Kalmistud kui kullaauk

TEKST: Tõnu Kalvet

Kui keegi kõnniks kullaaugust tuimalt mööda, peetaks seda väga kummaliseks. Eriti veel siis, kui möödakõndija pigistaks möödumishetkel silmad meelega kinni või vaataks tahtlikult mujale. Miskipärast ei peeta aga kummaliseks, kui nõnda käitutakse ülekantud mõttes kullaauguga. Ühest säärasest kullaaugust tulebki nüüd juttu. Selleks on – kalmistu!

Nõukogude võimu all elanutele meenub siinkohal küllap kohe, et tollal leidus omajagu neidki, kellele kalmistu oli kullaotsimispaigaks sõna otseses mõttes. Lahkunute kullast hambakroonid, ehted, medalid, nööbid ja muud esemed innustasid kaevetööga tegelema nii „Punaarmee sangarlikke võitlejaid” kui ka teisi „arheoloogikalduvustega kommunismiehitajaid”. Vähemalt Eestis on nende laastamistöö jälgi näha mõnel kalmistul siiani. Rahva mälus elavad nende „kangelasteod” aga ka pärast seda, kui nähaolevad rüüstejäljed on kaotatud. (2020. aasta detsembris Paide surnuaias toimunud metallivargus paljudelt hauatähistelt näitas, et „kuulsusrikkad nõukogude traditsioonid” elavad edasi veel peaaegu 30 aastat pärast Nõukogude Eesti lõppu.)
Ent ma ei pidanud silmas siiski hauarüvetajaid, vaid neid, kellele kalmistu on tõepoolest kullaauguks ülekantud mõttes. Ja sõna parimas mõttes.
Nimelt pakub kalmistu arvukalt häid võimalusi uurimistööks mitmel teadusalal, samuti kultuuri-, haridus- ja isegi majandusalase koostöö käivitamiseks ja edendamiseks. Olulisemaid nende hulgast alljärgnevalt tutvustangi.

Kes on lahkunud?

On päevselge, et kalmistu oleks mõeldamatu ilma sinna maetuteta. Seega tulebki alustada neist.
Esmajärjekorras võiks esitada kas või sellised küsimused (ja asuda neile kohe ka vastust otsima). Kes maetutest on tuntumad? Milline on nende päritolu? Mis on nende väljapaistvamad saavutused? Kas neid teatakse ainult kodumaal või ka välismaal? Kas mõni nende perekonna või suguvõsa liige, kes pole küll maetud samale kalmistule, on veelgi tuntum?
Neile küsimustele vastust otsides saaks koostada tõelise uurimistöö, alates koolireferaadist kuni doktoriväitekirjani. Igaüks saaks koostada just sellise, mis vastaks ta hetkevõimetele. Andmeotsingu käigus jõutaks siis vältimatult nii elavate kui ka elutute allikateni. Elavaks allikaks oleksid inimesed, kes asjaomastest maetutest kas või midagi mäletavad või teavad, elutuks aga kõik, mis ilmunud kirjasõnas. Või ka helis ja/või pildis.
Suhtlemine elavate allikatega arendab teabehankija suhtlusoskust, suhtlemine elututega aga nii arhiivitööoskust kui ka näiteks keeleoskust. Seda viimast juhul, kui osa allikaid on võõrkeeles. Keeleõppe käigus laiendab teadatahtja aga nii tutvusringi kui ka silmaringi. Kui ta on kord oma uurimistöö lõpetanud, siis on ta juba märksa arenenum kui oli enne uurimistöö algust.

