Hävitusaja üle elanud harukordne pilt Eesti Ajaloomuuseumi fotokogust: endisaegne Vabadussõja muuseumi sisevaade Vene tn 5. Allikas: AM F 24540: 2.

Suur hävitustöö – kuidas nõukogude võim Eesti Vabariigi muuseumivarasid likvideeris

TEKST: Mati Mandel
ajaloolane

Okupeeritud Eestis tuli süstemaatiliselt likvideerida või sulgeda erihoidlatesse kõik materjalid, mis kandsid endas vähegi Eesti Vabariigi riiklust, kultuuri ja sümboolikat. Vabadussõda ja Eesti Vabariiki polekski peaaegu nagu kunagi olemas olnud.

Kuidas toimis nõukogude võim osa Eesti muuseumivaraga pärast juunipööret ja Eesti okupeerimist? Juba 1940. aasta 23. augustil ilmus eramuuseumide riigistamise seadus, mis hõlmas kõiki ühingute, seltside ja sihtasutuste ülalpidamisele kuulunud muuseume.
Toompeale 1865–1868 ehitatud nn Ungern-Sternbergide palees asus Eestimaa Kirjanduse Ühing, kes oli väga rikkalike kollektsioonide põhjal avanud 1911. aastal samas Eestimaa Provintsiaalmuuseumi. See muuseum nüüd riigistati ja selle baasil loodi Riiklik Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseum. Muuseum jäi aga jätkuvalt ühingule kuulunud majja Kohtu 6 (järgmisse asukohta, endise Suurgildi hoonesse Pikk 17 koliti alles 1952. aastal, Maarjamäe lossi aga hoopis hiljem). Mis puutub juba 1919. aasta 19. jaanuaril Johan Laidoneri käskkirjaga loodud Eesti Vabadussõja Muuseumisse (hilisem Sõjamuuseum), siis selle asutuse vara koos likvideeritud Kaitseliidu ja Eesti Kaitseväe kultuurivaraga viidi kastidesse pakitult hoiule Kiek in de Köki torni ning anti 1941. aasta jaanuaris üle Riiklikule Ajaloo ja Revolutsioonimuuseumile.
Sõja alguses võeti endise Sõjamuuseumi relvadest 12 kuulipildujat, 50 vintpüssi, 35 püstolit, 74 tääki, 18 granaati, 991 padrunit 26 saablit jms ilmselt Hävituspataljoni kasutusse lahingtegevuses. Mis torni jäänud varadega enne lahingut ja lahingute ajal toimus, sellest täpsem teave puudub. Kui Saksa okupatsiooni alguses (septembrikuus) Kiek in de Köki üle vaatama hakati, selgus, et sinna oli (ilmselt lõhkekehi kasutades) sisse murtud. Lõhutud vitriinikappides asunud esemed vedelesid põrandatel. Puudu leiti olevat umbes kolmandik varem Sõjamuuseumis säilitatust, sealhulgas hulk relvi, miniatuurne revolvripadrunitega tulistav laevasuurtükk, samuti Eesti Vabadusristide musterkogu, milles leidus ka üliharuldane II liigi I järgu rist.
