Veel ühe Eesti vabaduse eest võidelnud baltisakslase lugu

tekst: Jüri Kotšinev

2. jalaväepolgu alamleitnant Leonid Malschi vabastamise tunnistus 17.07.1920. Allikas: Ohvitseride teenistustoimikud. Malsch, Leonid Voldemari p. ERA.495.7.3067; 01.10.1912-06.06.1932.

Eelmises ajakirjanumbris ilmus lugu minu sugulasest, baltisakslasest Sergei von Malschist. Nüüd kirjutan loo tema vennast, minu vanaonu Gleb von Malschi isast, Leonid von Malschist, kes Eesti vabaduse eest võidelnuna jõudis ohvitserina teenida ka tsaariarmeed ja Wehrmachti.

Oli aasta 1988 ja maikuu. Olin just jõudnud lahkuda nõukogude riigist ja jõudnud peale kirjeldamatuid vintsutusi vabasse maailma, kavatsusega sinna jäädagi. Minu reisisiht oli Essen, Saksamaa Liitvabariik. Vanaonu Gleb von Malsch elas 1988. aastal Essenis Laubenwegi tänavas. Ruhri ja Rheinimaa tuntuima tööstuslinna Esseni Margarethenhöhe linnajoas. Istusin just kohalejõudnuna tema elutoa nahast tugitoolis ja vaatasin elutoa sisustust. Minu pilku köitsid viimase Venemaa keisri Nikolai II ja keisrinna Aleksandra portreed ovaalsetes raamides. Nende kõrval oli seinal üks suur foto. Foto oli raamitud ja sellel oli ohvitser tsaariaegses mundris, nelja ordeniga ja mõõgaga uhkelt fotoateljees toolil istumas. Vanaonu Gleb von Malsch nägi, mida ma vaatan ja teatas: „Need on minu keiser ja minu keisrinna. Nende kõrval on aga minu isa Leonid oma nooruspäevil.“
Jah, fotol oli minu vanaonu isa, Leonid von Malsch noore ohvitserina. On palju sellest ajast möödunud aastaid. 1988. aasta kevadest on saanud 2022. aasta kevad, aga minu baltisaksa sugulased on mulle endiselt ülitähtsad, seda enam, et praeguseks ajaks on enamus neist ammu surnud. Nende järeltulijatega suhtlemine ei ole aga enam kaugeltki see, mis oli selle põlvkonnaga, kes elasid vanas heas „kadunud maailmas“.
Teine asi, mis mind läbi raputas, oli seinakalender. Seal olid aasta ja kuupäevadega lehed, mida ära rebida sai, siis kui järjekordne päev oli möödunud, aga rabas mind asjaolu, et aastal 1988 ja maikuus oli igal kalendrilehel äratrükitud tsaaririigi vapp. Oo, see oli nagu sukeldumine ajamasinasse. See oli sukeldumine kadunud maailma tegelaste keskele. Mu kauged ja ammu kadunud sugulased, kui magus oli kohtuda nende mäletsustega.

Leonid von Malsch...
sündis 12. detsembril 1892. aastal Wesenbergis (Rakveres) Eestimaa kubermangu aadliku, advokaat Woldemar Carl Johann von Malschi ja Eugenia von Malschi (sünd. von Surnowitsch) perekonnas. Ristiti 29. jaanuaril 1893, ristivanemad olid Rakvere maakonna ülem, õuenõunik Aleksander Savtšenko-Belski ja Rakvere maakonnaarsti Pavel Timofejevi abikaasa Serafima Timofejeva.
Leonid von Malsch õppis 5 aastat Tallinnas (Revalis) Aleksandri Gümnaasiumis ja hiljem lõpetas Kiievi II Sõjakooli.
Sõjaväeteenistusse astus vabatahtlikuna 90. Onega polku 1. oktoobril 1912. Teenis 245. tagavarapolgus, 22. tagavarapolgus ja 8. kütipolgus, 16. Marschi pataljonis, 47. Ukraina polgus. Lipnikuks ülendati 15.02.1915, alamleitnandiks 7.10.1917. Sai kaks korda haavata – 2.09.1914 paremast jalast ja 2.07.1915 käest. Esimese maailmasõja rinnetel (Lõuna-Lääne, Rumeenia) teenis Leonid von Malsch välja Püha Anna ordeni IV ja III järgu ordeni ja Püha Stanislawi III ja II järgu ordeni, kõik mõõkade ja lintidega.

