Kultuur ja Elu 4/2021

Kultuur ja Elu 3/2021

 

 

 


Narva kaitselahing 1919 kujutatud E. Brinkmanni pastellmaalil.

Vabadussõda.
Kuidas Punaarmee 1919. aasta detsembris
Narva jõge ületas

TEKST: Urmas Salo,
ajaloolane

Eesti Vabadussõja viimased kaitselahingud Narva rindel novembris ja detsembris 1919 toimusid kõrvuti rahuläbirääkimiste ettevalmistamise ja rahukonverentsiga Tartus. Samaaegselt lahingutega rindel toimusid Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel lahingud diplomaatilisel rindel. Nende käik oli omavahel seotud. Ehkki lahingud Narva all olid ägedad ja ohvriterohked, võideldi mitte Eesti iseseisvuse, vaid rahulepingu tingimuste pärast, võideldi Eesti piiride pärast.

Punaarmeele oli Narva operatsiooni eesmärgiks esialgu Judenitši Loodearmee lõplik likvideerimine. Peagi aga muutus operatsiooni eesmärk välispoliitiliseks. Nõukogude Venemaa juhtkond pidas vajalikuks pidada rahuläbirääkimisi Eestiga sõjalise surve all, püsiva pealetungiga Narva rindel sundida Eestit järeleandmistele. Sel eesmärgil püüdis punaarmee tungida lõuna pool Narvat üle Narva jõe. Esialgu üritati seda teha nii nagu teeb tänapäeva Venemaa Ukrainas. Punaarmee väeosad tulid justkui ilma käsuta omavoliliselt üle Narva jõe.
Eesti ajalookirjanduses on punaarmee tegevus Vabadussõja lõpulahingutes pälvinud vähem tähelepanu ja sellest ei kirjutatud palju ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Kuna eesti punaväeosi sellel rindelõigul polnud ja punaarmee erilist edu Narva all ei saavutanud, siis võib Nõukogude ajaloolaste vähest huvi ka mõista. Siiski on kummaline, et kahe tuntud eesti punakomandöri, 15. armee juhataja August Korgi ja armee staabiülema Aleksander Kuke tegevusest Narva rindel Nõukogude ajal midagi ei avaldatud. Pole ka infot Jaan Anveldi tegevusest sõjakomissarina ja brigaadikomandör Karl Kallise tegevusest Narva rindel.
Käesolevas artiklis vaadeldakse punaarmee tegevust Narva operatsioonis Läti Riigiarhiivist (endisest Parteiarhiivist) leitud läti punaväe ajaloo komisjoni materjalide baasil. Läti punaküttidest ajaloouurijad tegid Moskvas Punaarmee Keskarhiivis 1930-ndatel ümbertrükid paljudest 7. armee ja 15. armee dokumentidest, sest 5. läti nõukogude erikütipolk osales 1919. a novembris-detsembris ka lahingutes Narva all.

Narva lahingute eellugu

Punaarmee väejuhatus saatis 15. armee 1919. a oktoobri teisel poolel appi 7. armeele, mis asus Petrogradi all vastupealetungile. Eesmärk oli löögiga lõunast purustada Loodearmee Luuga grupeering ja tungida edasi Gattšina ja Jamburgi vahelise raudtee suunas Loodearmee Petrogradi grupeeringu tagalasse. 26. oktoobril pealetungile asunud 15. armee vägedel õnnestus 31. oktoobril vallutada Luuga ja tungida edasi. See sundis Loodearmeed Gattšinat maha jätma ja taanduma Luuga jõele. 7. novembril ühinesid 7. ja 15. armee Volossovo jaama juures, kuid Loodearmee taganemisteed läände neil läbi lõigata ei õnnestunud. 15. armee väed vallutasid ka Oudova, ent nende edasitung aeglustus. 7. ja 15. armee väeosad hõivasid Jamburgi alles 14. novembril. Kokkuvõttes ei õnnestunud 7. ja 15. armeel oma põhiülesannet täita, Loodearmee jäi purustamata ja selle väeosad jätkasid võitlust koos Eesti vägedega Narva jõe idakaldal kuni detsembri lõpuni.
Eesti 1. diviisi jõud Viru rindel olid 1919. a novembri keskel koondatud kolme operatiivgruppi, mis kaitsesid kolme kaitselõiku: põhja-, kesk- ehk Narva ja lõunalõiku. Kesk- ja lõunalõigus seisid Eesti vägede kõrval või nende ees Loodearmee kuue jalaväediviisi üksused.


Nõukogude Vene sõjanduse rahvakomissar Lev Trotski (vasakul) ja Nõukogude Vene välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin. Arhiivifotod

Mida kavandas Nõukogude Venemaa juhtkond Eesti suhtes?

