Eesti taasiseseisvuse hind

tekst: Valdur Raudvassar
arhiivifotod

Möödunud sajandi „kuldsete kuuekümnendate” järel oli märkamatult jõutud taas aega, mil kogu Eesti rahvas vihkas Vene võimu. Vihkasid ka need, kes karjääri huvides olid võõrvõimuga kaasa jooksnud. Kuigi „Eesti aeg” hävis punaarmee sissetungiga, elas see rahva mälestuses edasi.

Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) oli vahepeal paisunud 100 000-liikmeliseks ja juba üle poole neist olid eestlased. Nad olid juhtivatel kohtadel halduses, majanduses, kultuurielus, kuid pidid vastuvaidlematult täitma Kremli käske nagu varemgi. EKP moodustas küll Eestis ülemkihi, kuid neil polnud sellist vabadust, nagu oli balti aadlil tsaarivõimu all. Too võis enda huvides kaotada pärisorjuse Eesti ja Läti aladel, mis mujal tsaaririigis püsis veel üle poole sajandi. Kolhoosi­majandus kehtis aga Balti provintsides NSVL-i kokkuvarisemiseni, kuigi algusest peale oli kurnav nii riigile kui ka rahvale.
Ühine viha Vene võimu vastu siiski kõiki eestlasi ei ühendanud, vaid eraldas endiselt rahvast ja eliiti, 90% ja 10% teineteisest.
Võis täheldada koguni regionaalset erinevust: põllumajanduslikus ja pealinnast kaugel Lõuna-Eestis nägi rahvas Vene võimu tuge just Eesti kommunistides – sundijais ja nuhkides, sest venelasi peale üksiku hädavarese kolhoosis polnud. Kuid Tallinnas ja Virumaal moodustasid elanikkonna enamuse kohati vene võimuga saabunus umbkeelsed venelased, kelle taustal jäid varju Eesti kommunistid.
EKP oli loodud Venemaal peale Punaväe häbiväärset lüüasaamist Eesti Vabadussõjas. Tema eesmärgiks oli uus sissetung Eestisse, maa vallutamine Vene Punaarmee poolt ning selle koloniseerimine ja assimileerimine. Seda tõendab ka partei nimi – mitte Eesti, vaid Eestimaa KP, kuhu kuulusid peale eestlaste-ülejooksikute ka maa vallutanud venelased. Sellesse kuulusid peale eestlaste need, kes olid siia tulnud ja selle maa vallutanud. Nii tekkis parteis võitlus võimu pärast enamlaste ja bolševike vahel.
Pealegi polnud EKP parteikirjade järgi mingi iseseisev erakond, vaid pelgalt üks NLKP osakondi. Mäletati veel hästi, et pisemagi hälve „vanema venna” jälgedelt karistati surmanuhtlusega, mille alla langesid EKP esimesed liidrid Anvelt ja Pöögelmann 1937. aastal – hoiatuseks järeltulijatele.
Ent samal ajal tähendas parteipilet ikkagi tõusu maa ülemkihti, mõnusat elu ja eesõigusi, ja mis kõige olulisem – samasugust võimu Eestis oma kaasmaalaste üle, nagu oli Kremli isandatel sinu üle. Seega oli lühim tõus eliidi hulka mõeldav vaid EKP kaudu. Selle nimel võis unustada ka inimväärikuse ja rahvustunde. Lihtrahvas selleks võimeline polnud. Niipea kui ilmusid punaimpeeriumis esimesed nõrkuse tunnused, virgus eesti rahvas.

