Ajaleht "Stahhaanovlane" 3. oktoober 1951.

Eramajapidaja – vastupanu osutaja koduõuel

TEKST: ANTS SILD
ajakirjanik

Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja – teadis vanarahvas. Kes väga vana asja meenutama hakkab, selle peab vist üldse pimedaks tegema. Tundub, et mõne mine­viku kuriteo osas olemegi juba pimedusega löödud. Sest kui nõukogude okupatsiooniga saabunud küüditamisi ja kodude hävitamist lehtedes veel mõnikord meenutatakse, siis sellele eelnenut, sellega seonduvat, kaasnenut või sellele järgnenut mitte enam nii väga.

Või kui, siis hägustatakse tihti sündmusi, retušeeritakse mälestusi ja nihestatakse mõisted. Siinkohal esitan ühe ununema kippuva killu, mida pole vist enam rahva kollektiivses mäluski alles, sest muidu oleks sellest ka kõneldud. Räägin eramaja­pidajatest. Noorema põlve rahvale – jutt on isikutest, kes seitsekümmend aastat tagasi kollektiviseerimise hullusega kaasa ei läinud, kes kategooriliselt keeldusid kolhoosi liikmeks astumast. Need inimesed märgistati eramajapidaja tiitliga. Nad eraldati muust ühiskonnast, välistades sellega ühtlasi võimaluse kutsuda neid majaomanikeks või jumal hoidku – majaperemeesteks! Mis teatavasti oli pursuide ajastu nähtus ning nõukogude terrorivõimu saabumise järel täielikult põlatud seisus.
Aga vaat sõna eramajapidaja sobis – tore termin, mille all võid kujutada keda või mida tahes! Samas rääkis eramajapidajaks olek selget keelt asjaolust, et õigete inimestega kommunistliku korra mõistes tegu olla ei võinud. Sest miks nad siis kolhoosi liikmeks pole astunud? Kõik ausad inimesed on ju Venemaal kolhoosnikud! Ja ausad inimesed on teatavasti vaesed! Juba a priori. Sest neil puudub isiklik vara, mida jagada. Ning kuna nõukogude võim andis neile kõik mis vaja – see tähendab lubjavildid, puhvaika, kirsavoid ning pidupäevaks pudeli viina, siis olid kolhoosnikud ka alati õnnelikud.
Seda õnnelikku elu hakati Eesti küladesse brutaalse jõu meetodil, ähvardamise, hirmutamise ning repressioonidega massiliselt sisse suruma 1949.–1950. aastail. Siberi teekonnalt imekombel pääsenud inimesed allusid massipsühhoosile, üksi olid lahinguväljale jäänud vaid metsavennad – relvastatud vastupanu­võitlejad. Kuid üksi olid ka eramajapidajad oma koduõuedel. Relvitult ja igasuguse kaitseta.

Nõukogude võimule vastuhakkaja tuli kiiresti hävitada

Minu isa keeldus kategooriliselt kolhoosi liikmeks astumast. „Ennem poon end metsas puu otsa kui et kolhoosi astun!” olid ta sõnad. Suhtumisest kuulda saanud Mõniste valla partorg Robert Lätt ehitas üles skeemi, mis nõukogude võimule vastuhakkaja kiiresti hävitama pidi, millest aga lihtsameelsel vastupunnijal aimugi polnud. Nimelt tehti too ühe hektari metsanoorendikuga kaetud, põllupidamiseks kõlbmatu maatüki „omanikuks”, mis koormati tulu- ning põllumajandusmaksudega ja veel toiduainete riigile andmise kohustuse ehk siis kulakumaksudega.
Kui viimast suutsid ehk lühiajaliselt maksta paar endise jõukama taluperemehe järeltulijat, kuna mingi maatükike ja osa põllutööriistadest olid veel alles, siis olematu maa ja olematu sissetulekuga „eramajapidajal” oli hing kohe kinni. „Kui kohustusi riigi vastu ei täida, läheb asi kohtutäituri kätte ja lugu võtab teise suuna!” raevutses partorg.
Läkski nii. Ja kohtutäitur kirjutas üles perekonna sõjatulest alles jäänud vähese majakraami. Oma lihtsameelsuses ja rumaluses otsustas eramajapidaja pöörduda rajooni rahvakohtusse. Too aga ei lugenud otsust langetades kaebust läbigi. Sest kaevatud oli ju nõukogude võimu esindanud isikute ja asutuse peale, kes tol ajal olid ainsad „tõe ning õiguse” verstapostid vallas.
Ka „ülemkohus” saatis otsuse tagasi sinna, kus see algselt oli vormistatud. Nüüd otsustas meeleheitele viidu ette võtta tavatu sammu – ta taotles Tallinnas peaprokuröri Paasi vastuvõttu. Seda saamata ta sõna otseses mõttes murdis nädalase ootamise järel viimase kabinetti sisse! Säärane jultumus jahmatas ülemkaristajat, kelle töölaualt väljunud otsused saatsid inimesi tol ajal vaid ühte kindlasse kohta – sunnitöölaagrisse! Ja võimalikult pikaks ajaks. Ning nüüd oli üks külahulluke tulnud siia kaebusega nõukogude võimu enda vastu!
Siiski lõi peaprokurör pilgu paberitesse ja kui ta selle tõstis, oli tema kulm väga kortsus. Kohale kamandati nii täitevvõimu kui ülemkohtu esindajad ja sealsamas, külamehe ees, anti neile nõukogude õiguskorra „näidisõppetund”. „Teie ei jõua veel kojugi, kui kõik need ebaõiglaselt tehtud kohtuotsused on tühistatud,” olid peaprokuröri sõnad.
Mis imekombel selles nõukogulikus näitemängus ka tõeks osutusid! Muidugi sündis see näiva, mitte aga tegeliku tõe nimel. Sest juba makstud röövellikke makse ja tolle aja kohta muid suuri kulutusi keegi ei hüvitanud. Ning loomulikult ei karistanud keegi ka kaabaklikke kommuniste. Nagu ei ole neid kuritööde ning ebaõigluse eest karistatud aastakümneid hiljemgi, Eesti Vabariigi taastudes.

* * *
Toodud killul on tänasega ainult kaudne side, mistõttu ei söanda kedagi vähetähtsa ajalooseigaga pikemalt tüüdata. Liiati et mõiste eramaja­pidajad, nende kunagised kannatused, valu ning pisarad pole pälvinud meie ajalookirjutajate poolt vähimatki tähelepanu. Ka andmebaasidest pole eramajapidaja mõistet mõtet otsida, seda seal ei ole. Nii et tahtmatult küsid: kas neid ongi üldse olemas olnud?