Karin Mark –
Eesti antropoloogia suurkuju sünnist 100 aastat

tekst: Leiu Heapost, antropoloog

Karin Mark. Arhiivifoto

Eestlaste põhjalik antropoloogiline uurimine algas Eesti omariikluse algusajal eesotsas antropoloogia suurkuju Juhan Auliga (1897–1994). Silmapaistvaks teadlaseks kujunes samuti tema õpilane ja kolleeg Karin Mark, kes oleks tänavu 24. märtsil saanud 100 aastaseks.

Karin Mark sündis 24. märtsil 1922. aastal Tartus soome-ugri keeleteadlase Julius Margi ja kunstnik Kristine Margi (Mei) esimese tütrena. 1941. aastal lõpetas ta Tartu tütarlaste gümnaasiumi. Karin Margi õe, geoloog Elga Mark-Kuriku meenutustel olid Karinil väga laialdased huvid. Loodushuvi osutus valdavaks ja nii saigi temast Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna üliõpilane. Tema kõrgkooliõpingud langesid Teise maailmasõja ja sellele vahetult järgnevatele aastatele, seetõttu pidi ta mitu korda uuesti õpinguid alustama.
Tartu ülikoolis sai ta 1942. aastal professor Juhan Auli esimeseks õpilaseks ja abiliseks antropoloogia alal. Karin Marki huvitas eelkõige paleoantropoloogia, mille uurimiseks pakkusid talle võimalusi Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis arheoloogilistel kaevamistel kogutud muistsed luustikud. Nende põhjal koostas ta ka oma diplomitöö teemal “Paleoantropoloogilisi andmeid Eesti NSV ja selle idapoolsete piirialade noorema rauaaja kohta”.
Sõja järel langesid repressioonide alla nii geneetika ja antropoloogia kui ka teadlased. Neil aastail sai Karin Mark oma esimesed kogemused kooliõpetajana. Pärast ülikooli järgnes aspirantuur Teaduste Akadeemia Bioloogia Instituudis. Ka aspirantuuris olemine ei kulgenud sujuvalt. Elga Mark-Kuriku meenutuste kohaselt peeti antropoloogiat NSV Liidus enam-vähem rassiteaduseks, nii sai Karin Mark uurimisteema hoopis zooloogia valdkonnast, mis oli seotud pisiimetajatega. Karin Mark ise ütles temale omase huumoriga, et Bioloogia Instituutki muudeti Zooloogia ja Botaanika Instituudiks, et inimese uurimist välistada.
Peagi õnnestus Karin Margil siiski jätkata aspirantuuri TA Ajaloo Instituudis paleoantropoloogia alal. Tema juhendajaks oli väga laialdaste huvide ja teadmistega Moskva antropoloog Georgi Debets. Aspirantuuris olles töötas Karin Mark läbi kogu tolleks ajaks Eestis kogutud paleoantropoloogilise ainese ja kaitses selle alusel Moskva Riiklikus Ülikoolis 1953 kandidaadiväitekirja „Eesti NSV paleoantropoloogia“. Tänu oma juhendajale Georgi Debetsile laienes Karini uurimisala järjest, ulatudes idas Obi jõgikonda ning hõlmates kõiki soome-ugri rahvaid ning nende naabreidki.
Elga Mark-Kurik tõmbas paralleele oma isa ja õe vahel – Julius Mark oskas kõigi soome-ugri rahvaste keeli; ja oma “salakaubana” välismaalt saadetud kirjas innustas ja andis nõu Karini uurimistööde jätkamisel eriti hantide ja manside ning Muroma ja Merja alade antropoloogiliseks uurimiseks. Karin jõudiski nii manside kui ka hantide juurde, teistest soome-ugri rahvastest rääkimata.
Alates 1952. aastast töötas Karin Mark Ajaloo Instituudis kuni pensionile siirdumiseni 1986. aastal. Ta pühendas kogu oma teadustegevuse eestlaste ja kogu soome-ugri rahvaste etnogeneesi uurimisele.

