Muhu saare kultuuripärandist ja pärandikoolist

TEKST ja fotod: Jaan Tamm

Lääne-Eesti suuruselt kolmas saar – Muhu – on omamoodi kontsentraat Eesti Vabariigi kultuuripärandist ning pärand- ja pärimuskultuurist, mille seovad kokku siinsed, nüüd siis jälle enam kui 2000 inimeseni ulatuva kogukonna liikmed.

Saare arheoloogia- ja ehituspärand on senini igapäevaselt kasutatav (Liiva Katariina kirik ja kirikumõisa territoorium, Koguva küla, Piiri magasiait või Eemu tuulik) nii turismiobjektina, inimeste elupaigana, tootmishoonetena kui vanade toiduvalmistamistraditsioonide kandjana. Paljud neist on kasutusel ka kohaliku kogukonna vabaaja veetmise ja kohtumispaigana (Muhu Maalinn).
Seetõttu panebki siinseid inimesi imestama rahandusministeeriumi välja kuulutatud Suure väina püsiühenduse riigi eriplaneeringu lähteseisukohtade ja mõjude hindamise väljatöötamise kavatsuste eelnõu (milline kohutav kantseliit!) väljapaneku teates toodud põhiseisukoht, et mõju hindamise eesmärgiks on piirkonna konkurentsivõime suurendamine ning ääremaastumise vähendamine püsiühenduse kavandamisega üle Suure väina mandrilt saarele. Kui jutt käiks Saaremaast, oleks probleem olemas, aga Muhus?
Siinseid käsitöö- ja ehitustraditsioone ning -võtteid aitavad elus hoida kohalikud puutöö- ja ehitusmeistrid (Muhu Puidukoda Piiril, ehitus- ja restaureerimisettevõte Kehte, rookatuste valmistaja Muhro jt), keda toetavad rohkearvulised nais- ja kunstkäsitööga seotud ettevõtteid (käsitööselts Oad ja Eed, hulk pereettevõtteid (keraamik Marget Tahveli Loovusaed ja tema elukaaslase, sisekujundaja ja haljastusaedniku Sulev Vahtra Seitsme Tuule aed, klaasikunstniku Viivi-Ann Keerdo ja portselanimaalija Sabina Kaukise ateljeed jt).
Elava ja pidevalt muutuva pärimuskultuuriga on seotud rohked, ka rahvusvaheliselt tunnustatud rahvatantsuansamblid ning laulukoorid. Eesti Rahva Muuseumi kihelkondade kogus on Muhu oma üks suuremaid. Muhu saar on esindatud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistus kolme asjaga: Muhu murdekeelega, Muhu susside ehk pättide valmistamise ja kandmisega ning hapuroka valmistamisega. Neist esimese baasil valmis ka Muhu Aabits. Selle kõige lahutamatuks ja lähitulevikus keskuseks kujunevaks osiseks on Inna ja Tõnu Ligi igapäevasel initsiatiivil taastatavas Liiva kiriklas tegutsev Pärandikool, mida juhivad Rein Saksakulm, Irena Tarvis ning Kadri Tüür.