Sõjavangihauad – ühendustee Kesk-Euroopaga

Eraldi tähelepanu väärivad välismaist päritolu lahkunud. Selguse huvides toon alljärgnevalt sõjavangihaua näite.
Viljandimaal Hallistes on kohalikku surnuaeda maetud paar tosinat Esimese maailmasõja aegset sõjavangi. Peamiselt Austria-Ungarist. Nende hauad on tähistatud kehvalt, kiri hauatahvlitel muutunud peaaegu loetamatuks, osa hauatahvleid koguni purunenud (purustatud?). Tarmukale ja taibukale kujutaks kõik see endast aga mitte takistust, vaid hoopis suurt hulka häid võimalusi.
Kõigepealt tasub endale meelde tuletada, et peaaegu kõik Austria-Ungari lagunemise järel tekkinud riigid kuuluvad Euroopa Liitu. Selle võrra on lihtsam teha päring nende arhiividesse, et tuvastada Hallistesse maetud sõjavangide nimi ja päritolu. (Esmalt tasub muidugi uurida Eesti ja Läti arhiividest. Seda ka asjaomaste sõjavangidega lävinud eestlaste või lätlaste kirjalike mälestuste osas.) Kui postitsi või internetitsi esitatud päring ei anna tulemust, siis on võimalik taotleda nii Euroopa Liidu fondidest kui ka Austria-Ungari järglasriikide asjaomastest fondidest sõidu- ja uurimistoetust. Ja kuna mitugi neist riikidest on Eestis esindatud koguni suursaatkonnaga, siis ongi arukas pöörduda nõu küsimiseks just sinna.
Kui siia maetud sõjavangi päritolu tuvastatud, saab juba edasi uurida, kas tal on sugulasi, ning kui jah, siis kus need elavad. Seejärel saab juba ühendust võtta mõnega neist ja uurida siiamaetu kohta lähemalt. Kui selgub, et vähemalt keegi elusolevatest sugulastest on nii jõukas, et suudaks rahaliselt toetada olemasoleva hauatahvli väljavahetamist korraliku vastu, siis võtta see abi tänumeeles vastu. Kui aga mitte, siis uurida, kas tahvli vahetamist saaks rahastada asjaomane järglasriik. Olgu siis sõjahaudade hooldekomitee või mõne riigiasutuse kaudu.
Mõistagi on mõeldav seegi, et kõnealused tahvlid laseb korralike vastu välja vahetada kohalik omavalitsus. Ent see eeldab, et seal istuvail tegelastel jätkub taipu ja perspektiivitunnet. Kas või selleks, et mõista, millised koostöövõimalused avanevad sel juhul neile Austria-Ungari järglasriikides.
Sõjavangi sugulastelt saadud andmete ning siinsetest arhiividest saadud andmete põhjal saaks siis koostada uurimistöö ja avaldada too seejärel nii teaduslikul kui ka populaarteaduslikul kujul. Soovi korral lisaks eesti keelele ka asjaomase lahkunu emakeeles või järglasriigi ametlikus keeles.
Soov õppida ära uurimistöö tegemiseks vajalik keel aitab veelgi parandada suhteid asjaomase järglasriigiga ja saada tollelt igakülgset abi nii keeleõppeks kui ka uurimistööks. Nüüdisajal pole enam hirmu, et keeleõpe kestaks pikki aastaid, kuna leidub keeleõppeviise, mille abil saab omandada soovitud keele veidi vähem kui kuuga. Austria-Ungari kahe tähtsama keele – saksa ja ungari keele – õppimiseks leidub Eestis abivahendeid piisavalt. Ainult mõnevõrra vähem leidub õppematerjale tähtsuselt järgmiste keelte – poola ja tšehhi keele – kohta.
NB! Kes oskab tšehhi ja ungari keelt, sel pole Slovakkias liikudes slovaki keelt osata vaja, kuna tšehhi ja ungari keelt osates saab Slovakkias oivaliselt hakkama. Teisalt jälle on tšehhi ja slovaki keel nii lähedased (neid võib pidada koguni ühe keele murreteks), et tšehhi keele oskajal läheb slovaki keele omandamine lausa linnutiivul. Seega lisanduks Slovakkia näol veel üks asjaomane järglasriik, kellega sõjavangihaudade asjus koostööd teha.
Sel moel saab mõni väiksem asula või mõne suurasula osa ennast taas välismaailmale tutvustada, oma olemasolu sellele teadvustada.
Kui pinnas ettevalmistatud, saab tulla juba järgmine samm: säärase asula või asumi lülitamine Austria-Ungari järglasriikidest pärit turistide reisikavadesse. Sealsed turistid külastavad Eestit ju pidevalt. Ja kui neile on kindlalt teada, et mingi asula kalmistule on maetud nende rahvuskaaslasi, kelle kohta kohalikud on avaldanud mitmekeelseid (sh ka asjaomase lahkunu emakeelseid!) tutvustavaid materjale, ning et kohalike hulgas leidub asjaomase keele ära õppinuid, kel pealegi lahkunu asukohamaaga pidevad koostöösidemed, siis ongi reisifirmal või matkaseltskonnal lihtne muuta marsruuti nii, et tee peale jääks ka „uus turistimagnet”.
Selgepiirilisem näide: kui Ungaris, Tšehhis ja Slovakkias saadaks teada, et Hallistel leidub ungari ja tšehhi või slovaki keele oskajaid kas või turismiinfopunktis, söögikohtades, raamatukogus või kiriklas, siis on väga tõenäoline, et mainitud riikide reisikorraldajad lülitaksid oma Eesti-reiside kavva ka selle Mulgimaa asula.

