Peter Murdmaa Rein Sepa kodutalu õuel Ipiku külas Lätimaal. Foto: Myth Film®©

Peter Murdmaa: emotsioon on algtõuge, mitte kandev jõud

küsis: JAANIKA KRESSA

Tänavu möödus 100 aastat mütoloog Rein Sepa sünnist. Režissöör Helle Karis plaanis juubeliaastat kaua ja põhjalikult, kõigele tõmbas kriipsu peale tema ootamatu lahkumine.

Nii valmima pidanud taastatud versioon filmist „Teejuht mütoloogiasse” kui ka filmis kõlanud tekstide põhjal koostatud raamat, mis sündis õde-venda Helle ja Toivo Karise koostöös ja pidi saama illustreeritud rohkete fotodega Rein Sepa Ipiku Egliteesi kodu seintel olnud maalingutest, on nüüd jäänud ootele. Ainus, kes saab mõlemat teost samas vaimus, ent omalt poolt edasi luua, on Helle poeg Peter Murdmaa.

Oled parim tunnistaja sellele, kuidas Helle ja Reinu maailmapilt kattus. Milline oleks pidanud välja nägema Sepa juubeliaasta? 
See sündmus oli tal tõesti plaanis ning kavandatud kui pikem protsess. „Rein Sepp 100” pidi kulmineeruma ühelt poolt taastatud versiooniga filmist „Rein Sepp – teejuht mütoloogiasse”, mis valmis „Oriest Stuudio” ajal loodud materjalist.
Ilmuma pidi ka filmis kõlanud tekstide põhjal valmistatud raamat, mille üleskirjutaja või ehk võiks öelda toimetaja oli minu onu Toivo Karis.
Hetkel on nad pausil, nii film kui ka raamat. Rein Sepaga pole ammu enam võimalik konsulteerida ja nüüd siis ka Hellega mitte. Pean aja maha võtma, et see lõpuni viia. Mingis mõttes on see ka minu projekt, olles enamiku selle filmi materjalist ise filminud, kuna ma olin tollal ka üks ema õpilastest.

See raamat oleks olnud ja ju saabki kunagi olema ka omamoodi mälestusmärk Toivo Karisele. Milline inimene oli sinu onu, keda ta õde leinas ja taga igatses?
Toivo Karis oli omal ajal Eesti raadios välisreporter. Ta oli keelte peale väga andekas, rääkis klassikalist Oxfordi inglise keelt, see äratas KGB tähelepanu. Teda üritati värvata, mis muidugi ei õnnestunud, sest mu emapoolne perekond oli väga aateline ja truu, isamaaline kuni surmani. Nad kõik, ka minu ema, kes paraku sel aastal mitte saatuse, vaid ma ei teagi, mille tahtel parimatele jahimaadele oli sunnitud lahkuma.
Minu ema ja onu olid mõlemad tugevasti mõjutatud antroposoofiast ehk inimhingeteadusest, nad olid Rudolf Steineri vaadete suured austajad.

Sellest on juba umbes 30 aastat tagasi, kui Helle „Oriest” stuudio õpilastega Rein Sepa juures Ipikus käis.
Rein Sepa projekt ulatub tegelikult aastate taha. Mu emal oli üks suurimaid unistusi uurida Eestit viikingite ajastul. Aastatel 600 kuni 900, selles vahemikus. Teda huvitas, millised võisid olla tollased rituaalid, märgisüsteemid, tundlik mõtlemine ja läbi selle ka lood, usund ja mida kõike veel. Kahjuks sellest jälgi ei ole, sest kristlus erinevates vormides erinevate isandate ja riikide läbi on need ära kustutanud. Ei ole materjali, mille baasil järeldusi teha. Aga kõik kordub, kõik on olemas, näiteks võivad Ameerikas ja Venemaal kaks inimest tulla samal ajal samale ideele. Nii ka kultuuride kulgemised on olnud üks. Seda teaduslikult tõestada muidugi ei saa, aga mulle endale vahel tundub, et teadus on lihtsalt uus vorm, millesse uskuda, sest inimesel on alati vaja pimesi millessegi uskuda.
Mu ema, Helle Karis, sattus Rein Sepaga kokku asjaoludel, et uurida viikingiaega, arvesse võttes, et kõik kordub. Soovides uurida, mis võis kord olla siin, kohapeal, lõi ta Jakob Westholmi Gümnaasiumi filmiklassi baasil oma stuudio, Ida-Põhja võrdleva uurimise ja loovuse stuudio „Oriest”, mis tegutses aastatel 1989–1995.
Läbi ida ja põhja märgisüsteemi ja kultuuriväärtuste soovis ta jõuda välja siia ja avastada, mis siin võib-olla olnuks ja ta tahtis seda avastada läbi rütmide. Ja seda sai teha vaid katse­eksitusmeetodil. Metoodikaid oli erinevaid, aga peamine avastamine oli läbi audiovisuaalsuse.
Niisiis ida ja põhi ehk Hiina ja Jaapan võrdluses germaani maailmaga. Läbi kahe suure oli soov tuua meieni nullpunkt, nagu Sepp armastas öelda.