Alates oktoobri keskpaigast toimus Moskvas diskussioon selle üle, kas tungida taanduva Loodearmee järel Eestisse või mitte. Nõukogude Vene sõjanduse rahvakomissari ja Revolutsioonilise sõjanõukogu esimehe Lev Trotski seisukoht oli 21. oktoobril, et Eestilt tuleb nõuda Loodearmee desarmeerimist, kui see peaks taanduma Eestisse. Selle nõude mittetäitmisel tuli hõivata Narva ja nõuda viivitamatult rahuläbirääkimiste alustamist. Välisasjade rahvakomissari Georgi Tšitšerini arvates tuli sissetungi Eestisse vältida, et mitte nurjata läbirääkimisi väikeste riikidega ning mitte võimaldada Eesti sõjaparteil õhutada patriootlikku sõjavaimu. Tema arvates tuli eestlasi vaid ettevaatlikult hoiatada. Trotski andis siiski juba 27. oktoobril 7. armee juhatusele korralduse valmistuda ette juhuks, kui tuleb Judenitši jälitada Eesti territooriumil. Surve avaldamiseks võis kasutada Narva hõivamist.
VK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo 6. novembri istungil arutati Trotski nõudmisel suhteid Eestiga. Tunnistati vajalikuks ületada piir ja anda Judenitši toetavatele eestlastele „õppetund”. 7. armee staabile tuli anda ülesanne jälitada Judenitši armeed Eesti territooriumil, kuna ta omab seal baasi ja sinna taganeb. Tšitšerin informeeris selle otsuse põhimõtteist mitteametlikult ka Eesti valitsust.
8. novembril teatas Eesti valmisolekust läbirääkimisteks vangide vahetamise üle Tartus. 11. novembril võttis Eesti valitsus vastu otsuse, et Narva jõe ületamisel tuleb Loodearmee väed desarmeerida. 15. novembril valitsus kinnitas Eestisse taganevalt Loodearmeelt relvade äravõtmise otsust. Samal päeval lubas valitsus Narva jõe idakaldal olevatel Loodearmee tagalaasutustel, tagavaraüksustel ja sõjapõgenikel Eestisse siseneda. 16. novembril lubas Laidoner jätta relvad alles nendele väeosadele, kes polnud demoraliseerunud ning soovisid võitlust jätkata.
14. novembril tühistas VK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo oma 6. novembri otsuse ja andis Trotskile punaarmee jaoks uued juhtnöörid. Märgiti, et Eesti valitsus on valmis taasalustama rahuläbirääkimisi ja ei hakka Loodearmeed nähtavasti toetama. Punaarmee ei pidanud siis Eesti piire ületama, kuid Eesti valitsuse ebausaldusväärsuse tõttu pidi olema valmis andma lööke Judenitšile Eesti piirides. Järgmisel päeval anti 7. armee sõjanõukogule suunis hoiduda tegevusest, mida võib tõlgendada kallalekippumisena Eesti iseseisvusele või tema territooriumi puutumatusele.
20. novembril kui 15. armee väeosad lähenesid Narva jõele, anti edasi armeejuhataja August Korgi käsk poliitilistel kaalutlustel vägedel mitte ületada Narva jõge kui Eesti loomulikku piiri.


5. Läti nõukogude erikütipolk osales ka lahingutes Narva all. Arhiivifoto

Punaarmee jõud Narva rindel

Võitlustest Narva rindel võtsid Punaarmee poolt osa Läänerinde 7. ning 15. armee väeosad. 7. armee rindelõik ulatus Narva lahest kuni ligikaudu Pjata jõeni. Armee koosseisus tegutsesid seal 6. kütidiviis ja Odintsovi grupp (tugevdatud 2. kütidiviis). Nende käsutuses oli veel teistest diviisidest juurdeantud väeosi ja formeeringuid. 17. novembril määrati 7. armee juhatajaks Sergei Odintsov (1874–1920), endise Vene armee kindralmajor. Sellega seoses nimetati Odintsovi grupp taas ümber 2. diviisi lõiguks. Diviisi ülemaks oli Poola kommunist Roman Lągwa ja üheks sõjakomissariks 15. novembrist kuni 19. detsembrini endine Eesti Töörahva Kommuuni juht Jaan Anvelt. Armee staabiülemaks oli varasem juhataja Sergei Harlamov.
Novembri keskel võis 6. diviisis olla kokku 13 kütipolku ja üks ratsapolk ning Odintsovi grupis 20 kütipolku ja üks ratsapolk, seega kokku 33 kütipolku ja 2 ratsapolku. 24. novembriks formeeriti juurde 56. kütidiviis, milleks eraldati 9 polku 2. ja 6. diviisi käsutusest ning nende numeratsiooni muudeti.
Kokku võis 7. armee Narva grupeeringu käsutuses olla u 19 000 tääki ja mõõka, 96 suurtükki ning kaks soomusrongi ja kolm soomusautot. Soomusrongid asusid Jamburgis, kuid ei pääsenud purustatud raudteesilla tõttu üle Luuga jõe.
Armee võitlusvõimet mõjutasid suured kaotused Petrogradi kaitsel, komandörkoosseisu ja kogemustega sõdurite rivist väljalangemine. Mõned polgud olid lahingukaotuste ja haigestumiste tõttu üsna väikse lahingukooseisuga, nt 200–300 tääki. Tääkideks loeti vaid lahingukoosseisus ehk rivis olevaid püssiga reavõitlejaid. Haavatud ja haiged arvati sellest koosseisust välja.
Punaarmee 15. armee väekoondised tegutsesid novembri algul laial rindel Lubani järvest Läti piirialal kuni Luugani. Armee koosseisust oli Narva rindel 11. ja 19. kütidiviis ning 10. kütidiviisi kaks brigaadi (I ja III brigaad), kokku u 12 600 tääki ja mõõka. 11. kütidiviisis oli 4290 tääki ja 19. kütidiviisis 3570 tääki. Suurtükke võis olla umbes 50. Novembri keskel võis pärast 19. diviisi III brigaadi äraviimist Daugavpilsi rajooni olla armeel Narva rindel vähemalt 29 kütipolku ja kaks ratsapolku, kokku u 11 000 tääki ja mõõka. Armeed juhtisid eestlastest punakomandörid, armeejuhatajaks oli August Kork ja staabiülemaks Aleksander Kukk.
7. ja 15. armee kogujõuks Narva rindel oli seega kokku u 30 000 tääki ja mõõka. Suuremate arvude esitajad, nt M. Meltjuhov (37 000 tääki ja u 1300 mõõka) on selle hulka arvanud ilmselt ka muudes rindelõikudes asunud väekoondisi ja väeosi.
Punaarmee algne põhieesmärk oli Judenitši armee purustamine. Punaarmeelased püüdsid algul Eesti vägedele ka teada anda, et eestlasi nad ei puutu, nende sooviks on vaid vene valgete hävitamine. Rinde lõunalõigus püüti esialgu konflikti eestlastega vältida.
1919. aasta novembri keskpaigas oli Punaarmeel Narva rindel ligikaudu pooleteise kordne ülekaal elavjõus, kuid võrdsus suurtükiväes. Jõudude vahekord hakkas järgnevalt siiski kalduma rohkem Punaarmee kasuks, sest Loodearmee üksused tõmmati enamuses rindelt ära. Eesti väejuhatus sai aga juurde tuua jõude Lõunarindelt. Ehkki Punaarmee kaotused pealetungil olid märgatavalt suuremad, oli võimalik lahingus olnud väeosi regulaarselt välja vahetada, saata vahepeal kuni nädalaks tagalasse puhkama (reservi). Eesti väeosadel oli puhkamise võimalusi harva.


