Kui Panzerwagon jääb kinni

TEKST: Jüri Kotšinev

Alates 2009. aasta talvest olen kirjutanud hulgaliselt artikleid, arvamusi ja kolumne ajakirja Kultuur ja Elu tarvis. Kui varem ajendas mind lugusid kirjutama ajaloolise tõe taastamise vajadus sündmustest, mis leidsid aset 20. sajandil, siis hiljem tekkis mõte kirjutada lahti teemad, mida Eestis on suhteliselt vähe valgustatud. Nii jõudsin Baltisaksa ajalooliste isikute lühitutvustusteni.

Kaksteist aastat on möödunud väga kiiresti, kiiremini kui oleksin võinud arvata. Selle aja jooksul on elu mu ümber muutunud tundmatuseni. Näen, kuidas omaaegsed kollaborandid ja konformistid, kes ikka veel elavad, on ennast väga kind lalt sisse seadnud ja laiutavad oma „tõdedega” jultunumalt kui Eesti taasiseseisvumise algusaegadel. Näen, kuidas võõras ideoloogia – globalism ja muulastelembus koos sotsiaaldemokraatliku ideoloogiaga on mürgitanud uute põlvkondade mõttemaailma. Näen, kuidas endised koputajad, rahva represseerijad ja politrukid koos oma ideeliste mantlipärijatega ei kavatsegi rahva ja ühiskonna kukilt maha ronida. Peale on kasvanud selline uus mets, milles mina elada ei taha.
Kui võimud hoiavad iga muulast, sisserännanut ja globalisti nagu sitta pilpal ning sunnivad sellist hoiakut ja suhtumist peale kogu rahvale, kui eurosiioni direktiivid on ülemuslikud rahvuse säilimise eest seisvate poliitiliste jõudude sammude suhtes, siis on selge – meie praeguste valitsejate siht on hävitada rahvusriik ja rahvusliku identiteedi tunnetus.
Mida aeg edasi, seda jõhkramalt tungivad sisepoliitilisel rindel peale globalistid. Nende tegevus on suunatud eestlaste allutamisele ideoloogiliselt kaugetele, siia eksporditud reeglitele ja filosoofiale. Neomarksism on tõstnud pead USA-s ning mürgitanud niigi juba parajal määral kohitsetud Lääne-Euroopa riikide valitsusi. Seda poliitilist ja ideoloogilist saasta tuleb järjest rohkem juurde ka meie riiki. Igat värvi tegelased, kes oma seljakottidega elektriratastel mööda pealinna tänavaid kihutavad ja oma näoilmetega mõista annavad, et nende siinolek ei tõota kohalikele mitte midagi head. Kui neid saab siin olema parajalt palju, siis on eestlane nurka surutud ja peab alandlikult paluma luba edasi elamiseks. See ei ole enam eestlaste maa. See on uut tüüpi eurokoonduslaager, kus peremehetsevad mitte eurooplased, vaid muudelt lõuna- ja idaaladelt sisserännanud võõrad. Võõrad nii oma elulaadilt, usult, tavadelt, mentaliteedilt kui ka kõige muu poolest.
Üritades võidelda kõige nime­tatuga kirjasõna kaudu, olen viimastel aegadel tundnud ennast justkui tankis olevana, justkui Panzerwagonis II ilmasõja ajal, kui tank jäi kinni idarinde sügisporis või suvetolmus.
Oleksin tahtnud öelda, et minu üksinduses on minu jõud, aga selline üksindus ei anna jõudu võitluseks. Kapituleerumine eurovolinike ja kohalike eurokubjaste ees on võimatu.
Lootus on lollide lohutus. Sellele vaatamata olen kindel, et on väga palju inimesi, kes mõtlevad samamoodi. See maa ei tohi muutuda segunenud rahvaste kultuurituks segistiks. See maa peab jääma Põhjamaaks. See maa peab olema koht, kus siin sündinud põlisrahvas peab olema peremees. Alles siis on oma riigil mõte, alles siis on võimalik püsida rahvana, kes väärib kohta päikese all.
Kui seda kõike nimetatakse üksiku tagurlase sonimiseks, siis olen hea meelega selline tagurlane. See on igal juhul etem, kui olla massihüsteeriast haaratud sõge globalist ja multikultuuri edendaja ning võõra elustiili toetaja. Seega tuleb oma vana Panzerwagon tolmust ja porist puhastada ning edasi võidelda, kuni lõppeb võitlus või lõpeb elu.