Miinilaeval Lembit. Foto Ajapaik

Sõjaretk Landeswehri vastu – Riia operatsioon

tekst: Elmar Nerep

Riia operatsioon oli Landeswehri sõja viimane lahing, mis toimus Eesti väeüksuste ja laevastiku osalusel 30.06–3.07 1919 Riia ümbruses ja Daugava jõel. Lahing oli Eesti poolele edukas ning lõppes lääneliitlaste eestvõttel vaherahu kehtestamisega ja Saksa üksuste Riiast väljatõmbumisega. Toome lugejateni selle kuulsusrikka sõjaretke mälestused, mille on kirja pannud koolipingist Vabadussõtta läinud ja miinilaeval Lembit võidelnud Elmar Nerep. Käskirjalised mälestused tõi ajakirja toimetusse tema poeg Ülo Nerep. Autori kirjaviis ja faktid on esitatud muutmata kujul.

Kuidas Vabadussõja mereretk Riia alla kulges, sellest on Eesti merejõudude juhataja admiral Pitka oma mälestustes “Rajusõlmed” operatiivselt ja strateegiliselt üksikasjalikult kirjeldanud. Jääb vaid järgi juurde lisada ühe üksikvõitleja isiklikke muljeid ja üleelamusi.
Nagu teada, läksime meie – õppiv noorsugu – koolidest pea eranditult vabatahtlikena Vabadussõtta. Neid leidus kõikjal – omaenda kooliõpilaste pataljonides, soomusrongidel ja mereväes.
Minu osaks sai kuulumine mereväkke, kus meist moodustati algul meredessandi üksus, hiljem meriõpilaste komando – Pitka nimetab neid oma mälestustes merikadettideks. Ja seda nad olidki, sest mereoperatsioonide lõppedes sügisel 1919, jätkasid pea kõik õpinguid merekadeti koolis. Komando asus S/L miinilaev Lembitul.
Senised operatsioonid ulatusid mööda Viru rannikut pea Kronstadti lähistele. Ühel juunikuu lõpupäeval järjekordsel Tallinnast lahkumisel märkasime üllatuseks, et sedapuhku tuletornid jäävad meist vasakule. Hommikul ärgates leidsime end Roomassaare sadamas Saaremaal, kus läks kohe lahti süte punkerdamine. Selle tööga olime pealelõunaks valmis ja muutudes jälle nõgistest neegritest valgeteks eestlasteks, saime loa Kuressaarde kõmpida, mida mitmed ka kasutasid. Igav oli see esmakordselt nähtud saarlaste pealinn. Inimtühi, ehkki vaatamisväärne. Nurgataga kihistasid mõned tüdrukud, kelledest aga rõõmu polnud. Avastasime ühe kino, kuhu sisenesime – aga vaid lühikeseks ajaks, sest peatselt hõigati ukselt: mereväelased jalamaid sadamasse! Väljas kuulsimegi Lembitu huilgeid.

Lähme Landeswehri vastu!

Õhtuks lahkusime Roomassaarest teadmata sihiga – vähemalt tavalisele meeskonnale. Magusa une pealt häiris vahilt vabu mehi signalisti pasuna plärin. Kella viie paiku tekile jõudes kissitasime alul juba varahommikusele päikesele silmi, nautisime ilusat ilma, virvendusvaba merd ja – palju laevu. Need osutusid meie omadeks – miiniristlejad Lennuk ja Vambola, kahuritega relvastatud Tasuja ning mõned traalerid ja veel mõned laevakesed. Imposantne pilk.
Kui sõidusuuna vasakut kätt avastasime ranna kauget sinetavat viirgu, teadsime ilma seletamiseta: lähme Landeswehri vastu! Ei meenunud vist kellelegi, et sõda on surm, kõikjal valitses imeline ülev meeleolu. Ka see on arusaadav – maarindel meie omad juba ammu ägedas heitluses. Saame ometi jälle nendega väärikalt kaasa lüüa. Teie maalt, meie merelt! Riias kohtume! Nii lühidalt ja kiirelt võeti olukord kokku.

