Kultuur ja Elu 1/2022

Kultuur ja Elu 4/2021

 

 

 


Eesti soomusrongi nr 2 dessantrood suuskadel 1920. aasta algul.
Arhiivifoto: (EAA.2281.1.27.43p.244)

VABADUSSÕDA
Kuidas Punaarmee 1919. aasta detsembris
Narva jõge ületas

tekst: Urmas Salo, ajaloolane

Eesti Vabadussõja viimased kaitselahingud Narva rindel detsembris 1919 toimusid kõrvuti rahukonverentsiga Tartus. Punaarmee väejuhatus püüdis oma varasemaid lubadusi rikkudes üle Narva jõe tungides sundida Eestit järeleandmistele läbirääkimistel. Punaarmee esimesed, väeosade omaalgatusena kujutatud pealetungid üle Narva jõe Krivasoo juures 7.–10. detsembril üldjoontes nurjusid. Artiklis on käsitletud põhiliselt sõjategevust Narvast lõuna pool. Loe ka algusosa KE 4-2021.

Punaarmee valmistub uueks rünnakuks üle Narva jõe

7. armee juhataja Segei Odintsovi 11. detsembri ettekandes esitati 8.–10. detsembri pealetungide ebaõnnestumiste põhjused: diviisiülemate ettekanded diviiside valmisolekust ei vastanud tegelikkusele; vaenlase kindlustatud positsioone ja juurdepääse neile polnud tundma õpitud; haaravate kolonnide liikumisteed polnud rekognostseeritud; jalavägi ei teadnud, et vaenlasele tuleb läheneda suurtükitule katte all aga mitte pärast selle lõppu; polnud head koostööd jalaväe ja suurtükiväe vahel; jalavägi hilines pealetungiga momendil kui kaevikud olid suurtükitule pärast tühjad.
Läänerinde juhataja V. Gittis otsustas 11. diviisi ebaedust kuuldes operatsiooni avalikustada, andis 9. detsembril uue direktiivi, milles määras Auvere operatsiooni juhtima 15. armee juhataja August Korgi. Direktiivis kästi see lähimal ajal läbi viia, tõmmates löögi andmiseks 11. diviisile juurde ka 2. diviisi ja 19. diviisi väeosi.
2. diviis anti koos talle juurdeantud väeosadega (21. kütidiviisi III brigaadiga) operatiivselt 15. armee juhataja alluvusse. Samas 7. armee 6. ja 56. kütidiviis pidid jätkama kirdest ja idast pealetungi Narvale ning kohe tuli vahetada välja 2. diviisi väeosad ida pool Šutška jõe suuet Pjata jõel. Seega kandus Narva operatsiooni raskuskese üle 15. armee rindele, armee sai ülesande tungida Narva jõeni alates jõe algusest kuni Narva linnani. 7. armeele jäi toetav tegevus, suuremalt osalt demonstratiivsed rünnakud, siiski ka Narva kindlustatud platsdarmi hõivamine.
15. armee juhataja operatiivkäsu kohaselt pidid 2. diviisi brigaadid pidid puhastama vaenlastest Suur- ja Ustje-Žerdjanka rajooni aga 21. diviisi III brigaad pidi katma 2. diviisi paremat tiiba Pjata ja Narva jõel. 2. diviisi sõjakomissariks oli endine Eesti Töörahva Kommuuni juht Jaan Anvelt. 11. diviis pidi toetama 2. diviisi selle ülesande täitmisel ja hoidma enda käes Dolgaja-Niiva, Pustoi Konetsi, Krivasoo rajooni. 19. diviis pidi eraldama kaks polku armee reservi Poljasse.
Järgnevatel päevadel toimus punaarmee vägede ümbergrupeerimine ja pealetungiks valmistumine. Sel ajal hakkasid Loodearmee üksused aktiivsemalt tegutsema ja sooritasid rünnakuid Nizõ külasse. Loodearmee lõplikuks purustamiseks otsustas armee juhataja kõigepealt hõivata Suur- ja Ustje-Žerdjanka külade rajooni. Pealetungiga kiirustati kuna vägedes, eriti 11. diviisis, suurenes haigestumine.
12. detsembril saatis Nõukogude Vene Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees rahvakomissar Lev Trotski Läänerinde ja selle armeede revolutsioonilistele sõjanõukogudele telegrammi. Selles märgiti, et pealetungi peatamine Narva rindel mõjub rahuläbirääkimistele äärmiselt negatiivselt. Hädavajalikuks peeti punavägede pealetungi energia tõstmist ja selleks soovitati kaasata suurel hulgal poliittöötajaid Petrogradist. Agitatsioon pidi selgitama, et “edu Narva all kindlustab peatse vaherahu.“
13. detsembril käskis Läänerinde juhataja armeejuhatajatel operatsiooni läbiviimiseks kõikides küsimustes läbi rääkida, et saavutada täielik koostöö. 7. armee juhataja andis 15. armee vägede pealetungi toetamiseks käsu, millega nähti ette 6. ja 56. diviisi otsustav pealetung 14. detsembril.
Kolm päeva kestnud pealetung 7. armee rindelõigus oli edutu, kuid 15. detsembril saavutas lõuna pool edu 15. armee. Seepeale alustasid 7. armee ja 15. armee 17. detsembril uut pealetungi, mis tõi esialgu ka edu.