Eesti Muinsuskaitse Seltsi sünd

Murranguaastaks sai unustamatu 1987. Möödunud oli 70 aastat vana Venemaa kokkuvarisemisest, mille varemeilt tõusev iseseisev Eesti. Kuigi „Eesti aeg” hävis juba paarkümmend aastat hiljem punaarmee sissetungiga, elas see rahva mälestuses edasi. Elas veel ka 1987. aasta põlvkonnas, kes seda näha ei saanudki.
Nende hulgas oli kerkinud liikumine, mis taotles, et ilus endisaeg mälust ei kaoks ka võõrvõimu surve all. Noorte õpetajate algatusel loodi kodulooringid või matkarajad mööda mälestusväärseid kohti. Vanemaid pedagooge see ei huvitanud, küll aga sidus noori omavahel ning vanema põlvkonnaga, kel mälu oli veel säilinud. Märkamatult levis selline tegevus üle kodumaa.
12. detsembril 1987 asutati Tallinna Ametiühingute Majas Eesti Muinsuskaitse Selts 239 saadiku poolt 80-st muinsuskaitse klubist. Võeti vastu Seltsi põhikiri, valiti 37-liikmeline volikogu, 5-liikmeline revisjonikomisjon ja 15-liikmeline juhatus. EMS-i esimeheks sai Trivimi Velliste (snd 1947), kel juba koolipõlves oli tärganud elav huvi Eesti ajaloo ja rahva olelusvõitluse järele. Auesimeheks valiti rahvusvaheliselt tuntud teadlane, Tartu Ülikooli audoktor Villem Raam – mees, kes teadustöö kõrval jõudis 15 aastat (1941–1956) ka Venemaal vangis olla.
Eesti Muinsuskaitse Selts oli esimene asutis okupeeritud Eestis, mis loodi kompartei käsuta. Kuid see ei tähendanud, et nad sellega lepivad. Juba 5. detsembril Võrumaa Muinsuskaitse Seltsi asutamisel astus Võru, Urvaste, Karula ja Karilatsi klubi volinike kannul Kandle saali rajooni kultuuriosakonna juhataja, kuulas koosolekut vaikides lõpuni ja teatas: „võite siin otsustada ja valida mida iganes, kuid ega me seda veel kinnita”. Vastasin koosoleku juhatajana samal toonil: „Seda pole keegi palunudki.” Nädal hiljem panime Tallinnas lauale oma dokumendid, kus tema allkirja polnud. Mees oli jäänud kindlaks kommunistiks lõpuni.
Sama kindlalt jätkas ka muinsuskaitse selts oma põhikirjaga sätestatud tegevust. Aasta pärast kasvas EMS-i osakondade arv 185-ni ja liikmete arv üle 6000. Lisandunud oli Välis-Eesti Muinsuskaitse Selts pagulastest liikmetega mitmelt mandrilt.
Esimesel aastakümnel hakkas EMS taastama Nõukogude võimu ajal purustatud Vabadussõja mälestusmärke linnades ja kihelkondades. Jällegi haaras rahva tänutunne kangelastele, kes surid, et meie võiks elada. Taastamise tuhinas selgines nagu iseenesest muinsuskaitseliikumise ülim eesmärk: ei puhka enne, kui taastatud on iseseisev Eesti riik. Selle sõnumi oli lasknud lendu Trivimi Velliste, aga see lendas mitmesuguses sõnastuses üle Eestimaa.
See sõnum jooksis pikselöögina ka läbi EKP ridade – Keskkomitee esimest sekretärist kolhoosilauda virtsavedajani, kellel mälestuseks kunagisest tõusust oli parteipilet taskusse jäetud. Ja läbi parteiridade veeres kajana alt ülespoole ahastav karje: kurat, mille nimel me sõdisime!
Kuid virgunud rahvahulki ei saanud hällilauluga ega vitsahirmuga suigutada. Katsu sa keelata tormi merel või kevadel üle kallaste tõusnud jõge.
Muinsuskaitseliikumise kandvaks jõuks oli noorem, sõjajärgne põlvkond. Nõukogude võimu püsima jäädes poleks ükski nimi jäänud kaasaegsete mällu – kui nad hiljem poleks komsomoli pugenud. Aga tol teguderohkel ajal ei märganud keegi, et liikuma läinud oli juba ka noorim, teismeliste põlvkond.

Muinsuskaitse meeleavaldus Nõukogude okupantide vastu Raadil (Tartus).

„Nad murdsid meist läbi”