Eesti Punaarmee staabiülem ja 15. armee juhataja August Kork (vasakul) ja Eesti Punaarmee staabiülem Aleksander Kukk. Arhiivifotod

August Kork

Endine Vene armee alampolkovnik August Kork (1887–1937) oli saanud 15. armee juhatajaks 31. juulil 1919. Tartumaal Haaslava vallas Aardla külas talusulase pojana sündinud August lõpetas 1905. aastal Tartu linnakooli ja astus Vilno (Vilniuse) junkrukooli. 1907. aastast viidi üle Tšugujevi junkrukooli Ukrainas, mille ta lõpetas 1908. Seejärel teenis ta Daugavpilsis 98. Jurjevi jalaväepolgus ning astus 1911. aastal Kindralstaabi Akadeemiasse Peterburis. Pärast Akadeemia lõpetamist 1914. aasta kevadel teenis ta Vilno sõjaväeringkonna staabis ning I maailmasõjas mitme armeekorpuse ja armee staabis Loode- ja Läänerindel. 1917. lõpetas ta lendurvaatlejate kooli ja teenis Läänerinde kindralkortermeistri staabis lennuväe alal. Talle omistati 5 lahinguordenit. Punaarmeesse astus ta 1918. a juunis ja teenis algul Peastaabi operatiivosakonnas ning oli oktoobrist Lõunarindel 9. armee operatiiv- ja luureosakonna ülem.
1918. a detsembris sai A. Korgist Eesti Töörahva Kommuuni sõjaväe valitsuse konsultant. 1919. a veebruarist oli ta Eesti Punaarmee staabiülem ja ta organiseeris selle sõjategevust Petserimaal ja ka Võrumaal. Juunis-juulis juhtis ta 7. armee juhataja asetäitjana armee lõunagruppi. Armee juhatajana oli tema esimeseks saavutuseks augustis Pihkva vallutamine Eesti armee ja Loodearmee käest ning seejärel juhtis ta oktoobris-novembris edukalt Oudova operatsiooni. Selle eest sai ta Punalipu ordeni. Mingil hetkel olevat püütud Korki meelitada Eesti poole üle tulema, kuid ta jäi punaarmeesse.
A. Korki on iseloomustatud tagasihoidliku ja viisaka inimesena, kes planeeris lahinguoperatsioone hoolikalt ja täpselt. Juhina oli ta kindlameelne ning range ja nõudis käskude kõrvalekaldumatut täitmist. Talle meeldis teha ka ootamatuid sõite rindepiirkonda alluvate väeosade inspekteerimiseks või luureks. Armee juhataja komandopunkt asus detsembris Oudova – Narva raudteeliinil asuvas rongi vagunis, kuskil Nizõst lõuna pool.
Aleksander Kukk (1886–1932) oli armee staabiülem 26. septembrist 1919. Enne seda, veebruarist, oli ta olnud Eesti Punaarmee ja hiljem 15. armee staabi operatiivosakonna ülem. Ta oli sündinud Kurista mõisas, lõpetanud Tartu linnakooli, 1909. aastal junkrukooli ja teeninud I maailmasõjas diviisi staabiülemana.