1. jalaväepolgu ohvitserid Krivasoo silla juures 1920. Arhiivifoto: (EFA.114.A.252.396)

Punaarmee läbimurre Vääska all


KARL KALLIS (1893–1920)
sündis ilmselt Peterburi lähedal. I maailmasõja ajal 1915 lõpetas ta Peterhofi lipnike kooli ja oli 1917 Kroonlinnas. Oktoobrirevolutsiooni ajal kuulus ta Kroonlinnas ülestõusu operatiivstaapi ja juhtis 1918. a algul Kroonlinna meremeeste väesalka Kaledini vastu Donimaal. 1919. a juunist tegutses ta Krasnaja Gorka fordi ja seejärel Koporje lahe rannapatareide komissarina. 1919. a oktoobris määrati ta 7. armee 2. kütidiviisi 3. brigaadi komandöriks. Kallist on iseloomustatud julge, otsustava, külmaverelise ja asjaliku juhina. Peale selle oli ta “otse julmuseni karm… revolutsiooni nimel ei peatunud ta mitte millegi ees.” 1920. a määrati ta Schlüsselburgi kindluse ja baasi komandandiks. Kukkus läbi jää ja uppus.

Žerdjanka külade vallutamiseks koondati 14. detsembriks punaväe tugev koondis, 2. kütidiviisi I brigaadi ja III brigaadi (komandör eestlane Karl Kallis) jõud, kokku 8 polku 7 kergepatarei ja 3 haubitsapatarei (16 kergekahurit ja 5 haubitsat) ning kahe soomusrongi toetusel. 14. detsembril vallutasid 2. diviisi I brigaadi üksused korduvate rünnakutega loodearmeelastelt Suur-Žerdjanka küla positsiooni ja Kossari talud. Õhtul ja öösel jätkus äge lahing Ustje-Žerdjanka pärast, öösel taandusid läänekaldale Loodearmee 5. diviisi üksused ja hommikul viimasena Eesti 1. polgu 2. rood.
15. armee juhataja andis uue direktiiviga käsud edasiseks pealetungiks. 2. diviis pidi ületama Narva jõe ja tungima edasi põhja Samokrassi küla rajooni aga 11. diviis loodesse Auvere jaama rajooni.
Ööl vastu 16. detsembrit tungisid 11. diviisi punaväelased pimedas Dolgaja Niva külast (Krivasoo juures) üle jõe aga sunniti vastulöökidega taanduma. Öösel tuli Kossari juures üle jõe ka punaste üksus 19. diviisist, kuid taandus järgnevalt.
Pärast ümberpaigutusi olid 16. detsembril Narva jõe rindelõigu keskosas läänekaldal 1. polgu jõud koos Loodearmee 5. (Lieveni) jalaväediviisi üksustega. Kokku oli 1. polgul rindel 1450–1500 tääki, 84 mõõka, 37 raske- ja 25 kergekuulipildujat, 6 pommi- ja 6 miinipildujat, toetuseks 6 rasket ja 17 kerget suurtükki.
