5. märts 1953
Massimõrvar Stalini matus

tekst: Lembit Anton,
meenutusi õppingute ajast GITIS-ses aastatel 1950–1953

Moskvas oli öö, ühiselamus vaikus.
Kõikjal väsinud magajate norin, peldikus ikka jooksva vee solin.
Öö ja vaikus… Ainult magajate norin kaikus.
Kuskil algas mingi jorin, ja ikka valjemaks läks see urin.
Sisin – sosin, jooksumüdin, kisa – kära, jutumulin.
Komsomol kohe kargas püsti, kiskus lahti magajate uksi.
Valvemutt lõi ette risti, „Oo Gospod milõi, pomogi, menja spasi!“
„Oo ärgake!” nüüd vahid hüüavad ja kõrgest Kremli tornist laulavad!

Veel magasin, uni silmas, kui meie tuppa tormasid komsomoli ärritatud jüngrid Bluumer, Drui ja Puudist. Kohkunult küsisin: „Mis uudist?“ „Kas sa ei teagi veel, kogu maailm juba teab, pool kolm suri isake Stalin, meie suur juht ja õpetaja. Kogu Moskvas käib juba leinakõlin ja sina magad veel. Kohe püsti ja lähme teele!” „Kus on see tee ja kuhu läheme? „küsisin ja tõmbasin teki üle pea.”
„Komsomolide hirmsate ähvarduste saatel ajasin end vastumeelselt üles, riietusin ja asusime teele. Väljas oli külm, rõske hommik. Ühiselamu ette olid kogunenud tumedad kogud, kõik unised ja uimased. Mitmel küsimus huulil: „Mis teha, kuhu minna?” Komsomolid kamandasid: „Nüüd lähme kõik instituuti!”, „Mis me nii vara seal teeme?” julgesin jälle küsida.
„Koguneme ja peame nõu, mis saab meie Nõukogude Liidust, kui meil enam pole suurt juhti ega õpetajat seltsimees Stalinit.” „Aga praegu, nii vara, ei sõida veel trammid!” „Me läheme jala!” „Siit on instituuti 8 kilomeetrit!” „See tee on ju nii lühike, arvestage, kui pikki teid oma elus on pidanud läbi käima seltsimees Stalin!”
Ja algas meie nii tühine ja mõttetu retk läbi sombuse ja külma Moskva linna. Moskva linn magas, kogu linn magas sügavat und, aknad olid pimedad, tänavail vaikus. Rõskes külmas ja udus sompas sadanud lumes Eesti Gitise Stuudio komsomoli löökrühm Trifanovskaja barakkidest Moskva kesklinna poole Sobinovski pereulokisse, kus asus teastriinstituut GITIS. Pooljoostes pahmati lumes, üleni higised, märjad. Kõige ees avangard: Kiple, Puudist, Kiisk, Rummo, Kask, Bluumer, Kromonov, Drui, Hermann, Käsi ja Abel, nagu Seevaldist põgenenud lollikari või nagu kevadised vasikad, kes ei tea, mida teha.
Ähkimisest ja puhkimisest märjad, rühitakse edasi, ikka kiiremini ja kiiremini, lootes kallist isakest üles äratada või talle elutuult veel sisse puhuda. Kui midagi muud enam teha ei saa, siis komsomolid lootsid veel korra surnu haisu nuusutada. Nende komsomolidest pugejate rivi taga longivad tülpinud ja tüdinenud nägudega parteitud koolikaaslased, sunniviisiliselt Orav, Jaansoo, ­Karask, Kitsas, Ever, Anton.
Kui lõpuks külmunutena kohale jõudsime, olid instituudi uksed kõik veel suletud, ei põlenud üheski aknas tuli. Öövalvur ei tahtnud meid sisse lasta. Kui aga kuulis ,et Stalin on surnud, siis lõi risti ette ja tegi ukse lahti. Konutasime asja eest, teist taga mitu tundi tühjas koolimajas. Kella üheksaks kogunesid kõik kommunistid. Õppetööd ei toimunud. Suure juhi surmapäev kuulutati leinapäevaks. Algas kommunistlik missa! Saali pandi punane vaip maha, lavale riputati Stalini pilt, lava ette seati valmis kõnepult.