Punaarmee moraal ja võitlusvõime

Punaarmee väeosade moraali ja võitlusvõimet mõjutasid 1919. aasta lõpus halvad maastikuolud ja külmad ilmad ning suured probleemid vägede varustamisel riietuse, jalanõude, toidu ja laskemoonaga. 7. armee
6. diviisi ja Odintsovi grupi (2. diviisi) väeosades olid novembri keskpaigast pidevalt mured toiduainete, riietuse ja jalanõude, ka tubaka puudusega, kusjuures tuli viibida pidevalt külmas. Punaarmeelased olid üleväsinud, nälgisid, riidevarustuse puudusel külmetasid ja haigestusid („golod i holod”). Seetõttu keelduti lahinguülesandeid täitmast. Vastuhakke oli nt 160. polgu pataljonides, 2. diviisi 13. polgus, 16. polgus ja 6. diviisi 48. kütipolgus. Massiline oli jalgade ja käte külmetamine. Palju paljasjalgseid (saabasteta sõdureid) oli 2. diviisi mitmes polgus. Ka 6. diviisi polkudele täienduseks saadetud mehed olid saabasteta. Polnud moona ka hobustele, määrdeaineid kuulipildujate, püsside ja kahurite jaoks. Toitu ja moona tuli võtta elanikelt, mis tekitas vaenu. Noorem komandörkoosseis oli puudulik, ei vastanud nõuetele. Palju komandöre ja kogenud võitlejaid langes lahingutes rivist välja. Juurde saabunud täiendus oli välja õpetamata. Samasuguseid probleeme esines ka 15. armee väeosades.
Sõjavangide tunnistuste järgi oli näiteks 2. diviisi polkude punaväelaste võitlustahe 20. novembri paiku Jamburgi piirkonnas väga madal, lahingusse mindi komissaride ja kommunistide sundimise peale ja vastuhakkajaid, desertööre ähvardas mahalaskmine. Mahalaskmiseks kasutati rindejoone lähistele toodud hiinlastest eriüksusi. Samuti võisid selja taga olevad kommunistid sõnakuulmatuid sõdureid maha lasta. 2. diviisi punaväelaste distsipliini tõstmisega tegelesid ilmselt sõjakomissarid Jaan Anvelt ja M. Dukalski.
Novembri lõpust Ust-Tšernovo külas ja Pjata jõe ääres positsioonidel seisnud 5. läti erikütipolgu tingimused olid karmid. Kuna külamajades ei saanud vastase soomusrongi suurtükitule tõttu olla, ehitati küla kõrvale blindaažid. Pjata jõe ääres elati metsas ja soos kuuseokstest onnides. Valveteenistuse ajal lahingupositsioonil seisti põlvini vees, sest ehkki külma oli kuni 20 kraadi, sood ei külmunud. Toit oli väga vilets, söödi kartulit ja kaalikat, liha polnud peaaegu üldse. Kehva toidu ja üleväsimuse tõttu sagenes haigestumine. Niigi väikse polgu lahingukoosseis vähenes u 200 täägini. Puudu oli ka hobusesööta ja suurtükipatarei hobused olid täiesti kurnatud. Siiski, tavaliselt pärast umbes nädalast lahingutegevuses osalemist viidi polk vahepeal mõneks päevaks või nädalaks kuskile rindetagusesse külla reservi, puhkusele.