Reaalselt asus punaväe 2. diviisist üle Narva jõe tungima hinnanguliselt u 2000 tääki. Järgnevatel päevadel osales pealetungil veel u 2000 tääki 11. ja 10. kütidiviisist.
16. detsembri päeval toimus intensiivne suurtükiväe tulevahetus. Kell 12 katkestasid punased Vääska pihta suurtükitule ning saatsid 2. roodu juurde üle jõe delegatsiooni. Need seletasid, et nende diviisi nõukogu otsustas pommitamise ja sõjategevuse eestlaste vastu lõpetada kui nad Loodearmee osad välja annavad. Kategooriliselt eitava vastuse saanud delegatsioon lahkus. Pärast seda suurtükituli ägenes ja sõduritel tuli peituda killukindlate varjendite puudusel õlekuhjade taha või küla hoonete juures. Kell 16 valgusid punaste ahelikud ja kolonnid uuesti jõele. Rünnak tabas 1. polgu 2. ja 3. roodu vahekohta, kus kuulipilduja lakkas töötamast. 2. rood ja nende ees Loodearmee 5. jalaväediviisi Liepāja polk, Kütidivisjon ja insenerirood taganesid mööda taliteed Samokrassi suunas. 3. roodu rühm tõmbus tagasi Hõbesaare, s.t. Narva suunas.
Esimesena tungisid üle jõe ja hõivasid Vääska küla 2. diviisi III brigaadist (komandör eestlane Karl Kallis) 17. ja 18. kütipolk, neile järgnesid 16. ja 84. kütipolk. Kaks polku jätkasid kohe edasitungi põhja poole Samokrossi suunas, seda pidurdas 2. roodu vanem ohvitser leitnant N. Dutšinski kuulipildujaga.
Umbes 4 km põhja poole Kõrgesoo põhjaservale kahele poole taliteed taandusid Loodearmee Kütidivisjon ja nende vasakule tiivale 2. rood. Kell 16 sai Samokrassis asuv Loodearmee 5. diviisi ülem teate väeosade taandumisest Vääskast ja hoiatas 1. polgu 12. roodu ülemat ltn A. Simsonit. I pataljoni ülemalt saadud käsu peale liikus rood lõuna poole ja asus ahelikku Kütidivisjoni paremale tiivale. Kohe pärast seda, kell 18.30 lähenesid punaväe kaks polku ning asusid tormijooksule 12. roodu suunas. Marutulega püssidest ning kuulipildujatest peatati punased ning sunniti kaotustega taanduma.


Olukord Narva rindel detsembri II poolel 1919. Allikas: Eesti Vabadussõda, II kd. Tln, 1997

