Meenutusi isast – Ferdinand Taschkin

TEKST: Vella Saar

Minu isa, Ferdinand Taschkin sündis 30. novembril 1903 Tartu linnas Johan Taschkini ja Melanie-Marie-Emma Taschkini (snd Kivit) esiklapsena. Minu isa suri Tartus 27. aprillil 1988. aastal ja on maetud Tartu Raadi kalmistule. Abiellus 19. juunil 1926. aastal Luise-Armilde Tallomehega. 5. novembril 1928 sündis tütar Vella-Rita.

Pere täienes aastate jooksul kolme venna ja õe näol. Sünnijärgselt kuni abiellumiseni on säilinud nii palju kannatada saanud linnas kui Tartu kõik kolm lapsepõlvekodu. Kuna vanemad olid saksa perekonna teenistuses (Pälsoni 27) ja ema pärit saksa kogukonnast, siis koduseks keeleks oli saksa keel ja isa eesti keele oskus kuni 5. eluaastani oli olematu.
Peale venna Richardi sündi 1909. aastal siirdusid vanemad parema teenistuse otsingul saksa korporatsiooni (Kastani 1) teenistusse ja ka sinna elama. Seal mööduski enamik minu isa ja ta vendade, õe lapsepõlveaastaid.
Isa noorukieas hakkasid vanemad tegelema kasiino ja restoraniga Narva maantee ja Raekoja nurgal (kunagine pandimaja), kus ka isa osales ja abistas vanemaid.
Peale alghariduse omandamist jätkas isa õpinguid Tartu Kommertskoolis, mille lõpetas 1923. aastal.
Noorukina osales ta spordiühingus KALEV, seal tegeles kergejõustikuga ja saavutas häid tulemusi, eriti jooksudes. Kuna mu isa oli väga tagasihoidlik oma saavutuste ja tulemuste paljastamisega, siis tuli neid vaid ridade vahelt välja sõeluda.
Ta kuulus ka ratsaskautide ridadesse, oli skautmaster. Osales 1922. aastal esimesel Eesti Skautide Kongressil, võimalik, et ka teisel kongressil, sest esimese kongressi foto taga on märkus, et kongress toimus 1923. aastal ja ta on osavõtjate nimekirjas. Kui mälu ei peta, siis ta viibis ka Soomes mingil skautide üritusel. Ta oli aktiivne osaleja iga-aastastes skautide laagrites. Olen külastanud koos emaga Doberani (Valgeranna) skautide laagrit, kus isa osales. Siiani on meeles muljed ja laagri kujundus, samuti ka päevane uinak telgis.
1924. aasta jaanuarist kuni 1925. aasta novembrini teenis isa aega Tartus II diviisi II jalaväepolgus. Täpselt ei mäleta, kas oli see 1925. või 1926. aasta, kui isa sidus oma tegemised Kaitseliidu Tartu Malevaga, kus ta tegutses 1940. aastani, mil Kaitseliit likvideeriti Nõukogude Liidu organite poolt. Isa suhtus Kaitseliidu tegevusse täie tõsidusega. Meenuvad igapäevased kodused püssi ja püstoli „kuivad” trennid (sihtimised). Lasketiirus käidi Tartu Tähtvere metsas. Laskeharjutused olid iganädalased, vaatamata ilmale. Iga nädala kolmapäeval toimusid koondused. Arvatavasti toimus asjalik õppus, mitte vaid lihtne jutuajamine.