Kärgatused ja veesambad

Käis relvade väljajagamine, kui kusagil lähedal tõusis veesammas, siis teine ja veel mitmeid. Kaugest tumedast rannaviirust välgatasid kahurite tulesähvatused. Landeswehr tulistas, aga meie muigasime, sest oli näha süsteemitust ja juhuslikkust. Meie kiilvees sõitvat laevastikku see ei häirinud. Näis, et Lennukil asuv admiral Pitka oli ma otsused teinud, sest peatselt avati tuli laevakahuritest ja rannikult nähti kõrget suitsusammast, näis et plahvatusest, mille järgi sealtpoolne tulistamine lõppes.
Nagu hiljem selgus, oli meie vastaseks patarei Magnusholmi kindlustus (Riiast allajõge paremat kätt). Kuna me polnud just “huvimatkal”, siis teiste laevade tegevuse vaatlemiseks polnud eriti aega. Märkasime, et need meist maha jäid ja meie “pressraud” (nagu mehed oma Lembitut armatusega nimetasid) pahvis end vaikselt mööda Düünad (Daugava jõgi toim.) ülespoole. Käisid äkki kusagilt mõned kärgatused, tõusid veesambad – juba mürtsusid ka meie laevakahurid. Ise vajusime nobedasti laevatekile ja selles üldises lärmis, kahurite mürtsude saatel, käis äge püssi ja kuulipildujate ragin, muidugi kalda suunas, mis oli vaid mõnikümmend meetrit eemal. Sama äkki, kui see kärin hakkas, niisama ruttu see ka lõppes.
Imestasime vaikust ja et midagi nagu ei toimu. Ja ei toimunudki, sest Lembitu näis seisvat tegevusetult paigal, ei – siiski mitte, sest aeglaselt vajume mere poole tagasi. Nagu hiljem kuulsime – niisuguseid asju kuuleb ju tavaline mees laeval ikka hiljem – olnud laeval roolis mingi viga. Aga Lembitu elas selle üle ja peatselt vaatlesime jõesuud jälle mere poolt.