Algas suur palvetamine ja nutmine. Kordamööda käisid kommunistid kõnelemas. Igale kõnele järgnes suur nutukoor ja ulumine, ringutamine ja maas aelemine. Igaüks tahtis näidata, kui suur on tema lein, kui sügav on tema kurbus. Oi seda teesklust ja vigurdamist! Halli peaga professorid püherdasid põrandal, karjusid ja vingerdasid! Võrratu näitemäng! Kas oli neil üldse Stalinist kahju, aga oli vaja näidata teistele, kui kohutavalt suur on tema lein ja kurbus. „Mis saab nüüd edasi?” karjuti. „Nüüd on lõpp!” hõiskas keegi. „Kõik on kaputt!” kriiskas hele hääl. „Nüüd on Nõukogude Liidul lõpp!” ohkasid paljud südamest.
Ka Felix Moor oli tulnud seda Venemaa kommunistide suurimat palagani vaatama. Felix Moor oli GITIS-e lavakõne kateedri õppejõud ja direktsioon oli teinud talle kohale ilmumise kohustuslikuks. Ta istus algul õppejõududele ettenähtud poodiumil, kui aga nutukoorid, ulumised ja vigurdamised, millest ta põhimõtteliselt osa võtta ei saanud ega ka tahtnud, muutusid talle tüütavaks ja vastikuks, siis ta tõusis vaikselt, tõmbus märkamatult kõrvale ja hoidis agressiivsetest lärmajatest eemale.
Algasid leinaettekanded, mängiti kurba muusikat, ja ikka enamikus seda neetud ja kommunistide poolt põlatud nii kapitalistliku maailma muusikat – Chopini, Bachi, sest vene muusikas on klassikalist leinamuusikat väga vähe leida. Kui muusikaettekanne lõppes, algas kohe ulgumine ja oigamine, nutmine ja käteringutamine, mis kestis kuni järgmise kõneni või muusikapalani.
Kõige kuulsam esineja sellel missal oli viiulikunstnik David Oistrahh. Ta oli selleks esinemiseks riigiarhiivist välja võtnud kuulsa Stradivariuse viiuli. Mängis nagu Oistrahh ikka, hästi ja kõrge meisterlikkusega, nagu siis oli kombeks öelda. Tavaliselt saatsid Oistrahhi esinemist suured ovatsioonid, vaimustatud käteplaksutamised, aga seekord ei sobinud käsi plaksutada.
Oistrahh pani viiuli kasti, vaatas kella, haaras viiulikasti kaenlasse ja ruttas Kremlisse, kus kohe algas Stalini mälestusmissa. Oistrahh oli just GITISe peauksest välja astunud, kui ülevalt katuselt murdus jäälahmakas ja kukkus otse Oistrahhi suunas. Oistrahh jõudis vaevalt räästa alt välja astuda, kuid jäälahmakas langes ja tabas viiulikasti tagumist otsa, mis oli Oistrahhi käes ja lõi viiuli koos kastiga kildudeks. Kõik seisid jahmunult purunenud Stradivariuse ümber, ahhetasid ja ohhetasid ja kirusid kojameest ja tänasid Jumalat, et Oistrahh terveks jäi.
Nii ei saanud saatuse tahtel meie kalli juhi ja õpetaja Stalini surnukeha kuulda kuulsa Stradivariuse taevalikku kõla ja Oistrahhi jumalikku mängu. Ka meie Eesti Stuudio komsomolikutsikad, need tulevikukommunismi haukuvad koerad võtsid vaimustusega sellest näitemängust osa ja tegid kaasa kogu selle palagani algusest lõpuni. Nad nutsid tõelisi pisaraid ja tundsid südamest suurt leina. Kiisk, Puudist, Bluumer, Rummo ja Drui nutsid nii südamest, nagu oleksid nad oma isa haual, nagu oleks nende oma isa ära surnud.