Muhu Pärandikooli kodu

1267. aastal esmakordselt mainitud Muhu Katariina kirik koos kunagise kirikumõisa territooriumil paiknevate hoonetega kuulub EELK Muhu Katariina kogudusele. Kõrvalhoonetest olulisim on 1832. aastal ehitatud endise Muhu kirikumõisa peahoone ehk kirikla, mille külge eelmise sajandi teisel poolel rajati juurdeehitusena Muhu Põhikool. Seal ning sellele eelnevas lastesõimes ja -aias käivate laste rohkus näitab kujukalt, et siinsel põhikoolil pole küll põhjust pealekasvu puudust karta. Sel aastal lõpetas põhikooli 12 õpilast, neli aastat tagasi oli neid aga koguni 18. Õpilaste rohkus sundis selle aastatuhande algul tegema koolile uut juurdeehitust ning kaasajastama kogu kompleksi välimuse ja sisu. See aga omakorda andis võimaluse kirikla tagastamiseks üsnagi elujõulisele Katariina kogudusele.
Siiski seisis see veel aastaid sellisena, nagu oli koguduse poolt jäänud – paljudesse ruumidesse ehitatud stangedele oli ladustatud sadade kaupa rõivaesemeid, mida 1990. aastatel nii Soomest kui ka Rootsist Eesti maakogudustele saadeti. Hoone ise aga lagunes.
Ajad muutuvad, nagu ka koguduse eestseisus. 2001. aastal tekkis kodanikualgatuse korras MTÜ Muhu Kess, mis 2016. aastal muutis nime MTÜ Muhu Pärandikooliks. Algselt sõnastati eesmärgid küllaltki üldiselt, aga siiski selliselt, et see andis võimaluse kõigil vähegi asjast huvitatutel sellega ühineda: eesmärk oli Muhu pärandkultuuri, looduskeskkonna, arhitektuuri, kunsti, rahvakommete ja -tavade, sealhulgas Muhu keele väärtustamine, elutervete väärtushinnangute väljakujunemisele kaasaaitamine, maailmakultuuri tutvustamine Muhu saarel ja Muhu pärandkultuuri tutvustamine nii Muhu saarel kui ka väljaspool seda.
Tõeliseks läbimurdeks sai 2013. aasta, mil algas Inna ja Tõnu Ligi eestvedamisel ning valla ja paljude fondide toel kunagise kirikla muutmine Muhu Pärandikooli koduks. Talupojatarkusest tulenevalt alustati hoone katusest. Sellega seotud kampaania muutus aga hämmastavalt kiiresti Muhu kogukonna ühisprojektiks, kaasates endaga toetajaid üle Eesti ja väljastpoolt sedagi. Hüüdlauseks, millega rahva poole pöörduti, oli: igal muhulasel oma katusekivi. Kontserdid ja tuluõhtud, jaanipäev ja teised tähtpäevad – kõikjal oli võimalik osta omanimelisi katusekive, mida enne katusele paigutamist sai signeerida või pühendada lastele, lastelastele või kodule. Samuti esivanematele, keda enam polnudki meie hulgas. Teada on isegi pühendus tulevasele lapsele. Katusele paigaldas kivid kohalik firma Kehte. Katuseprojekt realiseerus juba 2016. aasta lõpuks. Ning sealt edasi, samm sammu haaval, tasa ja targu, on jätkunud kogu edasine restaureerimistegevus, millesse on kaasatud väga paljud Muhu Pärandikooli 575 liikmest.
Suur liikmeskonna arv on põhjendatav sellega, et kõik, kes katusekive ostsid, said Pärandikooli liikmeks. Et ühistegevuse huvi üleval hoida, on korraldatud avalikke töötubasid, küll akende korrastamisel, lubi- ja paberkrohvi kasutamisel või kirikumõisa kompleksi kuuluva aidahoone rookatuse valmistamisel. Veelgi vajalikumaks osutusid Muhu unikaalse taluarhitektuuri päästmisele ja säilitamisele suunatud Vana maja päevad 2020. aasta 3.–4. juulil. On ju siinne ehituspärand koos looduspärandiga see, mis kannab edasi kohalikku identiteeti, mis omakorda ongi aluseks elutervetele kogukondadele. Inna Ligi juhendamisel õpetati renoveerima vanu aknaid, Rein Saksakulm jagas nõuandeid vanade hoonete soklite parandamiseks ning Inara Tõugjas tutvustas üha enam ajaloolistes hoonetes kasutatavat freskomaalide põhimõtet.
Pärandikool on olnud esirinnas ka riiklike tähtpäevade, eriti EV 100 tähistamisega seotud ürituste korraldamisel. Juba 2015. aastal valmis KIK-i rahastuse toel Muhu Valla, kirikumõisa territooriumi omaniku Katariina koguduse ja Pärandikooli koostööna „Muhu Pastoraadi pargi maastikukujunduse põhiprojekt ning Muhu pastoraadi pargi ja Muhu kirikuaia hoolduskava”. Kuna kooli kunagine viljapuuaed paikneb koguduse territooriumil, on see kiviaedade süsteemiga visuaalselt kirikuga tugevalt seotud. Ühendades omavahel vana viljapuuaia, vajaduse õpilaste koolilõpetamist tähistava puude istutamisala järele ja keskaegse kiriku tugeva mõju, kavandati ala VIRIDARIUMI (hiliskeskaegne iluaed koos viljapuuaiaga) eeskujul, mis kujundataks eelkõige kahe meele, nägemise ja lõhnataju rahuldamiseks.
Projekt realiseeriti kohalike ettevõtjate kaasabil ning Pärandikooli liikmete osalusel alates 2017. aasta sügisest. Selle käigus puhastati täielikult võssa kasvanud 0,35 hektari suurune õunapuuaed, sinna rajati 330 meetrit regulaarset võrgustikku järgivaid radu, ca 0,25 hektarile rajati uus muru, kaks korda toimunud „Muhu kiviaiaseppade meistrivõistluste” ja kaks korda toimunud meistriõppekoolituse käigus korrastati 240 meetrit kiviaeda. Rajati ka hiliskeskaegsele perioodile iseloomulikud neli murupinki, mis laoti tühivuugil paekivist konstruktsioonina, täideti mullaga ja kaeti murumättaga. Pinkide istumisosa valmistati õlitatud puidust, millele kujundati Muhu 52 küla nimed, jaotatuna neljale pingile. Samuti rajati kaheksa puitümbrisega kõrgpeenart. Ning varju ja elamuse pakkumiseks püstitati ühele rajalõigule roniroosidega varikäik, mille vaatesiht on suunatud kirikule.
Roosiaia pidulik avamine ja sellega ühtlasi kingituse üleandmine EV-le toimus 1. oktoobril 2019. aastal.