19. oktoobril 1987 jõudis EKP Võru Rajoonikomitee lauale lendleht, milles kutsuti linnakodanikke ülejärgmisel päeval Võru surnuaeda rohtunud kalmude juurde mälestama Vabadussõjas langenud võitlejaid. Allkirjaks „Vaba Sõltumatu Noortekolonn nr 1”. Samal õhtul toimus parteimajas Rajoonikomitee koosolek, kuhu oli kutsutud kõik linna asutiste ja ettevõtete direktorid. Neile loeti ette „must nimekiri”, kuhu kantud isikud direktorid pidid 21. oktoobril kuhugi kaugemale „komandeerima”.
21. oktoobri õhtul suleti linnakalmistu täies ulatuses miilitsa ja julgeoleku jõududega, ümbritsevatel teedel sõitsid võõrad autod Pihkva ja Läti numbrimärkidega. Miilitsapatrull peatas kõik linna poole sõitvad autod ja paljud sunniti tagasi pöörduma. Hämardudes süttisid päeva jooksul postidele monteeritud lisavalgustid. Surnuaia ümber oli valge nagu kunagi ammu jõulupühade ajal.
Videvikus hakkas linna poolt tulema salkades inimesi, kes peatati juba kalmistu väravatel. Aga neid tuli üha juurde ja peagi ümbritsesid nad kalmistut teise rõngana. Juba püüdsid nad jõuga kaitserõngast end läbi suruda. Siis kuuldus kaitselõigu ülema ahastav hõige raadiotelefoni: „Me ei suuda enam! Nad murdsid meist läbi!” Tekkinud avast valgus rahvamurd rõõmsalt hõigeldes linnakalmistule ja selle võsastunud taganurka Vabadussõja kalmude juurde, mille olemasolu enamik seni ei teadnudki. Seal teatas keegi koolitüdruk kõlaval häälel, et kavandatud kõned jäävad pidamata, sest kõik nende juhid vangistati. Kostsid vihased hüüded, puhkes paar isamaalist laulu vanema põlvkonna algatusel. Seejärel kostsid hüüded: „Nüüd läheme kõik linna, nõuame vangide vabastamist!”
Linna marsiti juba ühtses kolonnis, millega liitus üha uusi elanikke, noori ja vanu. Peatuti miilitsajaoskonna ees, mille aknaluugid ja ­uksed olid suletud. Trummeldati neile rusikatega ja hüüti kooris: „vangid vabaks, vangid vabaks!” Uks avanes ja üks tüdruk astus välja rahva rõõmuhõisete saatel. Miilitsaohvitser teatas trepilt: peale vabastatu siin kinnipeetavaid enam pole.
Võidurõõmsalt marsiti edasi parteimaja poole. Oli juba täiesti pime, aga tänavad särasid täistuledes ja inimesi voolas aina juurde. Parteimaja trepil seisis salk mundrimehi, keskel kõrges papaahas polkovnik. Tõredal häälel käskis ta kõigil kohe koju minna. Rahva hulgalt kostsid irvitavad hüüded ja tühi limonaadipudel lendas vastu kõrge ülemuse sinelihõlma.
Edasi siirdus aina kasvav rahvahulk rajoonivõimu (täitevkomitee) poole. Neile lehvitati avatud akendest ja hüüti toetavaid sõnu. Tundus, et kogu linn oli ärkvel ja valmis tänavale tulema, kuigi kell lähenes kümnele.
Kuid täienenud olid ka julgeolekujõud. Peatänavat palistas tihe mundrimeeste ahelik hundikoertega, vaheldumisi mees ja koer. Neile karjuti näkku teotavaid sõnu esirinna moodustanud tüdrukute poolt. Tagajalgadele tõusnud lõukoerad haukusid kooris hammaste välkudes. Neid hoidsid rihmapidi mehed vaikides. Vene keelt tarvitada oli ilmselt keelatud, eesti keelt aga ei osatud! Aheliku ülesandeks oli juhtida rahvamass linnas välja ja sulgeda siis talle tagasitee.
Pidin veel kella kümnese bussiga Antslasse jõudma ja trügisin rahvahulgast välja bussijaama poole. Selle trepil seisis 3–4 miilitsat, väljak oli pime ja tühi. Kaugemal mäenõlva taga kostsid tõusvad ja vajuvad hääled, nagu kohiseks kauge meri. Buss tuli ja pidi edasi sõitma läbi linna. Juba esimeste majade juures oli tänav valgustatud ja liikus väikseid inimrühmi. Peatänavale jõudes keeras buss linnast väljuvale teele ja peatus järsult. „Siit me küll läbi ei pääse,” sõnas bussijuht. Tänav rajoonivalitsuse ja kiriku vahel oli puupüsti rahvast täis. Buss suundus paralleeltänavale, lootes selle kaudu linnast väljuda. Kuid ka seal, sõjakomissariaadi ees, kobrutas läbipääsmatu rahvamass… Ja selle kohal kõrge varda otsas lehvis sini-must-valge lipp! Hulk miilitsaid püüdsid läbi murda lipuni, kuid seda ümbritses mitmekordne poiste ja tüdrukute ring üksteist ümbert kinni hoides.
Järgmisel päeval kuulsime Ameerika Häälest ja Vabadusraadiost ülevaadet Võru sündmustest. Võimud olid jahmunud, nõutud, hakati üksteist süüdistama tegemistes ja tegemata jätmistes. Partei rajoonikomitee 1. sekretär süüdistas muinsuskaitse seltsi „noorte hullutamises”, prokurör aga süüasja ei algatanud. KGB kedagi ei arreteerinud. Ka noorte juhid vabastati järgneval päeval. Rahvas tegi kõigest järelduse: nende mürgihammas on murtud ja võim otsa saanud. Nii kujunes unustamatu 1987 tõesti pööriaastaks eesti rahvale Võrus ja mujalgi.

