80 aastat juuniküüditamisest – Eesti rahva ülestõusust nõukogude okupatsioonivõimu vastu

TEKST: Peep Varju
ORURK-i komisjoni tegevesimees aastail 1992–2004

14. juunil 1941, aasta pärast seda, kui Nõukogude Liidu Punaarmee väed okupeerisid Eesti Vabariigi, tegid okupandid eesti rahva massilise küüditamisega esimese sammu meie hävitamiseks.

Ülimalt salastatud operatsioon 14 487 Eesti kodaniku füüsiliseks hävitamiseks kinnitati Moskvas 26. mail 1941, kuid Eestis hakkasid KGB operatiivtöötajad meiesuguste ohvrite dokumente surmateekonnale täitma nädal varem, umbes 6. juunist 1941. Demokraatliku Eesti riigi kodanikke tabas hävitustöö täiesti ootamatult.
Nõukogude Liidu eriteenistused, kes olid spetsialiseerunud oma kodanike hävitamise tööle, olid Eestis põhjaliku ettevalmistustööga pihta hakanud palju varem. 1939. aasta oktoobris koos baasidesse saabunud väeosadega tulid Eestisse eriüksuste mehed, kes olid massiliste karistusoperatsioonide kogemused saanud Venemaal alates 1930-ndatest aastatest.
Nende erariietes bandiitlike meeste tegevusest oleme aimu saanud pärast Nõukogude Liidu ultimaatumit Eestile 16. juunil 1940 ja kaheksa tundi hiljem alanud Punaarmee sissetungi meie riigi okupeerimiseks. Juunis-juulis 1940 vahistasid need erariietes bandiidid takistamatult Eesti kodanikke rahva hulgast otse Tallinna tänavatel.
Näitena nimetan Eesti Vabariigi ministreid Vladimir Rooperet ja August Peeti. V. Roopere vahistati 17. juulil 1940, kui ta Eesti kodanikuna astus välja Eesti lipu kaitseks. See juhtus rahumeelse demonstratsiooni ajal, kui kolonn liikus Raekoja platsilt Pikale tänavale Nõukogude Liidu saatkonna poole. Pärast juulivalimisi kommunistide organiseeritud meeleavaldusel olid kolonnis punalipud ja ka meie rahvuslipud. Kui mingid kriminaalsed tüübid tungisid kolonni sisse ja püüdsid Eesti lippu puruks rebida, siis NKVD mehed vahistasid lippu kaitsma läinud Eesti kodanikud. See kuritegu on jäädvustatud V. Roopere jälitustoimikus märkusega, et vahistamise order puudub seepärast, et Venemaalt tulnud agentidel puudusid vajalikud paberid.