Helle Karis oli sage külaline Rein Sepa juures Ipikus. Foto: Myth Film®©

Milles seisneb Rein Sepa fenomen?
Rein Sepa näol on kahtlemata tegemist meie kultuuri suure fenomeniga, kes on samamoodi, nagu ka minu ema, jäänud piisava tunnustuseta.
Mõeldes sellele, mida Rein on teinud ja tõlkinud, tekib küsimus, et misasi on üldse tõlkimine. Mis on tõlkija funktsioon? Reinu puhul on tegemist mediaatori või vahendajaga. Eesti keeles on sündinud täiesti uus teos. Nii räägime temast kui kirjanduse fenomenist.
Kirjanikule või luuletajale tuleb uus idee. Ta kirjutab ja see ei ole ainult tema, vaid ka väljastpoolt tulev info. Tõlkija on samamoodi teose autor. Ainuke asi, mis teeb temast tõlkija, on see, et see info on juba mingis etteantud kontekstis olemas, aga veel raskem on see sama info anda enda seest välja teises keeles, arvestades selle keele eripära, et ta püsiks samadel alustel ja põhimõtetel, ja et selle asja hing, sõnum, tunnetus, jääks samaks. Nii ei saagi ma tegelikult rääkida muinaspõhja eeposest „Vanem Edda”, vaid ma saan rääkida just Rein Sepa Vanemast Eddast.
See, mis Rein tegi, see polnud pelgalt tõlkimine, see oli selle maailma taas läbi elamine. Selleks, et kogeda Midgardi, et mõista Völuspaad, selleks ei ole vaja sõita Skandinaaviasse ja hakata mingeid kohti otsima. Need on olemas siinsamas, igal pool!

Mis on sinu jaoks mütoloogia?
Mütoloogia on kokkuleppelise tähendusena teadus, mis uurib müütide tagamaid.
Kui ma mõtlen aga selle raamatu tekstidele, mille on koostanud minu onu, siis mõtlen ma ka antroposoofia isale Rudolf Steinerile, kes ütles, et mütoloogia on jumalate kingitus planeet Maa elanikele. Või siis õpetus. Sa võid hakata mõtlema, kes need jumalad on jne. Mida iganes sealt keegi välja ka ei loeks, on üks asi, mis jääb alati kehtima, see on universaalsus, ehk et see on kõigile ja kõigest ja see toimib alati. Baseerub inimese olemusel.
Müüt ise on universaalses keeles, see on kujundite kogumik, mis õpetab sind asju mõistma, juhul kui sa valdad seda keelt kõrgemal tasemel. Õpetada saabki ainult neid, kes ise soovivad õppida ja mõista. Kui puuduvad eelteadmised, siis sa ei proovigi aru saada. Kui sa proovid midagi enamat, tahad mõista ja lahti mõtestada, siis see on väärtus. Mütoloogia kui kingitus nendele inimestele, kes püüavad saada midagi teada. See on mõnes mõttes kool: kui sa sellest aru saad, oled jõudnud nullpunktini.

Sul oli au Rein Sepa kõrval olla väga tundlikus eas.
Mul oli õnn ja rõõm ema loodud „Oriest” stuudio kaudu veeta kolm suve Rein Sepa juures ja olla ka hiljem temaga kontaktis. Ma olen mõelnud, et huvitav, mis tema minus nägi, ma olin sellises kummalises teismeeas nooruk, et miks selline auväärt inimene võttis näiteks vaevaks, et kirjutada mulle trükimasinaga kolme lehekülje pikkune kiri ja see mulle postiga saata.
Minu õnnetuseks ei saanud ma paljudest asjadest tookord üldse aru. Aga minu õnneks ei olnud Sepa tegevus ratsionaalne ja loogilisel käitumisel baseeruv info kogumine, vaid tunnetuslik. Mis eristab täiskasvanud inimest lastest ja noorukitest on see, et lapsed ja noorukid võtavad infot vastu just tunnetuslikul baasil. See ei ole ka näiteks juhus, miks vanad inimesed ja lapsed saavad sageli hästi läbi. Nad suhtlevadki n-ö tunnetuslikul tasandil. Räägid pika jutu ära, kõigest ei saa aru, aga oluline jõuab kohale. Ja on põnev.
Nüüd ma kuulen neid linte hoopis teistmoodi kui tollal, aga samas ma ei saa ütlemata jätta, et see info on mulle juba tuttav. See pole enam baasvastuvõtmine, vaid juba teist korda lähenemine. Huvitav, kui ma oleksin 40-aastasena olnud Reinu juures ja osalenud, kas ma oleks samuti võtnud teda vastu kui 15-aastaselt? Ilmselt mitte. 

Peteril oli õnn veeta ema loodud „Oriest” stuudioga kolm suve Rein Sepa juures. Foto: Myth Film®©

Mis nüüd ikkagi saab ema pooleli jäänud töödest?
Ema elas ainelises kitsikuses, oli alatunnustatud, ebaõiglaselt koheldud, sellest tulenevalt tahtis ta kõike ise teha ja kontrollida. Ma püüdsin küll talle öelda, et kõike ei pea ise tegema. Teisalt ma ei tea ühtegi temaealist filmitegijat, kes oleks nii vabalt osanud kasutada kõiki programme. Aga tervis andis tunda, asjad jäid toppama.
Mul on soov asutada fond, mis toetab andekaid filmitegijaid, kes soovivad tegutseda mütoloogiavaldkonnas ja eraldi tähelepanu pöörata vanematele filmitegijatele. Vanus ei tohi olla loomingule takistuseks, vastupidi see peaks olema boonus.
Film peab olema igavene. Mida mäletatakse, mis ei jää riiulile tolmuma, mis on kultuurimälu. Film on kõige võimsam kunstiliik, mis ühendab teised: kirjanduse, muusika, teatri. Filmikunstil on võime ühendada ja kombineerida, sa saad samastuda selliselt, et see on sinu enda kogemus.
Me räägime Formanist, Tarantinost, Tarkovskist, von Trierist: nad panevad sind mitte lihtsalt nautlema, vaid tahtma olla parem. Kunsti eesmärk on teha inimest paremaks ja meetodid selleks on alandamine ja ülistamine.

Kas Alar Karis on teie sugulane?
Kui Alar Karis sai kunagi riigikontrolöriks, siis mu ema käest küsiti ka, et kas tegemist on sugulasega. Nad said väga hästi läbi, Alar Karis ja mu ema Helle Karis, neil olid Rein Seppa silmas pidades ühised mõtted, kavas oli teha ERM-i Rein Sepa tuba, panna kostüümid ja seinamaalingud vestlema, kas ühekordse või püsinäitusena, see oli veel lahtine. Aga kas nad on sugulased, selle otsa nad jätsid lahtiseks.
Mitte sugulussidemed, vaid aated on olulised. Ma arvan, et me oleme saanud targa ja neutraalse presidendi, aga millise tee ta ise valib, seda näitavad tema esimesed sada päeva.

Sa olid koos Rein Sepaga Balti ketis.
Jaa. Me olime Lillis. Valmiera ja Viljandi vaheline piirkond oli see, kus muinaspõhja maailm oli Reinul läbi elatud. Ma ei arva, et ta nii väga oleks tahtnud Londonisse või Amsterdami lennata või kusagile kaugele Thori haamrit otsima minna.
Tema maailm oli tema sees. Selle ta elas läbi neis paigus, mis olid tema haardeulatuses. Eks ta kindlasti unistas. Et saaks õde näha ja seda ta sai. Aga kas ta tahtis minna õe juurde New Yorki? Terve see aeg saatis õde talle Ameerikast postiga kohvi ja ajakirja National Geographic. Maailmakogemus läbi selle ajakirja oli tollal väga elitaarne.
Rein Sepa väärtus pole mitte see, et ta oli üks tundmatu tõlkija Eestist, vaid et ta on muinaspõhja küsimustega tegelenud balti- ja põhjamaade mõõtmetes, loonud ümber kogu muinaspõhja ja anglosaksi mütoloogia. Kui temast tehtud film („Teejuht mütoloogiasse”, režissöör Helle Karis – toim) sattus poolkogemata Stockholmi filmifestivalile ja jooksis seal tühjale saalile, tuli seda vaatama Ingmar Bergman ja vaatas selle filmi hoolega lõpuni.

Loodetavasti me veel näeme seda filmi
Olen nõus filmi valmis tegema ainult sel juhul, kui keegi tunneb selle vastu huvi. See film vajab raha. Füüsiliselt on see materjal vana, see tuleb digiteerida. See vajab tehnilist töötlust, mis maksab palju. Ma vaataks kogu audiovisuaalpärandi uuesti üle. Ma arvestan ema käekirjaga, aga ma paneksin filmi uuesti otsast lõpuni kokku. Ma ei saa taastada filmi, mille juures pole autor ise. Ma saan teha midagi, mis on minu nägemus sellest, sest ma olin üks operaatoritest ja võtmematerjalide looja.
Hetkel on selle filmiga paus. Kui keegi tahab, arvab, et ta on väärt sellele õla alla panema, siis aatepõhine toetus on oodatud. Wagnerit ei toetanud Ludvig II mitte sellepärast, et ta lihtsalt tahtis toetada, vaid et ta tunnetas tema talenti ja väge, ta sai sellisest muusikast aru. Ta polnud mingi tanklajuhtaja, kes lihtsalt andis pappi. Toetus pole kunagi toetus, toetus on panustus. Panustada saab ainult see, kes mõistab väärtust.
Antud juhul on jutt kahest väga suurte ambitsioonidega inimesest, keda üritab ühendada üks mitte nii suure ambitsiooniga inimene. Ma arvan, et ma olen taliõun, hilise küpsemisega. Ma olen ka laisk, aga olen aus, nagu mu ema.
Lapsepõlves polnud ta mulle piisavalt ema, tal olid filmiprojektid jne. Seda püüdis ta hiljemalt kompenseerida, ohverdas palju ka minu arenguks, oli oma seisukohtades ja vaadetes ka ettevaatlikum, samas ka mitte, viimasel ajal elas ja ütles ta liiga palju välja ka näiteks Facebookis.
Kindlasti tekitas ema oma ausa ja otsekohese, emotsionaalse väljaütlemisega paksu verd. Ei saa olla emotsionaalne, kui tahad midagi saavutada. Emotsionaalsus on vajalik, et asju käivitada, aga selleks et teostada, tuleb leida kompromiss südame ja mõistuse vahel. Teostada tuleb ratsionaalselt, oluline on, et eesmärk peab täidetud saama.
Reaalsus on väga paljus fantaasia ja vastupidi. Kui keegi peaks hakkama reaalsuses kahtlema, siis näidatakse näpuga, et sa oled liiga palju fantaasiaga tegelenud, oled vandenõuteoreetik. Vandenõu teooriat kui sellist pole olemas. See on katse varjata vandenõud. Teooria toovad vandenõulased ise välja, enne kui see jõuab vandenõuks saada. Ja kui keegi peaks hakkama kahtlema, on ta vandenõuteoreetik, sest kahtlustele pole ruumi.
Pean lugu Charles Bukowskist, kes ütles, et intelligentne inimene on täis kahtlusi ja lollid on enesekindlad.

Tele- ja filmilavastaja, stsenarist ja produtsent Helle Karise tuntumate tööde hulka kuuluvad „Nukitsamees”, „Karoliine hõbelõng” ja „Metsluiged”. Lisaks jõudis ta teha ka hulga dokumentaalfilme. Fotol Helle koos poja Peteriga. Foto: erakogu

Enesekindlust saab ilmselt osta, aga huvitav, et ei taheta osta vastutust.
Kel on väge ja võimu, see saab tellida ka teadust. Enne olid jumalad, vaimud, täna on jumalus teadus, mida pimesi uskuda. Teaduse kord olla jumalaks. Enam imedega midagi ei tee, kõigele leidub loogiline seletus.
Alati on inimese teadvust manipuleeritud, võimu ja rahaga saab luua mistahes informatsiooni, et see toimiks massidele. Praegu üritatakse masside osatähtsust vähendada ja kõike automatiseerida. Tekib küsimus, et mis saab siis, kui ühel hetkel kõik on automatiseeritud ja inimest ennast ei ole enam vaja...
Inimesele on kõige tähtsam inimene, inimestel on vajadus olla omavahel koos, üksteist tunnetada, inimene vajab teise inimese lähedust.
Mu ema vaatas hobikriminalistina ka infot kui materjali, aga ta oli liiga emotsionaalne ega suutnud seda infot ratsionaalselt käsitleda ja selle suhtes ennast kõrvalseisjaks positsioneerida, ta läks sinna sisse. Kui vaatad informatsiooni Hercule Poirot’ pilguga, nagu mosaiigipildikesi laua peal hunnikus, siis on võimalik pilti kokku panna ja avastada midagi, mida keegi pole välja öelnud.
Inimese mälu on lühike. Sada aastat on aeg, kus on võimalik palju kustutada ja ümber muuta, vastavalt sellele, kuidas võimul vaja on. Meedia propagandamasin võib asjale anda hoopis teise hinge.
Kui ma aga avastan, et mulle on üks kord valetatud ja vahele jäädud, siis minu jaoks vale on vale ja ma ei saa enam usaldada, mängureeglid on muutunud. Mingid faktid, mis paarkümmend aastat tagasi on esitatud tõepärase informatsiooni pähe, paistavad nüüd välja sulaselged võltsingud, sest vahepeal on tehnoloogia arenenud. Ma olen hakanud kahtlema informatsiooni tõepärasuses, mida meile on esitletud, õpetatud, mida antakse koolis jne.

Aga sa ei ole ju hakanud kahtlema muinaspõhja vaates ja Sepa jutus?
Ei! See ongi, mis ma sulle enne ütlesin, et ma ei arva, et Sepp oleks nii väga dešifreerinud lahti mütoloogia sõnumit, see ei olnud tema eesmärk ja selleks polnud ka vajadust. Tema eesmärk oli, nende kujundite ja metafooria rägastikus, anda edasi info mõtlevale inimesele. Kindlasti ta võis sealt ise ka üht või teist välja lugeda.
Kui toimub mingi muutus, siis väga sageli see, mida me näeme, on lihtsalt vajalik, et kuhu me tähelepanu koonduks, aga tegelik muutus toimub tagaselja, tegelikult muudetakse asju mujal.
Kui rahvas teaks kuidas asju otsustatakse, tekiks paanika ja süsteem variseks kokku. Süsteem vajab, et oleks süsteemi teenivaid töötajaid. Troonide mängus on huvitav stseen. Vaimulik, kellest hiljem tehakse ebameeldiv tegelane, räägib võimu esindajaga, kes tahab vaimu ära osta. Religioosne maailm muutub ühel hetkel suureks probleemiks. Võimukandja küsib vaimulikult, et mida sa tahad.
„Ma ei taha midagi, aga sa pead arvestama, et meid on palju. Teid on käputäis. Mis siis saab kui enamus enam ei karda vähemust?”
Seda n-ö enamust on hoitud alati kontrolli all ja peamiseks kontrollifaktoriks on hirm.
Nagu Alliksaar on öelnud, elul on tung edasi kanda elu, iga elusolendi instinkt on kaitsta ja säilitada elu. Ja selle peale on süsteem ehitatud: inimest hoitakse ohjas läbi hirmu.
Ema surma põhjustest rääkimine ei too mulle teda tagasi. Aus olemine ei ole tervislik. See on see, miks inimesed tagasi tõmbuvad, ühel päeval nad protestivad, teisel päeval neid enam pole. Nad ei tõmbu tagasi mitte iseenda, vaid näiteks oma laste pärast.
Kumb on siis olulisem: kas päästa maailma, mida enam ei ole, või elada maailmas, mis on?