Maie Lees –    isa kartis, et me oleme kandidaadid Siberisse

tekst: Maie Lees
kogumikust “Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal”

MAIE LEES (sünd. Einstruk, eestistatud Ehasoo) Sündinud 13.04.1937 Viimane elukoht Eestis: Viimsi vald Lahkus Eestist: septembri lõpus 1944 Asukohamaad: Rootsi, Kanada Üliõpilasorganisatsioon: korp! Filiae Patriae

Esimene küüditamine tegi hirmu. Kui venelased uuesti tagasi tulid, siis isa kartis, et me oleme kindlad kandidaadid Siberisse. Isa ei tahtnud talu jätta, ta kõhkles kaua aega ja me lahkusime alles viimasel minutil. Muidugi kõigil oli lootus, et paari aasta pärast oleme tagasi Eestis. Plaan oli meil selline, et läheme ajutiselt ära ja tuleme tagasi.

Aadu talu oli mere ääres, heinamaalt paistis Tallinna vaade. Ilus koht oli. Vanaisa pärandas talu kahe pojale, pojad omakorda jagasid selle ära. Minu isale jäi Viimsi poolsaare osa ja onule jäi Merivälja poolne osa.
Isa pidas talu, aga see ei olnud tema peamine sissetulek, lisaks käis ta Tallinnas tööl. Ta töötas kojamehe – korrapidajana ühes tütarlaste koolis Luise tänaval. Talus olid loomad – lehmad, hobused, kanad, sead. Elu oli rahulik, kuni algas sõda. Ma ei ole kindel, kas venelased ka kohe talu ära võtsid, aga ma tean, et sakslased tegid seda. Patarei oli seal lähedal, sakslastel oli ööbimiskohta vaja ja võtsidki meie talu ära. Sakslased isegi tasusid selle eest, et nad talu ära olid võtnud. Ema ja isa said endale talvemantlid selle raha eest, mis sakslased neile maksid. Ise elasime Tallinnas, vahepeal olime Viimsi palvemajas.
Kui Tallinnat pommitati, siis selle öö veetsime koduõues maa sisse ehitatud juurviljakeldris. Mind hoiti küll keldris kinni, aga nii palju ma ikka välja pääsesin, et nägin ja kuulsin natuke. Selle pommitamise tagajärjel ma kartsin ilutulestikku veel kümme aastat hiljem.
Esimene küüditamine tegi hirmu. Kui venelased uuesti tagasi tulid, siis isa kartis, et me oleme kandidaadid Siberisse, kuna leidus valesüüdistajaid. Kuna me elasime palvemajas, siis peeti seda tema majaks ja arvati, et ta on mitme maja omanik. Samuti koolimaja peeti ka veel tema majaks. Siiski isa kõhkles kaua aega ja me lahkusime viimasel minutil. Isa ei tahtnud talu jätta. Samuti oli raske oma 82-aastast ema maha jätta. Viimased sõnad isal oma emaga olid, et kas ta ei tuleks meiega kaasa? Vanaema tahtis jääda oma kodumaa mulda, mitte võõrsile. Muidugi kõigil oli lootus, et paari aasta pärast oleme tagasi. Plaan oli selline, et läheme ajutiselt ära ja tuleme tagasi.
Meil omal paati ei olnud. Venemaale mobiliseeritud onul oli kalapaat. Isal endal oli mootor, võtsime selle kaasa ja asusime teele. Noor hobune pidi viima meid Merivälja piiri pealt Viimsi poolsaare tippu. Mina ja vend olime hobuse peal, pluss mootor. Isa juhtis hobust kõrval kõndides. Ema ja vanemad õed jooksid läbi metsa, kuna koorem oleks olnud hobusele liiga raske. Jõudsime paadi juurde. Kaasa tulid veel kaks abielupaari. Üks oli minu ema õde oma mehega ja ema õemehe tädipoeg oma naisega. Isa võttis peale veel paar sõdurit, kes väga palusid paati saamist. See oli väike kalapaat ja meid oli koos lastega seal sees 18 inimest, nendest päris pisikesi lapsi oli kolm.
Peatusime mingil põhjusel Vormsil. Ühe öö veetsime Hiiumaal. Kas ootasime paremat ilma või oli mingi muu põhjus, seda ma ei tea. Sealt siis algas sõit, mis kestis kaks päeva ja kolm ööd. Meil ei olnud kaasas midagi, mille järgi juhtida, välja arvatud taevatähed, üks koolikompass ja koolikaart. Isa, kes oli tegelikult väga usklik mees, lootis Jumala peale.
Olime läbimärjad. Paat muidugi ei olnud aastaid vees olnud. Täiskasvanud kühveldasid kogu aeg vett, meid lapsi hoiti puldani all. Vend ütleb, et iga kord, kui ta proovis välja vaadata, siis tõmmati ta pükstest uuesti puldani alla tagasi. Kui Rootsi jõudsime, siis tuli üks Rootsi laev, mis juhtis meid läbi saarestiku. Kohe võeti meid vastu sooja kakao ja soojade saiadega. Ja muidugi saadeti sauna, et meid puhtaks pesta. Kontrolliti, et me Rootsi täisid ei tooks. Saime jälle magada valgete linade vahel ja välja puhata.
Meid saadeti põgenikelaagrisse, olime seal mõned kuud. Laager oli väike, umbes 70 inimest võib – olla. Kohalikud elanikud andsid öömaja paljudele. Meie kuueliikmeline pere sai ühe maja, mis kuulus kohalikule hambaarstile. See oli võrdlemisi rikas mees. Maja, kus ta elas, paistis meie silmadele nagu loss, suur park oli ümberringi. Käisime ka laagris söömas, sest hambaarst toitu ei andnud. Laagri hooldajad andsid meile süüa kolm korda päevas – hommikul, lõunal, õhtul. See oli võrdlemisi pikk tee kõndida kolm korda päevas. Vähemalt lapsele tundus see pikk tee, võib – olla täiskasvanule ei olnud. Toit oli rootsipärane – eestlasatele liiga magus. Aga ta oli toit! Laagrisse toodi kastidega riideid ja jalanõudsid. Minu vanemad polnud sellised, et nemad lähevad sinna massi hulka otsima ja küünarnukkidega suruma. Meil olid riided, mis meil kaasas olid, ajasime nendega läbi. Ma oletan, et see arstiproua võib – olla andis meile ka kuigipalju. Ema õmbles ise, kui ta iganes kuskilt riidetüki sai, siis õmbles ilusa kleidi sellest. Puudust meil ei olnud.
Esimesed jõulud muidugi olid väga huvitavad. 13. detsember on nende Lucia päev. Laagris ja arsti perekonnas tehti Luciat. Valgetes kleitides noored tüdrukud tulid Lucia laulu lauldes sisse, esimesel olid elavad küünlad krooniga peas. Kandikuga toodi soojad safranisaiad ja kohvi kõikidele voodisse. Inimesed ärkasid üles ja arvasid küll, et nüüd nad on taeva jõudnud. See oli täiesti võõras komme. Meid kutsuti arsti perekonda ja seal tegi tütar Luciat. Hiljem koolis sain mina ka olla Lucia, mu blondid juuksed sobisid selleks.
Jõuluõhtul olime kutsutud arsti perekonda. Kogunesime kõik parki. Kus oli lõkketuli üles tehtud, mille ääres laulsime. Peretütrel oli väga ilus hääl, laulis väga ilusasti rootsi laule. Mulle tänapäevani meeldivad need laulud ja sõnad on ikka veel meeles. Lund sadas, siis kuulsime hobuse kuljuste kõlinat, jõuluvana sõitis saaniga kohale. Kõigile olid kingitused. Ma sain ühe pisikese karbi, aga mu vend sai suure paki. Kui lahti tegime, siis ei olnudki pettumus. Vennal oli üks veoauto, mänguasi. Minul oli käekell. Siis oli päris hea meel.
Arsti kõige noorem poiss oli minu- ja mu venna – ealine, me mängisime koos. Minu 13 – aastane õde pandi kohe tallu tööle, sest ta oli algkooli lõpetanud. Rohkem Rootsi ei nõudnud. Ta oli andekas õpilane ja oli ühe klassi üle hüpanud ja selle tõttu 13 – aastaselt algkooli lõpetanud. Nüüd oli see talle kahjuks. Muidugi me arvasime, et paari aasta pärast oleme tagasi Eestis, kus jätkame koolitust ja elu. Vanem õde saadeti kuskile Uppsalasse ühe kirikuõpetaja kodusse teenima. Ema sai abiliseks hambaarsti perekonna teenijale, isa abiliseks pargihoidjale. Arst kohtles meid väga hästi, aga ei tahtnud vanematele palka maksta. Isa oli selle üle natuke õnnetu ja igatses ikka talu järgi. Arstil oli kuskil mujal talu olemas ja kolisime sinna. See oli kaugemal, pidime ikka mõned tunnid reisima, et sinna jõuda. See oli ilus koht, mulle vägs meeldis. Olime seal talus ühe aasta. Mul oli kena soome päritolu sõbranna, kes oli kaotanud oma vanemad ja üks Rootsi abielupaar adopteeris ta. Mängisin temaga, tal oli palju mänguasju.
Tore oli olla, lapsel polnud muret. Ainuke asi oli, et ma igatsesin vanaema järele. Ma olin Eestis rohkem vanaemaga olnud kui emaga. Emal oli minust kaks ja pool aastat noorem poeg. Tema aeg oli piiratud – talutööd, lapse järgi vaatamine. Mina olin vanaemaga, kes oli minu lemmik. Kui siis vanaema Eestisse maha jäi, siis alguses Rootsis ma nutsin end magama. Öösel nägin vanaema unes, hommikul ärkasin üles ja nutsin jälle, sest see oli ainult unenägu ja vanaema ei olnudki seal. Ega see kaua ei kestnud, aga teatud aeg ma igatsesin väga vanaema järgi. Vanaema ma enam kunagi ei näinud, hiljem kuulsime, et ta oli 1949. aastal surnud.

Perekond Ehasoo Rootsis Boråsis kahe vanema tütre leeripäeval 1948. aastal. Ees Maie ja Vello, taga isa August, Lea, Daisy, ema Velda. Foto: ERM 2902:60 Eesti pühapäeva­kooli lapsed Torontos Beverly tänaval kiriku ees 1950. aastal. Foto: ERM 2902:65

Kõigepealt käisin põgenikelaagri ajal pool aastat ühes koolis, mis oli väga kaugel. Õde sõidutas mind sinna rattaga. Kui me kolisime talusse, siis seal oli kool lähedal. See oli ainult kaheklassiline kool, esimene ja teine klass. Õpetaja oli alguses mu vastu vaenulik, see andis tunda nii hinnetes kui minu kohtlemises. Olin vaikne ja püüdlik. Poolteist aastat hiljem, kui me sealt ära tulime, siis tal oli väga kahju, et me ära läksime. Ta isegi saatis mulle veel pärast kirju ja pilte. Ma kuulsin, et ta oli kommunistlike vaadetega, nii et seepärast oli ka see esimene vaenulikkus. Aga mis sa ikka oled lapse vastu vaenulik, eriti kui laps on püüdlik.
Isa – ema igatsesid teiste eestlaste järele ja seepärast kolisime Boråsi. Seal oli palju eestlasi, olid eesti koolid, olid eesti kirikud. Ema, isa ja õed said tööle õmblusvabrikusse, mille nimi oli Algots. Vabrikus töötas palju eestlasi. Püüe oli ikka pääseda edasi ja leida kergemat tööd. Mõlemad õed said töökohad ärides müüjatena. Töö oli palju kergem ja ka töötamise koht oli palju meeldivam. Sellega aga kaotasaime vabrikukorteri, sest kui kaks inimest tööl käisid, siis see korter ei olnud lubatud.
Kolisime hoopis sealt ära Fristadi linna, kus elasime viimase Rootsi aasta. Isa ja ema käisid pitsivabrikus tööl, õed töötasid äriteenijatena. Meie vennaga olime üksi kodus. Ma mäletan, kui vend võttis ema – isa suure tandemratta ja hakkas mäest alla sõitma. Ma olin surmahirmus, et mis nüüd küll juhtub. Aga ei juhtunud midagi, jõudis õnnelikult alla. Ma pidin venna järgi vaatama. Ei ole kerge endast kaks ja pool aastat noorema järgi vaadata. Eriti kui ta oli tugevam kui mina.
See üks aasta, mis ma Boråsis elasin, seal ma sain käia Eesti täienduskoolis. Üks õhtu nädalas kaks tundi oli eesti keele õpetust. Õpetaja oli haruldaselt hea, üks Leinveri nimeline ja ta suutis selle ühe aastaga õpetada väga palju eesti keele reegleid. Selle tõttu ma kirjutan mitte väga suurte vigadega. Õpetas selliseid asju, et eesti keeles sõna ei alga mitte pehme b, d või g-ga, hakkab alati tugevaga. Üldiselt põhilise õpetuse andis, aga see oli ka kogu eestikeelne koolitus, mis ma olen saanud. Ema ja isa rääkisid kodus ainult eesti keelt ja me ei rääkinud nendega kunagi muud kui eesti keelt. Nemad ise olid väga vähe koolis käinud, kuna nad olid sündinud 1900 ja 1904, tsaari ajal. Emaema kasvatas nelja last lesena ja ema pidi varakult tööle minema. Niisamuti isa, kus ainult kaks poega oli perekonnas ja kodus oli vaja nende abi. Vanemad oskasid eesti keelt siiski hea sõnatagavaraga. Nii me siis õppisime seda eesti keelt rääkima, küll vahest vigadega. Mul on aktsent juures nii eesti kui ka inglise keelel. Nii et ma räägin aktsendiga mõlemat keelt.
Minu vanemad olid usklikud ja nende elu oli kirik. Nemad mingisugusest muust eesti ühiskonnas osa ei võtnud. Nad ei pannud mind ka iialgi hellakeseks ega gaidiks, mida enamus vanemaid tegid. Mind viidi ainult kirikusse pühapäevakooli. Tihti käisime pühapäeval veel kahes kirikus – hommikul ja õhtul. Vanemad oli Vabakoguduse inimesed ja isa aitas isegi Viimsi palvemaja ehitada. Selle tõttu meie elu oli kirikuga ühenduses. Õed olid sellel ajal juba usust eemaldunud. Mina olin veel liiga noor, et eemalduda, aga tuli aeg, kus ka mina kõrvale jäin. Ma ei saanud nii lapselikult uskuda kui nemad. Ma usun Jumalasse ja ma olen kiriku liige, ma olen leeritatud ja kirikus abiellunud, mu lapsed on ristitud ja leeritatud. Käime võrdlemisi tihti koos abikaasaga kirikus.
Minule väga meeldis Rootsis, aga vanematel oli hirm. Rootsi oli väga naiivne kommunistide suhtes, ta oli juba eesti sõdureid välja andnud. Karta oli, et Rootsi annab kõik eestlased venelastele välja ja ega muidugi siis ei lasta Eestisse tagasi, vaid ootamas on Siberi–tee.
Viimase tõuke Kanadasse edasirändamisele andis see, et mu õde kihlus 1949. aastal noormehega, kes sõitis kolme päeva pärast Kanadasse. Loomulikult õde tahtis väga tulla Kanadasse. Isa ütles, et kas läheme kõik või mitte keegi. Vanemad hakkasid asju ajama, et immigratsioonipaberid korda saada. Röntgenid tuli võtta. Esimene röntgenipilt näitas isal kopsus plekke, aga uurimine näitas, et need olid vanad plekid, sest ta oli kunagi lapsena olnud kopsupõletikus. Saime seega paberid siiski korda.
Juunis 1949 otsisime võimalust sõita Kanadasse, aga Rootsi reisilaevad “ Gripsholm ” ja “ Stockholm ” ei sõitnud sellel aastaajal otse Kanadasse. Oleksime pidanud minema üle New Yorgi, aga meie immigratsioonipaberid ei lubanud seda. Pidime teist moodust otsima. Keegi eestlane korraldas sõidu üle Hollandi. Sõitsime alguses Boråsist Göteborgi ja sealt üle Taani ja Saksamaa. Nägime rongi akendest pommitatud Saksamaad. Hollandis olime ühe öö Rotterdamis hotellis ja järgmisel päeval läksime laeva peale. Oli suvine aeg, aga siiski küllaltki külm. Laev oli vana sõjalaev, mis tõi Hollandi kulul suuri hollandlaste perekondi Kanadasse. Eraldi kajuteid ei olnud, vaid oli üks suur kajut meestele ja üks naistele. Muidugi see sõit oli kole, paljud olid haiged. Söögisaalis polnud pea kunagi kedagi. Mina olin vist ainukene, kes ei kannatanud merehaiguse all, teised olid kõik merehaiged. Isa oli vennaga üleval tekil enamuse ajast, sest vend ei võinud üldse seal all olla, kuna see hais oli nii kole.
Igatahes kümme päeva hiljem jõudsime Kanadasse Quebeci linna. Enamus, kes tulid teiste reisilaevadega, tulid Halifaxi. Meie tulime Quebeci linna ja sõitsime sealt rongiga Torontosse. Torontos olid ees vanemate tuttavad, kellel oli maja, kus oli juba enne neli perekonda, meie olime viies perekond. Ma arvan, et selles kolmekordses majas oli kokku 20 inimest. Selle kamba peale oli üks vannituba, kuid kuidagi me kõik hakkama saime. Mina olin 12 – aastane. Olemine oli minule võrdlemisi rahuldav, emale – isale ja õdedele kindlasti väga – väga raske. Kohutavalt kuum suvi oli, vihma üldse ei tulnud. Nad pidid vabrikus töötama sellise koleda kuumusega.
Ema ja isa hakkasid otsima meile paremat võimalust elamiseks. Kuskile ei saanud üürida korterit lastega perekonnale. Ei jäänud midagi muud üle, kui laenata raha ja osta maja. Isa ostis uue väikese kahe magamistoaga maja Lääne – Torontos, ranna lähedal. Elutoa aknast võis näha Ontario järve. Vanem õde abiellus sügisel ja läks meie perekonnast ära, et elada oma ämma ja äia majas. Aga isa ei saanud seal kohalikku tööd, ta töötas mitu kuud niimoodi, et kolm tundi sõitis tööle, kümme tundi töötas ja kolm tundi sõitis tagasi. Magas ja hakkas otsast peale jälle. See võis kohutavalt raske olla. Õnneks oli keegi töökaaslastest, kes elas ka seal ja temal oli auto ja ta hakkas isa peale võtma. Niimoodi autoga sõites oli see ainult poole tunni, mitte kolme tunni sõit. Hiljem sai isa kodu juures töökoha puhastustöökojas pressijana. Järgmisena sai ta kuskile ehituse peale. Ehitustööd ta tundis natukene, nii et see talle meeldis.
Kanadasse tulles pandi mind vanuse tõttu 6. klassi, kuigi Rootsis olin vaid neljanda lõpetanud. Keelt ma absoluutselt ei osanud, sest Rootsis hakati inglise keelt õpetama peamiselt 6. klassis. Mina arvasin, et mind on pandud 4. klassi tagasi, sest oli nii lihtne. Kodutööd üldse ei antud! Mis kool see on? Sellest ma ei saanud aru. Nii et ma hakkasin lihtsalt keelt õppima. Sõnaraamatu abil õppisin ära, mis sõnad tähendavad. Natuke hiljem sain teada, et olen 6. klassis ja viies on vahele jäänud. Õde pidi mulle vahepeal natuke matemaatikat õpetama, sest olid juba murrud, kuid seda ma ei olnud Rootsis veel õppinud. Kõik oli niivõrd kerge. Mingit raskust selle kooliga siin ei olnud ei algkoolis ega keskkoolis. Keskkoolis muidugi olid juba kodutööd ja päris korralikult. Siiski võis õppida palju, kui sa tahtsid, ja vähem, kui sa laisk olid. Tahtsin ülikooli ja tegin oma parima. Sinna ma ka sain.
Ma sain õnneks rahalist abi, kuna oli üks organisatsioon, kes tahtis saada naisterahvaid teaduste õpetajateks. Sellel ajal olid kõik füüsika – keemia – bioloogia õpetajad mehed, aga see organisatsioon tahtis naisi suruda sinna. Koolijuhataja ütles, et ma annaksin sooviavalduse sisse. Kuigi ma arvasin, et ega ma stipendiumi ei saa, andsin siiski avalduse sisse. Saingi jaatava vastuse, nii et nemad maksid minu ülikooli välja. Lubasin, et õpetan teadusi vähemalt mõned aastad ja seda ma ka tegin, sest õpetasin kuus aastat. Siis jäin lastega koju ja pärast läksin tagasi jälle. Olen alati olnud füüsika – keemia ja lõpus rohkem bioloogia õpetaja.
Muide, ma olin oma suguseltsis esimene, kes sai ülikooli hariduse. Vähemalt siinpool ookeani, sealpool ma ei oska öelda. Peale seda on käinud ülikoolis nii mu õe lapsed ja õe lapselapsed, minu venna lapsed ja minu lapsed ja kahel nendest on isegi doktorikraad. Kuigi minu ema – isa olid ainult algkooli haridusega, aga see püüe oli olemas. Ema ja isa olid need, kes tahtsid, et meie ülikooli läheme. Surusid väga. Vend ütleb tänapäevani, et tema käis ainult isa pärast ülikoolis.

Maie oma valmistatud Kuusalu rahvariietes u 1956. aastal. Foto: erakogu Maie ja Edgari pulmad 9. septembril 1961. Noorpaar sai skautidelt kingiks õllekannu. Foto: erakogu

Ema ja õde tahtsid ikka maale, tahtsid talu. Vanemad ostsid talu 1952. aastal. Õde lõpetas töö ja läks tallu, kuid isa pidi alguses ikka tööl käima, kuna raha oli vaja. Isa käis talus ainult nädalalõppudel. Paar aastat hiljem jäi isa talu pidama ja õde tuli uuesti linna tööle ja käis ainult nädalalõppudel maal. Mina aga olin juba 15 – aastaselt nii kange, et mina maakooli ei lähe, et mina tahan linnas koolis käia. Sain oma tahtmist. Jäin linna, elasin oma tädi ja onu majas.
Keskkoolis kohtasin ka teisi eestlasi. Kool, kus ma käisin, oli Toronto südalinnas ja seal oli palju eestlasi ja lätlasi. Mu oma klassis oli ühel ajal viis eestlast. Tutvusin nendega, nemad olid gaidid ja hiljem, kui nad olid vanemgaidid, siis ma ühinesin ka vanemgaididega. Tegin oma proovid läbi, mis seal teha oli vaja. Õppisin ära, mis seal õppida oli vaja. Klassiõed rääkisid muudkui rahvatantsust. Ma ütlesin, et mis te sellest räägite, et miks me siis ei lähe rahvatantsu? Läksimegi rahvatantsurühma. Tegelikult kohtasin ma rahvatantsus ka oma tulevast abikaasat – Edgarit. Me ei olnud samas rühmas, sest tema oli juba kauem tantsinud ja oli edasijõudnute rühmas, mina olin algajate omas.
Ülikoolis oli ka eestlaste ühing, Toronto Üliõpilaste Selts. Sinna kuulusime kõik, kes ülikoolis käisime. Lisaks niipea, kui ülikooli astusime, hakkasid korporatsioonid meid külla kutsuma. Esimene aasta ma ei läinud kuskile. Teine aasta otsustasime koos sõbrannaga, et Filiae Patriaes on väga toredad inimesed. Meie coetuses oli 12 inimest. Me kõik olime kas esimese või teise aasta üliõpilased. Rebaseaastal käisime võrdlemisi tihedalt koos, rebasvanem oli Ellen Sepp. Käisime enam – vähem kord nädalas tema kodus rebaskolleegidel ja alati olid värskelt küpsetatud saiad valmis, kui me otse koolist sinna tulime. Tol ajal olid veel külaskäigud meeskorporatsioonidega. Mehed kutsusid meid külla, meie kutsusime neid külla. Juubelit pidasime alati kuskil hotellis nii hästi kui võimalik. Algul oli majanduslik olukord palju raskem kui praegu. Kevadel saime värvid, siis pandi mind kohe kirjatoimetajaks. Kui meil oli 40. juubel, siis olin mina kirjatoimetaja. Sellega oli võrdlemisi palju tööd. Sellest peale olen ma Filiaes võrdlemisi aktiivne olnud. Vahepeal jäin natuke eemale, lapsed olid väiksed, mul ei olnud aega.
Rahvatantsus saime Edgariga tuttavaks, aga siis ma olin veel ülikoolis. Ma tahtsin kindlasti ülikooli lõpetada, kuna olin seda lubanud. Edgaril ei paistnud ka mingit kiiret selle abiellumisega. Alguses ei olnud väga tõsine lugu. Oli niisama, käisime võrkpalli mängimas. Vahest sõidutas natuke ja vahest käisime restoranis. Alati koos grupiga, mitte eraldi. Nii see käis enam – vähem kuni lõpuaastani ülikoolis. Alles siis hakkas see sõprus natuke tõsisemat kuju võtma. Ülikooli lõpupeol kinkis ta mulle sõrmuse. See oli juunikuus, pulmad pidasime 9. septembril 1961. Edgar käis tööl, mina pidin veel ühe aasta koolis käima, sest mul oli vaja teha õpetajate seminari taoline aasta. See oli selleks, et saaks gümnaasiumis õpetada.
Kui me abiellusime, siis me üürisime kortermajas ühe magamistoaga korteri. Tahtsime koguda raha sissemaksuks, et maja osta. Aga nelja aasta jooksul avastasime, et mis me iganes jõuame kõrvale panna, selle võrra lähevad majade hinnad iga aastaga üles. Nii et me olime neli aastat abielus olnud, kui ostsime selle maja, kus elame praegugi. See oli uus maja, mida alles ehitati. Edgar käis peaaegu iga päev töölt tulles maja juurest läbi ja vaatas, kuidas töö edeneb. Detsembrikuus 1965 kolisime sisse. Alguses see maja oli meile väga suur, siis oli liiga väike, praegu on enam – vähem paras. Kui tütar oma perega tuleb, siis on natuke kitsas. Aga kuna poeg elab praegu Eestis, siis on tema tuba ka vaba ja mahume kenasti ära ka siis, kui tütrepere külas on.
1962. aastal hakkasin õpetama ja tegin seda kuus aastat. Siis otsustasime, et oleks aeg pere rajada, sest ma olin siis juba 32-aastane. Kaua ma ikka ootan. 1969. aasta märtsikuus sündis Rita ja Kenny sündis 1970. aasta novembris. Ma olin veel aasta kodus, kuid siis kibelesin hirmsasti tööle. Laste jutt oli ainuke, mis ma kuulsin. Ma tahtsin olla täiskasvanutega. Mulle pakuti pooleajalist tööd õpetajana, läksin aastaks tööle. Aga õnnetuseks lapsed olid mõlemad sel sügisel haiged ja väga – väga raske oli. Edgar töötas õhtuti, mina olin päeval tööl. Ema pidi vahepeal nende juures olema. Nii et keegi oli laste juures kogu aeg. Aga see oli siiski väga raske aasta just sellepärast, et lapsed olid haiged.
Kui aasta ära lõppes, siis õpilaste arv oli alla läinud ja nad ei saanud mulle sügiseks töökohta anda. Lubati mulle otsida midagi muud, kuskile teise kooli. Ma ütlesin ära, sest olin küllalt saanud ja võisin rahulikult kodus olla. Käisin siiski vahepeal asetäitjaõpetajana õpetamas. Kui mulle hommikuti helistati ja küsiti, kas mul on võimalus minna, siis ma sain öelda, kas on või mitte. Kui sain minna, siis läksin. Mulle oli see väga kerge töö, sest mul oli õpetajakogemus selja taga. Niimoodi ma siis käisin, kuni lapsed olid kodus juba neljandas ja kuuendas klassis.
Meie lapsed õppisid eesti keele ära. Kumbki ei rääkinud oma isaga üldse inglise keelt. Minuga vahest. Eesti keel oli nende esmane keel. Ken ei tahtnudki inglise keelt õppida. Kui ma tahtsin hakata talle õhtul inglise keeles raamatut lugema, siis ütles, et ema, ära loe selles keeles. Ma ütlesin, et see raamat on selles keeles. Jah, aga loe eesti keeles. Nii et eesti keele õppisid esimeseks ära ja inglise keele väljas lastega mängides.
Eesti Majas toimus eesti lasteaed kolm korda nädalas: kaks tundi teisipäeval, kaks tundi neljapäeval ja kolm tundi laupäeval. Edasi tuli eesti kool: kuus aastat algkooli, kolm aastat keskkooli ja kaks aastat gümnaasiumi.
Kõik oli täienduse nime alla – täiendusalgkool, täienduskeskkool jne. Seal nad püüdsid õpetada eesti keelt, kirjandust, ajalugu ja maateadust, lisaks rahvatantsu ja laulmist, et õpilastel oleks natuke vaheldust. Ma võin oma lapsed näiteks tuua. Mina viisin nad lasteaeda ja neile meeldis seal. Lasteaiast läksid automaatselt koos sõpradega edasi eesti kooli.
Kodutööd oli, aga nad ei nurisenud, tegid selle ka ära. Kui algkool oli läbi, siis andsin neile valida, kas lähevad edasi või mitte. Mõlemad läksid edasi. Mõlemad lõpetasid täiendusgümnaasiumi ära ja veel kiitusega. Ühesõnaga neile meeldis.
Kanada eluga oleme ära harjunud. Eesti järgi on meil kõigil olnud igatsus kogu aeg, juured on ikka seal. Mure oli nende pärast, kes Eestis olid. Tundsin hingepiina, et vanad tädid peavad elama külmas olukorras, peavad käima külmas väljakäigus. See, et mina olen siis mugavustes, see kuidagimoodi piinas natukene kogu aeg.
Tagasi külastama minna mina ei julgenud, ma olin arg. Ema – isa käisid Eestis varakult, kuid kogemused polnud head. Muidugi sugulastega olid väga head, aga tolli peal mitte eriti. Õde käis ka Eestis varakult. Hotellis pidi elama, kodudesse ei tohtinud minna. Isa käis siiski salaja oma kodus ära, õnneks vahele ei jäänud.
Mina läksin esimest korda 1991. aastal, siis tohtisin juba kodus magada, kodus olla. Tundsin oma magamistoa ära. Suur kivi õues oli palju väiksemaks jäänud, kelder oli maa sisse vajunud. Nüüd olen Eestis tagasi käinud mitu korda. Iga kord olen ikka sugulastega koos olnud. Osa aega oleme alati Hiiumaal, sest sealt on pärit abikaasa. Nii kaua kui kodumaja oli alles, siis ööbisin alati seal. Pärast seda olen oma onutütre tütre juures olnud, hotellis pole ma kunagi ööbinud.