Loodearmeelased puhkehetkel metsas. Foto: EFA.49.A.257.395

15. armee võitlused Loodearmeega Narva rinde lõunalõigus novembri lõpus

Punaarmee pealetungi raskus oli esialgu suunatud Jamburgist otse Narva peale. Narva kaitselõigu Eesti 9. polgu ja Loodearmee 2. jalaväediviisi üksuste vastu asus 16. novembrist pealetungile 7. armee Odintsovi grupi ehk tugevdatud 2. kütidiviisi väeosad. Hiljem tegutsesid siin ka 56. laskurdiviisi üksused.
Punaväel õnnestus 22. novembril rinde kesklõigus Eesti ja Loodearmee I kaitseliinist läbi murda. Eesti väed taandusid teisele, Dubrovka – Sala – Annenskaja kaitseliinile, kuhu nad suutsid püsima jääda kuni sõja lõpuni. Lõuna poolt kaitsesid seda liini edasi Loodearmee 2. ja 3. jalaväediviisi osad, mis asusid Narva – Jamburgi raudteest lõuna pool kuni Nizõni.
Narva rinde lõunalõigus, kus eesliinil võitlesid esialgu Loodearmee üksused, nihkus rindejoon punaväe 15. armee survel rohkem. Taanduvate Loodearmee üksuste järel liikusid novembri keskel Jamburgi poolt ja ida poolt Pljussa jõe suunas 15. armee 19. ja 11. kütidiviisi üksused. Oudova suunalt tungisid põhja poole 10. kütidiviisi I ja III brigaad.
Punaväe esmane eesmärk oli Loodearmeelt Narva jõe idakalda külade ning Oudova – Narva raudteeliini ja maantee vallutamine. Ägedad lahingud toimusid raudteeliini äärsete Polja ja Nizõ pärast, kust punased korduvalt tagasi löödi, kuid Polja langes 19. novembril. Lõunast tungisid põhja poole 10. diviisi kaks brigaadi hõivates järk-järgult külasid Narva ja Pljussa jõe vahel.
Loodearmee 1. ja 6. jalaväediviis taandusid üle Narva jõe Eestisse Kuremäe piirkonda, kus desarmeeriti. Eesti 1. polgu rindelõigus Narva ülemjooksul valitses aga rahu. Punavägi siin üle jõe ei pürginud. 23. novembril olid Loodearmeest Narva jõe idakaldal positsioonidel veel nelja diviisi üksused kokku umbes 7000–8000 täägiga.
Narva jõe ülemjooksul olid Loodearmee selja taga 1. jalaväepolgu üksused. II pataljon oli rindel Vasknarva – Gorodenka rajoonis, I pataljon Uusnast Kulguni. Mõni rood oli ida pool Narva jõge toetuseks loodearmeelastele.
25. novembri hilisõhtul õnnestus 11. ja 19. diviisi osadel raskesuurtükiväe toel vallutada Nizõ ja Ust-Tšernovo. 26.–29. novembril üritasid Loodearmee polgud Eesti soomusrongide ja soomusauto toel kaotatud asulaid tagasi vallutada, kuid edutult.
Läänerinde juhataja 21. novembri käsust lähtudes eraldas 7. armee juhataja 2. kütidiviisist löögigrupi: kolm kütipolku (sh 5. eriline läti kütipolk) ja ratsapolgu koos suurtükiväega. Löögigrupp saadeti üle Monastõrjoki küla Ust-Tšernova ja Suur-Žerdjanka külade peale, et tungida Loodearmee tiivale ja tagalasse. Seega taheti murda Narva eelne kaitse kagu poolt, kuid löögigrupp oli nõrk. Rindejuhataja oli käskinud määrata sinna vähemalt kaks brigaadi. Löögigrupp jõudis 25.–26. novembriks Monastõrjoki juurde ja Ust-Tšernovosse. 28. novembril jõuti Pjata jõe äärde, kus edasitungi raskendas lai soo.


1. jalaväepolgu 6. rood Krivasoo juures metsas. Foto: ERA.539.1.969.305

Ettevalmistused rahuläbirääkimisteks

Nõukogude Vene välisasjade rahvakomissariaadi esindaja Maksim Litvinov viibis teel Taani läbirääkimistel Tartus ja Tallinnas 16.–22. novembril. Tartus sõlmiti pantvangide ja vangide vahetamise lepped Eesti, Läti ja Leeduga. Tallinnas arutas ta riigivanem Tõnissoni ja välisminister Birgiga vaherahu sõlmimise võimalusi. Koostati ja kiideti heaks vaherahu eelkokkulepe, mis pidi jõustuma 24. novembril, kui Nõukogude Vene valitsus selle radiogrammiga kehtivaks tunnistab.
Vaherahu ei hakanud kehtima, sest Nõukogude Vene valitsus 24. novembriks seda ei kinnitanud. Lepet peeti Antandi Loodearmee taastamiskatsete tõttu enneaegseks. Võimalik, et nii pealetungil Jamburgi–Narva suunal, kui ka rinde põhjatiival saavutatud edu pani vaherahust loobuma.


Olukord Narva rindel detsembri esimesel poolel 1919.
Kaart: Eesti Vabadussõda II kd, 1939