Eesti rahva ülestõus

14. juunil 1941 toime pandud massiline hävitusoperatsioon liitis eesti rahva ühtseks ja kui nädal aega hiljem algas sõda Saksamaaga, siis juba esimesel sõjapäeval, 22. juunil 1941 kõlasid lasud Punaarmee pihta. Puhkes tõeline eesti rahva ülestõus nõukogude okupatsioonivõimu vastu.
Selle mõistmiseks piisab Herbert Lindmäe koostatud üheksa maakonna 1941. aasta Suvesõja raamatutega tutvumisest. Riikliku uurimiskomisjoni ORURK-i üks juhtidest, H. Lindmäe on viinud lõpule ka võitluses Eesti eest langenute auraamatu koostamise. Pagulaste ühe juhi, kapten Aleks Kurgveli 1968. aastal Läänes alustatud töö sai lõplikult vormistatud ORURK-i komisjoni raamatute seerias 2010. aastal raamatuna „PRO PATRIA II 1940–1945. Auraamat Teises Maailmasõjas langenud Eesti vabadusvõitlejaile.” Raamatu autorid on Aleks Kurgvel ja Herbert Lindmäe, see on täiendatud kordustrükk ja välja­andjaks Sihtasutus Valge Raamat.
Meie pagulaste Läänes alustatud auraamat Eesti eest langenute jäädvustamiseks sai alguse mälu järgi koostatud esimesest nimekirjast nimega „Auraamatu Andmekogu” (ArAk). Lõpuks sai Läänes pagulaste koostatud nimekirja umbes 15 000 nime. USA Senati raamatukogust õnnestus meie pagulaste kaudu hankida ORURK-i komisjonile väärtuslikke dokumente. Nende hulgas Saksa okupatsiooni ajal Elmar Tambeki juhtimisel töötanud nn ZEV-i komisjoni aruanded Nõukogude okupatsiooni esimese aasta kuritegudest Eestis. 1945. aasta aprillis Uelzenis koostatud 20. Eesti Diviisis arvele võetud eesti sõjameeste nimekiri sattus pärast kapitulatsiooni liitlaste kätte ja Vello Salo otsingute tulemusena sai meile kättesaadavaks. 8604 nime koos isikuandmetega täiendasid meie uurimistöid tuntavalt.
Eesti rahva ülestõusu iseloomustamiseks tuleks nimetada, et okupantidel ei olnud enam rahu Eesti pinnal, sest igal pool tabasid neid pidevad rünnakud. Maa sõna otseses mõttes põles nende jalgade all. Stalini üleskutse järgi põletatud maa käsku täitnud hävituspataljonide mehed ei julgenud vabalt igal pool liikuda. Näitena nimetan Virumaalt Palmse valla hävitajaid, kes olid valves vallamajas 14. juulil, kui neid ründasid kohalikud talumehed. Just sellest kõrvalises kohas asunud vallamajast viidi meid, lapsi ja naisi Rakvere raudteejaama loomavagunitesse 14. juunil 1941.
Jahipüsside, mõne vana vintpüssi ja omatehtud granaatidega ründajad pidid taanduma siis, kui lahingu ajal jõudis kohale NKVD piirivalveüksus. Üks haavlilaengu kõhtu saanud hävituspataljoni mees suri haavadesse ja metsavennad kaotasid kolm meest, kes oma haavatu abistamisel hiljem vangistati. Kaks neist viidi Venemaale ning hukati 1942. aastal ja haavatu suri Rakvere vanglas piinamiste tagajärjel 25. juulil 1941. Hirmunud ellujäänud hävitajad ei julgenud enam vallamajja jääda. Nad panid vallamaja põlema ja hakkasid edaspidi koos käima Võsul küla keskel hõivatud hoones. Kodus ööbida nad ei julgenud ja pandi tähele, kuidas pimeduse saabudes täies relvis mehed oma staabist ei tea kuhu minema hiilisid. Nende sõjatee lõppes Tallinnas, kus suurem osa vahistati, anti kohtu alla ja pärast põhjalikku juurdlust kas lasti maha uue okupatsioonivõimu otsusega või määrati kuni viis aastat vangistust.

