Alo Suurna –    ühe paadipõgeniku lugu

TEKST: Alo Suurna
kogumikust „Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal”

Haritud ja andeka noore mehena lõi Alo Suurna kaasa Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuses, oli Soome korvpalli alusepanija ja esimene treener. Traagilise sündmusena mõjus isa tapmine punaste mõrtsukate käe läbi. 1944. aasta septembris tuli teha raske valik – ees ootas põgenemine üle mere Rootsi.

Minu ristitud nimi on Albert Schulz. Minu vanemad on pärit Tartumaalt. Isa oli kaua aega Kaukaasias tsaari teeninud ja kui ta tagasi tuli, siis ta sai, nagu need soldatid ikka, omale riigikoha – oli kardavoi. Aga ema õppis kudujaks, ta oli kampsunite, sukkade ja niisuguste asjade kuduja. Kardavoi seisis kuskil platsi peal ja seal nad said nähtavasti kokku ja tuli abielu. Sellest abielust sündis kolm last: Linda oli esimene, mina olin teine, Albert, ja minu noorem vend oli Raimond. Sünninime ma muutsin ümber 1936. aastal, sest siis oli Eestis selline suund, et saksa nimedest tuli lahti saada. Näpuga ajasin kaardilt järge ja Saaremaal kuskil on mingi koht Suurna. Võtsin Suurna ja eesnime võtsin Aloks. Isa jäi ikka Schulziks, aga vend muutis ka nime Suurnaks.
Lapsepõlv oli väga tore ja muretu, sest vanemad olid väga töökad ja katsusid anda lastele haridust nii palju, kui neil see võimalik oli. Hiljem isa lõpetas kordniku ameti ära ja nad hakkasid äri pidama. Väike kudumistöökoda arenes nii palju, et neil oli 4–5 töötajat selles väikeses töökojas. Linda lõpetas Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi. Mina käisin alguses Treffneri gümnaasiumis. Treffneri juures ma olin kaks aastat, aga paistis, et ma olin „koer“ poiss. Klassijuhataja oli proua Riomar ja nähtavasti oli meil mingi konflikt. Papa kutsuti ikka kooli, kui poiss oli koerustükki teinud. Ma ei tea, mitmes kord see oli, kui papa ütles, et kaua ma võin seal koolis käia ja su koerustükke kuulata, nüüd lähed algkooli. Läksin 8. algkooli, mis asus vist Aia tänaval.
Hiljem läksin üle 6-klassilisse algkooli Riia tänaval. Seda kutsuti Märdi ülikooliks, kuna Märt Okas oli direktoriks. Pärast algkooli läksin Tartu reaalkooli, hiljem muudeti ta vist ümber Tartu poeglaste gümnaasiumiks. Teises klassis oli mul tegemist matemaatikaga ja ma sain järeleksami. Tegin järeleksamit sügisel enne kooli, aga see ei läinud mitte hästi. Mulle anti Pythagorase lause joonistada üles tahvlile. Eksamineerijad leidsid, et ma olin seal vea teinud ja ma ei saanud eksamist läbi. Mina ütlesin, et mina ei taha küll istuma jääda teise klassi ja tulin sealt välja. Aga isa teatas, et kui sa langesid välja, siis hakkad tööle. Tellisime Saksamaalt ühe kudumismasina, mis tegi kirjusid kampsuneid, ja isa ütles, et õpi ja tee tööd.
Ma muidugi ei jätnud koolis käimist pooleli, läksin üle Tartu õhtugümnaasiumi, mida kutsuti Videviku akadeemiaks ja selle direktoriks oli Juhan Sütt. Sain suveti neljaks või viieks kuuks koha Riigimetsade Korraldamise Büroos. Käisin taksaatoritega mitmes kohas metsasid mõõtmas ja takseerimas. Neli suve olin suvevaheajad kogu aeg metsas. Kui gümnaasium läbi oli aastal 1934, siis astusingi Tartu Ülikooli metsateaduskonda.

Noorte Meeste Kristlik Ühing

Nooruse juures oli üks tähtis koht nii minu kui paljude noorte elus Eesti Noorte Meeste Kristlikul Ühingul. Juba poisikesest peale ma hakkasin seal käima. Tagantjärgi ma mõtlen, et see oli minu elus üks teatav aeg, kus mind n-ö vormiti mentaalselt. Teatud siht anti, kuidas noored poisid oma elu tulevikus võiksid seada. Sinna juurde kuulus muidugi sport. Ma kasvasin suhteliselt ruttu pikaks ja hakkasin korvpalli mängima. Juba reaalkooli teisest klassist olin oma gümnaasiumi korvpallimeeskonnas. Edasi läks korvpalli asi nii, et see korvpall võttis üha suurema osa minu tegevusest. Korvpalliga ma läksin nii kaugele, et kaugemale enam ei saanud minna, kuulusin juba rahvusmeeskonda, 1936 käisin ma üliõpilasdelegatsiooni koosseisus Berliinis olümpial.
Kui ma ülikooli astusin, siis järgmine aasta tuli minna sõjaväeteenistusse, see algas Tartus Julius Kuperjanovi partisanide pataljonis. Sõjapidamise vastu mul suurt huvi ei olnud, aga tol ajal oli hea komme, et gümnaasiumi lõpetanud poisid sunniviisiliselt – vabatahtlikult suunati sõjakooli aspirantide kooli. Enne seda me pidime tegema teatavad kehalised katsed. Kuna minul ei olnud mingisugust huvi seda poolteist aastat seal ära viita ja nii ma siis katsetel ei saanud hüpata ühest meetrist üle ja ainult poolteist või kaks meetrit hüppasin kaugust. Siis tuli kirjalik proov, koos ühe sõbraga kirjutasime kolm rida ja ei tea kui palju vigu tegime sinna sisse. Järgmine päev kutsuti meid kolonel Ahmani juurde ja ta ütles, et ei aita midagi enese lolliks tegemine, järgmine nädal on teil sõit ees sõjakooli. Algas sõjakooli aeg. Korvpall oli seal ka tegur, ma sain linnaload varsti kätte ja läksin Tallinna Noorte Meeste Kristliku Ühingu meeskonda.