Eestlaste päritolu ja kujunemine

Eesti rahvas on tänu Juhan Aulile piirkonniti antropoloogiliselt põhjalikult läbi uuritud. Töö tulemused on kihelkondade ja maakondade kaupa üle Eesti 1930. aastatel kogutud ülirikkaliku materjali põhjal kaardistatud, ühtlasi on kindlaks tehtud eestlaste tõuline kuuluvus. 1938. aastal andis Juhan Aul ülevaate Eesti antropoloogilise uurimise senisest viljelemisest ning esitas selle tulevikuülesanded. Ühe ülesandena tõi ta esile muistsete elanike antropoloogilise ainese läbitöötamise. “Teatavasti on meie arheoloogid kogunud ja talletanud rohkeid inimluustikkude kogusid, ning need suurenevad aasta-aastalt. See on varandus, mille tundmine ja mõistmine annab meile võimaluse siduda oleviku minevikuga ja mis on ühtlasi võtmeks, et õieti mõista mitmeid olevikugi nähtusi.
Teadkem, et oma mineviku, oma antropoloogilise päritolu ja antropoloogilise suguluse küsimuste selgitamisel saame eeskätt ja sageli isegi ainuüksi tugineda oma ajaloolise ja esiajaloolise antropoloogilise materjali andmestikule. Seepärast on ainult aja ja võimaluste küsimus, millal me ülalnimetatud inimluustikkude antropoloogilisele läbitöötamisele saame asuda.” (Aul 1938:24).
Juhan Auli õpilasena hakkas Karin Mark kindlaks tegema muistsete eestlaste antropoloogilisi omadusi ning lahendama eestlaste päritolu ja kujunemise küsimusi, selgitama, kuidas on arenenud Eesti rahvastiku antropoloogilised tunnused esiajast tänapäevani. Eesti materjalile võrdluseks mõõtis ta ka Leedu koljusid.
Inimluustike uurimise kõrval alustas ta juba aspirantuuris tänapäeva inimeste uurimist, võttes aastail 1952–1954 osa Baltimaade kompleksse ühisekspeditsiooni tööst. Selle tulemused on kokku võetud Baltimaade etnilist antropoloogiat käsitlevas teoses, autoriteks Mihhail Vitov, Karin Mark ja Nikolai Tšeboksarov (1959). Töös on kasutatud ka kõiki sel ajal olemas olnud paleoantropoloogia andmeid.

Karin Mark Soomes morfoloogilise näokõrguse mõõtmisel 1960. aastatel. Foto: erakogu

Kaugeimad matkad viisid manside ja hantide juurde

Soome-ugri keelkonda kuuluvate rahvaste antropoloogiat asus Karin Mark laialdase programmi järgi uurima 1950. aastate teisel poolel. Kuna paleoantropoloogilist ainest oli vähevõitu, mõnest perioodist ei olnud põletusmatmise tõttu luustikke säilinudki, siis asetati nüüd etnogeneesiküsimuste retrospektiivsel valgustamisel peasiht elusate inimeste uurimisele. Selleks korraldati aastail 1955–1976 lähemaid ja kaugemaid uurimisretki eestlaste, isurite, ingerisoomlaste, karjalaste, vepslaste, ersa- ja mokšamordvalaste, maride, sürja- ja permikomide, udmurtide juurde. Põhjas uuris Karin Mark soomlasi ja laplasi, lõunas aga Taga-Karpaatia ungarlasi. Kõige kaugemad matkad viisid Lääne-Siberisse Obi jõele manside ja hantide juurde. Lisaks soome-ugri rahvastele, mõõtis ta võrdluseks üle ka nende naabruses asuvaid indoeuroopa rahvaid (soomerootslasi ja venelasi) ning turgi rahvaid (tatarlasi, tšuvašše ja baškiire).
Eestis jätkus kogumine 1980. aastani. Kõik mõõtmised ja kirjeldamised tegi Karin Mark isiklikult, et vältida mõõtetehnilisi erinevusi. Mitme sugulasrahva antropoloogiast on ta avaldanud lühimonograafia. Ulatuslikku materjali arheoloogia ja keeleajaloo andmetega sidudes kirjutas ta raamatu „Zur Herkunft der Finnisch-Ugrischen Völker vom Standpunkt der Anthropologie“, mis ilmus 1970. aastal Tallinnas korraldatud Rahvusvaheliseks fennnougristide III kongressiks. Selle plenaaristungil pidas Karin Mark ettekande oma töö põhitulemustest.
Mitmel korral võttis Karin Mark osa Nõukogude ja Soome antropoloogide ühisekspeditsioonidest Soomes. Nende tööde tulemused avaldas ta Soome Teaduste Akadeemia väljaandes 1972. aastal. 1975 ilmus temalt raamatuna kokkuvõte läänemeresoome rahvaste antropoloogiast. Ka saami antropoloogiale on ta pühendanud eriuurimuse. Teadusartikleid on ilmunud mitmete soome-ugri rahvaste antropoloogia kohta.