Rahvarinne oli nutikas leiutis

Eesti värve nägin jälle muinsuskaitsepäevadel Tartus aprillis 1988. Ent siin kanti sinist, musta ja valget eraldi varda otsas. Ja neile kallale ei kiputud. Viimasel päeval oli rongkäigus näha ka sinimustvalgeid laualippe, kui marsiti läbi linna Raadile okupatsioonivägedele meelt avaldama. Seal sai ka laiem üldsus teada uue poliitilise teguri: Rahvarinde asutamisest. Seda kuulutas valjul häälel kuhugi kastile tõusnud Marju Lauristin: „Armsad eestimaalased, see pole rahvusrinne, see on rahvarinne – kõigile Eestimaal elavatele rahvastele!” Küllap mõisteti, kuna sama mõtet kandis ka EKP, kes ei tahtnud kontrolli rahva üle kaotada ka muutunud olukorras. Seda ei saanud jätkata enam vana nime all.
Rahvarinne oli nutikas leiutis. Kommunistid teadsid, et sama nime all ühendas põrandaalune Komintern 1930. aastail Prantsusmaa vasakpoolsed jõud maailmarevolutsiooniks, aga samal ajal ühendas ka Eestis Konstantin Päts parem- ja vasakpoolsed rahvarindeks, vältimaks kodusõda, mida õhutasid vapsid põranda peal ja kommunistid põranda all ja mida oodati pikisilmi idapiiri taga.
Tuleb meenutada, et muinsuskaitse on olemuselt kultuuriline, mitte poliitiline liikumine. Rahvarinde loomine äratas rahvas kahtlust, et see on katse Gorbatšovi reformidega päästa vihatud Vene võimu Eestis. Selle vastu tuli võidelda. 20. augustil 1988 asutati Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) eesotsas kohaliku muinsuskaitse seltsi esimees pastor Vello Salumi ja tuntud rahvuslaste Erik Udami, Tunne Kelami, Kaljo Mätiku, Mati Kiirendi, Eve Pärnaste ja Lagle Parekiga. Partei eesmärgiks oli Eesti lahkumine Vene võimu alt, mis oli tegelikult nii ERSP kui ka Rahvarinde (RR) eesmärgiks, kuid mõlemad nägid selleni erinevat teed. ERSP arvates tuli taastada õiguslikule järjepidevusele toetudes Eesti Vabariik, mis hävitati 1940. aastal. RR pidas targemaks venelasi mitte ärritada 1940. aasta meenutamisega, vaid taastada iseseisvus samm-sammult alates liidulepingu sõlmimisega.
Tollaseid tormilisi sündmusi võtab kokku nende keskel seisev T. Velliste: liidulepingu tee tundus paljudele lihtsam, mõistlikum ja mis peaasi, ohutum, kuid paljud pidasid ka kõige õigemaks iseseisvumist õigusliku järjepidevuse alusel, millega jääks ära NSV Liidust väljaastumise menetlus, kuna Eesti Vabariik pole kunagi sinna astunud. Seda teed tunnistas õigeks ka Eesti Muinsuskaitse Selts. (T. Velliste „Eesti muinsuskaitse 100 aastat”, lk 100).

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutamine Pilistveres. Esireas istuvad mõtte algatajad.