Stipendiumiga soomlastele korvpalli õpetama

Muidugi ma organiseerusin Eesti Üliõpilaste Seltsi. See seltsi astumine mul oli ette teada, sest ma oli Tartu poiss ja mul olid kindlad sõbrad, kes juba olid seltsis. Nii et seltsi astumine oli peaaegu obligatoorne. Ma võtsin seda seltsi tegevust üsna elavalt igast kandist kohe. Tegin need instantsid seal kõik läbi, nagu üks noor tudeng peab tegema, kui sulle on elujõudu antud.
Ülikoolis metsateaduskonnas millegipärast ma kaotasin huvi ja rehkendasin sellega, et see väike tööstus, minu vanemate tööstus, et see läks nagu rohkem äritegevuse peale välja, ja vahetasin teaduskonda, läksin üle majandusteaduskonda.
Eesti Üliõpilaste Selts on sõprusliidus Etelä- ja Pohjois-Pohjalainen Osakuntaga Helsingis. 1939 tehti mulle ettepanek, kas ma ei tahaks minna stipendiaadina Etelä-Pohjolainen osakonna juurde Helsingis. Ma muidugi tegin seda. See oli väga huvitav, aga ma ei saanud õieti aru, miks see loos minule tuli. Hiljem selgus, et põhjus oli just see, et ma olin korvpallimängija. Kui ma Helsingisse läksin, tehti mulle kohe varsti selgeks, et teised asjad tee, mis sa tahad, aga ühte asja pead sa tegema – pead korvpalli panema käima nende osakonnas.
Soome ju üldse korvpalli ei tundnud, absoluutselt. Nendel ei olnud mingisugust aimu, aga nad tahtsid selgeks saada sellepärast, et korvpall oli olümpia kavas. Tookord olid 1940. aasta olümpiamängud määratud Helsingisse, aga neil ei olnud üldse sellest korvpallist aimu. Minu juurde tuli Soome pesapallur Osmo Kupianen ja ütles, kas ma ei tahaks pesapalli liidu all korvpalli üles võtta terve Soome ulatuses, et ma hakkaks lihtsalt korvpalli õpetama. Mul aega seal oli, sest see stipendium oli rohkem määratud ju selleks otstarbeks, nagu tol ajal öeldi, et „Soome silda” ehitada.
1939. aastal olid Euroopa korvpalli meistrivõistlused Kaunases ja järsku tulid need pesapalli liidu mehed ideele, et mul tuleb teha Soome rahvusmeeskond korvpallis. Minust tehti järsku Soome korvpalli esindusmeeskonna treener. Ma ütlesin, ma ei saa kahe nädalaga teha korvpallimängijaid, kes oleks Euroopa meistrivõistlustel kaasa saanud teha. Aga nende jaoks oli see nii tähtis ja nad ütlesid, et küll me selle asja õiendame, peaasi, et me saame Kaunasesse ja saame registreerida selle meekonna.
Sõitsimegi Kaunasesse selle nn Soome rahvusmeeskonnaga. Esimene mäng oli eestlaste vastu ja see oli eestlastele kõige suurem võit – 90 punkti soomlaste ühe punkti vastu. Natuke naljakas asi oli see, et need Soome pesapallurid siis kauplesid, kas nende treener ei saaks ka aidata kaasa. Lubati, et Suurna võib oma poistega kaasa mängida. Kuna see oli üks kari poisse, kes ei osanud midagi teha, siis muidugi natuke abi nad minust said. Nii et me võitlesime selle turniiri ikka läbi. Siis oli selline lugu, et nad kangesti tahtsid mind tagasi Soome, et jääksin neile treeneriks. Aga oli 1939. aasta sügis ja algas see kuri sõda.