Läänebalti ja idabalti tüübi esinemine Eestis

Eestlaste etnilisele ajaloole pühendas Karin Mark erilist tähelepanu. Tema eestvedamisel hakati Ajaloo Instituudis 1970. aastatel kranioloogiliste ja somatoloogiliste (antropoloogilised mõõdetavad ja kirjeldavad tunnused) kõrval etnilise ajaloo aspektist uurima populatsioonigeneetilisi (vererühmad, maitse tundmine, värvipimedus jt), hammastiku ja muid tunnuseid. Materjale koguti kõigist Eesti piirkondadest. Andmed esitati monograafias Karin Mark, Leiu Heapost, Galina Sarap „Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega“, mis ilmus 1994. aastal. Selles töös käsitleb Karin Mark eestlaste antropoloogiliste tunnuste levikut üle Eestis kui ka regioonide kaupa, lähtudes eesti keeleala murdelisest liigendusest.
Samas võrdleb ta eestlaste somatoloogiat nii teiste rahvastega kui ka Eesti vähemusrahvastega. Viimaste võrdluste aluseks oli Juhan Auli rikkalik andmestik. Kasutades paleoantropoloogia andmeid, tegi Karin Mark järeldusi eestlaste praeguste rassitüüpide kujunemise ja eestlaste päritolu kohta.
Karin Margi andmete järgi sai ka möödunud sajandi lõpupoolel eristada eestlastel peamiselt kaht antropoloogilist tüüpi: läänebalti ja idabalti tüüp nagu oli seda kindlaks teinud Juhan Aul oma 1930. aastate põhjalikes uurimustes. Esimene neist on ülekaalus Lääne-Eestis, teine Ida-Eestis. Neid iseloomustavad ühtmoodi heledad silmad ja heledad juuksed. Mõlemad on europiidid. Karin Margi järgi iseloomustab lääne-eestlasi pikk kasv (174,9 cm), nad suhteliselt pikapealised, suhteliselt kõige kõrgema ja kitsama (kõige leptoriinsema) näoga Eestis jne.
Ida- ja kagupoolsemate regioonide elanike kehapikkus on keskmiselt mõnevõrra väiksem (Kirde-Eestis näiteks 171,1 cm, setu murdealal – 170.2 cm), neile on iseloomulikum lühem pea ja madalam nägu jne. Somatomeetriliste ehk mõõdetavate tunnuste summaarseks võrdlemiseks on Karin Mark kasutanud vastavat statistilist andmetöötlust. Sellekohaselt on lääne – idasuunalised regionaalsed erinevused Eestis mõnevõrra suuremad kui põhja – lõunasuunalised. Samuti on Karin Mark kaheksa somatoskoopilise ehk kirjeldava tunnuse (habemekasv, silmapilude asetus, põsenukkide eenduvus jt) ühisnäitajana välja töötanud mongoliidsusindeksi (MI). Selle indeksi järgi annavad need tunnused samuti selge lääne – ida suunitluse. Somatoloogiliste tunnustele samalaadseid regionaalseid iseärasusi leiti ka populatsioonigeneetiliste ja hammastiku tunnuste levikus. Seega, vähem kui pool sajandit tagasil võis veel täheldada ja mõõta antropoloogiliste tunnuste korrapärast erinevust nii eestlaste ja naaberrahvaste kui ka Eesti eri piirkondade vahel.
Antropoloogilist kahesust on Karin Mark leidnud juba Eesti varasemate aegade koljudel. Eesti hilisneoliitilise venekirvekultuuri hõimude esindajad olid väga pikapealised, kõrge ajukoljuga, kõrge ja keskmise laiusega näoga. Kammkeraamika kultuuri asulatest leitud koljud on enamasti protolaponoidset tüüpi.
Veel 11.–13. sajandil pKr oli venekirvekultuuri hõimudele omane koljutüüp säilinud Lääne- ja Põhja-Eestis, ka Tartu ümbruses maa-aluste haudadega kalmete leidudes, ainult viimaste näo laius oli kitsam. Seda elanikkonda iseloomustab pikk kasv. Kirde-Eesti vadjapärastest kääbaskalmetest, aga ka kagupoolsematest kalmetest pärit olevad koljud kuuluvad teise tüüpi. Nad on lühipealisemad, laiema ja madalama näoga ning kasvult veidi lühemad. Hilisematel sajanditel nende tüüpide vahelised erinevused vähenesid ja üldjoontes olid (16.–18. sajandil) praegused antropoloogilised tüübid ja nende levik enam-vähem välja kujunenud.
Tänapäeva läänebalti tüüp domineerib Lääne-Eestis, idabalti tüüp on suuremas ülekaalus Ida-Eestis. Seega, praegusaja eestlastele omaseid tunnuseid on Karin Mark leidnud juba palju varasemate aegade Eesti ala elanikelt ja nende levikuski võib täheldada järjepidevust. Karin Mark oletab samuti, et eestlaste ja teiste läänemeresoomlaste rassiline koostis, nende juuste ja silmade hele värvus kujunes juba väga ammu Läänemere ümbruses asunud hõimudel siinsetes klimaatilistes tingimustes.