Stalini sark teel mausoleumi. Vasakult kandjad: Beria, Hruštšov ja Vorošilov. Foto: histrf.ru

Sammassaali ees

Vene rahvas on pabinas ja suures segaduses, sest Stalini surm tuli nii ootamatult ja järsku! Kommunistlik partei oli vene rahvast nii ette valmistanud, et Stalin on surematu. Stalin ei sure mitte kunagi, Stalin elab igavesti koos vene rahvaga. Uskumatu näis Stalini surma teade, uskumatu oli uudis Stalini surmast! Keegi ei uskunud Venemaal, et Stalin on surnud! Arvati, et see on jälle mingi Keskkomitee trikk rahva petmiseks ja lollitamiseks.
Et müüti Stalini surematusest kummutada ja rahvas tagasi reaalsusse tuua, selleks otsustati Stalini surnukeha rahvale vaatamiseks välja panna Ametiühingute Sammassaali. Kui teatati, et Stalini surnukeha on kõigile vaatamiseks välja pandud Sammassaalis, algas kohe metsik tormijooks Sammassaali suunas. Igalt poolt joosti kokku, üle kogu Venemaa tulid kollektiivid, organisatsioonid, üksikkodanikud, et oma ihusilmaga seda ilmaimet näha, et näha, kas Stalin on ikka surnud, kas on ikka tema surnukeha kirstus või on sinna vaatamiseks välja pandud keegi teine, millega keskkomitee tahab lollitada inimesi.
Moskva linn on suur, Sammassaal asub Moskva kesklinnas. Mööda kõik tänavaid suundusid rahvamassid Sammassaali poole. Igast suunast tuldi Sammassaali juurde, aga sissekäik oli ainult Puškini tänavalt. Nüüd tekkis eri suundadest tulevate rahvamasside vahel trügimine. Ümberkaudsed tänavad ummistusid inimestest, tekkisid kokkupõrked rahvamasside vahel. Esimesed seisatasid Sammassaali ukse ees, taganttulijad aga pressisid peale, eespoolminejatel polnud aga kuhugi minna, nad suruti vastu seina, vastu müüri, nad olid surutud vastu raudväravaid, taganttulijad aga pressisid peale, kilomeetritepikkune tänavalaiune inimmass surus aga peale.
Pakid ja käekotid kisti käest ja sõtkuti porri. Rabeledes tallati kingad ja kalossid jalast, kes juhtus komistama, see oli kadunud, see litsuti laiaks ja tallati lömaks. Rinnakorvid rõhuti sisse ja nõrgemad suruti jalge alla. Rahvamassid märatsesid, kisati, sõimati ja karjuti appi. Massipsühhoos ajas inimesed paanikasse. Inimesed trügisid kõrvaltänavatest üle aedade, üle väravate ja ka läbi majade, uksed ja aknad löödi eest ära ja mindi edasi läbi korterite, tungiti edasi läbi teise ja kolmanda korruse ustest ja akendest. Kõige agaramad ronisid üle katuste. Sealt laskuti mööda vihmaveetorusid alla ja kõnniti edasi inimmassi peade peal, ikka edasi Sammassaali poole, kus neid ootas põrgulikus rahus isake Stalin.
Sammassaali ette tänavale oli pressitud kokku inimmass, kes seisis liikumatult, nende peade peal liikusid agarad ja nahaalsed huligaanid. Miljonid inimesed kogunesid Moskvasse, et näha Stalinit. Kõik need miljonid inimesed suruti mööda kitsaid tänavaid ühte punti kokku Sammassaali ette. Kuid Sammassaal suutis vastu võtta päeva jooksul vaid paar tuhat inimest.
Ööseks suleti Sammassaal, Stalin vajas puhkust. Kogu see rahvamass jäi aga ööseks tänavale ootama uut päeva! Öösel oli aga külm ja sadas lörtsi. Inimesed oleksid võinud minna ööseks koju, aga Sammassaali ümbruse tänavatele surutud rahvamass ei saanud ennast liigutada ei edasi ega tagasi, nad olid nagu kilud purgis. Kõik oma ihuhädad tuli teha kohapeal…Ei süüa ega juua…Inimesed karjusid, naised ja lapsed nutsid, mitmed surid sealsamas infarkti, kuid keeg ei tulnud neile appi. Keegi ei tulnud neid päästma ja ka keegi ei saanud neid päästa, sest olukord oli väljapääsmatu. Olukord oli kohutav! Stalin korraldas ka oma saatjatele, oma austajatele ja leinajatele kohutavaid piinu. Ka pärast oma surma jätkus tal veel sadismi rahva piinamiseks. Nii kestis see kaks ööd ja kaks päeva, siis tassiti Stalin Sammassaalist välja ja alles siis valgus rahvamass laiali. Üle neljasaja surnuks pressitud (ametliku allika järgi küll ainult 109 hukkunut) ja lömaks trambitud inimese leidis endale traagilise lõpu Stalini matustel.