Tööl sanitaar­epidemioloogiajaamas

Kui venestamise aeg tuli, olin ma Tartus ametis kindlustusseltsis. 1940. aasta lõpul tuli minu juurde üks hea sõber ja perekonnatuttav doktor Feliks Lepp, kes ütles, et temale on tehtud ülesandeks üles ehitada üks imelik asutus – Tartu Linna ja Maa Sanitaarepidemioloogiajaam. Kutsus mind abiks, sest tema seda majanduse asja ei tea, et kas ma ei võtaks seda omale. Ma mõtlesin, et midagi peab tegema ja miks mitte. Nii me hakkasime kahekesi tegema seda jaama Tartusse Raekoja platsile. Me saime laboratooriumid ja masinad ja kõik, mis seal tarvis oli. Sinna sanitaarepidemioloogiajaama kuulusid linna pesukoda, vaestemaja ja sanitaartransport. Nagu Vene aeg oli, ma olin siis sanitaarepidemioloogiajaama majandusjuhataja, pesukoja juht, transpordi juhataja ja vaestemaja juhataja. Naera katki, sest palka maksti mulle neljast kohast. See oli Vene aeg ja Vene süsteem.
Siis määrati kaks miljonit rubla, mida me pidime 1940. aasta lõpuks ära kasutama. Kõiki asju, mis saada oli, me ostsime. Viimased päevad seisis üks ainult pangas sabas kogu aja ja meie andsime talle arveid, et raha kätte saada. Päris huvitav oli selles asutuses. Lepp oli tõesti üks julge mees, ta võttis näiteks Julius Kuperjanovi lese tööle kui haiglaõe. Propagandajuhataja oli meil kirikuõpetaja, kutsusime Taeva-Jaaniks. Mul oli sanitaarepidemioloogiajaama töö nii kaua, kui kommunistide aeg lõppes 1941.

Isa arreteerimine ja hukkamine

1940 abiellusin Hildaga, ühe Tallinnast pärit tütarlapsega, kes õppis Tartu ülikoolis keeleteadust ja oli korp! Indla liige. Laulatus oli meil Tartu Pauluse kirikus, õpetajaks oli Harri Haamer.
1941 oli meie peres traagiline sündmus. Isa arreteeriti ühel pühapäeva õhtupoolikul ja viidi vangimajja. Sama nädala teisipäeval otsisin ma teda taga. Kõik andmed juhatasid mind ühe mehe juurde, kelle nimi oli Virsa ja tema oli see, kes elu ja surma peale seda asja Tartus ajas. Tema istus Tartu raekojas suures kabinetis ja ma otsisin ta ülesse, sest see Virsa teadis minu isa ja mind. Ta ei olnud mingisugune isik, keda võis usaldada, ta oli üks looder. Neid oli kaks venda minu teada, ühe nimi oli Raivenuk ja see oli YMCA¹ poiss. Olime mitmeid aastaid Noorte Meeste Kristliku Ühingu Poiste Klubis ja ta mängis ka korvpalli.
See Virsa tuli minu juurde ja ütles, et tema ema on õmbleja, kas minu isal ei ole anda emale natuke tööd. Isa andis talle kampsuneid kokku õmmelda. Esimene kümme kampsunit läksid kõik hästi, aga järgmisest kümnest kampsunist sai ainult kolm tagasi, teised ta müüs turu peal täikas ära. Isa oli muidugi väga pettunud. Sellepärast Virsad teadsid isa ja mind. Nüüd läksin mina selle vanema venna, Boris Virsa juurde. Rääkisin, et mul isa arreteeriti ja kas on teada, kus ta on, ma tahaks talle anda riideid kaasa, kuna ta viidi särgiväel ära. Virsa vaatas mulle otsa ja ütles, et su isa on nii palju kurnanud vaest rahvast, meie teame, mis me temaga teeme. Ma küsisin, et kas pannakse vangi, viiakse ära. Virsa teatas, et meie tapame, keda me tahame ja kui ma veel kaua räägin, siis olen ise järgmine. Midagi ei saanud enam teha. Veel paar päeva ja olid need tegelased läinud Tartu linnast.
Nädalapäevad veel oli haiglate evakueerimine Toome pealt ja lastehaiglast. Mina olin sellega kõik see aeg tegevuses, sanitaarepidemioloogiajaama autod tegime ümber sanitaartranspordiks, saime kõik viia linnast välja. Sakslased tulid sisse ja venelased olid teisel pool jõge. Nagu nende mood oli – kaks korda päevas, hommiku kell neli tegid tunniajase pommitamise ja õhtul jälle.
Ühel hommikul tuli Toome pealt mööda doktor Kilk ja ütles, et nad kaevavad vangla õue peal ohvreid välja ja arvatavasti on minu isa ka nende hulgas. Ühest taskust leiti panga veksel tema nimega ja see on võib-olla minu isa, et kas ma lähen vaatan. Ma läksin kohale, aga nii palju laipu oli sealt madalast hauast välja tõstetud, et see oli midagi kohutavat. Ma nägin, et oli küll minu isa tõstetud sinna ääre peale. Järgmisel hommikul kell neli läksime – mina, doktor Lepp ja autojuht, üks lennuväe allohvitser – vangla õue peale. Kirstu ei olnud üldse võimalik saada, nii et me saime kahe lina vahele panna minu isa laiba ja autosse tõsta. Sõitsime Tartu Pauluse kiriku surnuaiale, kaevasime ise haua, sest isa surnuaiaplats oli mul teada. See oli isal ammusest ajast ostetud, kuna ta oli Pauluse kiriku vöörmünder. Selle matmise töö tegime kolmekesi nii hästi kui saime, nii et ma sain oma isa panna omaette hauda. Teiste ohvrite jaoks oli sealsamas lähedal ühine haud.