Eesti kodanike esinduskogu – Eesti Kongress

Eesti riigi järjepidevuse kandjaks sai olla vaid veel elav Eesti kodanikkond oma lastega ja Eesti pagulased välismaal. EMS kuulutas välja nende registreerimise 24. veebruaril 1989. Sama aastaga registreeriti kõik kodanikud ja nende järeltulijad Eestis ja välismaal ning ka Eesti kodakondsuse taotlejad. Tolle hiigeltöö tegid ära ilma palgata tuhanded vabatahtlikud mehed ja naised riskides oma tulevikuga. Nende tööd kergendas ootamatult novembri lõpus Berliini müüri lammutamine saksa rahva poolt. Nõukogude ametnikud Eestis pakkusid seni lindpriidena töötavaile kodanike komiteedele koguni abi ruumide ja vahendite näol, ENSV valitsus ei vastustanud edaspidi isegi Eesti Kongressi valimisi. Võimud ei saanud milleski enam kindlad olla.
Tuginedes kodanike nimekirjadele kuulutas EMS välja Eesti Kongressi valimised. Oma kandidaadid esitasid EMS, RR, ERSP ja kodakondsuse taotlejad – esmakordselt kogu Eesti elanikkond „seinast seina” poole sajandi järel.
Eesti kodanike esinduskogu – Eesti Kongress – tuli kokku 11. märtsil 1989 Tallinnas Estonia teatrimaja saalis. Üle poole kohtusid taas rahva valitud esindajad Saaremaalt Setumaani, Võrumaalt Virumaani ja nähti oma silmaga pagulasi välismaalt, kelle hääli seni kuulsime keelatud raadiojaamadest. Järgmise päeva, 12. märtsi hommikul meenutas keegi vanahärra kõnetoolist: ka täna on ajalooline päev – 56 aastat tagasi juhtis Konstantin Päts Eesti riigilaeva välja tormiselt merelt, tänu millele võime mäletada järgnevaid aastaid kui rahuliku töö ning majandusliku ja kultuurilise tõusu aega, kuldset Eesti aega! Saal mürises aplausist – veel polnud uued ajaloo ümberkirjutajad oma toodanguga turule jõudnud. Eestis oli nüüd kaks parlamenti – Eesti kodanikel valitud Eesti Kongress ja ENSV Ülemnõukogu (ÜN), mis „valiti” EKP korraldusel kõigi Eesti pinnal paiknevate Nõukogude kodanike, ka Vene sõjaväelaste poolt. Kuid samal ajal oli üks – ENSV valitsus. Kord külastas selle peaminister Edgar Savisaar ka Eesti Kongressi ja mõistis kõuehäälel hukka selle tegevuse. See kedagi ei heidutanud.

Eesti Kongress töötas Estonia Teatris taastatud Kaitseliidu kaitse all.

Moskvas kogunes Rahvasaadikute Kongress

Hirmu hakkas tundma hoopis Kreml Baltikumi, Kaukaasia, Ukraina iseseisvumisest „kohalike natsionalistide” mõjul. Otsustati Kremlisse kokku kutsuda NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress, sõlmimaks liiduleping „liiduvabariikidega”, mis seni olid alluvuses hoitud lihtsalt relvajõududega. Rahvasaadikute Kongressi valimised toimusid 26. märtsil 1989, kuu aega peale Eesti Kongressi valimisi. Eesti Muinsuskaitse Selts otsustas valimistel mitte osaleda.
Kremlis oli määratud ENSV saadukuile 48 kohta. Valituist vaid kuus ei kuulunud komparteisse ja valitud 42 kommunisti hulgas oli kaheksa interliikumise meest (Jevgeni Kogan jt), kes hiljem tõstsid mässu valitsuse vastu.
Rahvasaadikute Kongress töötas Kremlis 25.5.1989 – 5.9.1991. Vene kombe kohaselt pikalt ja venivalt – kuni Kremli müüri taga tuikav elu Kongressist mööda kihutas ja oma nõuded talle esitas.
Tollest Kongressist on kirjutanud üllatavalt avameelse ja sisuka raamatu ENSV saatkonna üks tipptegelane. Ta tunnistab, et ENSV delegatsioon „ei läinud Moskvasse eesmärgiga võidelda Eesti iseseisvuse eest” (Tiit Made „Kremlist iseseisvust toomas”, lk 75). Veelgi mõjuvamalt kinnitab samas raamatus Ülo Nugis: „ei riskinud isegi unistada Eesti iseseisvusest, ehkki kodustel esinemistel rääkis suu ka sellest, kuid see polnud siiralt” (samas, lk 74). Ainult paar aastat hiljem kerkis Nugis esile, juba Eesti Ülemnõukogu eesistujana.
Samal ajal jätkas Eesti Kongress Tallinnas kindlameelselt Eesti riikliku iseseisvuse taastamist, olles eeskujuks lõunanaabritele nagu 70 aasta tagasi Vabadussõja ajal. Kongressi tegevus ei lõppenud viimase istungjärguga 11.–12.03.1991. See jätkus veel üle poole aasta isikutunnistuste väljaandmisega registreerunud Eesti riigi kodanike. Nüüd toimus see juba avalikult kohalike täitevkomiteede ruumides, kus töötasid usaldusväärsed ametnikud.
Võrus asus „uus passilaud” kesklinnas Liiva tänaval, tühjas majas, kus paiknes ka taastatud Kaitseliidu maleva staap. Eeskoja vastas oli uks Kodanike Komitee tuppa, kus töötas keskealine naine. Ühel päeval olin valvekorras KL-i staabis, kui kuulsin karjumist. Jooksin üle koridori isikutunnistuste väljaandmise tuppa. Seal seisis seljaga minu poole räbaldunud ülikonnas mees, virutas just kadakast kepiga vastu lauda, mille taga seisis ehmunud ametnik. Mees karjus: „Kas lõpeb ükskord juba see jant!”. Haarasin tal õlast, aga ootamatult tugeva liigutusega vabastas ta end ja jooksis tänavale ja sealt edasi, longates, kuid väledalt. Tänavaristilt keeras ta vasakule ja kadus miilitsamaja ukse taha. Mina olin tema kannul, küsisin miilitsa korrapidajalt: „Kuhu ta läks?”. Too laiutas käsi, et pole kuulnud ega näinud. Läksin linna polikliinikusse ja küsisin tuttavalt töötajalt salapärase hullu kohta. Võrru olevat tõesti ilmunud vaimuhaige perekonnanimega Margus, kes on siin arvele võetud, kuid polevat ohtlik inimestele… Nähtamatu vaenlane varitses veel kõikjal. Kaitseliidu maleva staabist kadusid järjest dokumendid, kuid nende juurde ei pääsenud loomulikult too vana invaliid.