Eesti vabaduse eest võitlema
1. detsembril 1918 astus Eesti rahvaväkke. 23. veebruaril 1918 kanti 1. jalaväepolgu nimekirja ja saadeti eesliinile. 1919. aasta 20. aprillil viidi alamleitnant Leonid von Malsch Soomusrongide Tagavarapataljoni. Sealt komandeeriti ta edasi, 24. mail 1919. aastal määrati ta vene roodu nooremohvitseriks, 15. juunil 1919 määrati polkovnik Bulak-Balahhovitši käsutusse ja kustutati pataljoni nimekirjast. 22.11.–2.12.1919 võttis osa lahingutegevusest Dubrovka all. Sõjaväest vabastati vanuse tõttu ja arvati reservi 17. juulil 1920. 1923. aastal annetati talle Eesti Vabadussõja mälestusmärk, 1930. aastal Läti Vabariigi iseseisvuse 10. aasta mälestusmedal. 1932. aastal käis tagavaraväelaste kordamisõppustel.
1920. aasta 19. juulil sai Leonid von Malsch Eesti Wabariigi Isikutunnistuse nr 7594. Selle andis talle välja Tallinna Politsei IV osakond. Välja andis isikutunnistuse IV osakonna politseiülem.
1921. aasta 20. aprillil laulatati Leonid von Malsch Tartus õigeusu Jumalaema Uinumise (Uspenski) kirikus minu vanaema õega, Maria Ožerelkovaga. Leonid von Malsch oli siis Eesti 2. jalaväepolgu eruohvitser, Maria õppis ülikoolis arstiteadust.
Abielust sündisid lapsed: Gleb (14. august 1922) ja tema õed Tamara (6. aprill 1931) ning Ludmilla (20. september 1932).
Saksamaale ümberasujatega lahkus Leonid von Malsch koos oma perekonnaga 25. oktoobril 1939. aastal ja kustutati Eesti Vabariigi ohvitseride nimekirjast. Tema ümberasumise kaart kandis numbrit 3119.