Sakslastele sokke kuduma

Siis tuli Saksa aeg ja epidemioloogiajaam kadus. Ma hakkasin vanemate kudumistöökoda edasi ajama. Tol ajal oli nii, et maarahvas tuli oma lõngadega ja me kudusime, mis nad tahtsid. Muidugi ostsime ise ka materjali. Lõpuks mul oli võimalus saada töökojale patent või luba, et me saime otse Inglismaalt importeerida lõngasid. Sellega me tegime väga ilusaid sukkasid ja kampsuneid. Saksa sõjavägi tahtis, et me hakkaks neile produtseerima. Ma ütlesin, et minul ei ole materjali, kui te materjali muretsete, siis ma võin seda teha küll. Tulidki Prantsusmaalt lõngad ja tegime sõjaväele sokke. Aga sakslaste ajal igaüks ju tahtis teha sohki ja varastada, kust sai. Mul olid head sõbrad, kes ütlesid, et sa oled loll, kui kasutad seda head prantsuse lõnga. Eesti villavabrikutes on villast lõnga küllalt saada odavalt. Siis oligi nii. Need head lõngad ma lasin ära värvida ja ostsin siis villavabrikust kõige kuradima robuskilõngasid ja tegin sokid. Saksa asjamehed ei teadnud midagi. Oli nii, et kui seal oli 500 kilo lõnga, siis sa pidid andma 500 kilo sokkisid vastu. Muidugi sellest paremast lõngast sai teha veel häid sokke ja kampsuneid ning kõik ka ära realiseeritud. Ükskord oligi, et ohvitserihärra tuli mulle sinna sisse ja kurtis, et tema on saanud kaebusi sõjaväest, kus soldatid kaebavad, et need torgivad nende jalgu. Mina kehitasin ainult õlgu.
Kuna ma sõjaväele sokke tootsin, pääsesin ma mobiliseerimisest. 1944. aasta kevadel oli suur Tartu pommitamine. Minu vanemate elamine löödi maatasa, ma kaotasin kõik, mitte midagi ei saanud päästa. Mõni nädal läks mööda, kui juba tuli kutse koju, et tuleb minna mobiliseerimise alla. Ma mitte ei tahtnud seda teha ja mõtlesin, mida teha. Tuttavate kaudu sain teada, et Tallinnas on Baltisk Oil ja kui sinna saab tööle, siis see on sõjale tähtis. Minu tuttavad kamraadid olid ennast kõik nii ära päästnud. Läksin Tallinnasse. Teisel nädalal tuli osakonnajuhataja ja küsis, kas ma olen metsandusega rohkem tegelenud kui omale pindu tagumikku ajanud? Ma ütlesin, et tean küll natukene rohkem. Saatis mind Pärnusse transporti korraldama, sest Pärnus olid ida-ala töölised, kes korjasid saeveskisse puumaterjali ja propsisid Kohtla-Järve kaevandustesse. Ma saingi sinna tööle. Leidsin ühe väikese toa heade inimeste juurde Pärnusse ja jäingi sinna. Tõin oma abikaasa ja üheaastase poja ka Pärnusse.

Põgenemine üle mere

Sealt siis tuli see põgenemine. Ma tundsin, et nüüd peab midagi tegema, et ära minna. Pärnus olid mul head tuttavad juba Tartu päevist, Heino Lentsius oma abikaasaga. Nendega hakkasime pidama plaanisid, kuidas põgeneda. See oli 1944. aasta hilissuvel. Minul oli teada, et kalakeskuse väike paat pidi tulema Vaistesse lauavabriku juurde põgenike peale võtmiseks. Me siis rehkendasime sellega. Ma sain Saksa Stralo autoga Pärnust Vaiste, mis oli päris häbematu lugu. Minu käes oli ida-ala tööliste toitlustamise ladu, ma andsin kõik selle sohvri kätte. Stralo tegeles sõja ajal Saksa tagalas transpordiga ja meie vedasime nende autodega puumaterjali saeveskitesse ja kaevandustesse. Saime Vaiste ja paat tuligi. Aga paat oli kuhjaga inimesi ja kraami täis, me ei mahtunud peale. See põgenemise juhus kadus sellega.
Vahepeal oli Heino Lentsiusel teada, et tema hea sõber Benno Koppel Tartust oli määratud ühe kahemastilise kalalaeva Minnalaid peale komandandiks, et viia Pärnu haiglast Saksa haavatuid Saksamaale. Tekkis lootus, et sellest saab veel kuidagi asja. Oligi nii, et Benno oli selle Minnalaidiga smugeldanud ennast Pärnust välja. Laeva omaniku nimi oli Jungermann ja kodusadamaks oli Paatsalu. Benno oli saanud selle paadi tühjalt, ilma et Saksa sõdureid oleks peale tulnud, ja oli tulnud Pärnu sadamast välja ning sõitnud Paatsallu. Me saime seda teada, ma sain kuskilt auto laenata ja sõitsime Paatsallu terve seltskonnaga, kes Vaistes eelmisest laevast maha jäid. Saime Minnalaidi peale, see oli neljapäevane päev, 21. september 1944.
Sinna kogus rahvast õige palju. Sõudepaadiga käisime maa ja paadi vahet, et kogu rahvas peale saada. Igatahes mina küll midagi ei maksnud paadikoha eest, sest Benno ütles, et ta ei taha sellest midagi kuulda. Üks väike vahejuhtum oli. Kui enam-vähem hakkas juba videvikuks minema, siis tekkis randa kuskilt kohapealseid inimesi ja nendel olid laskeriistad ka. Need olid väga vaenulised, mõni isegi tõmbas juba padruni rauda, et äraandjaid takistada ja et mitte paati ei saaks. Minu teada laskmiseks ei läinud just sellepärast, kuna frondilt tulid noored mehed. Neid oli võib-olla üks 15 noormeest ja nendel olid muidugi riistad kaasas. Ma mõtlesin, et need vintpüssimehed, kes sinna randa jäid, vist vaatasid ka, et ei ole mõtet hakata sõda pidama. Poisid tulid kõik laeva.
Siis tuli laevaomanik Jungermann, kes ütles, et vasta ööd tema välja ei sõida, eriti niisuguse lastiga. Seal oli meid vist üle 200 inimese. Aga ei sõida ka reede hommikul. Reede oli tema ebausk, et läheb halvasti. Leiutas siis nii, et sõidame reidile ja paneme laeva ankrusse, nii on väljasõidu päev ikkagi neljapäeval ja reedel oleme juba mere peal. Reede hommikul varavalges, nii kui valgeks hakkas minema, algas sõit peale.
Popsutasime Sõela väina, mis kubises Saksa sõjaväest. Pidime välja näitama, et meie oleme ka Saksamaale minejad. Poisid seadsid omale mundrid selga ja sättisid end paadi reelingu peale ning näitasid, et see on Saksa laev. Nii et see oht läks mööda. Öö laevas oli väga paha, tuli kõva laine. Inimesed jäid merehaigeks ja seal ei olnud ju mingit sanitaarvõimalust. Meie Lentsiusega saime juhiputka taha ennast maha kükitada ja olime kogu aja väljas. Lentsiusel kui apteekril olid „rohud” pandud taskusse ka ja nii me seda aega seal veetsime. Aga lastiruum oli küll kohutav. Minu abikaasa sai sissekäigu või lastiruumi redeli juurde kohe kükitada ühe kasti peale. Mul poiss oli pooleteiseaastane, talle oli võetud kaasa lambanahast kott ja poiss oli kogu aja selles kotis.
Öösel oli veel üks kohutav elamus. Oli pilkane pimedus ja järsku tekkis meie külje peale üks sein, justkui maailmatu suur kaljumägi. Tuli välja, et me olime jõudnud just keset Läänemere laevateed ja sealt tuli üks suur Saksa laev. See tõmbas meile kohe prožektorid peale. Jungermann ütles, et nüüd ei ole midagi teha, peame kurssi muutma ja lasime paralleelselt selle laevaga. Näitasime, et läheme Saksamaa poole. Laev oli kiirem ja läks minema. Meie jälle muutsime kursi Rootsi poole. Selle kursi muutmisega muutus suund lõuna poole.