Mõniste Omakaitse rühm augustis 1941. Foto: Estonica.org

Omakaitseüksuste loomine päästis hullemast

6. augustil põgenesid paanikas Rakverest rinde lähenemisel Virumaal 1941. aasta juuniküüditamist juhtinud Venemaalt saadetud NKVD leitnant Gussev ja vange valvanud punaväelased. Valvurid ei jõudnud Gussevi käsku täita ja maha lasta viimaseid vange ning panid enne põgenemist põlema NKVD arestimaja, kuhu jäi tuleroaks lukustatud kongidesse 12 surma mõistetud vahialust. Massimõrva hoidsid ära kohalikud elanikud, sest kõrvalmajast nägi süütamist Johannes Veske, kes koos oma naabri Vainosaarega jõudis mehed päästa kindlast tulesurmast. Järgmisel päeval, 7. augusti hommikul olid sakslased Rakveres ja samal päeval astus Rakvere linna Omakaitse üksusesse 50 meest. 8. augustil astus Omakaitse liikmeks veel 65 meest ja maavanem Karl Erenurm hakkas taas tööle oma ametis. Spontaanselt kiirelt kasvanud Virumaa Omakaitse liikmete arv seisuga 1. jaanuar 1942 oli 8047 meest. Neile tuleb Virumaalt lisada Narva Omakaitse 1065 meest ja Naiskodukaitse (Naisomakaitse) 1217 liiget.
Pärast Tallinna vabastamist 28. augustil 1941 oli Virumaa metsades Narva poole põgenevaid punaväelasi vähemalt 5000, lisaks tuhandeid hävituspataljonlasi, miilitsaid ja teisi punabandiite. Põgenemisteel tapsid punased sõdalased jõhkralt tsiviilisikuid, nende seas täägilöökidega ka loomi karjatanud lapsi ja alaealisi. Võitluses bandiitidega korraldas Virumaa Omakaitse 1941. aastal kokku 858 haarangut ning relvastatud kokkupõrkeid tuli kokku 245. Herbert Lindmäe andmetel surmati nende operatsioonidega 427 vaenlast, haavata sai 68 ja vangistati 2741 enamlast. Tolleaegse nimetuse enamlased annab meie autor kõigile eestlasi hävitanud punaväelastele ja bandiitlike jõukude liikmetele.
Eesti Omakaitse andmetel sooritati 1941. aastal kokku bandiitlike jõukude likvideerimiseks 5033 haarangut ja vahistati 21 003 punaväelast ning veel 5632 hävituspataljonlast, miilitsat jt bandiite. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal massiliselt eestlasi hävitanud enamlastel tuli nüüd surmahirmus pageda vältimatu kättemaksu eest. Kuid metsavõitlustega samal ajal võitles rindel koos sakslastega tuhandeid eestlasi, kes vabatahtlikena läksid pärast Tallinna ja Saaremaa vabastamist Idarindele eesmärgiga vabastada Venemaale ära viidud vangistatud ja küüditatud eestlased. Pärast kommunistide veriseid tapatalguid eesti tsiviilelanike hävitamisel Suvesõjas, oli vabatahtlikke Idarindele väga palju, kuid kõiki soovijaid ei saanud vastu võtta.
H. Lindmäe raamatust „Suvesõda Tartumaal 1941” saame teada, et major A. Vask formeeris Esimese Eesti Rahvuspataljoni, (hiljem nimetatud kui Julgestusgrupp 181) 700-mehelises koosseisus, aga soovijaid oli olnud ligi 2000 meest! Neid fakte teades ei tohiks olla mingit kahtlust selles, et 1941. aasta Suvesõda oli tõepoolest eesti rahva ülestõus julma ja verise nõukogude okupatsioonivõimu vastu.

Mainekas ajalooajakiri vaikib maha Eesti rahva vastupanuvõitluse

Kuid neid fakte ja hinnanguid, mida riiklik komisjon ORURK avaldas oma uurimustes 20 aastat tagasi, ei leia me täna, 80 aastat pärast Suve­sõja lahinguid, meie ajaloolaste selle teema ülevaadetest. Kas nad ei tea täpselt 1941. aasta sündmusi või koguni ei julge kirjutada tõde eesti rahva ennastohverdavast võitlusest okupantidega poliitkorrektsust arvestades. Sellel suvel avaldatud artiklite seerias ei leia me nendelt ajaloolastelt ainsatki positiivset fakti eesti rahva vastupanuvõitlusest punaterrori valla päästnud okupantidega.
Ajakirjas, mida tegijad nimetavad kõlava nimega Imeline Ajalugu, on lisana antud kasutatud kirjanduse loetelu. Autorid kirjutavad ainult kahe Eestit okupeerinud suurriigi sõdimisest Eestis suvel 1941 ja eitavad eestlaste kangelaslikku Suvesõda 1941. Okupatsioonivõim tegi 1940. aastal eesti rahva relvituks ja nii alustati ülestõusu tegelikult paljakäsi, hankides relvi vaenlaselt ootamatute rünnakutega ning end varjanud Eesti kaadriohvitseride oskuslikul juhtimisel.
Nn kuldsetel kuuekümnendatel aastatel sündinud ajaloolastele võiks meenutada kas või legendaarset Soomepoiste vaimset juhti, kapten Karl Talpakut. Otepää talumehi-partisane 10. juulil 1941 Tartu Emajõe rindele juhtinud K. Talpak viis oma kompanii pärast linna vabastamist 25. juulil lahingutes koos sakslastega edasi Tallinnani välja. Sellel sõjakäigul jõudis ta veel Virumaal organiseerida kohalikke Omakaitse üksusi ja Tallinna lahingute järel siseneda pealinna veoautodel sini-must-valgete lippudega vabastajana kommunistide terrorist.
Imelise Ajaloo autorid ei tunnista 1944. aasta Eesti kaitselahingute nimetamist meie teiseks Vabadus­sõjaks, unustades Vabariigi Presidendi kohusetäitja, õigusteadlase Jüri Uluotsa üleskutse eestlastele veebruaris 1944. Meie riigipea andis edasi selge sõnumi, et eesti rahva kestmajäämine on ohus, kui me relvastatult võitlusse ei astu. Tänastele ajalookirjutajatele ei lähe korda, et selles heitluses eesti kodu kaitseks sõdis Punaarmee vastu u 50 000 eestlast. Nende seas oli vabatahtlikena 16–17-aastaseid noorukeid. Need olid Vabadussõja võidu järel vabas Eestis sündinud mehed. Tuhanded neist andsid elu Eesti eest.

