Metsavend Alfred Käärmanni meenutades

tekst: Ants Sild

Alfred Käärmann Lauksilla talu ees 1950.

Alfred Käärmann oli legend. Metsavend ja vabadusõitleja, nelja raamatu autor, nelja keelt kõnelnud mees. Hargla kalmistul ütleb tema perekonna hauakiri: elasime Eestile! Toome lugejateni mõned mälestuskillud, mis pärinevad siinkirjutaja aastatetagustest kokkupuuteist Alfred Käärmanniga isiklikult.

Mõned nimed muutuvad aja kulgedes legendiks. Need on inimesed, kes on oma elurada läbides jätnud jälgi, mida ikka ja jälle otsima minnakse. Ka siis kui isikut enam pole. Üks sellistest meestest on Alfred Käärmann, kellele ajakiri „Kultuur ja Elu“ on pühendanud palju ridu, viimati ka ajakirja eelmises numbris. Üldse on ajakiri sihiteadlikult ja katkematult süvenenud metsavendlusse – see tähendab relvastatud vastupanu teemasse – kõikidel taasiseseisvuse aastakümnetel.
Küsin peatoimetaja Tea Kurvitsalt, mis on säärase meelekindluse ja järjepidevuse tinginud? Teadmine, et kui teised ei märka, siis peab keegi ikka märkama. Lisaks usk, et tõe valgus hakkab kunagi valgustama ka neid, kes pole aru saanud, kes on olnud Eesti eest võitlejate aegadeülese tähenduse kandjad.
Meetod? Teemast kinnihoidmine, nüri järjepidevus, arvab peatoimetaja, selgitades ajakirja sihtmärke metsavendluse liini hoidmisel, millele nüüd on antud laiem kõlapind.
Televisiooni järjelugude haare on tõstnud metsavendade teema lõpuks tähelepanu keskpunkti, Andres Söödi dokumentaalkaadrid elustavad Alfred Käärmanni ja tema sõnumid. Sõna saavad metsavendade sugulased, nendega seotud olnud ja neid abistanud isikud. Kindral Herem kaitsejõudude kõrgeima juhina vääristab metsavendade meeleheitliku vastupanu ja elu hinnaga peetud võitluse lahinguliseks vapruseks. Au neile, kellel olnud osa metsavendluse toetamisel, taastatud iseseisvuse ülemlaulu loomisel!
Järgnevalt mõned mälestuskillud, mis pärinevad aastatetagustest kokkupuuteist Alfred Käärmanniga.

* * *
Me vestleme Sarus, Palubi talus, kus Alfred Käärmann elab. Ta ei pea enam Eesti riigi piiri taha end sisse kirjutama minema. Okupatsioonivõim jääb iga päevaga väetimaks, aga tal on vanast harjumusest soov ja tahe kontrollida, kas need, keda alles äsja veeti ühest vangimajast teise ikkagi ontlikku nõukogude inimese elu elavad. Au tööle! seisis kommunistide loosungitel ja plakatitel. Ometi ei käi see üllas loosung veel kõigi kohta. Alfred Käärmanni abikaasa töötab karjalaudas. Sealne töökorraldus näeb ette, et suuremates lautades peab olema ametis öökarjak. Sellele tagasihoidlikule ja vähemakstavale töökohale esitab oma kandidatuuri ka metsavend, endine poliitvang Alfred Käärmann, kes on saanud teate vabast töökohast oma abikaasalt.
„Küllap kestis see koosolek kontoris kaua. Viimaks langetati otsus ja see ei olnud minu kasuks. Kaheldi vist, kas tasub sellise minevikuga meest ikkagi nii vastutusrikkale tööpostile usaldada,“ jutustas Alfred Käärmann. Mõniste sovhoosi juhtinud kommunistid mõistsid, et need, kes pooldavad vintsutatud vanale mehele kasvõi elementaarse sissetuleku võimaluse loomist, ei ole eeskujulikud nõukogude kodanikud.