Saabumine Gotlandile

Veel üks episood oli nende frondimeestega. Laupäeva hommikul oli ilm oli parem ja esimene asi, mis nad tegid, oma mundrid viskasid minema ja küsisid rahva käest omale riided selga, et sellest vihatud Saksa mundrist taheti lahti saada. See oli väga õnnestunud tehing, sest kui nad oleksid Rootsi randa tulnud mundrid seljas, siis oleks neid võetud kui sõjaväelasi.
Laupäeva õhtupoole tuli Jungermann ja ütles, et maa paistab. Aga see maa paistis väga väike olema. Oli üks väike saar Sandö, mitte Gotland. Seadsime jälle oma kursi Gotlandi peale. Siis oli veel üks episood. Jungermannil oli kaks poega ka kaasas laevas ja ta ütles, et nüüd tuleb viia Rootsi lipp masti, aga poistest ei olnud mitte asja, sest laev ikka kõikus nii palju. Jungermann läks ise, kuigi ta oli täitsa purjus. Neid „Mäe tilkasid” oli laevas mitu kasti. Vanamees ronis ise üles ja pani selle Rootsi lipu lehvima. Meile tuli abi vastu ja juhatas meid sadamasse. Oli täitsa pime, kui me Visby kaile maabusime.
Meid lubati maale tulla, aga mitte pakkisid. Tulime maale ja mundrites Lottad tõid meile kohvi, kakaod, võileibu. Aga mundrimehed ei olnud huvitatud millestki muust kui ainult relvadest, mis meil olid. Kartulikotitäis sai neid relvi. Nähtavasti need olid neil frondipoistel kaasas. Visby kail pandi meid bussi ja viidi sõjaväelaagri telkidesse. Järgmine päev tehti kohe täisaun. Arvati, et me oleme täitanud.
Edasi toodi meid Visby linna ühte koolimajja. Paberitekid anti peale, paberikotid anti külje alla ja paberist olid ka kõik peaalused padjad. Seal olime nii umbes nädal otsa või nii. Me olime vabad, võisime käia ükskõik kui palju linnas ringi. Toitlustamine käis pargis ühes paviljonis. Meelde on jäänud suured koorega kartulid, meie kutsusime neid seakardulateks. Aga muidu kõik oli väga kena ja väga hea.
Visby linn oli muidugi võõras, keegi vist ei olnud seal enne käinud. Aga samas huvitav, et meie koolimaja kõrvaltänav oli Reval gränd, tähendab Tallinna käik. See tegi nagu koduseks selle asja. Siis tekkis ka kommerts sellega, et inimestel oli ju kõiksugu asju kaasas, näiteks neid inetuid Saksa sigarette. Mõnel olid Saksa veinid. Üldse selles laevas oli imelikul kombel kõike kraami. Maamehed tulid, olid singid kaasas, piimanõud olid mett täis, tallanahku. Need asjad võeti kaasa, mis Eestis olid suure hinnaga. Neid hakati siis müüma ja vahetama Rootsi raha eest. Sigaretid olid hea kaup.
Siis tuli käsk, et pannakse laeva ja viiakse suurele maale. Läksime Visbyst ühe prahilaevaga Västerviki. Põgenikud pandi Gamleby lähedale ühte Hockerholmi mõisahäärberisse, meid oli seal umbes 200 ümber. Sinna olid improvisoorselt tehtud narid. Naistele-lastele anti oma toad ja poisid-mehed pandi kokku teistesse tubadesse. Sinna oli palgatud üks kena rootsi naisterahvas kokaks, aga meie ise hakkasime ka kohe seda toitlustamise asja ajama ja köögitoimkondasid tegema. Sinna oli toodud veel suur välikatel, sai head hernesuppi keedetud.
Me pidime karantiinis olema teatav aeg. Rootsi kodukaitse pandi meid valvama, aga see valve oli rohkem nii paberi peal. Suures õunaaias lubati meil õunu korjata nii palju, kui ise tahtsime, aga mitte puu otsast võtta. Seal aias oli vana aiavahi maja, need kalamehed ja kes meil kaasas olid, ehitasid selle saunaks. Saun pidi olema kohe. Kasevihtasid enam ei saanud teha, nii hilja oli, aga kadakatest tehti vihad, mis kerisel aeti pehmeks ja me käisime oma saunas.
Tegevus seal põgenikelaagris oli väga elav. Noored inimesed tegid isegi peo seltsimajas. Meie 200 inimese hulgas, kes Minnalaidiga tulid, oli kõiksuguseid ametimehi. Me pidasime igasuguseid loenguid, etteasteid ja tantsusid. See on haruldane mõelda, et nii väikse grupi sees käis kõik see tegevus. Me leiutasime, kuidas saada ka natuke märjukest. Muidu ju kuskilt Rootsis ei olnud võimalik saada, aga siis leiutati ise. Olid sellised 5-liitrised kaljapurgid, siin kutsuti söögijook või måldricka. See oli kaunis magus, aga sinna sisse sai veel suhkrut ja pärmi sisse panna. Kui ta kääris, tuli jook, mida me kutsusime „mõrtsukas”. Seda sai mitmed pudelid seal ära joodud.

Vene kuldrubla kroonideks

Rootsis peetakse Lucia päeva. Ühel hommikul väga vara, täitsa pime oli ja järsku näeme ning kuuleme, kuidas tuleb kaks imelikku olendit – valged särgid seljas, tuled peas ja käes ning laulavad. See oli nende Lucia-tegemine. Me ei osanud mitte ei-d ega jaa-d ütelda, et mis see nüüd on. Kõik naised ja lapsed ehmatanud nägudega vaatasid, et mis nüüd võib küll juhtuda.
Mul tuli hambavalu ja ma sain Gamblebysse ühe juudi hambaarsti juurde. Muidugi mul raha ei olnud, sest me saime raha ainult kaks krooni nädalas. Meil oli veel võimalus, et aitasime mõisahärral vilja peksta, sest see oli kõik peksmata. Ta maksis meile üks kroon tunnis, aga see käis kaks-kolm päeva ja siis oli vili pekstud. Aga mõned kroonid ikka. Ühesõnaga, mul ei olnud raha, aga mul oli kaasas väike Vene viieline, kuld. See juut küsis, kas mul raha on? Ma ütlesin, et ei ole, aga mul on kuldraha. Ma sain selle Vene kulla eest juudilt natuke raha. Hädasti oli raha tarvis, et saada laagrist välja tööle. Töö otsimine oli ju raske, sa ei saanud kuskile minna, sul pidi natuke raha olema näiteks sõidukski Stockholmi või mujale.
Meenub veel üks episood. Kui ma selle juudi hambaarsti juures käisin ja raha vahetasin, sain mõne krooni. Siis laagritoit oli nagu laagritoit, aga liha oli seal väga vähe ja kangesti tuli lihahimu. Rootsi keelt ma ei osanud, aga ma vaatasin väikesest õpikust, et liha on k-ö-t-t. Otsisin äri välja ja seal olid suured sildid „kött”. Läksin sisse, ootasin järjekorras, katsusin hääldada – kött ja kött ja kött. Ei saadud midagi aru. Lõpuks läksin leti taha ja näitasin silti. Müüja hüüdis: „Ja, šjött!” Šjött – siis oli asjaga korras. Nii palju siis rootsi keele oskamisest ja hääldamisest.
Juba Visbys olles teine päev oli tulnud ametimehi, et meie isikud kindlaks teha. Kellel oli pass, pandi selle järgi andmed kirja. Kellel ei olnud, neid oli ka küllalt, need ise andsid oma andmed. Mõnigi tahtis võib-olla teha ennast nooremaks. Hiljem muidugi, kui juba siin oli elu elatud, siis pidi ootama veel mitu head aastat, et pensionile jääda. Minu käest küsiti, et mis ma Eestis tegin, mis amet oli. Ma seletasin, et väike kudumistöökoda oli ja oligi pandud minule ametiks tekstiiliinsener. Laagris keegi teadis rääkida, et üks sukavabrik Linköpingis tahab saada omale meistrit ja tuldigi minu juurde, et kas sa ei taha sinna tööd otsima minna. Sõidu sinna maksad ise, aga tagasisõidu maksavad nemad. Ma ütlesin: „Muidugi!” Nad ei ütelnud ja ma ei saanud aru ka, mis tööd seal just on. Läksin sinna, saksa keelega sain hakkama nii palju. See oli ilmatu suur siidisukkade vabrik, mehhaniseeritud. Mul ei olnud sellest ju aimugi ja need härrad nägid ka, et ma ei passi. Sain hea keretäie süüa ja saadeti laagri tagasi. Aga see oli just selle tekstiiliinseneri tiitli pärast, et mind kutsuti sinna.

Lubjavabrikust põlevkiviahjude taha

Juba kevade poole said inimesed omale tööd muretseda, paljud läksid metsatööle ja laudameesteks. Meid viidi üle ühte teise laagrisse, üks suvekodu oli. Olime seal mõne nädala. Selles laagris ma sain teada, et minu hea sõber Eestist, rootslane Axel Tidblom, on Lääne-Rootsis ühe õlivabriku juhataja. Ma pean korraks tulema tagasi Tartusse Eesti Üliõpilaste Seltsi juurde. Axel Tidblom tekkis järsku Eesti Üliõpilaste Seltsi ja öeldi, et nüüd on meil üks rootslane. See Axel Tidblom oli haruldaselt hea keelemees, nii et üldse aru ei saanud, et ta oleks halvema eesti keelega kui me kõik. Minul tekkis temaga hea tutvus. Igatahes Tidblom oli Eestis Sillamäe õlivabriku tehniline direktor. Ta abiellus Eestis Ottase mõisa omaniku tütre Eha Ottasega. Kuna Axel oli Rootsi kodanik, siis temal lubati legaalselt ümber asuda Rootsi. Ma olin veel Ottase talus nende ärasaatmispeol. Ma telefoneerisin või kirjutasin laagrist, et kas tema saaks mulle mõne töö muretseda. Axel kirjutas tagasi, et kahju küll, aga mul ei ole võimalik võtta välismaalasi tööle. Õlivabrik oli ju sõjaväele tähtis ja sinna ei lubatud tööle võtta. Aga seal kõrval oli lubjatööstus, kuhu Axel mulle töökoha sai.
Sõitsingi lubjavabrikusse. See oli nii primitiivne lubja põletamine, kui üldse olla saab. Määrati meile üks mõisamoonakate elamine ja anti tööametist kaks voodit, üks kummut, paar keedunõud. Voodid olid ilma igasuguste madratsiteta, aga oli 15 meetrit madratsiriiet ja hallid hobusetekid, ma nimetasin. Muidugi see oli kõik niivõrd masendav ja abikaasa ootas juba ka teist last.
Teisel hommikul ma läksin lubjavabriku juhataja juurde, ta rääkis saksa keelt ja me saime kohe hästi jutu peale. Ta ütles kohe, et ega sa siin vastu ei pea. Laenasin ratta ja sõitsin Axeli juurde, kuhu võis olla üks 15 kilomeetrit. Ütlesin Axelile, et tee mis tahad, aga sinna ma küll ei saa jääda. Axel ei leidnud ka kohe lahendust, aga järgmine päev oli ta helistanud lubjavabriku direktorile ja öelnud, et las Suurna tuleb tema juurde. Axel oli kombineerinud töölismajja köögi ja toa, pannud provisoorselt pliita sisse. Nii et ma sain sinna korteri. Siis ta ütles, et nüüd läheb veel mõni päev, ehk ma saan sulle kuhugi fiktiivselt mingisuguse töö anda.
Saingi kõrge ameti põlevkiviahjude peale. Üks nädal lasin põlevkivi ahjudesse ja teine nädal olin ma see mees, kes transporteerib põlevkivi ülesse ahjudesse. See ahjude täitmise amet oli üks põrguamet, sest gaasid tulid alt ülesse. Gaasimaskiga pidi seda tööd tegema. Nii ma sain tööd terveks aastaks põlevkivivabrikus.
Siis oli veel põnevust, kuna mu naine oli raskejalgne. Ühel juunikuu ööl kella nelja ajal hommikul läksin tööle ja kuue ajal tuli töödejuhataja ja ütles, et sa pead koju minema, kuna sinu abikaasaga on midagi juhtunud. Ma lippasin koju ja mõtlesin, et mis nüüd saab, sest transport lähimasse linna Linköpingisse oli 30 kilomeetrit. Läksin jälle Axeli juurde, kes oli veel ööriietes, aga andis sohvrile käsu kätte, et on vaja transporti haiglasse. Nii kui me sinna haiglaukseni saime, nii sündis laps ka kohe. Igatahes Axel Tidblomist oli väga palju abi ja ta oli nii sõbralik.

Korraliku palga peale

Edasi ma sain töökoha õpetaja Kiviranna abiga, kes oli jälle Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane. Tema organiseeris Noorte Meeste Kristliku Ühingu juurde arhiivi töökohtasid nendele, kes on selle ühinguga varem tegemist teinud. Riik andis niisugustele asutustele nagu Noorte Meeste Kristlik Ühing teatavad summad, et nad saaksid aidata põgenikke tööga. Kiviranna andis mulle valida kahe koha vahel, ma valisin Eskilstuna. Tegelikult ei olnudki väikeses Eskilstunas mingit arhiivi, aga see YMCA1 sekretär oli jälle üks arusaaja inimene ja pakkus välja, et aidaku ma teda töös ja esialgu poonime põranda ära. Ta proovis, mis mina ütlen. Ma ütlesin, et muidugi. Poonisime põranda suures saalis ära ja me saime kuidagi sellise kontakti, et olime sellest peale eluaegsed sõbrad. See sekretär oli niivõrd sõbralik, et ta pani meid elama Noorte Meeste Kristliku Ühingu juhatuse tuppa ja kaks nädalat elasime seal, enne kui korteri saime.
Aga mis mind kõige rohkem huvitas selle ühingu juures, oli panna käima Eesti osakond. Tegimegi Rootsi Noorte Meeste Kristliku Ühingu juurde Eesti osakonna. Siis meil oli väga palju tegemist, meil olid koosolekud, lapsed olid koos, pidasime kohviõhtuid ja pidusid, tegime rahvatantsu ja näitasime kino.
Ma olin ametlikult Eesti osakonna sekretär ja ma sain 80 krooni selle töö eest lisa, muidu minu palk oli 240 krooni kuus. Muidugi see oli mitte midagi ütlev palk. Ma sain enam-vähem korteri ära maksta, palju üle ei jäänud. Abikaasa ei saanud mingisugust tööd, sest meil oli siis juba kaks poega, aga tema sai jälle sõbralike inimeste käest lapsi jalutama viia. Ta korjas ümberkaudu 5–6 mudilast kokku ja sai kroon mudilase pealt. Nii sai siis natukene lisa. Elasime kahetoalises korteris, aga üks tuba oli meil välja üüritud. Üürnikud olid kõik eestlased ja neid tuli küll siit ja sealt. Suurem osa olid väga head sõbrad jälle Eesti Üliõpilaste Seltsist.
Siis ma sain tööle Bolinder-Munktelli juurde niiviisi, et see Noorte Meeste Kristliku Ühingu sekretär aitas mul paremat kohta otsida. Tal oli pangas tuttav pearaamatupidaja ja kõigepealt ta helistas temale. Läksin sinna, see oli ka väga sõbralik mees, aga tegi mulle saksa keeles selgeks, et ta ei saa kuidagi panna mind niisugusesse kohta, kus on inimestega tegemist, kui mul keelt pole. Muid kohti tal aga polnud. Kuid ta võttis toru ning helistas traktorivabrikusse Bolinder-Munktell. Vanasti olid Eestis tuntud Munktelli rehepeksu garnituurid. Ma läksin otsekohe pangast sinna ja personališeff ütles, et numbrid on igal pool ühtemoodi, paneme sind planeeringusse. Ma saingi kontorisse koha ja sinna ma jäingi, 32 aastat töötasin seal mitmesugustel kohtadel.
Hiljem sai abikaasa raamatukogusse tööle. Siis sündis meil veel kolmas poeg. Nüüd on nad kõik laiali, kaks on veel siin Rootsis, kolmas võttis jalad selga ja läks Ameerikasse mu venna juurde, tegi seal ülikooli läbi. Pidi sinna jäämagi, aga siis imelikul kombel ei meeldinud ja tuli tagasi Rootsi. Siin ka ei olnud püsi, praegu on Aafrikas Mosambiigis ja vist ei mõtlegi enam tagasi tulla. Pojad räägivad kõik eesti keelt, aga mitte enam nende lapsed.
Rootslane on abivalmis
Mul ema ja õde jäid Eestisse, aga neist ei teadnud ma alguses muidugi midagi. 1952. aastal sain esimese kirja. See kiri tuli vist ka kellegi kaudu. Tihedam kirjavahetus tekkis 1960. aastatel lelletütrega, kes oli Siberist tagasi tulnud. Näiteks õele ma vist kolm korda saatsin küllakutse, aga ta ei saanud luba. Kolmas kord oli minu õele vastatud, mispärast ta ei saa Rootsi sõita. Oli küsitud, et kas te siis ei tea, millega teie vend tegeleb. Ometigi mul ei olnud mingit poliitilist tegevust.
Kui nüüd meie Rootsi elule tagasi mõelda, siis rootslane on ju väga abivalmis, aga rootslane on ka niisugune, keda sa silma ees arvad olema väga abivalmis ja sinuga ühel nõul, aga sealsamas sa ei saa mitte teda usaldada. Mitte halvas mõttes, aga ma toon ühe näite ainult. Rootslane on väga viisakas ja see on meile ka natuke võõras. Me ütleme võib-olla tihtipeale otse ära, et mulle see asi ei meeldi, ärme sellest otsast hakkame, hakkame teisest otsast, aga rootslane sulle vaevalt seda ütleb. Hoopis keerutab kuidagi ja sellest oli alguses väga raske aru saada.
Näiteks mul kontoris oli üks tüdruk masinakirjutajaks ja keegi pakkus õuna. Mina võtsin muidugi hea meelega ja see tüdruk samuti ning tänas ka – tack, tack! Nii kui see õunapakkuja ära läks, viskas tüdruk õuna prügikasti, ilma et oleks hammustanud. Siis ütles, et ta ei söögi õuna. See näitab, et ta teeb näo ja tänab, aga tegelikult mõtleb hoopis midagi muud.
Aga muidu rootslane on abivalmis, seda peab küll ütlema. See on üks haruldane positiivsus rootslaste juures. Enda ja oma perekonna suhtes ma ei ole rootslaste käest kuulnud ühtegi halba sõna. Nii et kui nii võtta, ma ei saa mitte üht halba sõna ütelda rootslaste kohta, aga ma ei saa ka ütelda, et neid täielikult usaldaks.

1) The Young Men´s Christian Association – Noorte Meeste Kristlik Ühing