Punaste läbimurde likvideerimine

1. polgu ülem Aleksander Pulk ja 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson asusid õhtul korraldama jõude läbimurde likvideerimiseks. Samokrassi suunati tugevduseks jõude ja reserve koondati Auvere jaama ja külla. Anti käsk ka Lõunarindelt reservide ümberpaiskamiseks Jõhvi.
Kindralmajor Tõnisson käskis asuda 17. detsembri koidikul pealetungile 1., 6. ja 8. polgu viiest roodust moodustatud väegrupil, et punased Narva jõe taha ajada ja Vääska vallutada. Kell 6 hakkas ahelik Kõrgesoo põhjaservalt liikuma ning varud jäid koos kuulipildujatega sinna positsioonile maha. Pealetungigrupp jõudis edasi vaid kuni 200 m kui kohtas punaväe tihedat ahelikku, kes “hurraa“ karjudes ilma püssipauguta ründasid. See oli punaväe 16., 18. ja 84. polgu koondis, mis oli asunud uuele pealetungile Samokrassile. Eesti ahelikud tõmbusid kiiresti tagasi oma lähtealusele, kust avasid koos sinna jäänud varudega kõikidest relvadest tule. Kaitseahelik oli mõnesaja meetrisel rindel nii tihe, et mehed olid üksteise taga mitmes viirus ja lasid lamades, põlvelt ja püsti asendist. Tulistasid ka ligi 30 kuulipildujat ja tule intensiivsus ning tihedus oli ennenägematu. Punaväe ründeahelik varises selles marutules silmapilkselt ja mõnekümne minuti pärast kui tuli vaibus oli kuulda vaid haavatute oigeid. Punaväe koondis oli taandunud, jättes maha palju surnuid ja haavatuid ning relvi.
Hommikul liikus väegrupp edasi ja jõudis Vääska külast põhja pool metsaserval asuvate vanade kaevikute ette, kust punaväelased tugeva tule avasid. Kella 14 paiku löödi tormijooksuga punased põgenema Vääska külla. Edasitung suurtükipatareide toel takerdus lagedal väljal punaste jalaväe ja suurtükitule all, tuli taanduda metsa.
Kulgu grupist liikus pärastlõunal 3. rood aeglaselt Vääska küla poole ja sisenes õhtul juba punaväe poolt maha jäetud külla, vangistati mõned maha jäänud punaväelased. Löödi tagasi ühe punaväe salga katse üle jõe tungida. Öösel saabus ka Samokrassist saadetud 8. polgu rood kaitsele jõe kaldale.
Vääska platsdarmil Narva läänekaldal asunud 2. diviisi III brigaadi 16. ja 17. kütipolk taandusid sealt 17. detsembri õhtul ise üle jõe. Hilisõhtul antud 2. diviisi ülema käsu kohaselt pidi 18. detsembri varahommikul põhja pool üle jõe tungima üks brigaad Joala – Kreenholmi suunas. Teine brigaad pidi Vääska juures üle tulema ja liikuma Samokrassi ja Soldina jaama suunas. Kuna Vääska platsdarm likvideeriti jäi see ära. Nii oli 17. detsembri õhtuks kõrvaldatud Viru rinnet ähvardav oht ja läbirääkimistel oli Nõukogude Vene pool sunnitud järeleandmisi tegema.

Lahingud Pljussa ja Pjata jõe juures

16. detsembril toimusid lahingud ka Narva – Jamburgi teest lõunas Loodearmee 2. ja 3. jalaväediviisi lõigus. 2. diviisi parema tiiva löögigrupi väed (21. diviisi III brigaad) ründasid 16. detsembrist Terbinka küla ja hõivasid selle pärast ägedat lahingut 17. detsembril. Sealt tungisid nad edasi Karlova suunas. Oudova maantee suunal lõid 3. jalaväediviisi üksused 16. detsembril tagasi punaste 2. kütidiviisi I brigaadi ühe polgu pealetungi. Ust-Tšernovast põhjas õnnestus aga selle brigaadi 10. ja 11. kütipolgul 16. detsembril kergepatareide ja kahe soomusrongi toel tõrjuda 3. diviisi üksusi nende positsioonidelt ja tungida edasi Pljussa jõe raudteesillani. Järgmisel päeval asusid 2. ja 3. jalaväediviisi polgud Terbinka suunas vasturünnakule ja tõrjusid punaväge mõnevõrra tagasi. Võeti ligi 300 vangi.
Pljussa jõe raudteesilla juures oli Loodearmee üksuste toetuseks Eesti laiarööpmeline soomusrong nr 2. Punaväel oli rünnakute läbiviimisel kindel rutiin. Pealetung algas alati suurtükitule ettevalmistusega hommikupoolel, millele hakkasid keskpäevast peale järgnema jalaväerünnakud laine laine järel. Kaotustest punaväelased ei hoolinud ja eestlased arvasid, et olid uimastatud või joobnud. Narva – Oudova raudteeliinist idas Pjata jõe ümbruses oli 3–4 km ulatuses lagendik. Eesti suurtükkide ja automaatrelvade tuli oli tabavalt ja hävitavalt suunatud ning punaste ahelikud sulasid alati kokku enne kui nad sihile jõudsid. Soomusronglased kombineerisisd raudteedresiinist kuulipildujatega kääbussoomusrongi (nimetati soomusrong nr 7) millega sooritasid retki üle raudteesilla.