Punaarmee plaanid üle Narva jõe tungimiseks detsembri algul

Kuna Punaarmee katsed Jamburgi–Narva suunal Eesti II kaitseliinist Dubrovka–Sala joonel läbi murda novembri lõpus ebaõnnestusid, asuti ette valmistama rünnakut üle Narva jõe lõuna poolt. Nii loodeti rahuläbirääkimistel Eestit järeleandmistele sundida, samuti purustada ka rindel asuvad Loodearmee väed.
Juba 21. novembril oli ülemjuhataja Sergei Kamenev andnud direktiivi, milles märgiti, et vastase tugev vastupanu on viinud meie väed rasketele otserünnakutele. Samas annab vastane Narva läänekaldalt suurtükituld. Direktiivis nähti ette „kui olukord nõuab kolonnide saatmist Narva jõe läänekaldale, et kergendada frontaalrünnakuid, mitte peatuda Narva jõe ajutise ületamise ees”. Selle direktiivi taga oli ilmselt ka rahvakomissar Lev Trotski, kui meenutada tema seisukohti oktoobri lõpust – novembri algusest. Direktiivil on lisaks Kamenevile veel kahe Revolutsioonilise sõjanõukogu liikme ja sõjakomissari allkirjad.
24. novembril andis punaarmee kõrgem väejuhatus Läänerinde juhatuse kaudu 15. armee juhatajale August Korgile korralduse organiseerida sissetung („naljot”) Eesti territooriumile, et „tõugata rahuläbirääkimisi Eestiga soodsas suunas”. Sissetung tuli korraldada „justkui noorema komandörkoosseisu initsiatiivil ja kõrgema väejuhatuse osalemine selles pidi hoitama eestlaste ees täielikus saladuses”.
Läänerinde juhataja Gittis sai vastava korralduse ilmselt pärast vestlust Punaarmee ülemjuhataja S. Kameneviga otseliinil 24. novembril. Vestluses rõhutas Gittis tema poolt alustatud tiibmanöövri olulisust Narva hõivamisel, kuid selles ei mainita mitte Narva jõe ületamist, vaid 11. diviisi rünnakut Krivasoole. Igal juhul lootis ta saavutada edu lähematel päevadel: jõuda Narva jõeni, aga juttu on ka Narva hõivamisest ning süvamanöövri vajadusest. Võimalik, et arhiividokumendist on lõpp avaldamata ja vestluse lõpus andis Kamenev Gittisele käsu korraldada sissetung üle Narva jõe. Tuleb meenutada, et samal päeval oli Moskvas loobutud Litvinovi Tallinnas tehtud vaherahu eellepingu kinnitamisest.
Kuna aktsiooni püüti näidata nooremkomandöride algatusena, võis see olla Punaarmee juhtkonna, kas ülemjuhataja Sergei Kamenevi või rahvakomissar Lev Trotski idee. Siiski ei saa välistada kooskõlastamist välisasjade rahvakomissari Tšitšeriniga, sest mainiti rahuläbirääkimiste tagant tõukamist. Nooremkomandöride all tuleb mõista ilmselt punavägede polgu- ja pataljonikomandöre, mitte allohvitsere. Ilmselt planeeriti sissetung algselt teostada enne rahuläbirääkimiste algust, kuid operatsiooni algus venis.
Selle sissetungi planeerimise ja läbiviimise kirjeldus haarab 15. armee lahingupäeviku väljavõttest umbes kolm lehekülge, kuid originaaldokumendi numeratsiooni järgi võib lätlaste ümbertrükist olla lehekülg välja jäetud. Puuduvad sissekanded 11 päeva kohta, ehkki lahingutegevus toimus 15. armee rindelõigus ka novembri lõpus. 24. novembri all on esitatud poliitiline olukord, sissetungi kava, ettevalmistused ja järgnev sissekanne on 6. detsembrist, kui alustati rünnakut.
Sissetung pidi sooritatama Ustje-Žerdjanka – Krivasoo (Kriuša) külade rajoonist Auvere (Korfi) jaama suunas kogu 11. diviisiga. Selle diviisi I ja II brigaad vahetati seepärast oma rindelõigus välja 19. diviisi II brigaadiga.
11. diviisi I ja II brigaad pidid Uusna (poolmõisa) juures ületama Narva jõe ning löögiga tagalast hõivama Krivasoo küla. Diviisi III brigaad koos ühe polguga I brigaadist pidid samal ajal korraldama demonstratiivse rünnaku Krivasoo – Suur-Žerdjanka rajoonis. Haarav kolonn koos ratsapolguga II brigaadi komandöri juhtimisel pidi sooritama retke Eesti vägede tagalasse Auvere jaama ja seejärel pöörduma tagasi, et hõivata rindelõik Narva jõe ääres Pljussa suudmest kuni Krivasooni. 19. kütidiviisi III brigaad koos I brigaadi ühe polguga pidi puhastama Dolgaja-Niiva, Pustoi-Konetsi, Ustje- ja Suur-Žerdjanka külade rajooni.
Nagu näha, planeeriti lisaks Narva jõe idakalda lõigu hõivamisele Loodearmee 4. ja 5. diviisi väeosadelt vaid demonstratiivset rünnakut Auvere jaama. Jääb arusaamatuks, kas sellise demonstratsiooniga loodeti tõesti mõjutada eestlasi läbirääkimistel või taheti kombata Eesti rinde ja tagala tugevust.
26. novembril anti 11. diviisi ülema käsutusse operatsiooniks 19. diviisi II brigaad, 3. detsembrist ka 10. diviisi I brigaad. 19. kütidiviisi ülemale allutati operatiivselt 6. kütidiviisi III brigaad. Operatsioon kavatseti läbi viia detsembri algul.
26. novembrist kuni 29. novembrini viibis 15. armee rindel Läänerinde juhataja Vladimir Gittis. Ilmselt tutvus ta rindeolukorraga ja valmistas koos Korgiga ette manöövrit. Ta andis seal direktiivi, milles käskis kõik jõupingutused suunata tiibmanööverkolonni tegevuse arendamiseks, piirdudes Narva suunal vaid demonstratiivse tegevusega. Nii tuli vältida suuri kaotusi otserünnakutel. Gittisega kaasas olnud rinde Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige Reinholds Berzins saatis 29. novembril telegrammi Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehele rahvakomissar L. Trotskile. Selles selgitas ta rasket rindeolukorda: „Vastase positsioonid, mida on mitu liini, on tugevasti kindlustatud, igasugusele meie rünnakule osutab vastane meeleheitlikku vastupanu avades tugeva suurtükitule, milles osaleb raskesuurtükivägi. Merel püsivad mõned vastase laevad, mis tulistavad meie asukohti rannikul.” Lõpetuseks pidas Berzins ainsaks Judenitši armee purustamise vahendiks edukat manöövrit.
7. armee juhataja andis sellest lähtuvalt oma käsu, milles muutis mõnevõrra diviiside vastutusrajoone, nihutades raskuskeset armee lõunatiivale. 56. diviisi asukoha lõunapiir viidi Pljussa jõe suudmesse ja edasi oli 2. diviisi rajoon. 2. diviisi lähimaks ülesandeks oli välja jõuda Pjata jõe ja Narva jõe liinile kuni Ustje-Žerdjankani.
15. armee pealetungi planeerimisel rinde lõunalõigus unustati korraldada 7. armee vägede toetus sellele. Ehkki 7. armee juhataja andis 15. armee tegevusplaanidest kuuldes 6. detsembril käsud pealetungiks 6., 56. ja 2. kütidiviisile siis operatsiooni algusaega ta ei määranud.