Vjatka jõe ääres Kirovi oblastis. Vasakult Vello Kadakas, Karin Mark, teejuht Dmitri Kazantsev ja kolm kohalikku mari meest. Foto: Viivi Schütz 1959

Rikkalik andmestik leidis avaldamist raamatus

Karin Margi kogutud ja analüüsitud soome-ugri rahvaste rikkalik antropoloogiline andmestik on Leiu Heaposti poolt täiendatud, toimetatud ja avaldatud raamatuna „Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia“ (2014).

Oma suurteost soome-ugri rahvaste kohta täiendas, kontrollis ja viimistles K. Mark viimase võimaluseni, kuid elulõng katkes ja töö jäi pooleli. Uurimuse materjal oli väga mahukas: ekspeditsioonidel uuriti 22 rahvast, 133 rahvarühma. Kokku mõõdeti 12651 inimesel 14 mõõdetavat ja 32 kirjeldatavat parameetrit. Keskmine mõõdetavate rühm oli võimaluse korral 100 inimest.
Nüüdisaja teadlased on harjunud arvutitega, kuid Margi kogu töömahukas statistiline töötlus on tehtud käsitsi, mis on eriti väärtuslik ja kordumatu. Peale antropoloogilise materjali on Karin Mark läbi töötanud vastavad arheoloogia ja keeleajaloo andmed.
Praeguseks on tema rikkalik andmestik Leiu Heaposti poolt täiendatud, toimetatud ja avaldatud raamatuna „Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia“ (2014). Töö on ainulaadne oma mahu ja teadusliku usaldatavuse poolest; see on ajalooline ürik, mis sisaldab kõigi soome-ugri rahvaste, põhjalikult Euraasia kontekstis analüüsitud antropoloogilisi andmeid. Sealt saab teada, kuidas eristuvad eestlased ja ka teised rahvad uuritud tunnuste osas nii regiooniti kui ka kokkuvõtlikult teiste rahvastega võrreldes.
Taas selgub, eestlased on uuritute hulgas heledate silmadega ja kõige heledamate juustega rahvas. Eestlaste keskmine pigmentatsiooniindeks on Euroopas ning tõenäoliselt kogu maailmas kõige väiksem, st eestlased on üks heledamaid ja pikemaid rahvaid maailmas. Pikemad on mõõdetute hulgas vaid soomerootslased. Peamõõdud on suured, eestlane on soomeugrilastest kõige suurema peaga rahvas, peamoodul ületab isegi soomerootslaste oma, nina kuju poolest on nad läänemeresoomlaste hulgas kõige leptoriinsemad (kõrge – kitsaninalised) nagu osa soomlasigi jne.