Ühistegevus ja töötoad

Kuigi Pärandikooli keskus kunagises kiriklahoones pole veel lõplikult valmis, on seal lisaks lugemistoale avatud üks ruum, milles kaks kiire internetiühendusega varustatud töökohta, mis nüüdsel pandeemiaperioodil eriti aktiivset kasutamist leidsid. 2020. aastal Euroopa arheoloogiapäevadel (19.–21. juuni) toimunud, Muhu ühe tuntuma muistise, 1227. aasta muistse vabadusvõitluse käigus Liivimaa Henriku kroonika kaudu ajaloo areenile ilmunud siinse maalinna nelja tutvustusretke jätkuna valminud linnuse korrastamiskava, mis käivitus eelmisel aastal. Ka sellel aastal on toimunud linnusel juba kolm tutvustustuuri.
Just ühistegevus ja töötoad-seminarid ongi need faktorid, mis on Muhu saarest teinud ühe Eesti ihaldatuma paiga, kuhu tahetakse tulla ka väljastpoolt. Nii toimus 5.–11. juulini Eesti Kunstnike Liidu Muhu Kunstitalu kunstifestival-loomeseminar „Futu Muhu – kohalik Aine”. Tänapäeval maailmas üha aktuaalsemaks muutuva säästva arenguga oli seotud viltimise töötuba (juhendas Kadri Tali), kus tähelepanu keskmes oli Eesti saartel üha rohkem üle jääva lambavilla kasutamine sisekujunduses, ehituses ja ka disainis laiemalt. Seminari käigus toimus ka metalli töötuba (juhendas Kristjan Sisa), kus eesmärgiks oli rakenduse leidmine jääkmetallile. Töötoa käigus valmis heliinstallatsioon. Ei puudunud ka Muhu suvise maastiku lahutamatuks osaks saanud maalijad, kes leidsid rakendust teemal Pastoraal.
31. juulist 1. augustini toimus Muhus juba VI kohvikutepäev, kus muhulastel ja suve-muhulastel oli võimalus muuta oma koduaiad või külaplatsid ühepäevakohvikuteks. See omakorda annab võimaluse suurendada inimeste ettevõtlikkust ja omavahelist läbikäimist Muhu saarel. Oma asendi tõttu Suure väina läänekaldal on Muhu saar saanud külastus- ja esinemispaigaks ka paljude kihelkondade esinejatele enne Saaremaale edasisiirdumist. Nii toimus tänavu 11. juulil Muhu muuseumi Tooma talu õuel Mulgimaalt Tõrvast pärit rahvamuusikaansambli Kirime kontsert, 16. juulil aga Muhu Katariina kirikus vesper (õhtune jumalateenistus), millel osalesid Kose kiriku pasunakoor ning Saaremaa pasunapoisid.
Ära ei tohi unustada ka 2021. aasta 1.–3. juulini juba 25. korda toimunud Muhu professionaalse muusikaelu visiitkaardiks olevat festivali Juu Jääb, mille väsimatul juhil Villu Veskil õnnestus ka seekord siia tuua esinduslik rahvusvaheliste artistide kogum.