Kuna nendel aegadel olin veel liiga noor, et kõike mõista, siis on mällu sööbinud vaid üksikud momendid, mis tekitasid lapsemeelset uhkust oma isa üle. Mäletan selgesti vabariigi aastapäeva tähistamise paraade Tartu Raekoja platsil isa sammumas pataljoni ees, saluteerimas mõõgaga. Lapsepõlves oli see mõõk kõige uhkem asi, oli ikka tõeliselt uhke asi. 1940.–1941. aastal oli mõõk peidetud minule teadmata kohta. Alates 1941. aasta sügisest kuni 1944. aasta suveni oli mõõga koht jälle kodus. Arvan, et silitasime seda isaga võidu. Kui 1944. aastal tekkis sõjapakku minemise vajadus, peitis isa mõõga pööningule keskküttetorude alla, soojustuse kasti. Koju naastes oli kodu hõivatud raudtee NKVD poolt ja täielikult rüüstatud. Kuna veevarustus puudus, kasutas NKVD osa ruume prügikasti ja käimlana. Kui maja (Näituse 7) vabanes NKVD-lastest ja pääsesime majja, ei olnud seal enam midagi nimetamisväärset päästa, rääkimata mõõgast. Kuidas ja kelle käe läbi see peidik avastati, jääbki teadmata. Selline mulje jäi, nagu oleks maja läbi otsitud lausa sentimeetri haaval, sest miks muidu oleksid nad torustiku isolatsiooni läbi nuhkinud, kuigi kütteperiood ei olnud alanud. Kui tõde selgus, märkasin isa silmanurgas pisarat. Isa oli väga hea emotsioonidega toime tulija ja samuti tasakaalukas, siis ka sellepärast ei tulnud temalt ühtegi halba ega head sõna mõõga kadumisega seoses. See jääb kurikaelte südametunnistusele.
Meelde on jäänud moment enne venelaste sissemarssi. Minu vanemad, aga eriti minu vanaema olid kirglikud kinokülastajad. Vanaema läks esimese seansi alguseks kinno ja väljus viimase lõpul. Emale ja isale aitas siiski ühest seansist. Nädalas käidi kindlasti paaril õhtul kinos. Filme oli palju ja nende vaatamiseks ka kinosaale.
Ka sel saatuslikul õhtul olid vanemad kinos. Telefon helises, helistajaks oli rk. pat. pealik Ilmar Mällo. Ta oli väga murtud häälega ning soovis isaga rääkida. Kui selgus, et teda ei ole kodus, palus tal vaatamata kellaajale tagasi helistada. Kui vanemate saabudes edastasime teate, arvas isa kohe, et midagi on halvasti. Pärast isa poolt tehtud kõnet kuulsin esmakordselt tema suust „kurat” (vandumine, ropendamine, joomine ja suitsetamine olid skaudile tabud), kuid see tuli südamest.
Järgnev jutt isalt oli aga hoopis alistunumalt: „Nüüd on kõik läbi, Eesti on kadunud ja relvad tuleb ära viia.” Isa ei andnud relvi kohe ära, vaid tellis takso ja sõitis malevasse vaatama, kuidas sealne olukord on. Hingerahu oli kadunud nii minul kui ka emal, kes muidu oli tasakaalukas ja rahulik, puhkes nüüd nutma. Täpselt ei mäleta, aga ta rääkis näljast. Sel õhtul ei tulnud kellelgi und, ootasime emaga isa tulekut. Varsti ta tuli, aga oli väga sõnaaher. Takso ootas, kuni ta korjas oma relvad, kas kõik, kuid enamuse kindlasti, sest kodune arsenal oli kaunis rikkalik, ja siis ta lahkus. Enne järgmist hommikut ta koju ei tulnud, vaid helistas korra või paar ja teatas mittetulekust. See kõik oli eesti meestele suureks hoobiks. Alistumine, ilma ühegi pauguta, vaatamata et aastaid oli tehtud tublit tööd. Õpetatud mehi väärikalt isamaa eest seisma ja võitlema.
Tegevus Kaitseliidus oli harrastus, kuid leiba tuli teenida mujal. Isa töötas auto- ja traktorifirma „Ford ja Fordseri” esinduses a/s Rosenvald ja CO töökoja juhatajana, kus ta viibis täiendusel Soomes. Seal töötas isa kuni Nõukogude Liidu okupatsioonini, mil firma natsionaliseeriti.
Sõja ajal töötas isa sõjaväe auto­transpordi pargis lukksepana ja Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Ühingus autojuht-lukksepana. Alates 1944. aasta sügisest teenis Tartu Õlletehases mitmesugustel ametikohtadel – mehaanikajaoskonna meistrina, villimisliinide insenerina, ohutustehnika ja ratsionaliseerimise ala insenerina. Samuti oli Tartu Õlletehase tuletõrjesalga ülem ja kuulus ka Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu juhatusse. Pensionile jäi 1976. aasta alguses.
1976. aastal mängisid lapsed tulega ja süttis hoone Tartu Õlletehase territooriumil, kus meie elasime. Isa oli üksi kodus. Tal paluti tuua õlletehase tuletõrjeauto. Kui ta jõudis autoga tagasi (ca 300 m), oli maja üleni leekides. Kodu hävis täielikult. Tuli asuda uuesti tööle. Isa jätkas tööd kuni 1986. aasta 31. detsembrini, mil nägemine halvenes ja töö muutus kõrge ea tõttu ka raskeks.
Kaitseliidu säilinud materjalid ja fotod olid algselt peidus Tartu Õlletehases, koht ei olnud mulle teada. Mõni aasta peale Stalini surma tõi isa fotod ja materjalid koju, kus ta varjas neid peidikus, kuid tulekahju tulemusena said paljud materjalid ja fotod kannatada. Kaduma jäid ka sõjaajal kusagil Paide lähedal, lauda seina sisse peidetud Kaitseliidu aumärgid, mille kaotus tegi talle väga haiget. Korduv otsimine ei andnud tulemusi, ilmselt oli keegi nende peitmisele saanud jälile ja nad sealt kõrvaldanud. Seintel on ju ikkagi silmad ja kõrvad! Säilinud on aga Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu autasud nii tema kui ka tema isa omad, kes samuti oli aastaid Tartu VTÜ tegevliige.

* * *
Meenutades oma isa, on kahju, et tänapäeva Eesti noortes ei leidu enam sellist mehisust ja meelekindlust Eesti asja ajamisel, kui oli seda temal ja tema võitluskaaslastel. Mäletan, et juba esimestel algklassi aastatel astusid noored kodutütarde, noorkotkaste, gaidide ja skautide ridadesse suure õhinaga. Kõik üritused alates koondustest olid suursündmusteks. Palju on praegu organiseeritud noori? Miks on tänapäeval lapsed nii tuimad ja huvitatud vähe oma riigist ja ühisüritustest? Kas on selles süüdi arvutid või praeguse põlvkonna vanemad, kelle meeltes mõlgub veel stalinism? Miks ei tegele enam õpetajad koolivälise tegevusega nagu meie õpetajad omal ajal? Meie õpetajad õpetasid ja kasvatasid meid tasuta ja suure entusiasmiga. Olgu nad tänatud selle eest!