Saksa mundris bolševismi vastu
1941. aastal jõudis Leonid läbi Poseni (Poznań), kus elati ligi aasta, ajaloolisele kodumaale – Vaterlandi. Neile anti III riigi poolt elamine Potsdamis. Vanaonu Gleb oli Posenis lõpetanud Saksa gümnaasiumi, mis Eestist täiskoosseisus samuti Saksamaale kolis ning teda ootas teenistus Wehrmachtis. Samamoodi pidi Wehrmachti teenima minema ta isa, elukutseline sõjaväelane, Esimese maailmasõja ja Vabadussõja veteran Leonid von Malsch.
Esimeses maailmasõjas sõdis Leonid Vene Impeeriumi mundris sakslaste, oma rahvuskaaslaste vastu. Wilhelm II ja Nikolai II oleksid pidanud sellest hullumeelsest sõjast loobuma. See sõda hävitas mõlemad keisririigid ja murdis miljonite inimeste saatused. Vanaonu rääkis mulle tihti, kuidas tema isa Leonid tavatses öelda, et ta poleks iialgi uskunud, et hakkab sõdima saksa mundris venelaste vastu. Tegelikult ei sõdinud ta venelaste, vaid asiaatliku bolševismi vastu, kandes täiesti õiget mundrit. Sakslane pidigi 1941. aastal saksa mundris sõdima. Ma olen lugenud Leonidi ja tema poja Glebi vahelist rindekirjavahetust. Üks vana ja teine noor Saksa ohvitser kirjutasid teineteisele vene keeles. Kodus räägiti nii vene keeles (Leonidi abikaasa ja Glebi ema oli minu vanaema õde Maria, kes oli venelanna) kui saksa keeles. Naljakas oli vaadata Wehrmachti väliposti pitsatitega kirju, mille aadressid olid ilusti riigikeeles ehk saksa keeles ja sisu ainult vene keeles. Kirjad isalt pojale ja pojalt isale olid ülimalt soojad ja südamlikud. Mul oli silmis pisarad, kui lugesin neid.
Vanaonu Gleb langes 1945. aastal Ida-Saksa salaluure kätte ja veetis pikki aastaid Siberis. Adenaueri leping päästis ta Siberi vangilaagrist 25 aasta asemel pärast 8 aastat ära istumist. Vanaonu isa Leonid von Malsch langes Smolenski all Idarindel 19. detsembril 1943. aastal.
Kui Gleb pääses Siberist, toodi ta Ida-Berliini. Ta alustas oma elu okupeeritud Saksamaa vene tsoonis sellest, et veetis paar kuud haiglas, kosudes Siberi vangilaagrist. Üsna pea abiellus ta ning hakkas uue perekonnaga otsima võimalusi Lääne-Saksamaale ümber asuda. Siis ei olnud veel ehitatud Berliini müüri. Kuidagi õnnestus vanaonul kasutades katoliku preestrite abi koos perega läänetsooni pageda. Lääne-Saksamaal leidis ta tööd hiigelfirmas Krupp. Firma asus Essenis ja vanaonu hakkas seal tööle tõlkeosakonnas, mille juhatajaks peagi tõusis.
Ma mäletan neid jutte, mida rääkis minu vanaema oma õemehest Leonidist. Ma teadsin, et t ta oli olnud tsaariarmee ohvitser ja Wehrmachti ohvitser, aga seda, et ta oli ka Eesti armee ohvitser olnud ja sõdis Vabadussõjas, sain ma teada märksa hiljem. Samamoodi nagu vend Sergei von Malsch oli ka Leonid Eesti ohvitser olnud ja Eesti vabaduse eest võidelnud. Milline kummaline saatus ühe baltisaksa perekonna liikmetele.
Essenis kohtusin ma vanaonu ainsa veel elus oleva õe Ludmillaga. Milline südamlik ja vagameelne sakslanna. Tema vene keel oli pikitud saksa väljendite ja sõnadega. Mäletan, et nii kuldset südant ei ole ma isegi muinasjuttudes kohanud. See kadunud baltlaste maailm, see justkui muinasaegadest tuttav ja armas unistus.
Mälestus nendest on mulle tähtis ja aitab edasi elada siis, kui tundub, et enam ei jaksa.

Üks kadunud kild, üks kadunud rahvus,
kes toimetas Eestimaal ligi 700 aastat on loomulikult praeguseks ajaks eestlastele täiesti võõras ja see on mõistetav. Mulle ei ole aga need mälestused võõrad, kasvõi juba sellepärast, et ma ise olen vales kohas ja valel ajal sündinud. Inimeselt võib ära võtta kõik, kõik peale võime ja oskuse unistada. Unistusi ei saa võtte ära kelleltki. Nii ma siis unistan aegadest, millal ma ise ei elanud, kuid mida ometi mäletan. Mäletan ja ihkan neid tagasi. Tahan olla jälle omade keskel, seal, kus ei ole vaja üksteise mõistmiseks vestmikke ega sõnaraamatuid...
Leonid von Malschi sümboolne kalm on Esseni surnuaial. Vanaonu käis omal ajal Smolenski all, kus ta isa langes 1943. aasta 19. detsembril ja tõi sealt peotäie mulda. See muld on Esseni surnuaias Leonid von Malschi hauaplaadi kõrval roostevabas metallist kapslis. Olen seisnud selle hauaplaadi ees koos vanaonuga 1988. aasta suvel ja mõelnud nii baltisakslaste kui üldse „vana aja“ inimeste saatustest ja emigrantide hajutatusest üle terve maailma. Selle kõige põhjus oli II maailmasõda, mis omakorda oli I maailmasõja jätk. Kui palju inimesi jäid ilma oma riigist, oma elukorraldusest ja oma kodudest. Seda kõike on õudne mõelda ja hoomata. Ometi peab inimene teadma oma päritolu ja oma juuri, sest ilma seda teadmata ei saa inimene olla inimene.
Vähemalt osa baltisakslasi võitles Eesti omariikluse eest idabolševismiga ja võitles edukalt. Eesti võitis punavenemaa ja Eesti muutus Eesti Wabariigiks. Nii mõnelgi siin sündinud baltisakslasel oli selles võitluses kanda oma roll.