Vladimir Gittis, Punaarmee läänerinde juhataja (vasakul) ja 7. armee juhataja Sergei Odintsov. Arhiivifotod

Rahuläbirääkimiste algus Tartus

27. novembril saadeti Eesti valitsuse poolt radiogrammiga Moskvasse ettepanek alustada rahuläbirääkimisi 2. detsembril. 4. detsembril saabus Tartusse Nõukogude Vene delegatsioon.
5. detsembril Tartus toimunud rahuläbirääkimiste esimesel istungil esitas Vene delegatsiooni juht Lev Krassin ettepaneku rahu sõlmimiseks, kuid Eesti pakkus välja vaid vaherahu. 6. detsembril esitas Nõukogude Vene delegatsioon oma sõjaliste tagatiste nõudmised, mis pidid välistama interventsioonikallaletungi kordumise: Eesti pidi keelama teiste vägede viibimise oma territooriumil, desarmeerima koheselt Loodearmee, loobuma loodearmeelaste võtmisest oma rahvusväkke ja mitte laskma neid teiste Balti riikide väkke, keelama oma sadamate ja territoriaalvete kaudu võõraste sõjavägede materjalide veo ja sõjalaevade liikumise, keelama Nõukogude riigi või valitsuse vastased organisatsioonid. Jaan Poska vastus oli, et need nõudmised eeldavad ühe riigi vahelesegamist teiste siseasjadesse.

