Milleks meile eesti keel?

TEKST: Herbert Lindmäe
Õigusteaduse doktor, emeriitprofessor

Presidendiks valitud Alar Karise üks esimesi lubadusi oli hakata kohalike venelastega vene keeles rääkima. Suhtlemine vene kogukonnaga vene keeles laiendab vene keele rakendusala Eestis ja toetab sellega kaasnevat umbkeelsust. See võib põhjustada eesti rahva lõhenemist ning eesti ja vene rahvuse vahel pingeid.

Kui uskuda, et Õhtulehes koos värvipildiga trükitud vastvalitud president Alar Kariselt võetud tsitaat vene kogukonnaga suhtlemisest on täpne ja muust tekstist suvaliselt lahti rebimata, paneb see lugejat mõtlema rahvus- ja keeleküsimuste üle Eestis. Samuti hargnevad siit seisukohad ja arusaamad.
„Ma luban, et saabub hetk, kui ma suhtlen vene kogukonnaga vene keeles.” Nii väidab teadlane ja esimene teadlasest professor Alar Karis Eesti Vabariigi seniste presidentide viielises reas. Ja Õhtuleht lisab: „Presidendiks valitud Alar Karise üks esimesi lubadusi oli hakata kohalike venelastega vene keeles rääkima.”

Vene kogukonna mõistest

Ebaselgeks jääb siinses tsitaadis kasutatud vene kogukonna mõiste.
On oluline teada, et väär on kõnelda Eesti Vabariigis ka Eesti kogukonnast, sest vene kogukond on ajalooliselt kujunenud põhirahvuse kõrval Eestis elunev rahvusrühmitus.
Tuleb mõista, et Eestis on eesti keel see tegur (võti), mis liidab (mille kaudu liidetakse) siinsed rahvused Eesti rahvaks.
Rääkides vene kogukonnast, vajab selgust, kas see mõiste hõlmab nii Eesti Vabariigi kodanikke kui ka siin elavaid Vene riigi kodanikke, kes valdavad vene keelt ja elavad alaliselt Eestis. Ilmselt tuleb need isikud lugeda samuti vene kogukonna liikmeteks ja kuuluvad Eesti rahva hulka.
Samas on tõsiasi, et Eestis elab venelaste kõrval veel muustki rahvusest venekeelseid kodanikke. On ebaselge, kas siis ka need tuleb ainuüksi keelest lähtudes, arvestamata nende rahvust, arvata vene kogukonna liikmeteks. See oleks aga vene kogukonna mõiste suvaline avardamine. Seega ei ole alust arvata, et ka nende suhtes kehtib presidendi lubadus hakata nendega vene keeles rääkima.
On tõsiasi, et need vene kogukonda kuuluvad isikud, kes elavad alaliselt Eestis, on ära õppinud eesti keele ja omaks võtnud eesti elulaadi, on pälvinud eesltaste lugupidamise.
Nad teavad Eesti ajaloost ka seda, kuidas vägivallatsesid nõukogude okupatsiooni ajal eesti rahva kallal vene sovetid koos eestlastest punavõimuritega.
Vene kogukonna eestikeelsed liikmed mõistavad, et eesti keel, kui Eesti Vabariigi riigikeel on neile igapäevaselt vajalik ka selleks, et leida sobivat tööd.
Nii tulebki igapäevasel suhtlemisel kogeda, et paljud vene kogukonda kuuluvad isikud valdavad eesti keelt sama hästi kui presidentki ja vahel isegi paremini, kui mõnedki eestlased, ja nendega suhtlemisel ei tule pähegi, et vestluskaaslaseks ei ole eestlane.
Vene kogukonna eestimeelsed liikmed osalevad koos eestlastega aktiivselt poliitikas, samuti kultuuri ja majanduse vallas.
Nii tuleb kogeda, et vene kogukonna see osa, kellega president suhtleb oma ametiülesannete täitmisel vene keeles, ei pea seda üldse vajalikuks, ja on küllaltki ahtakene ja üha kitsenev. Ja kas ei tuleks siin pidada seda, et president suhtleb venelastega eesti keeles, tema lugupidamisavalduseks nende vastu, kes peavad lugu riigikeelest ega ootagi presidendi venekeelset juttu.

Milleks meile eesti keel?

Märkimisväärse osa vene kogukonnast moodustavad aga need venelased, kes ei ole mitte Eesti, vaid hoopis Vene riigi kodanikud. Nad elavad umbkeelsetena püsivalt Eestis, kuid ei pea vajalikuks ära õppida eesti keelt. Nii väidetakse: milleks meile eesti keel, kui vene keeles on meiega valmis suhtlema ka Eesti Vabariigi presidentki, nagu seda teeb Venemaal Vladimir Putin!
Ilmneb, et venelaste hulgas püsib põlvest põlve NSV Liidus juurutatud teadmine vene keele erilisest rollist rahvustevahelise suhtluskeelena ja selle tähtsusest kultuuris, teaduses ja majanduses. See jutt on ka praegu umbkeelsetele venelastele veeks nende veskile.
Kuigi elatakse kõrvuti ja koos eestlastega, ei teata ega tahetagi teada midagi Eesti ajaloost, Nõukogude okupatsioonist Eestis, selleaegsest punasest terrorist ega eestlaste võitlusest Eesti taasiseseisvuse eest.
Minevikku mäletades ei ole siinsetel umbkeelsetel venelastel loota Eestis eestlaste austust ja lugupidamist. Nad jäävad sel moel umbkeelsetena võõraks rahvakilluks ja mõttetu on neil küsida, mispärast eestlased neid ei armasta.
Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas on talletatud Eesti rahvuslikud huvid, eestlaste püha kohustus ja tõotus: seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade.
Siit küsimus: kas see riimub presidendi ühe esimese lubadusega suhelda vene kogukonnaga vene keeles ja on kooskõlas eesti rahvuslike huvidega. Jääb siin ju tagaplaanile eesti riigikeel ja selle roll Eestis elavate rahvuste liitmisel ühtseks eesti rahvaks.
Suhtlemine vene kogukonnaga vene keeles laiendab vene keele rakendusala Eestis ja toetab sellega kaasnevat umbkeelsust. See võib põhjustada eesti rahva lõhenemist ning eesti ja vene rahvuse vahel pingeid.
Ja Õhtulehe arvamustoimetaja Laur Uudam kirjutab: „Riigikogus presidendiks hääletatud Alar Karis otsustas millegipärast ühe esimese asjana teatada, et hakkab kohalike venelastega rääkima vene keeles. Vene keeles rääkima hakkav riigipea annab signaali, et eesti keele oskus pole Eestis vajalik, toetades sellega umbkeelsust ja venekeelse hariduse jätkamist. Kas Karis tahab, et siinsed 100 000 vene kodanikku tunneksid end Eestis kui Venemaal, kus presidentki räägib nendega vene keeles.” Tegu on Karise vene ämbriga (Laur Uudam. Karise vene ämber. – Õhtuleht, 4. september 2021).