Liiva tuiskas kuulidest

Hüüti vabatahtlike järgi, kes tahaks dessanti minna. Neid oli rohkem, kui vaja. Pidasin end õnnelikuks, et pääsesin kaasa. Mõnikümmend meest asusid paatidesse ja sõit läks randa – mitte jõkke. Maandudes rannakaitseks oleva muuli taha, sammusime nagu jahimehed kunagi, püss käevarrel, mingi kõrgema valli poole, mis hiljem osutus tsaariaegseks kindlustuseks Bolderaa (Bolderāja) nime all. Vaatlemiseks ei jäänud aega, sest meie ees tuiskas liiva nägematutelt tulistajatelt sihitud kuulidest. Pidasime targemaks end muuli taha varjata. Katsusime ka neid peletada oma laskudega ja proovisime uut rünnakut kindluse poole, aga vastasel näis olevat rohkem kiirtule relvi. Oli tervislikum varju otsida.
Ka uuel katsel polnud tulemusi. Hiljem imestasime – liiv meie ees ja ümbruses tuiskab – aga ükski meist ponud veel viga saanud. Pidi ikka see laskmine tulema ähmi täis meestelt. Ent seisukord oli ikkagi halb, sest laskemoona oli meil vähe kaasas. Paati tagasi minna oli häbi ja ka kardetav, sest meid oleks põhja võind ajada. Laevalt meid toetada ei saanud – vähemalt mitte kahuritulega, sest olime vastasega liialt ninapidi koos!
Halb on kõnelda iseendast, aga nii see oli: pöördusin meie juhi August Gustavsoni poole enda läheduses, lausudes: härra Gustavson (nii ebamilitaristlik kõnetamine ja see oligi üks osa sellest kuulsast “vabadussõja vaimust”), kas poleks mõtet teha katset roomata põõsaste varjus kaares veidi valli poole ja kui võimalik “nendele” külje peale, ehk annab hirmutada. Vastuseks oli lühidalt: võta paar meest kaasa ja tee katset. Läksime Martini ja Kermaniga. Polnud aega endalgi imestada, aga korraga olime kaare lõppedes jõudnudki üle valli, kus näis olevat maju pargitaolises ümbruses.
Liikudes jälle jõe suunas, kohtasime vaid ühte läti tüdrukut, kes kaame näoga ulatas meile kopsikutäie vett, sest olime tõesti oma tunkedes määrdunult röövlite väljanägemisega. Veidi edasi alustasime kolme mehega nii ägedat tulistamist, kui paar püssi, üks Madsen ja mõni käsigranaat seda teha jõuab ja ikka selles suunas, kus arvasime landesveerlasi olevat. Vaikusesse kuulsime meie dessandimeestelt nendepoolset tulistamist ja näib, et sellest “haaramisest” üliehmunud vastased litsusidki varvast nagu seda meiesugused tavatsesid ütelda.
Kohtusime kõik rõõmsas meeleolus vallil asuvas majakavahi majakeses, milles leidus verepritsmeid. Seinal asuvat telefoni nähes võttis üks vendadest Linnebergidest kohe telefoni ühenduse ja saksakeelne jutt – nähtavasti mõne landesveeri staabiga – läks lahti. Kahjuks segas seda aseohvitseri M. tulek, kes kuuldes, et jutt on sakslastega, läks ägedaks sellise “suhtlemise” pärast ja rebis telefoni maha. Meil oli millegipärast kahju ja kirjutasime selle M. närvide arvele.
Jätkus rünnak, oli näha liduvaid landesveerlasi, kai ääres olid mõned relvastatud laevad, ühele neist – nimeks oli tal “O” – lähenesin tulistades, sealt lippas keegi minema, ent laevale asudes, leidsin selle meeskonnata. Vaheajal merelt saabunud paadimeeskonnad võtsid selle üle.
Jõudsime kahuriteni, mis meid  Lembitul olid tulistanud. Nende juures lamavale vaenlase haavatule kavatseti lühike protsess teha, ent meie hulgas leidus siiski õigeid vanu eestlasi, kes ütlesid, et maaslamajat ei lööda. Tänu sellele jäi sakslane ellu. Küll tahtsid Lennuki mehed teda üleparda näha, aga lõpuks leidis haavatu vastuvõtmist Lembitul, sest Lembit tahtis olla seekord suuremeelne ja Dr. A. Kook asus haavatut tohderdama.
Ise olime siis vahepeal jõudnud niikaugele, et üks lätlane oli meile pöördsilla üle kanali ette vändanud ja kui kuulsime eemal Dünamünde linna all tulistamist, asus ka meie kolmik linna maa poolt vallutama. Olime juba linna serva parki jõudnud, aga siis märkasime, et meid on ikkagi tähele pandud, sest kuulisid kostis siin ja seal vingumas – õnneks meist mööda. Jõudsime otsusele, et kolmekesi ikkagi linna ära võtta ei saa, pealegi oli ka jõel vaikseks jäänud. Ja talitasimegi õieti, sest vett mööda lähenenud paadid olid läinud tagasi ja meie oleksime siis olnud Landeswehrile ilus saak. Palju oli veel toimetamist ja sagimist, aga vastane oli hoidnud end eemale.
Olime jälle laeval tagasi, kuid õhtuse supi järgi käisid mehed ringi salanõuga. Läti loots teadis jutustada Dünamünde sadamas asuvast soodsast sõjasaagist ja selle “soomuse” tegemise võimalustest. Koostasime meeskonna, saime komandörilt loa kasutada relvastatut Landeswehrilt võetud kahurpaati ja täis uljat ettevõtlikkust tossutasime õhtupoolikul Düüna jõge mööda üles.
Sisenedes umbes kilomeeter maad ülespoole jõge, läks põrgu lahti. Sõna otseses mõttes Düüna vesi kihas küll kahuri mürskudest, küll kuulipildujate tulest. Lamasime paadi lael ja vastasime omapoolse tulega – aga kuhu? Näha polnud ju kedagi kusagil ja vesi kees edasi. Kergekahuri taga istus oma töötunkedes Podschebakin, õppinud kahurväelane, ja tulistas, mis võis, aga keda? Polnuks läti lootsi, kes osavalt risteldes meid lõpuks välja tüüris, võinuks meie elukene teisiti välja näha. Õnneks alustasid ka meie laevad kahuritulega Landeswehri positsioonidele, mille peale need targu vait jäid. Pitka lausunud: nende meeste elu eest ei annud ma enam sentigi! Muide olevat ta seda arvanud ka siis, kui Lembit hommikul hätta jäi ja teda keegi aidata ei saanud.