Kalmistute liigirikkus

Huvitavat uurimisainest pakub ka kalmistu lahkunute-väline osa. Kas või elusloodus.
Näiteks saab seal teha uurimistööd, et leida vastus küsimustele: mis liiki puid ja teisi taimi seal kasvab? Kuidas nad alal jaotuvad, nii arvuliselt kui liigiliselt? Kui paljud neist on kohalikud, kui paljud aga sissetoodud liigid? Kuidas kõigub kalmistutaimede liigirikkus piirkonniti? Kui suure osa neist moodustavad ravimtaimed, kui suure osa aga mürgised taimed? Mil moel erineb ühe ja sama liigi elujõulisus kalmistuti?
Samu küsimusi saab esitada ka linnu- ja putukaliikide kohta, võimalusel ka loomaliikide kohta.

Hauatähised peidavad põnevat infot

Huvipakkuv on aga ka kõik see, mis puudutab kalmistul olevaid tehispäritolu asju. Seda uurides saab otsida vastust näiteks sellistele küsimustele: millisest materjalist on hauatähised? Kust see on pärit, ja kuidas praegusse asupaika jõudis? Kui vanad need tähised on? Milline on nende ilmastikukindluse- ja vastupidavuseaste? Mis võtteid on kasutatud, et muuta need võimalikult ilmastikukindlaks ja vastupidavaks? Kas valmistajate hulgas on mõni tuntud kunstnik? Kui jah, siis milline on tema enese taust, ta seos asjaomase kalmistuga? Milline on valmistatud hauatähise sünnilugu? Milline hauatähis annab välja tõelise kunstiteose mõõdu, ja miks?
Eraldi teema moodustab hauatähiste keel. Sedagi saab uurida. Näiteks püüda teada saada mitmes keeles ja millistes keeltes leidub kalmistul hauatähiseid; kas need on kirja- või murdekeeles jne.
2019. aastal juba valmis üks selle­alane kõrgetasemeline uurimistöö. Nimelt kaitses Tallinna Ülikooli teadur Pille Arnek toona edukalt oma doktoriväitekirja, mis kandis pealkirja „Eestikeelsed tekstid 16.–19. sajandi Põhja-Eesti hauatähistel”.
Doktoritööst selgub, et hauatähiste kasutuselevõtu aeg ja hulk näib olevat võrdelises seoses eestikeelsete trükiste arvuga 17. sajandil ja ühtlasi lugemisoskuse edenemisega. „Vanemad hauatähiste tekstid aitavad seetõttu täiendada seniseid teadmisi eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste kirjelikust keelekasutusest ning kirjaoskusest 16.–19. sajandil,” selgitab Arnek.
Hauatähised ja neil olevad tekstid annavad väitekirja autori sõnul lisainfot eestlaste vaimuelu kui ka ainelise kultuuri kohta. „Ristikirjad kajastavad inimeste tõekspidamisi, mis avalduvad piibli- ja lauluraamatusalmide, aga ka sümbolite kasutuses,” selgitab Arnek. Laulu- ja piiblisalme hakkasid eestlased hauatähistel kasutama alles 19. sajandil.
Hauatähised kajastavad doktoritöö autori sõnul väga hästi ka tolleaegseid mõjutegureid ja muutusi ühiskonnas, nagu perekonnanimede panek, üleminek uuele kirjaviisile, kadakasakslus versus nimede eestistamine jms.
„Matmiskombed on köitnud etnograafide ja folkloristide, geograafide ning usundiloolaste, ajaloolaste ja arheoloogide tähelepanu. Need on pakkunud huvi kodu-uurijatelegi, kuid keeleteaduse vaatenurgast pole eestlaste hauakirju seni veel käsitletud,” öeldakse Tallinna Ülikooli pressiteates.
Arneki doktoritöö suutis – oma põhjalikkusele vaatamata – hõlmata aga üksnes murdosa sellest, mis puudutab hauatähiseid, täpsemalt: nende keelelist külge. Uurimisväärset leidub kalmistu tehislikku päritolu osa puhul aga veel küllaga, ja seda tõepoolest iga tasandi uurimistöö jaoks: koolireferaadist kuni doktoritööni.