Osa Eestimaa Kirjandusühingu varasid, sealhulgas neli suurt kasti ajaloolisi raamatuid ja haruldasi inkunaableid oli tahetud mobiliseerituid vedaval laeval Eestirand Leningradi viia. Kuna laev sai Saksa lennukitelt mitu pommitabamust ning kapten juhtis ta Prangli saare randa madalikule, toodi osalt merevees ligunenud varadest muuseumi tagasi. Sõjakeerises läks aga kaduma Vabadussõja aegne soomusauto Vanapagan, mis samuti oli muuseumis arvel.
Saksa okupatsiooni ajal viisid Julge­olekupolitsei töötajad muuseumist ära nn revolutsioonilise liikumise, 1924. aasta mässukatse ja 1940.–1941. aasta materjalid, kokku 400–500 fotot, 20–30 lippu, 26 relva, neli kasti raamatuid ja kaks kasti abimaterjale. Nende saatus on teadmata.
1944. aastal, mil rinne lähenes, hakkasid muuseumitöötajad jälle varasid pakkima ja Kiek in de Köki torni paigutama. Kuna 1945. aasta kevadel arreteeriti peaaegu kogu ajaloomuuseumi teaduslik ja osa majanduspersonalist (vt Sirje Annist. Ajaloomuuseumi protsess 1945.–46. aastal. Tuna 2002, nr 3) ning Kiek in de Köki torn võeti julgeoleku valve alla, ei tegelenud muuseumivaradega keegi.
Tõsi 1945. aasta 23. aprillil on keegi NKVD töötaja Beljajev muuseumist lihtsalt allkirja vastu ära viinud 49 fotot.
Alles 1945. aasta lõpuks jõuti niikaugele, et vangilaagritesse saadetute asemele tööle võetud uued muuseumitöötajad hakkas varasid üle vaatama. Esimese asjana selgus, et suur osa endise Sõjamuuseumi kollektsiooni kuulunud relvadest oli puudu.
1946. aasta lõpus jaotati vastavalt Ministrite Nõukogu korraldusele
27. septembrist 1946. aastast Kiek in de Köki torni kogutud varad peamiselt Meremuuseumi, Teatri- ja Muusikamuuseumi ning siis juba Teaduste Akadeemia süsteemi lülitatud ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloomuuseumiks nimetatu vahel.
Muuseumivaradest jäi suur osa ka edaspidi Kiek in de Köki torni. Tornitagune maa-ala oli aga sõjaväe käes. 1948. aasta algul murti torni sisse (sissemurdmise avastas üks sakslasest vang). Komisjon tegi kindlaks, et kaduma oli läinud seitse mööblieset, kaheksa maali ja kaheksa karpi filme, lisaks raadio- ja telefoniaparaate. Kaheksa eset oli kadunud ka Sõjamuuseumi kogudest. Foto­albumid olid segi paisatud ja rikutud, filmid lebasid hunnikutes põrandal. Põrand oli petrooleumiga üle valatud. Ilmselt taheti kõik põlema panna. Mingil määral asja uuriti ja üks sõdur pandi ka vangi.
Juba 1948. aasta märtsis hävitati vastavalt siis moodustatud komisjoni otsusele (komisjoni eesotsas oli tolleaegne direktor Osvald Saadre) Eesti NSV TA akadeemik-sekretär Jüri Nuudi korraldusel 91 kilo vanu paber­rahasid (tsaariaegseid, Judenitši, Ajutise Valitsuse, Eesti vabariigi ja Saksa omi).