6. jalaväepolgu II pataljoni sõdurid muldonnide juures Auveres detsembeis 1919.
Arhiivifoto: (EFA.51.A.266.131)

Punaväe edasised rünnakud Narva jõel 18.–20. detsembril

15. armee püüdis kohe pärast taandumist Vääska suunal tungida üle Narva jõe uuesti lõuna pool, Mustjõe lähedal. Löögikohaks valiti positsioonid edela ja kirde pool Kossari talusid, kus olid 1. polgu 8. ja 5. rood ja 7. roodu poolrood. Seal polnud veel korralikke kaevikuid ja Narva jõgi oli kitsam, jõe idakaldal oli mets. 17. detsembri päeval tulistas punaväe suurtükivägi neid positsioone. Pealetungile asusid peamiselt 11. diviisi II brigaadi ja 10. diviisi I brigaadi polgud (arvatavasti seitse polku).
18. detsembri öösel kell 3 tungisid punaväeosad tihedates ahelikes ainsatki pauku tegemata Dolgaja Niva ja Kossari talude vahelt ootamatult üle jõe ja sundisid kaitsjad taanduma. Õnneks ei tunginud punaväeosad kohe edasi. Sissemurdekoha ümber moodustati rinne 1. polgu neljast roodust ja 6. polgu kahest rühmast. Kell 14 jõudsid Auverest diviisi varust kohale 4. polgu roodud. Kaks patareid avasid tabava tule punaste pihta ning Eesti väed asusid vasturünnakule. Punased taandusid tõsisema vastupanuta ja jäid Narva jõge ületades flankeeriva tule alla. Seetõttu olid punaväe kaotused rasked, u 150 langenut ja haavatut, vangi võeti 26 meest.
Punaväeosad olid 16.–18. detsembri lahingutest äärmiselt kurnatud. 17.–18. detsembril kaotasid väed u 600 meest langenute ja haavatutena, väga palju oli haigestunuid. Mõnedes väeosades levis deserteerumine. Punaarmeelaste seas hakkasid levima kuuldused komandörkoosseisu reetlikkusest, kes justkui rikkusid käsku mitte ületada Narva jõge kui Eesti loomulikku piiri.
18. detsembril andis 15. armee juhataja A. Kork korraldused väeosade ümbergrupeerimiseks, et pealetungi jätkata. Juba 18. detsembrist pommitasid punased Pihkvast kohale toodud raudteeplatvormil 254 mm raskesuurtükist Narvast lõuna poolt linna. Surma sai 8 ja haavata 13 inimest, purustati mitmed majad.
20. detsembri hommikul avas punaväe suurtükivägi tule ja 15 minuti pärast asus rünnakule jalavägi. Pealöök oli suunatud 2. kütidiviisi rindel Vääska küla piirkonda. Ees tungisid peale seitse kütipolku eesmärgiga tungida üle Narva jõe Soldina suunas. Tugeva tule tõttu takerdusid ründavad polgud jääl või idakaldal, ainult 97. polgu ühel pataljonil õnnestus üle jõe tungida. Ka teine rünnak kella 14 paiku lõppes edutult. Punaväe kaotused olid jällegi suured, väed kaotasid langenute, haavatute ja külmunutena u 400 meest. Mitmes 10., 11. ja 2. diviisi brigaadis jäi rivvi vähe võitlejaid. 15. armee juhataja käskis samal päeval lõpetada pealetungioperatsiooni. Lahinguvõimetuks tunnistatud neli brigaadi saadeti reservi.


Laiarööpmelise soomusrongi nr 2 II kuulipilduja komando 1920. aasta jaanuaris Pljussa silla juures. Taga vasakul artikli autori vanaisa vanemallohvitser Jaan Salu, keskel rongi ülem kapten Jaan Lepp. Arhiivifoto: (EFA.4-4260)