„Rohepööre” surnuaial

Uurimistöö jaoks kalmistul materjali kogumas käies märkab tähelepanelik koguja veel üht olulist asja: suur osa kalmistuist on olulisel määral hooletusse jäetud. Kohati lausa rohtu ja võssa kasvanud.
Enne häirivalt vohava rohu ja võsa maha lõikamist kalmistul saab neid moodustavad taimeliigid uurimistöö tarbeks üles tähendada, aga võssa jätmist pelgalt rohepöördega õigustada siiski ei tohi. Surnuaed on siiski eelkõige surnuaed, mitte aga botaanikaaed.
Heakorra alla käib ka hauatähiste ja -piirete seisund. Häirivalt suure osa puhul neist on see mitterahuldav: tähis või piire on kas purunenud, määrdunud või muul viisil kahjustunud. Eks seegi jää siis uurijale silma. Ja jõua tema kaudu laiema avalikkuseni.

Kalmistuvaht võib olla ka kalmistu-uurija

On võimalik teha korraga mõlemat: hoolitseda kalmistu eest ja ühtlasi uurida selle ajalugu. Heaks näiteks selle kohta on Mulgimaa proua Maire Sala, kes koos abikaasaga tegi pikki aastaid surnuaiavahitööd, selle kõrvalt aga kaitses kalmistualase magistritöö. Too kannab pealkirja „Viljandimaa kalmistute lugu” ning käsitleb sealsete kalmistute ajalugu ja kohalikke matusekombeid.

* * *

Kalmistu on tavaarusaama järgi vaikne paik. Seevastu inimesele, kes oskab õigesti kuulata, räägib kalmistu paljugi, lausa mitmel häälel.
Oleks tõepoolest rumal sammuda mööda kullaaugust. Õigemini sellest, mis veelgi väärtuslikum kui kuld. Ütleb ju eesti rahvatarkuski: „Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada!”
P. S. Soome-ugri rahvaste ajaloos on juhtunud ainult kaks korda, et soome-ugri kultuuripealinnaks saab mõni Eesti asula. Viimati juhtus see 13. veebruaril 2021, kui selliseks pealinnaks sai Abja-Paluoja. Piirilinn, mis asub Hallistest vaid 6–7 kilomeetri kaugusel. Austria-Ungari järglasriikidest pärit huvireisijad saaksid Eestisse lõuna poolt tulles siis valida teekonna, mis lööks kaks kärbest ühe hoobiga. Eeldusel muidugi, et Halliste kalmistul leiduvad Esimese maailmasõja aegsete sõjavangide hauad on siis juba paremas korras kui praegu.