Suuremahuline hävitustöö

Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloomuuseum sai siiski kuni 1950. aastani hingata suhteliselt rahulikult. Seejärel algas aga juba aktidega doku­menteeritud ulatuslik hävitustöö.
18. aprillil 1950. aastal koostatud aktist võib lugeda, et Eesti NSV Kunstide Valitsuse moodustatud komisjon on läbi vaadanud „säilitamisel olevad endisele Sõjamuuseumile ja 1940. aastal likvideeritud kodanlikele organisatsioonidele kuulunud mitmesugused kunstiesemed, kusjuures leidis, et käesoleva akti lisas olevates nimestikkudes loetletud maalidel, graafikal – kokku 398 eset ja skulptuuridel – kokku 168 eset, ei ole kunstilist ega ajaloolis-dokumentaalset väärtust. ... Komisjon paneb ette ülalmainitud esemed hävitada, kusjuures säilitada maalide alusraamid ja skulptuuride pronks.”
Aktile lisatud nimestikest nähtub, et hävitamisele läksid esijoones Eesti Vabariigi juhtide portreed ja Vabadussõja sündmusi kajastavad kunstiteosed. Tööde autoriteks olid Nikolai Triik, Maximilian Maksolly, Voldemar Kangro-Pool, Ferdi Sannamees jt. Kunstitööde kõrval hävitati ka Julius Kuperjanovi ja Jüri Vilmsi surimaskid. Millegipärast kuulusid hävitamisele isegi E. Masso maal „Eesti vanem viikingite ajal”, A. Raageli maal „Lahing ordurüütlitega” ja A. Baumanni maal „Kolm muistset sõdalast”. Lisaaktiga anti hävitamisele veel 94 maali, tušijoonist ja muud kunstiteost.
1951. aasta algul kinnitati muuseumi direktoriks EKP VIII pleenumil esile kerkinud Narva päritoluga Aleksander Kelberg. Nüüd sai hävitustöö muuseumis sisse täishoo. Juba 7. märtsil koostatud akti alusel hävitati „põletamise ja purustamise teel” 185 maali, 307 lehte graafikat, 46 skulptuuri („peamiselt kodanluse ja kodusõja aegsete valgevägede tegelased ja stseenid”). 9. märtsil anti aga GLAVTORMET-i Leningradi kontorile üle 150 kg pronksi, 24 kg seatina ja 173 kg tsinki!
12. märtsil kandis muuseumitöötajatest koosnev komisjon aktiga maha järgmised 94 maali ja graafilist lehte. Hävitamisele määratud tööde nimekiri selle akti juures paraku puudub. 18. aprillil 1951. aastal koostatud akt dokumenteerib 134 rihma ja aumärgi, 232 mundrimärgi ja nööbi, 64 auhinna ja muu mälestuseseme, 493 varrukasideme ja lipu, 210 pitsati, 28 joonise või graafika ja seitsme muu eseme hävitamise. Selle hävitustööga saadi riigile 4,5 kg hõbedat ja 15 grammi kulda. 9. oktoobril samal aastal koostatud aktist selgub, et Kiek in de Köki torni ülevaatamisel avastas EK(b)P KK määratud komisjon, kuhu kuulusid sm-d Karl Kanger ja Viktor Maamägi ning muuseumi direktor Aleksander Kelberg ja peavarahoidja ühes varem läbi vaatamata ruumis marmorist mälestustahvlid „kodusõjas surma saanud Eesti kodanliku sõjaväe ohvitseride nimedega”, „kipsist reljeefe kodanliku Eesti vapi ja lahingustseenide kujutisega” jms, kokku 35 eset. „Arvestades loetletud esemete poliitilist kahjulikku iseloomu, hävitati nad aktis nimetatud isikute juuresolekul”.

Puhastus ei säästnud ka Nõukogude Liidu kangelasi

Juba 1951. aastal sattusid põlu alla ka Eesti Laskurkorpuse ohvitserid ning Nõukogude Eesti partei- ja riigi­tegelased. Nii põletas järjekordne komisjon A. Veimeri, E. Pälli, N. Karotamme, J. Lukase jt portreed ning rebis muuseumis säilitatavatest albumitest välja nende fotod. 6. juulil 1951. aastal koostatud akti põhjal põletati aga albumid „Eesti korpuse suurtükiväelaste elu ja tegevus 1942–1946” ja „Eesti rahvuskorpus 1942–1944”.
1952. aasta 17. jaanuari aktiga on põletamise teel hävitatud veel 248 muuseumieksponaati, sealhulgas Maksolly akvarelle, Kangro-­Pooli tuši­jooniseid jms. Kohati võttis hävitustöö lausa uskumatu ilme. 16. märtsil 1953. koostatud aktis on näiteks kirja pandud, et seekord hävitati Olga Lauristini ja juba 1941. aastal Nõukogude Liidu kangelase aunimetusega pärjatud Arnold Mere fotod.
Üldse on aktide põhjal tõestatav 2982 muuseumieksponaadi hävitamine. Kuid pole teada kui palju asju kadus, ilma et sellest üldse mingit dokumenti oleks alles jäänud?
Enamasti toimus hävitustöö Teaduste Akadeemia Presiidiumi vastavate otsuste alusel. Nii et hävitustöö organiseerijana jäi kirja see organ. Muidugi on selge, et temagi ei koostanud otsuseid kõrgemalt poolt saadud korralduseta. Konkreetseks hävitustööks pidi aga muuseumi direktor koostama vastava komisjoni, kuhu kuulus reeglina tema ise, peavarahoidja ning mõni osakonnajuhatajatest. Väljastpoolt muuseumi on komisjonides osalenud E. Pauming ENSV kunstide valitsusest, J. Keerdo ENSV Riiklikust Kunstimuuseumist, P. Aavik ja R. Sagrits Kunstnike Liidust, O. Kremer ja V. Aas Tallinna Linna keskrajooni rahandusosakonnast. Nii pandi kirja aktidesse. Tegelikult oli hävitustöö muuseumitöötajate mälestuste järgi sageli toimunud ilma igasuguse komisjonita, vastav akt vormistati lihtsalt hiljem. Muuseumi kollektiivi kuulusid noil aegadel väga erinevate tõekspidamiste ja eetikaga inimesed. Oli neid, kes ilma süümepiinadeta varade hävitamises osalesid, neid, kes sellesse ükskõikselt suhtusid, aga ka neid, kes üht-teist päästa üritasid.

Varade muuseumilt võõrandamine

Peale otsese hävitustöö on sõjajärgsel ajal hulk varasid Ajaloomuuseumilt ka lihtsalt ära võetud. Algust tehti sellega juba 1946. aastal, mil loodi Teaduste Akadeemia Raamatukogu. Selle aluseks võeti nimelt Provintsiaalmuuseumi riigistamisega 1940. aastal Ajaloomuuseumile määratud Eestimaa Kirjandusühingu raamatukogu. See osa moodustab praegu endise Teaduste Akadeemia (praeguse Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu) Baltika osakonna väärtuslikuma osa. Sinna anti ainuüksi ühe aktiga üle 352 ühikut ajakirju, raamatuid ja brošüüre, eriosakonnale veel 99 ühikut dokumente.
Muuseumilt võeti aga ära talle kui Eestimaa Kirjanduse Ühingu ja Provintsiaalmuuseumi järglasele kuulunud esinduslik Ungern-Sternbergide palee (Kohtu 6). Sellest sai Teaduste Akadeemia esindushoone.
Veel tuli muuseumil 1946. aastal ENSV Riiklikule Keskarhiivile loovutada 15 negatiivi, 165 fotot ja koguni 878 pitsatit, Kirjandusmuuseumile aga Adson-Underi kirjakogu.
20. septembril 1948. aastal anti vastavalt Nikolai Karotamme telefoni­korraldusele kellelegi Meta Eduardi tr. Alabajevale hotellis Palace üle 105 lehekülge ja 6 eraldi dokumenti, mis kõik olid seotud Viktor Kingissepa tegevusega.
Järgmine suur varade üleandmise kampaania toimus 1951. aastal.
Juba 24. jaanuaril anti ENSV Riiklikule Keskarhiivile 13 000 negatiivi, 10 300 klišeed (peamiselt endise ajakirja Sõdur omad), 6000 fotot, 283 albumit, 60 katkendit kinofilmidest, 7. juulil veel 484 fotot, 2 albumit, 324 negatiivi ja 87 kartoteegikaarti.
Oktoobrirevolutsiooni Keskarhiiv sai 14. märtsil 30 010 fotot, 15 440 negatiivi ja diapositiivi, 88 katkendit kinofilmidest ja 766 fotoalbumit, lisaks 116 fotot Endisest Õpetatud Eesti Seltsi kogust ja 5479 negatiivi Eestimaa Kirjanduse Ühingu kogust, 9. juunil 73 ühikut Eesti Vabariigi vanglate dokumentatsiooni, 20. detsembril 449 ühikut trükiseid, 646 kaarti ja 46 plaani ning 31. detsembril 615 ühikut Balti-Saksa partei ja kooli materjale. Kas need varad on säilinud? Meenutagem, et ka NKVD-le allutatud arhiivides toimus materjalide hävitamine.
Teaduste Akadeemia Raamatukogu sai muuseumilt juunis 1951 veel 1293 ühikut raamatuid, ajalehti ja lendlehti, Kunstimuuseum aga augustis 1095 ühikut negatiive ja äratõmbeid.
Draamateatrile andis muuseum 1951. aasta 31. detsembri aktiga üle 235 ühikut Eesti Vabariigi kaitseväe, tolliametnike ja politsei vormiriietust. Kirjandusmuuseumile anti üle Kreutzwaldiga seotud materjalid.
Veel 1952. aasta 24. mail anti ENSV Riiklikule Keskarhiivile 2449 negatiivi. Analoogiline praktika jätkus hiljemgi. Nii võttis Teaduste Akadeemia veel 1961. aastal „ülemuse õigusega” muuseumilt ära paremiku selle unikaalsest numismaatika­kollektsioonist.

Eesti Vabariiki polekski nagu kunagi olemas olnud

Samal viisil, kuid väiksemas ulatuses on võõrandatud teistegi muuseumide varasid. Selle kultuurivarade hävitamisel ja võõrandamisel oli mitu eesmärki. Üks kindel eesmärk kindlasti saavutati: likvideerida või sulgeda erihoidlatesse kõik materjalid, mis oleksid võimaldanud Eesti ajaloo uuemaid perioode tõepäraselt uurida ja eksponeerida. Endise Sõjamuuseumi (Vabadussõja muuseumi) varad hävitati peaaegu täielikult. Hävitustöö põhjalikkus selgus täiel määral 1989. aasta algul, mil Ajaloomuuseum hakkas koostama näitust „Kolmevärviline Eesti”. Muuseumi kogudes puudusid isegi paljude Eesti Vabariigi riigitegelaste ja kaitseväe juhtide fotod, peaaegu kõik esemed, millel võis esineda Eesti vabariigi sümboolikat. Esialgu tuli lausa nõutult käsi laiutada – Vabadussõda ja Eesti Vabariiki polekski peaaegu nagu kunagi olemas olnudki. Vabariigiaegse vormiriietuse säilmeid (osa ilmselt pärit just kunagisest Sõjamuuseumist) sai siis näiteks otsitud teatrite ladudest.
Hädas pöördus muuseum üleskutsega inimeste poole. Rahvas tuligi jälle appi ja annetas muuseumile palju Eesti Vabariiki puudutavaid esemeid. Paljud huvitavad eksponaadid on endale leidnud kindla koha nii praegu Maarjamäel avatud näitusel „Minu vaba riik” kui ka Suurgildi hoone (Pikk 17) ekspositsioonis „Visa hing. 10 000 aastat Eesti ajalugu”. Maarja­mäe lossis on nüüd eksponeeritud ka mõne aasta eest leitud ja ilmselt omaaegse relvakogu hoidja Leida Antingu poolt muuseumis ära peidetud Julius Kuperjanovi ning Anton Irve kuued, mis neil olid seljas langemise hetkel. Need on imekombel säilinud Vabadussõja muuseumist.

Eesti Postimuuseumi saatus

Veel tuleks peatuda 1935. aastal asutatud Eesti Postimuuseumi (Sidemuuseumi saatusel. 1944. aastal oli osa muuseumivarasid evakueeritud Järlepa mõisasse. Muuseum jätkas pärast sõda ­tegevust Sidemuuseumi nime all. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu andis muuseumi Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi süsteemi, 1946. aastal allutati see Eesti NSV Teaduste Akadeemiale. 15. jaanuarist 1947 Sidemuuseum suleti, varad (üle 310 000 üksuse, koguväärtusega üle 5 miljoni rubla) anti ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloomuuseumile.
Väärtuslikke kollektsioone ihaldas aga endale Leningradis asuv A. S. Popovi nimeline NSV Liidu Side Keskmuuseum. Viimane pöördus ENSV TA presidendi Johannes Eichfeldi poole nõudmisega anda Eesti Sidemuuseumi varad üle neile.
27. aprillil 1951 antigi Eesti Sidemuuseumi kollektsioonid ära Leningradi. Seejuures ei peetud vajalikuks teha varade täpset inventuuri ja need anti enamasti lihtsalt üle „pakkide ja kastide viisi”. Kokku oli olnud 344 pakki margialbumite, postkaartide, ümbrike, blankettide ja klišeedega ning 60 kasti kirjanduse, dokumentaalmaterjalide jms-ga. Postimuuseumi kollektsioone ei ole siiani Venemaalt tagasi saadud.