Nõukogude Vene väejuhatuse viimane pealetungikava

Punaarmee katsed tungida üle Narva jõe Eesti vägede tagalasse olid suurte kaotustega nurjunud ja nüüd otsustas väejuhatus suunata jõupingutused Eesti vägede ja Loodearmee platsdarmi likvideerimisele Narva jõe idakaldal.
Samas oli Nõukogude Venemaa valitsus eesotsas Leniniga kinnitanud direktiivi, mis võimaldas teatud järeleandmistega sõlmida Eestiga vaherahu ning 18. detsembril olid vastavad juhtnöörid saadetud ka Nõukogude rahudelegatsioonile Tartusse. 22. detsembril toimunud rahukonverentsi istungil saavutati edu nii riigipiiride kui julgeolekutagatiste projektide arutamisel. Jõululaupäeval jäi aga vaherahu sõlmimata kuna Nõukogude Vene esindaja nõudis viimasel hetkel jälle 10-verstalist ilma sõjaväe ja kindlustisteta neutraalriba mõlemal Narva jõe kaldal. See oleks tähendanud rinde avamist punaarmee rünnakuteks millega Eesti delegatsioon muidugi ei nõustunud. ((Foto: Rahuläbirääkimised Tartus)
Läänerinde juhataja V. Gittis andis juba 21. detsembril direktiivi, milles nähti ette 15. armee tugeva löögigrupi pealetungiga lõunast Pjata jõe rajoonist hõivata Ivangorod ja Narva jõe parem kallas. 7. armee pidi teostama 6. diviisi rindelõigus demonstratiivseid rünnakud ning grupeerima oma jõud ümber vasakule tiivale ja Jamburgi rajooni, et toetada 15. armee löögigrupi pealetungi. Armee lähimaks ülesandeks oli Pulkovo, Kobõljaki, Komarovka ja Annenskaja rajooni hõivamine. Pealetungi eesmärgina nimetati rahuläbirääkimistel kiirema edu tagamist. See plaan näitabki miks Nõukogude pool ei soovinud sõlmida vaherahu jõuludeks. Alustati uut surveavaldamist.
15. armee juhatus nägi pärast Auvere suunalise pealetungioperatsiooni lõpetamist vajadust tugevdada vägesid Daugavpilsi ja Rēzekne suunal. Armee reservi viidud väeosad polnud aga võitlusvõimelised.
25. detsembril võis 7. ja 15. armeel Narva rindel ja rindelõigu reservis olla kokku kuni 15000–16000 tääki ja mõõka. Tollal hindas Viru rinde staap aga punaväe lahingukoosseisu vähemalt kaks korda suuremaks. Pealetungile asuvates vägedes oli ehk kuni 9000–10000 tääki ja mõõka. Narva peale paisati kolmest suunast kokku 8 brigaadi ja 3–4 brigaadi osalesid demonstratiivsetes rünnakutes põhja- ja lõunalõigus. Kokkuvõttes oli punaarmeel rindel mõningane arvuline ülekaal, pealöögi suunal Loodearmee vastu oli punaarmee löögigrupil aga kahe- või kolmekordne ülekaal.
Vägede ümbergrupeerimine ja ettevalmistused nõudsid aega ning valmisolek saavutati 27. detsembriks. 2. diviisi ründejõude täiendati 2000 paljasjalgse punaväelasega, kes said pealetungiks saapad jalga.
Samas oli Moskvas VK(b)P Keskkomitee Poliitbüroos 27. detsembril G. Tšitšerini teate peale otsustatud, et Eestil lubatakse rajada Narva vasakkaldale kindlustusi kui Eesti annab nõutud julgeolekugarantiid. Siiski pealetungioperatsioonist ei loobutud. Ilmselt jäi peale sõjaväejuhtide soov saavutada veel viimasel hetkel rahuläbirääkimisteks strateegilisi eeliseid või ei jõudnud otsused sõjaväejuhtideni.