Punaarmee esimesed rünnakud üle Narva jõe Krivasoo juures 6.–8. detsembril

Detsembri algul oli Eesti 1. polgu tugevdatud II pataljon koos 16. kerge välipatareiga kaitsel Peipsist kuni Kuningakülani. Uusna ja Rasbegai talu juures jõe läänekaldal olid 3. roodu rühmad. Idakaldal koos Loodearmeega asus Krivasoo külas 10. rood, Ustje- ja Suur-Žerdjankas 2. rood. Mustajõe külas oli polgu varus komandod ning Kulgul 1. rood. Krivasoost loodes paiknes kindluse patarei nelja vana suurtükiga. Kokku oli polgul selles rindelõigus 1000 tääki, 27 mõõka, 24 raske- ja 30 kergekuulipildujat.
Loodearmeest seisis Krivasoo rajoonis 4. jalaväediviis ja Suur-Žerdjanka rajoonis 5. jalaväediviis, eri arvestustel kokku 1500 kuni 3000 tääki ja mõõka kuni 100 kuulipildujaga. Tugev oli Loodearmee suurtükivägi, 4. jalaväediviisil oli viis patareid vähemalt 14 suurtükiga, 5. jalaväediviisil kolm patareid.
Punaväe pealetungi algus venis. Alles 6. detsembriks lõpetasid väeosad ümbergrupeerumise. Erinevalt algsest plaanist kaasati rünnakusse vaid kaks brigaadi jalaväge, ratsapolku ei kasutatud. Ilmselt poleks ratsaväest soise maastiku tõttu ka mingit kasu olnud.
6. detsembril oli sulailm, öö oli udune ja kottpime. Õhtul kell 21 alustasid 11. diviisi III brigaadi üksused suurtükitulega demonstratiivset rünnakut Krivasoo, Pustoi Konetsi ja Dolgaja Niva küladele aga ka kirdes asuvale Suur-Žerdjankale. Pommitati kaevikuid külade ees ja kell 1 öösel asus rünnakule jalavägi. Traattõketeni jõudnud ahelikud löödi aga tulega taganema.
Suurtükitule ajal ületasid 11. diviisi I ja II brigaad (hinnanguliselt kuni 2000 tääki) jääd mööda Uusna poolmõisa, Korolevski saare juures Narva jõe. I brigaadi osa liikus edasi loodesse Mustjõe poole, kuid lõuna poole saadetud tiivakaitse avastas eesti ratsapatrull ja hommikul löödi punaste tiivakaitse tagasi. Kergekuulipilduja jao tuli nurjas punaste katse vedada üle jõe suurtükipatarei. Eesti tollastel andmeil ületas jõe vaid I brigaad, 91., 92. ja 93. kütipolk.
II brigaad liikus öösel piki jõe kallast põhja poole Mustjõe suudme juurde. Brigaad pidi 7. detsembri hommikul jätkama pealetungi Auvere jaama suunas, kuid nad püüdsid kõigepealt eestlastega läbi rääkida, et rünnata Krivasoos asuvaid loodearmeelasi. Eesti 3. roodu kaks vangistatud piilurit esitlesid hädas end parlamentääridena ja teatasid, et eestlased ootavad läbirääkimistele targemaid mehi. II brigaadi juhid saatsidki edasisi läbirääkimisi pidama brigaadi komissari ja 93. polgu komandöri. Parlamentäärid jõudsid 1. polgu staapi, kus nad vangistati ja viidi Narva. Komissari juurest leiti diviisiülema käsk: kui eestlasi ei õnnestu petta, tuleb asuda pealetungile kell 18. Rasbegais käinud 1. diviisi ülema abi polkovnik Otto Heinze ja polguülema Aleksander Pulga käsul koondati jõud vastulöögiks.
Kella 17 paiku pimedas ründasid 1. polgu 3. rood ja jalaluurajate komando punaväe I brigaadi metsas lõkke ääres soojendavaid punaväelasi. Ootamatu löögi tõttu taandusid need Uusna suunas, 26 vangistati. Õhtul rünnati lisajõude kaasates Uusna juures punaväe üksusi kolmest küljest. Punaväelased põgenesid lõuna poole varasemast ületuskohast ja pidid ületama Narva jõe u kell 21 ujudes, kuna seal polnud jääkatet. Osa punaväelasi loobus jõe ületamisest ja 60 andis end vangi, osa uppus vees. Jõe ületanutest suur hulk külmetas end ja jäi haigeks. Nii langes suur osa I brigaadist rivist välja. II brigaad taandus ilmselt ilma võitluseta tagasi idakaldale Krivasoo juurde.
Ehkki 7. armee juhataja S. Odintsov andis 6. detsembril käsud pealetungiks 6., 56. ja 2. kütidiviisile, siis operatsiooni algusaega ta ei määranud. 2. diviis (komandör Lągwa) teostas 7. detsembril omal initsiatiivil siiski väikse rünnaku. Võimalik, et see oli diviisi sõjakomissari Jaan Anvelti algatus. Armeejuhataja S. Odintsov sai rindejuhatajalt kindla juhtimise, initsiatiivi ja naaberarmeega side puudumise pärast peapesu ning direktiiviga kindlad suunised. Seepeale andis armee juhataja 7. detsembri õhtul oma diviisidele korralduse alustada pealetungi 8. detsembril kell 10. Pealetung aga ebaõnnestus kõigis rindelõikudes. 7. armee vägede kaotused 8.–9. detsembril olid kokku 987 inimest, neist 578 surnut ja haavatut.
8. detsembri hommikul asusid ka 15. armee üksused uuele rünnakule Uusna rajoonis ja tugeva suurtükitule toetusel tungis üks üksus Korolevski saare juures jälle üle jõe ning asus Uusna kõrtsi (teemaja) rajooni. Pärast visa vastupanu tõrjuti punased õhtul üle jõe, osa vangistati. Gorodenko pool üle jõe tunginud punaväeosa löödi tagasi hommikul.
8. detsembri õhtul kell 22 avatud tugeva suurtükitule järel ründasid punaväe tihedad ahelikud Krivasoo, Pustoi Konetsi ja Dolgaja Niiva küla. Loodearmee 4. diviis sattus ilma eestlaste toetuseta segadusse, öösel õnnestus punastel tungida läbi traattõkke, osa loodearmeelasi andis alla, enamus taandus läänekaldale. Nii said punaväelased selle külade grupi enda valdusse. Said seal endale sooja ulualuse ja platsdarmi edasisteks ründeoperatsioonideks. Ustje-Žerdjanka ja Suur-Žerdjanka juures tõrjusid Loodearmee 5. jalaväediviisi üksused 8. ja 9. detsembril punaväe 2. diviisi I brigaadi üksuste rünnaku tagasi.
9. ja 10. detsembril jätkasid 7. armee väeosad pealetungi, kuid Eesti vägede tugeva vastupanu tõttu edasi tungida ei suutnud.
Seega Punaarmee esimesed, väeosade omaalgatusena kujutatud pealetungid Krivasoo juures 6.–8. detsembril nurjusid täielikult ja tekitasid vaid raskeid kaotusi. Noorematel komandöridel ei olnud piisavalt initsiatiivi ja ka võimet lahinguolukorras orienteeruda, kokkupõrget eestlastega püüti vältida. Eestlastel õnnestus seetõttu punaväe brigaadi juhte petta. Väed olid kurnatud ja sõdurid jätsid vähimalgi ettekäändel lahingukäsu täitmata ja lahkusid tule alt esimeste laskude puhul.
Muidugi ei õnnestunud „punaarmee nooremkomandöride omaalgatusega” Eesti väejuhatust ega valitsust petta. Pärast valitsusega nõu pidamist andis Jaan Poska 8. detsembril rahuläbirääkimistel Nõukogude delegatsioonile vastuseks, et enne tuleks teha rahuleping ja alles siis rääkida tema täitmise tagatistest ning need tagatised peaks olema vastastikused. Ühtlasi tõi ta välja, et Nõukogude Venemaa pole täitnud lubadust mitte tungida üle Eesti piiride ning samuti pole täitnud Litvinoviga Tallinnas sõlmitud eellepingut sõjategevuse lõpetamise kohta.

järgneb


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv