Säilitame vabadussõjaga võidetud vabaduse!

tekst: Olev Kasak

24. jaanuaril möödus 155 aastat Jaan Poska sünnist, 7. märtsil 101 aastat tema surmast. Jaan Poska ja Jaan Tõnissoni elutöö tipp­saavutus on Tartu rahulepingu sõlmimine, mis on Eesti Vabariigi sünnitunnistus, sest tänu sellele tunnustati Eesti riiki rahvusvaheliselt.

Kahjuks nurjas 1934. aasta 12. märtsi põhiseadusevastane relvastatud riigipööre kõik. Arreteeriti sadu vabadussõjalasi, eesti rahvalt võeti sõnavabadus. Riigikaitse asemel kulutati tohutud rahasummad Pätsi Oru lossi ja teiste riigitegelaste mugavate eluasemete peale. Soovitan lugeda raamatut „Helmelõimed elulõngal”, autor Karl Puhvel. Algas nn vaikiv ajastu, mil Päts kuulutas rahva haigeks. Algasid arreteerimised, mis panid aluse meie rahva vabaduse kaotusele.
Kuulsin 1935. aastal Missos Laidoneri kõnet. Ta kinnitas, et me ei loovuta iialgi vabadust. Minu ema korraldas Misso perenaiste seltsi ja naiskodukaitsega Misso seltsimajas suure peolaua. Kui me hiljem Siberis nälgisime, ütles ema: oleks ma teadnud, et ta valetab, ei oleks ma teda lauda kutsunud.
Vaikiv ajastu oli ajastu, mis soodustas pugemist ja mil edutati pugejaid. Need, kes Pätsi teguviisi hukka mõistsid, arreteeriti, vallandati või suukorvistati.
36. oktoobril 1936 esitasid neli endist riigivanemat – Ants Piip, Jaan Tõnisson, Jaan Teemant ja Juhan Kukk – memorandumi, milles teatasid, et on mures Eestis toimuva pärast ja et „ainult õigusliku korra ja valimiste tõelise vabaduse varal saab Rahvuskogu omama küllaldast autoriteeti ja tema töötulemus olema kasulik ja kestev, mida meie maa ja rahvas nii tungivalt vajavad.”
Päts ignoreeris seda märgukirja, nagu ta oli varem ignoreerinud ka riigikogu juhatuse kirja.
Ta määras Tallinna linnapeaks kindral Sootsi, Tartu linnapeaks kindral Tõnissoni. Kindral Jaaksonile, kes saatis kadetid vabadussõja kangelasi arreteerima, kinkis Päts Helme-Pokardi mõisa jne. Ise täitis Päts kõik Nõukogude Liidu soovid, likvideeris kaitseliidu ja võttis rahvalt relvad. Relvitu rahvas jäi võõrvõimu alla, kes ei saanud põgeneda, likvideeriti kuklalasuga. Reetur Päts aga lasi ennast ravida parimate rohtudega ja elas kuni 1956. aastani.
Reeturitel Pätsil ja Laidoneril on täna muuseumid, igal võimalusel otsitakse põhjusi, et rõhutada: nemad olid Eesti riigi loojad. Tegelikult oli alati nende soov võimuahnus, isikliku varanduse ja mugavuste loomine.
Nad valetasid kogu aeg. Kui eesti rahvas sellest aru ei taha saada ja vaikivat ajastut hukka ei mõista, siis võib kõik jälle korduda. Kui eesti rahvas oma minevikku lahti ei mõtesta ja varem tehtud vigadest õppust ei võta, võib Eestist jälle saada ääretute üllatuste maa, kus rahu ja heaoluarengut vaevalt võib teostada. Oleks kahju, kui rahvas laseks end uuesti allutada, kui kaotaksime jälle sõnavabaduse.
Kuulakem nelja riigivanema hoiatust ja säilitagem Vabadussõjaga võidetud õigusriik ja vabadus.