Ajaloo Instituudis pani Karin Mark aluse antropoloogilisele uurimistööle ja materjalikogule, paleoantropoloogilisele süstemaatilisele uurimisele Eestis. Soome-ugri rahvaste kohta tehtud uurimused on kahtlemata väärt mitu doktoritööd. Tema kogutud hinnalised andmed aitavad ka edaspidi uurida nii eestlaste kui ka hõimurahvaste ainelist ja vaimset kultuuri.
Teadlasena oli Karin Mark tunnustatud nii kodu- kui välismaal. Ta esines paljudel fennougristika ja teistel teaduskongressidel. 1965. aastal valiti Karin Mark Soome-Ugri Seltsi välismaiseks liikmeks, 1970 Rahvusvahelise Fennougristide Komitee liikmeks. Ta oli ka Eesti looduseuurijate seltsi ja Euroopa antropoloogilise assotsiatsiooni liige.
Karin Mark oli naine, kes töötas mõne abilisega ligi veerand sajandit ekspeditsioonidel tohutu suurel territooriumil, kaasas hinnalised, rasked metallist täpsed mõõteriistad, liikudes igat sorti sõiduvahenditega: rongid, veoautod, pargased, jõelaevad jne, viimastel uurimisaastatel ja lähemates paikades ka mikrobussid, ööbides suvalistes ööbimiskohtades. Ta on oma käega mõõtnud ligi 13 000 inimest.
Sõbraliku, leebe, viisaka, lahke, huumorimeelse, hea vestluskaaslasena osales ta ühiskondlikel üritustel, nt 1960. aastail Ajaloo instituudi näitetrupi töös. 1970. aastal Tallinnas toimunud soome-ugri kongessi ajal võõrustas Karin Mark oma kodus välisriikide külalisi (soomlased, ungarlased, mõned Moskva tuttavad) koos oma tädi Natalie Meiga (teatrikunstnik) elevust tekitanud, humoorika omaloomingulise nukuetendusega. Nõudliku ja täpse juhendajana on Karin Mark jaganud õpetusi oma noorematele kolleegidele ja õpilastele kaugematel ja lähematel antropoloogilistel ekspeditsioonidel ja igapäevatöös.
Kuigi viimasel ajal on lisandunud uusi suundi ja võimalusi uurida inimesi, näiteks DNA-uuringud, on Karin Margi rikkalik teaduspärand endiselt tähtis ja hindamatu läbi aegade. Järjepidevad piirkondlikud pärilikud ja kohastumislikud tunnused ja nende kompleksid võimaldavad tagasivaadet väga kaugetele aegadele ja väga laialdasele territooriumile, kuid neid tunnuseid võib veel praegugi ära tunda meie territooriumil ja eri piirkondades, olenemata rahvaste liikumisest või loodusteguritest. Karin Margil on erilisi teeneid eestlaste antropoloogia uurimisel.