Isemajandava Eesti (IME) projekti autorid Siim Kallas, Tiit Made, Mikk Titma, Edgar Savisaar.

Augustiputš – taeva õnnistus

Eestis valitses jätkuvalt kaks võimu, kaks parlamenti – Eesti Kongress ja Eesti Ülemnõukogu, kelle nimest NSV oli ära jäetud. Valitses ka kummaline jõudude tasakaal: Eesti Kongress tundis, et tema selja taga on rahva toetus ja Ülemnõukogu teadis, et tema selja taga on võimas NSVL hambuni relvastatud okupatsiooniarmeega. Kumbki tahtis juhtida Eestit välja kaosest, kuid kummalgi puudus selleks füüsiline ja poliitiline jõud.
Siis sekkus mängu augustiputš 1991 – Tiit Made sõnastuses „taeva õnnistus” ja Trivimi Velliste sõnastuses „masin taevast” (deus ex machina).
Võimu haaravate tõsikommunistide ehk stalinistide mässukatse 19. augustil 1991 levis Moskvast Tallinnani, kuid lämmatati kõikjal. 20. augusti keskööl kuulutas Ülemnõukogu Toompeal Eesti iseseisvaks. Järgnes Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu leppimine: mõlemad valisid võrdsel alusel Põhiseaduse Assamblee Eesti Vabariigi Põhiseaduse eelnõu väljatöötamiseks.
Eesti iseseisvus oli lõpuks taastatud. Kuid kompromissina vastakate jõudude vahel, keda ühendas vaid vene oht, mis nüüd kadus. Nüüd seisti taas silmitsi. Ühel pool tunti oma selja taga Eesti Vabariiki 1918–1940 ja selle taastamiskatseid 1941, 1944, metsavendade ja koolinoorte aasta­kümneid kestnud võitlust. Teise poole ajalugu algas alles „kuldsete kuuekümnendate” järel. Kahtlemata oli neil eelis hariduse, kogemuste, ühtse organisatsiooni (EKP), vaenlase sõnavara ja nõrkuste tundmise näol, mis kadus idapiiri sulgemisega.
Sujuvat koostööd ja stabiilset arengut taasiseseisvunud Eestis ei järgnenud. Kuid vale oleks seda vabandada, et nõnda on mujalgi. Hädade põhjuseks on siiski meie riikluse noorus. Peale lämmatavat Nõukogude iket pidime uuesti algama sealt, kus Eesti riiklus tegi oma esimesi samme sada aastat tagasi. Sellega kaasnevad raskused ongi lõplik hind ehk järelmaks Eesti taasiseseisvuse eest.