* * *
Mõniste on loonud Eesti Instituudi soovitusel ning algatusel suhted Norra Kuningriigi Rogalandi maakonnaga. Suhete patroon on hilisem Eest Vabariigi president Lennart Meri, kohapealse koordineerija roll jääb siinkirjutajale. Delegatsioonid koosnevad alati talurahvast, Norra poolelt on need sõna otseses mõttes taluinimesed, Eesti poolt aga endine sovhoosirahvas, kes alles teeb esimesi samme oma talu rajamiseks. Tolle aja segadustes ning sekeldustes on kolmkümmend aastat hiljemgi raske selget sotti saada. Norralased pärisid aru: mis saab remonditöökojast, kuidas jaotub põllumajandustehnika uustalunike vahel, kes hakkab juhtima ja nõustama neid, kes alles eile allusid ühismajandamise reeglitele? Küsimusi oli rohkem kui vastuseid. Enim ülevaadet saadi Eesti ajaloost, millele andis oma osa ka kohalik muuseum. Siit üks mälestuskild...
Kutsusin muuseumiõuele külaliste ette Alfred Käärmanni. Ta laskis pilgu üle norrakate käia ja mulle tundus, et ta keskendus keskealiste ja mõnede veelgi vanemate külaliste näole.
Need omakorda said vast aru, kes nende ees seisab. Tühi pluusivarrukas oli parim tõestus sellele, et väikerahvad olid viiskümmend aastat tagasi suurte ning vägevate mängukanniks. Kes kaotas käe või muud jäsemed, kes aga koguni pea. Vidkun Kvislingit ei maininud küll keegi, aga tundus, et meie kollaborantide tegevusest ja sellele hiljem järgnenud metsavendlusest said norralased elava näite varal kujuka võrdluspildi. „Norral on ühine riigipiir Venemaaga, vaadake ette!“ lõpetas Alfred Käärmann toona oma esinemise.

Metsavend Alfred Käärmanni poolt omakäeliselt kirjutatud Mõniste  inimeste nimed, kes abistasid metsavaendi. Kirja pandu umbes 1987. aasta  lõpul artikli autori toonases kodumajas.

* * *
Norralastel oli komme koguda kilekotti nõukogude rublad, mis olid nendel olid siinsete suveniiride ostust üle jäänud või mida nad muul moel kasutada ei osanud. Kilekott päris kopsaka sisuga anti minu kui suhtekorraldaja kätte. Sain loomulikult aru, et raha polnud mõeldud minule tänutäheks vaid, et sellel võis olla mingi kaugem ja õigem tähendus.
„Mäletate ühe käega meest, kelle teile esinema kutsusin? Kas võiksin selle raha Alfredile viia?“ Vastus minu ettepanekule oli üksmeelne poolehoiuavaldus ja nii ma ka tegin. Alfred tänas norralasi ja kuigi vene rublal enam täisväärtust polnud, siis oli see toetuseks ikkagi. Annetatuna inimeste poolt, kes elasid oma vabal maal, tehes oma igapäevaseid õilsaid, see tähendab tavalisi talupoeglikke toimetusi, mida nende suur kirjanik, Nobeli preemia laureaat Knut Hamsun on võtnud oma kuulsas romaanis kokku kahe lihtsa sõnaga - maa õnnistus.
Oma maa õnnistuse pärast läksid võitlusse kõik metsavennad. Nagu ka Alfred Käärmann võitlesid nad aate nimel.

* * *
Alfred tuli meile alati õhtupimedas. Vihmamantli võttis õlult alati ise, abi pakkusin vaid mantli selga aitamisel ja siis võttis ta selle ka vastu. Mis olid meie – minu ema, minu ja Alfred Käärmanni jututeemad? Elu-olustikulised, sest kaugesse külla saatis Vene impeerium ikka ühesuguseid signaale – ei ole, ei tule, ei jätku...
Alfred Käärmann, kes oli näinud vene elu kõige õudseimaid tahke, ei hädaldanud ega vingunud meie, tavainimeste moel. Ka ei rääkinud ta läbielamistest kombel, mis oleks tähtsustanud ta seniseid kannatusi ja võitlusi. Takkajärgi saan aru, et Alfred Käärmanni kogu olemus kõneles maailmanägemise täiuslikkusest, kus ka kurjusel oli oma koht ja mõistmatusel ning mõistusevastasusel oma allhoovused. Aga seal lülitus ta juba hetkega kohalikku ellu! Kas Ruusmaa Anni kannab nime Sprenk? Kas mõlemad vanemad küüditati Siberisse? Kas mõlemad surid seal? tahab Alfred teada. Ema ei saa aidata, sest on pärit kõrvalkihelkonnast. Siis leiab Alfred teadjainimese ning fikseerib tulemuse (alloleval) paberil. Näiteks. Nõnda külastab ta usaldusväärseid peresid ja koostab nimistuid nõukogu võimu poolt represseeritud või hukatud inimestest. Ühel hilisõhtul lähen Alfred Käärmanni õuele saatma. Ta hüppab rattale ja kaob kui vari ööpimedusse. Tänan õnne, et sain sõnal sabast kinni ega küsinud, kuidas ta pimeduses hakkama saab ja ühe käega ratast juhib? Sest temasugused olid need, kes said hakkama. Ükskõik kuhu elu neid ka paiskas ja milliseid kive ta nende teele ka ei veeretanud...