Tugev identiteet ja kogukonnatunnetus

Kuidas aga kogu pärandi ja ruumiline areng Muhu saarel võiks edasi kulgeda, selleks koostasid Pärandikooli liikmed Sabina Kaukis, Inna Ligi ning Jaan Tamm veel enne taasiseseisvumist 1990. aastal moodustatud Eesti esimese valla volikogu menetluses 2020. aastal olnud Üldplaneeringu eelnõule 11 lk pikkuse täienduse, mis võtab senisest enam arvesse piirkondlikku eripära, kultuuripärandi rolli tähtsustamist, regionaalse ja ruumilise arengu tänaseid põhimõtteid (inimmõõtmeline ruum, turvalisus, säästlikkus), ehituspärandi rolli Muhu valla identiteedi ja maastiku kujundamisel ning keskkonna ja jätkusuutlikkuse põhimõtteid.
Eeltoodust võib jääda mulje, et see kõik toimub iseenesest. Pigem on see siiski aset leidmas sümbioosis Muhu vallavalitsuse ja saare volikoguga, kes on enamiku sündmuste toetajaks ja osaliseks rahastajaks. See on osutunud aga võimalikuks vaid seetõttu, et suures kohalike omavalitsuste reorganiseerimise tuhinas suudeti kainest talupojamõistusest tulenevalt säilitada oma saareline iseseisvus.
Mis aga veelgi tähtsam, siinne valla juhtkond säilitas kohati neurootiliseks muutunud Eesti poliitikamaastikul, kus kogu kohalik elu on pandud sõltuvusse kohalike omavalitsuste, parlamendi ja presidendivalimiste toimumise ajast, eelkõige kohalikele elanikele ehk kogukonnale suunatud eesmärgipüstituse. Üha enam linnastuvates ühiskondades jäävad ellu ikkagi need maapiirkonnad, kus on tugev identiteet ja kogukonnatunnetus, mida ei tule segama sisemigratsioonist või poliitilistest suunistest tulenenult siia sattunud (täna siin, homme seal) juurtetud otsustuskogude liikmed.
Seega tuleks ääremaastumise põhjusi otsida mitte ühe või teise saarega silla või mõne muu ühendusviisi kehvast kvaliteedist, vaid eelkõige riigi tasandi poliitilistest otsustest ja kohaliku võimu üha enam kaugenemisest kohtadest. Eesti ühe parima elukvaliteediga Muhu saar on selle kujukaks tõestuseks. Silla lisamine võib siinset elukvaliteeti praegusega võrreldes halvendada ja järjekordse osa Eestimaast muuta läbisõiduhooviks!