|
|
Narva näitest
Narva Aleksandri kirik, mis kuulub Eesti riigile, jätkab kontserdisaalina ja tegutseva pühakojana. Riigi Kinnisvara on tellinud projekteerimistööd restaureerimiseks ning korrastatakse ka kirikut ümbritsev haljastus ja territoorium. Et tegemist on suurt avalikku huvi omava objektiga, korraldas linnavalitsus projekti avaliku tutvustuse, kus said osaleda ka linnakodanikud.
Narva Muinsuskaitse Seltsi eestvedajad tegid linnavalitsusele omapoolsed ettepanekud, millest aga midagi kuulda ei tahetud. Ametnikud sõidavad aktivistidest tankiga üle. Kuid Narva on Eesti jaoks eriline. Läbi ajaloo on just Narva ja narvakad saanud kõige suurema sauna. Nii oli see Vabadussõjas, Teises maailmasõjas ja nii on see ka täna. Eesti riik on Narva poole seljaga.
Narva Muinsuskaitse Seltsi liikmete mure ja täiendusettepanekud puudutavad kirikut ümbritsevat: ei olda nõus sellega, et rohelus soovitakse asendada betooniga. Puude maha võtmise asemel soovitavad kodanikud puid hoopis istutada.
Linnavalitsusele saadetud avalikus kirjas on aga ka ettepanek püstitada kiriku juurde kommunistliku režiimi ohvrite mälestusmärk, kuna just Narva Aleksandri kirikus kuulutati 29. novembril 1918 välja Eesti Töörahva Kommuun, mille komisjon tegi otsuse Narva elanike massilise hukkamise kohta ilma kohtuprotsessi ja uurimiseta. Hukati 53 inimest, nende seas õigeusu preestrid. Venemaa õigeusu kirik pühitses nad hiljem Narvamaa pühadeks märtriteks.
Esimeste hukatute hulgas oli ka Narva Aleksandri koguduse kirikuvanem Johannes Miller, kes andis rahvale nõu toetada Eesti valitsust. Aastaid Narva Aleksandri kogudust teeninud õpetaja Villu Jürjo sõnul vääriks Miller mälestuskivil eraldi äramärkimist. Kahetsusväärselt ei toeta Eesti Töörahva kommuuni ohvrite mälestusmärgi rajamist Narva Aleksandri kiriku krundile ei Narva linnavalitsus eesotsas linnapea Katri Raikiga, ega ka kirikus tegutsev EELK Narva Maarja kogudus. Selle mälestusmärgi parem asukoht oleks töörahva kommuuni ohvrite hukkamispaigas või Narva Siivertsi kalmistul, teatavad nad kokkulepitult.
Jääb arusaamatuks, kust tulevad sellised käsuliinid. Tekib paralleel Viljandiga, kus aasta eest tuldi välja ideega küüditatute mälestusmärk linna keskelt mõisa pargist linnast välja surnuaeda viia. Surnuaedades on hauakivid ja surnuaeda me jõuame kunagi kõik. Mälestuskivid, mis räägivad meile olulistest ajaloosündmustest, peaksid asuma ikkagi linnaruumis. Või jõuame varsti niikaugele, et tassime käsu peale kõik seni püstitatud kivid ja skulptuurid surnuaeda? Ilmselgelt pole selline küüniline suhtumine ainult Narva probleem. Kuid mälestusmärk Eesti Töörahva Kommuuni ohvritele sobib küll ainult Narva Aleksandri kiriku juurde.
Avalik arutelu sellel teemal on 8. aprillil kell 16 ja seda saab jälgida ning selles ka osaleda Skype’i teel üle maailma. Vastav link on leitav Narva linnavalitsuse kodulehel või Facebooki lehel nimega Narva Muinsuskaitse Selts. Kõigil, kes soovivad mälestusmärgi rajamise ideele oma toetust avaldada, palun võtta ühendust Narva Muinsuskaitse Seltsiga n.m.selts@gmail.com
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