Nõukogude aja valed on visad taanduma

Taas vabaks saanud Eestis kirjutasid kolm noort ajaloolast õpiku gümnaasiumidele. Hämmastuse ja pahameelega saime 1993. aastal tutvuda õpiku autorite hinnanguga 1941. aasta sõjasündmustele Eestis. Riigikogu komisjoni ORURK-i liikmeid üllatas see, et õpikus korrati fakte kommunistide ajaloovõltsingutest. Komisjoni esimees ja õigusteadlane Jaan Kross oli hämmingus, et Eestis massimõrvu ja külade põletamist korraldanud hävituspataljonid said autoritelt leebema hinnangu kui okupantide vastu võidelnud metsavennad. Õpiku tekst oli umbes selline, et metsavennad panid toime ka metsikusi, aga hävituspataljonide lahingute käigus olevat olnud purustusi.
Suurim viga oli 125 000 Saksa okupatsiooni ohvri nimetamine ja selle vale uskumine. Paljud uurimistööd olid siis juba avaldanud kümnekordselt väiksema arvu, mida sai arhiividokumentidega kinnitada. Näitena lisan kolme komisjoni arvud tsiviilisikute kohta, keda nimetati Saksa okupatsiooni ohvriteks Eestis. Esiteks, ENSV nn Erakorraline komisjon 1945. aastal nimetab arvu 58 189. Teiseks, Arvo Kuddo komisjon 1990. aastal saab arvu 4314. Kolmandaks, ORURK-i komisjon 1994. aastal fikseerib Viktor Boikovi käsikirjas ohvritena 5371.
Koos J. Krossiga koostasime tookord komisjoni nimel lühikese vastuse õpiku valede kohta ja avaldasime Õpetajate Lehes. Lisasime soovituse ajalooõpetajatele, et nad koolitunnis moraalselt mõistaksid õigeks koolilastele 50 aasta vältel bandiitideks nimetatud vanaisade põlvkonna.
Kommunismikuritegude ohvrite arvu vähendamine
Äsja tähistasime pidulikult Eesti vabaks saamise 30. aastapäeva. Vabas ühiskonnas oleme edukalt edasi rühkinud ja on põhjust rõõmu tunda eestlaste edusammudest. Kuid okupatsiooni ajast pärit ja teadlikult sisendatud alaväärsuse tunne on alles jäänud. Eespool kirjeldatud väärtõlgendused lähiajaloo kohta võimendavad kahtlusi eestlaste vastupanus okupatsioonide tingimustes. Raskustes oma rahvast tundma õppinud vanemal põlvkonnal pole olnud põhjust maha salata väärikat vastupanuvõitlust okupantidega ja kahelda eestlaste ühtehoidmises.
Sellel suvel põhjustas uuesti pahameelt Maarjamäe Kommunismiohvrite memoriaali nimekiri. Riigikogu otsusega 2002. aastast oli kuulutatud kuritegelikeks massilisi mõrvu ja teisi inimsusevastaseid kuritegusid korda saatnud hävitus­pataljonid, NKVD ja KGB eriüksused ja teised okupantide karistusüksused. Otsus sündis koostöös Riigikogu ORURK-i komisjoniga, kui juba 7. juunil 2001 põhiseaduskomisjon võttis vastu kommunismi kuritegusid hukkamõistva dokumendi. Memento uurimisbüroo ERRB on sellest otsusest kui ainuvõimalikust lähtunud siis, kui koostati kommunismiohvrite nimekirju memoriaalile.
2017. aasta detsembris ilmunud raamatuga R-8/6 andis meie büroo memoriaalile kandmiseks 27 278 ohvri nimed. Eesti Mälu Instituudi (EMI) ajaloolased, kes võtsid üle meie andmepanga, otsustasid läheneda kommunismiohvritele omamoodi. Tagaselja ja omavoliliselt vähendasid nad meie, tegelike kommunismiohvrite ühingute aastakümnete jooksul koostatud nimestikke u 5000 ohvri võrra. Kommunismiohvrite memoriaali loomist juhtinud justiitsministeeriumi töökomisjoni protokollides me ei leia otsust niisuguse tegevuse kinnituseks ja õigustuseks. Me hindame seda tegu kui juriidilist ebakompetentsust nende rahvusvahelise õiguse aktide mõistmisel, millega fikseeritakse sõjakuriteod ja genotsiid. Ja eelkõige on selline tegevus Riigikogu kommunistide kuritegusid hukkamõistva otsuse mittemõistmine või ignoreerimine.
Okupantide sõjakuritegusid ja genotsiidikuritegusid fikseeriv Genfi konventsioon on tähtsaim hindamise mõõdupuu. Sõjakuritegu pole võimalik asendada sõjaohvri laialivalguva mõistega, mida võttis kasutusele EMI meeskond, kui ta liitus memoriaali loomise protsessiga päris viimasel etapil. Seeparast me mõistame mõrvatud Eesti sõjaväelendurite lähedaste ja praeguse Eesti Õhuväe ohvitseride pahameelt. Memento ERRB nimekirjade raamatutes oli antud täpne statistika sadadest kommunistide mõrvaohvritest 1941. aasta juulikuu umbes kümne päeva jooksul. Veel on meie hulgas tunnistajaid nendest jõhkratest kuritegudest ja selle kohta on kriminalistika professor Herbert Lindmäe kasutanud terminit rahva ühismälu. Seda argumenti ei tunnista uus põlvkond.

