, millisest kultuuriruumist oleme tulnud.

Poeglastekool asus Liivimaa rüütelkonna ehitatud majas, Haridusseltsi tütarlastekool aga põiki üle tänava.
Jaa. Kaheksandas klassis me algasime kolme paralleeliga, tüdrukuid oli samuti kolm paralleelklassi. Sügisel astus kooli kokku 152 poissi, kevadeks oli 100 järel ja abituuriumi lõpetas 52. Muidugi mõjutas seda arvu ka küüditamine, aga ei olnud tollal ka kõrge õppeedukuse kohustust. Välja langesid need, kes ei suutnud või ei viitsinud. Meie koolide vahel oli tihedaid sõprussidemeid, peeti vastastikku kooli- ja klassipidusid. Minagi leidsin abikaasaks vastasklassi neiu. Järgmisel talvel saab meil 65 aastat ametlikust paariheitmisest.

Olete Schmidti raamatu puhul kirjutanud mahukad toimetaja märkused ja tõlkinud ka Otto Seesemanni mälestused, kes muuhulgas ütleb, et kõiki katab juba muru, aga kõik pole veel unustatud.
Tänaseks on. Unustatud. Viljandis vedeleb Vanal kalmistul ka linnapea Jacob Johann Töpfferi (1770–1838) hauaplaat lõhutuna, kabeli ümbrus näeb välja nagu prügimägi. Sinna kuhjatakse ju ka haudadelt kõrvaldatud raudriste – ilmselt lähevad need metallimurruks. See nurgatagune Viljandis meenutab 1940. aastate lõpu Tartu Jaani kalmistut, kus korraldati komsomoli hoogtööpäevakuid ja vähegi ripakil sakslaste ristid läksid vanarauaks, hauakivid prügimäele, anti uusi platse välja. Tallinna Kopli kalmistu saatus oli veelgi halvem, sealseid hauakive kasutati Pirita tee laienduseks.

Praegu pole ju enam Stalini aeg!
Aga me elame heitlikumeelses Viljandis! Nägite ise, mis Uue tänava puudega juhtus. Ma ei tea, kas see on ainult linnalegend, aga räägitakse, et Maramaa puiesteel võeti paar tamme maha, kuna sügisel oli kukkunud paar tõru auto katusele. Mäletan Uue tänava ebatsuugasid, mis võeti maha kümmekond aastat tagasi põhjendusega, et raske on oksi koristada ja need võivad autode peale kukkuda. Muide, 75 aastat tagasi oli seal ka pihlakaallee, kust elanikud korjasid-kuivatasid marju; tammetõrusid korjati kohvi tarbeks ja võililleõisi oli ülivähe, sest pea iga pere kasvatas küülikuid.
See on väga venemaalik, seal ei tohtinud külast teatud mitmesaja meetri kauguseni ükski puu kasvada. „Ega me metsas ei ela,“ oli põhjendus. Eks eesti uusasukad kippusid puid istutama ja seda panid kohalikud päris pahaks.
Puude köndistamine on ka üks Viljandi komme. Kuna kõrgemalt keeldu ei tule, jätkatakse samas vaimus. Meie igatahes seda asja parandada ei suuda.
Mu hinge kriibib ka vanade hoonete kergekäeline lammutamine. Näiteks on Jakobsoni tänav 43 paiknenud, 19. sajandi algupoolest pärinenud ja tollal vägagi tüüpilise linnamaja mahalõhkumine. Selle asemele lubati ehitada samaplaaniline uus – linnaisad, vundament ootab tänini!