Nõukogude Vene vägede pealetung Narvale 28.–30. detsembril

27. detsembril sooritasid reservist tulnud Talabski polgu osad tugevdatud luureretke Terbinka küla rajooni, saagiks saadi suurtükke, kuulipildujaid ja u 100 vangi.
Seepeale otsustas Läänerinde juhataja hoolimata pakaselisest ilmast alustada pealetungioperatsiooni, et mitte anda initsiatiivi Eesti poolele. 27. detsembri hilisõhtul antud direktiivis kästi 28. detsembril hiljemalt kell 12 asuda otsustavale pealetungile.
28.–30. detsembril läbiviidud 7. ja 15. armee vägede pealetungid Narva hõivamiseks ebaõnnestusid täielikult kõigis rindelõikudes.
15. armee löögigrupi, 2. diviisi vasemas lahingulõigus alustas I brigaad koos 12 kerge- ja 3 raskesuurtükiga 28. detsembril demonstratiivset pealetungi juba kell 10. Eesmärk oli Pljussa raudteesilla hõivamine ja Kulgu – Kljutšnoi saarte joonele jõudmine. Pealetungi toetasid ka kaks punaväe soomusrongi ja soomusautod. Loodearmee Volõõnia polk ei osutanud tõsist vastupanu vaid taandus üle Pljussa jõe. Soomusrong nr 2 oli Narvas vett võtmas. Raudtee juures valvetõkkes olnud soomusrongi dessantroodu lipnik Arnold Rotberg liikus dresiinil koos kolme sõduriga punaste aheliku juurde ja peatas selle kergekuulipildujate tulega. Punaväelasi langes u 50. Kõik kangelased said haavata ja hiljem Vabadusristid. Nii jõudsid eesti sapöörid õhkida raudteesilla. Soomusrongi nr 2 dessant tõrjus ka vaenlase jalaväe katsed seljataha tungimiseks. Loodearmee 2. kütidiviisi kahe pataljoni vasturünnak edu ei toonud ja õhtuks taandusid nad Narva ja Pljussa jõe taha. Punaväe 10. ja 11. kütipolk jäid Pljussa põlenud maanteesilla ja purustatud raudteesilla juurde. 12. kütipolk tungis kella 18 paiku üle Narva jõe Piimanina juures ja kuna neid peeti loodearmeelasteks õnnestus neil hõivata Loodearmee 2 haubitsat. Vastulöögiga paisati vaenlane hilisõhtul tagasi. Pljussa silla juures jätkusid punaväe edutud rünnakud ka kahel järgmisel päeval.
Narva jõe joonel püüdis punavägi 28. detsembril Gorodenka juures ning 29. detsembril Krivasoo ja Kossari vahelt Eesti vägedest läbi murda, kuid löödi tagasi.
Hoolimata 28.–29. detsembri ebaedust nõudis Punaarmee kõrgem väejuhatus pealetungi jätkamist. Tartus rahuläbirääkimistel oli 29. detsembril kokku lepitud Eesti – Nõukogude Vene piir. Nii oleks võinud punaarmee pealetungi ehk mõttetu verevalamise lõpetada. Siiski jätkati pealetungi ka 30. detsembril, kuid taas edutult.


Punakomandör August Kork abikaasaga 1928. aastal. Arhiivifoto: (ERAF.2.1.9112.1)

Sõjategevuse lõpetamine

15. armee juhataja August Kork käskis 30. detsembril kell 18 lõpetada edutud pealetungikatsed ja asuda kaitsele. Pärast kolmepäevaseid lahinguid oli armee löögigrupi (2. kütidiviisi) viies brigaadis alles kokku 2950 tääki. Brigaadi täiskoosseisus oli tollal ette nähtud kuni 4500 tääki ja see tähendab, et viies brigaadis kokku oli rivis vähem kui pidanuks olema ühes brigaadis. Mõnes brigaadis oli rivist välja langenud kuni pool eelnevast lahingukoosseisust, alles 300 kuni 800 tääki. See tähendab et mõnest brigaadist oli alles vaid ühe – kahe pataljoni jagu võitlejaid. 2. diviisi III brigaad (ülem Karl Kallis) kaotas kolme lahingpäevaga rivist 840 tääki (alles 810 tääki). Mõttetu pealetung oli kaasa toonud vaid suured kaotused.
Moskvas Välistaabis viibinud Läänerinde juhataja V. Gittis andis armeejuhatajate ettekannete peale 30. detsembri õhtul direktiivi millega käskis lõpetada pealetungioperatsiooni Narva jõe piirkonnas ja asuda kaitsele.
Vene delegatsioon saatis ka Tartust pärast vaherahulepingu allkirjastamist 31. detsembri õhtul Moskvasse raadiogrammi, milles paluti ülemjuhatuse korraldust punaarmeele sõjategevuse viivitamatuks lõpetamiseks kogu Eesti rindelõigus.
Kuni 3. jaanuarini 1920 kui hakkas kehtima vaherahu toimus rindel vaid luuresalkade tegevus ja harvad tulevahetused.
7. armee kogukaotused Narva operatsioonil olid ühe allika järgi kokku 8636 inimest, Tegelikud kaotused võisid olla suuremad eelkõige haigete aga ka vangi langenute ning surnute ja teadmata kadunute osas. Palju võis surra ka haavadesse ja haigustesse. 15. armee kaotused võisid hinnanguliselt olla samas suurusjärgus. Ainuüksi 2. diviis kaotas detsembris 60–70% oma lahingukoosseisust, suured olid ka 11. kütidiviisi kaotused.