Meie lootus – kõik purunes

Järgneva öö uni oli hea. Hommikuks olime juba ette valmistanud uue dessandi ja pealetungi meeskonnad. Hommikul järgnes relvastuse väljajagamine ja põnevusega ootasime tulevaid sündmusi. Huumorimeel oli ülev. Arvasime, et meie tulekust Riiga lätlased just vaimustatud pole, sest kardavad meie “soomusetegemist”, mis kuulus Vabadussõja tegevuse hulka – meeskonna enda initsiatiivil. Ka arvasime, et meie meeste võiduparaad Riia elanikke just vaimustusse ei vii. Aga veel suurem oli eelnaudingu rõõm kohata sõpru, kes võidelnud maa poolel.
Seisime täisrelvastuses ja varustusega tekil ning ootasime vaid käsku. Seda aga ei tulnud. Selle asemel lõi pomm sisse, just mitte tavaline, aga psüühiliselt väga mõjuvana: teatati, et on tulnud raadiogramm, mille järgi vaherahu hakkavat kell 12 päeval kehtima! Pikselöök poleks kaugelt nii halb olnud. Meie vaimustus, meie tung, meie lootus – kõik purunes. Meil oli vaid üks järeldus – see on äraandmine! Muidugi polnud meie omad selles süüdi, vaid need kallid ja “armsad” sõbrad liitlased.
Kusagil on keegi jälle kellegagi napsutanud või on rahad mängus või isegi naised! (nagu hiljem teati jutustada, olla olnud tuld seal, kus suitsu). Tõsiasi on, et suures vihas anti viimased veerandtunnid ägedat tuld kõigist kahuritest vaenlase positsioonile. Kui käis viimane kõmakas, pöördus Lembit kursiga Tallinna poole. Vanad mehedki seisid ahtris silmad pisarais!
Haavatud sakslaselt pärisime, milleks ta sõdis. Vastuseks oli, et olevat lubatud maad. Ta arvanud, et sõdivad bolševike vastu! Et tõde nende eest varjati, näib ka sellest, et leidsin maal olles ajalehe Dünmünder Nachrichten (või oli see Zeitung) dateeritud 1 juuliga 1919, mille esiküljel seisis suurte tähtedega: “Ein unbekanntes Geschwader bombardiert Dünamünde !” (tundmatu laevastik pommitas Dünamündet, toim.).
Tallinna reidil seisis lugematu arv sõjalaevu, mälu järgi 16. Need olid juhuslikult sissesõitnud inglise ja USA laevad. Viimased olid väljasõidul. Nii need kui ka inglased tervitasid meid meeskondade valveseisakuga ja lippudega, kui võitjaid.
Haavatu palus end laevalaele viia, mida komandör lubas. Kui ta nägi reidil seisvaid laevu, küsis ta, kelle laevad need on? Vastati, et meie ja meie liitlaste omad. Ja teiega pidime me sõdima, ohkas ta raskelt. Ta viidi haiglasse ja sealt kirjutati Berliini, kus ta oli tehnika üliõpilaseks. Mõnedki meie seast külastasid teda haiglas ja olid hiljem kirjavahetuses.
See oleks ka vist kõik. Nii lihtne oli see asi – nüüd tagantjärgi vaadates. Aga võimas ta oli. Kui kokku arvata iga üksiku panus selles võitluses, millest osa võtsid mereoperatsioonis mitmed sajad mehed, siis alles võib saada ettekujutuse ürituse ulatusest. See polnud ainult mõne mehe jahiretk.

November 1978, Stockholmis.