Sõjakuriteo ohvrite liigitamine õigeteks ja valedeks

Ma pean vajalikuks selgitada 21. sajandi põlvkonnale okupatsiooni­võimude repressioone uurinud Riigikogu komisjoni tööd. Väljapaistvatest teadlastest ja ühiskonnategelastest koostatud laiapõhjaline riiklik ORURK-i komisjon, kokku 28 liiget, oli eriti tugev juriidiliste probleemide hindamiseks. Komisjoni kuulus kaheksa juriidilise haridusega liiget; viis endist poliitvangi nii natside kui ka kommunistide vanglatest ning mõlema okupatsioonivõimu vägedes sõdinud mehed.
Komisjoni esimees Jaan Kross oli õigusteadlane, kes arreteeriti Tartu Ülikoolist. Komisjoni aseesimees Herbert Lindmäe oli kriminalistika professor Tartu Ülikoolis ning hiljem Riigikohtu liige. Kolmas tunnustatud õigusteadlane oli kahe okupatsiooni­režiimi poliitvang Enn Sarv. Tema põhjalik uurimistöö ilmus raamatuna 1997. aastal ja kandis pealkirja „Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus”. Eesti rahvale tekitatud okupatsiooni­kuritegude ja kaotuste hindamiseks oli see töö tõenäoliselt parim nende 42 publikatsiooni seas, mida riiklikust komisjonist alguse saanud meeskond jõudis kokkuvõttes avaldada. Autorilt saime tookord teada, et Tartu Ülikooli õigusteaduskond võttis raamatu vastu kui õppematerjali üliõpilastele. Tahan väita, et nii kompetentset meeskonda okupatsioonikuritegude mõistmiseks pole võimalik enam koostada.