Rahuläbirääkimised Tartus. Arhiivifoto (EFA.114.0.28294)

Hinnangud ja kokkuvõtted

7. armee juhataja põhjendas oma 30. detsembri ettekandes Läänerinde juhatajale ebaedu raskesuurtükiväe ja kergesuurtükkide granaatide puudusega, samuti suurtükkide kulumisega. Ettekandes mainiti ka jalaväe komandörkoosseisu ja reservide puudust. Lõppjärelduseks oli et rünnakute jätkamine edu arendada ei võimalda sest polkudest on järel vaid haledad riismed. Kaitsele asumise korral polnud isegi valveteenistust võimalik tagada. 15. armee juhataja polnud samuti kindel kaitse võimalustes kuna polgud vajasid korrastamist. Punaarmee operatsioonide põhieesmärk – Loodearmee purustamine jäi tegelikult lõplikult saavutamata.
7. armee tegevusel ilmnesid ühe ettekande põhjal järgnevad puudujäägid:
- kõrgema komandörkoosseisu ebakindel juhtimine, anti puudulikke korraldusi ja puudus vajalik initsiatiiv;
- väeosade ja komandörkoosseisu ettevalmistamatus kindlustatud positsioonide hõivamiseks;
- jalaväe ja suurtükiväe halb koostöö.
Nii võib hinnata enamuse 7. ja 15. armee väeosade lahinguvõimega madalaks. Edu lahingutegevuses saavutati vaid suurte kaotuste hinnaga. Olukorda raskendasid peale vastase tugevuse maastikuolud, ilmaolud ja tehniliste vahendite kehvus.
Võitlused Narva rindel mõjutasid olukorda Läti – Nõukogude Vene rindel. 1920. aasta 3. jaanuaril alanud Läti ja Poola vägede pealetungi tulemusel Latgales vabastati Daugavpils. Punaarmee 15. armeel polnud pärast lahinguid detsembris Narva rindel piisavalt võitlusvõimelisi vägesid, reserve olukorra parandamiseks. 4. diviisile toetuseks vägede ümberpaiskamisega hilineti.
Punaarmee ei saavutanud Narva rindel kõiki eesmärke nii nagu algul kavandati ja tulemused saavutati tohutute ohvrite hinnaga nii et sõjalises mõttes oli Narva operatsioon rohkem kaotus. Poliitilised ja majanduslikud eesmärgid – rahulepingu Eestiga Nõukogude Venemaa küll saavutas.

Allikad ja kirjandus
Eesti Vabadussõja ajalugu. II köide. Tallinn: Varrak, 2020.
Kornatovski, N. Bor’ba za Krasnõj Petrograd. Moskva: AST, 2004.
Laaman, Eduard. Eesti iseseisvuse sünd, 8. Tallinn: Faatum, 1997.
Rosenthal, Reigo. Loodearmee. Tallinn: Argo, 2006.
Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused. Koostajad Edvin Reinvaldt ja Tõnis Kint. Tallinn: Menu Kirjastus, 2009.
LVA PA 45. Läti Riigiarhiivi (Parteiarhiivi) Läti punaväe ajaloo komisjoni materjalid.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv