Sakslased ja Venemaa

TEKST: Jüri Kotšinev

Sakslased mängisid Vene Keisririigi ajaloos olulist rolli nii hariduses, majanduses, poliitikas kui ka sõjanduses. Võib vist kindlalt väita, et ilma Venemaal elanud ja tegutsenud sakslasteta oleks tänapäevane Venemaa hoopis teistsugune riik.

Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš Romanov (1629–1676) andis välja käsu, mille kohaselt taastati Moskvas sakslaste asum (slobodaa). See asum oli pool sajandit tagasi Moskvas hävitatud. Asumi taastamisest alates kasvas sakslaste roll Venemaa ajaloos pidevalt.
Sakslaste rolli hüppeline kasv Venemaa riigielus ja üldises arengus langes tsaari ja alates 1721. aastast keisri Peeter I Romanovi (1672–1725) ja keisrinna Katariina II (1729–1796) aegadele.
Peeter I ajastul toimus sakslaste tajutav „imbumine” Venemaa valitseva eliidi hulka. Katariina II ajal saabus Venemaale lisaks paljudele tulevastele sõjaväelastele ja riigiaparaadi ametnikele Saksamaalt hulgaliselt ka käsitöölisi, apteekreid, õpetajaid, kaupmehi ning maaharijaid. Sakslaste osakaal suurenes mitte ainult pealinnades Moskvas ja Peterburis, vaid kogu tollase Venemaa territooriumil.
Keiser Paul I (1754–1801) lasi uurida saksa kolonistide elu ja olmet ning aitas kaasa nende tegutsemisele ja toimetulekule Vene riigis. Ilma saksa kolonistideta ei oleks olnud edukad Katariina II ambitsioonikad Venemaaga liidetud uute alade ja ääremaade koloniseerimise projektid.
Katariina II koloniaalpoliitikat jätkas tema poeg Paul I ning seejärel omakorda tema järglased Romanovite dünastiast Venemaa troonil Aleksander I (1777–1825) ja Nikolai I (1796–1855).
Paul I mängis otsustavat rolli Tartu Ülikooli taasasutamisel. Ülikool taasavati juba aasta peale keiser Paul I mõrva. Taasavamine toimus 1802. aasta 22. aprillil, Paul I mõrvati 1801. aasta 24. märtsil. Tartu Ülikooli mõju Venemaal elavatele sakslastele oli tohutu. Ülikoolis õppis peaaegu 600 tulevast luteri pastorit, kes asusid õpingute järel teenistusse mitte ainult Liivimaa ja Eestimaa provintsides, vaid üle kogu suure riigi Vene impeeriumi.
Vene valitsejate hulgas Roma­novite dünastias ei olnud erilisi ­germanofiile. Eriti käib see kahe viimase keisri, Aleksander III (1845–1894) ja Nikolai II (1868–1918) kohta.
Keiser Aleksander III abikaasa, Taani printsess Dagmar, kes oli Venemaal tuntud keisrinna Maria Fjodorovna nime all, ei rääkinud eriti palju oma germaani juurtest. Tema abikaasa, keiser Aleksander III kärpis valitsemisajal olulisel määral sakslaste õigusi. 1892. aastal võeti tema käsul vastu akt, mis kitsendas sakslaste vabadusi ja õigusi. Keiser Aleksander III ei kinnitanud esimese Venemaa keisrina alates Peeter I-st baltisakslaste eriolukorda. Keiser Aleksander III ja tema järglase Nikolai II suhtumine sakslastest alamatesse sõltus omakorda tollasest välispoliitilisest olukorrast Euroopas.
1871. aastal, ajal, mil Venemaa troonil oli keiser Aleksander II (1818–1881) toimus Preisimaa ja Prantsusmaa vaheline sõda, mille võitis Preisimaa. Loodi Saksa Keisririik, mis tegi Venemaa ja teised Euroopa riigid poliitilises plaanis ärevaks. Just sellel aastal kaotati Venemaal sakslaste kolonististaatus.
1873. aastal sõlmiti kolme keisririigi – Austria-Ungari, Saksamaa ja Venemaa vahel kolmikliit. See kaitses Venemaal elavaid sakslasi mõningal määral nende huvide edasise kitsendamise eest Vene Impeeriumis.
Esimese maailmasõja eelsel ajal elas Venemaal ligi 2,5 miljonit sakslast, kel oli Vene Impeeriumi alama staatus ja kõik sellega kaasnevad õigused ja kohustused. Sakslaste rollist Venemaa arengus on kirjutatud hulgaliselt teoseid, monograafiad ja teaduslikke uurimustöid. Viimane tähtsaim saavutus selles vallas on peagi ilmavalgust nägev kolmeosaline entsüklopeedia pealkirjaga „Venemaa sakslased”.
Lõpetuseks võib kindlalt väita, et ilma Venemaal elanud ja tegutsenud sakslasteta oleks tänapäevane Venemaa hoopis teistsugune riik.