Uus tõlgendus riivab õiglustunnet

Uskumatu, et Eesti Vabariigi õiguse aktid ja rahvusvahelise õiguse aktid saavad meie noore põlvkonna poolt nii kummalise tõlgenduse. Uus tõlgendus riivab tugevalt õiglustunnet nendel, kes veel kannavad endas rahva ühismälu rängast minevikust. Lisan, et eelmisel aastal justiitsministeeriumis memoriaali jaoks esitatud statuudiga meie, kannatanute esindajad, ei nõustunud. EMI juurde lisatud sõjaohvri mõiste on vastuolus memoriaali projekti lähteülesandes fikseerituga. Seda nad ei tea, sest liitusid memoriaali loomise protsessiga päris viimasel etapil. Nii on EMI meeskond võib olla ehk tahtmatult eksitanud justiisministeeriumi.
Probleemi mõistmiseks avaldame kõrvalleheküljel avaliku pöördumise teksti, mis tänavu 10. juulil võeti vastu traditsioonilisel mälestus­tseremoonial Lendurite kivi juures, kuriteopaigas Kõnnu metsas.

* * *

Iga aasta 10. juulil mälestatakse Lendurite kivi juures Kõrvemaa metsades tapetud Eesti lendureid. Foto: Kuusalu Muinsuskaitse Selts

Eesti eest hukkunud sõjaväelendurite mälestuspäevast osavõtjate

AVALIK PÖÖRDUMINE

Justiitsministeeriumi ja Eesti Mälu Instituudi poole

Alates 12. juulil 1942 toimunud mälestustalitusest Kõnnu metsas on austatud Eesti sõjaväelendureid, kes langesid nõukogude okupatsioonivõimude sõjakuriteo ohvritena.
Lendurid täitsid Eesti riigile antud sõdurivannet ning keeldusid sõdimast okupantide vägedes. Põgenemisega vaenlase sõjaväest oli neist saanud Eestis kehtestatud massilise terrori ajal tagaotsitavad.
Meenutame veel kord, et 80 aastat tagasi juulikuus 1941 toimusid Eestis massilised tapatalgud, kui kohtuta hukati vähemalt 2446 inimest, nagu on fikseeritud Maarjamäe Memoriaalil.
Meile on teada, et Eesti Mälu Instituut on keeldunud nimetamast kommunismiohvriteks sõjaväelendureid ja takistanud nende nimede kandmist memoriaali tahvlitele.
Rõhutame fakti, et lendurid ei hukkunud lahingus sõduritena, vaid tapeti NKVD piirivalve ja hävituspataljoni haarangutel Harju­maa metsades. Nende seas tapeti nooremleitnant Martin Terts raskelt haavatuna 13. juulil 1941. Jõhkralt tapeti lendureid abistanud ja varjanud kohalikke elanikke, nagu tääkidega läbitorgatud Marie Oskar ja Hans Oskar Aruhärma metsatalust.
Alates Maarjamäe Memoriaali avamisest 2018. aastal on nimetahvlitele juba kantud hulk haarangutel toimunud metsavõitlustes langenud metsavendi ja partisane. Seega pole millegagi põhjendatud sõjakuriteo ohvrite eristamine õigeteks ja valedeks ning toimepandud kuritegude ohvriks langenute arvu vähendamine.
On aeg metsa peidetud kommunistide kuritegude ohvrid välja tuua väärikale kohale Maarjamäe memoriaalis. Vabaks saanud Eestis on meie hinnangul sellest saanud eesti rahva ja riigi väärikuse küsimus.

Tapetute nimed memoriaalile:
sv. lendur-kapten Juhan Kalmet
sv. lendur-kapten Arnold Streimann
sv. lendur-leitnant Martin Terts
sv. aviomotorist v.-seersant Herman Tombach

Osavõtjate allkirjad:
Eesti Vabadusvõitlejate Liit, Eesti Õhuvägi, Eesti Endiste Poliitvangide Liit, Memento Tallinna Ühendus, Kuusalu valla elanikud
10. juulil 2021