Stalini põrm Ametiühingute maja sammassaalis. Foto: histrf.ru

Sammassaalis

Ka mina tahtsin surnud Stalinit oma ihusilmaga näha. Ma olin elusat Stalinit paar korda näinud. Oktoobri­revolutsiooni rongkäigu ajal nägin, siis ta seisis Mausoleumi peal tribüünil, kui meie kolonn sealt mööda marssis. Meid sunniti sellest rongkäigust osa võtma ja me sammusime teises reas ja nägime Stalinit päris ligidalt, kui ta tribüünil seisis ja piipu popsutas.
Sammassaali ümbrus oli meile hästi tuttav, sest meie instituut GITIS asus seal lähedal, osa tänavaid suleti kohe alguses, et ära hoida rahvamasside ligitormamist kõrvaltänavate kaudu. Et seda vältida, aeti neile tänavatele tõkkeks sadu veoautosid ja traktoreid. Ka ratsamiilitsa rühmad olid väljas. Kõik need kaitseabinõud osutusid naeruväärseteks, sest inimesd tormasid üle autode ja ronisid autode ja traktorite alt läbi.
Kuna meie tundsime hästi ümbrust, siis leidsime ka vabad tagavara­käigud, mille kaudu pääsesime otse ja varakult Sammassaali ukse taha, kuid ka meil tuli elu eest võidelda, üle aedade ronida ja autode alt läbi pugeda, et eluga Sammassaali ukse taha pääseda. Kui Sammassaali uksed avati rahvamassidele, olime meie esimese tuhande seas, keda lasti Stalini surnukeha vaatama.
Miilitsa ja sõjaväelaste rivid seisid mitmekordses reas kindlalt Sammassaali ümber ja ka sees ümber Stalini kirstu. Siin Sammassaalis toimus nüüd ühe suure draama viimane vaatus, siin toimus suur näitemäng. Kellele kurbmäng ja tragöödia, kuid paljudele kolossaalne komöödia, kus peategelast mängis J. V. Stalin, ta mängis üheaegselt nii traagiku kui ka koomiku osa. Ümber kirstu käis suur vene palagan. Keset saali kõrgele poodiumile oli asetatud punane kirst, mille sees oli Stalin. Ümberringi lilled ja pärjad. Lillede seest paistis välja ainult Stalini nina. Punastele patjadele olid asetatud tema ordenid ja igasugused autasud kõikidele imetlemiseks ja ahhetamiseks. Kirstu kõrval seisis auvalve. Saal oli dekoreeritud musta ja punasega. Kõikjal krabises kurbuses must krepp. Rahvas tuli uksest sisse laia lindina, tegi poolkaare ümber poodiumi ja läks maja tagumisest uksest välja. Peatuda Stalini juures ei lubatud, kogu aeg sõjaväelased kiirustasid tagant: Davai, davai, dalše, dalše! Kiiret pilku heites, võisid näha kõike, mis siin Stalinit ümbitses, kuid mõtisklusteks ei antud aega Davai, davai, dalše, dalše!
Alustasime leinamatka ümber Stalini kirstu. Sargast voorivad mööda massid, uudishimulike inimeste karjad ametiühingute ja organisatsioonide esindajad, asutuste ametnikud, vabrikute töölised, üliõpilased, kolhoosnikud, koolinoored. Nad tulid hüvasti jätma Venemaa kangeima pojaga. Ühed tulid tõelises leinas, teised tulid uudishimust, kolmandad tulid niisama. Mõni tuli kaema teiste leina, oli ka neid, kes tulid irvitama. Tulid ka need, kes tahtsid näha, kuidas näeb välja tegelikult see kuulsaks kiidetud kangelane, eluaeg igas ajalehes ja iga päev. Nüüd taheti Stalinit näha kas või kordki kas või surnult!
Jõudsin punasel vaibal kõndides Stalini kirstu juurde. Oleksin tahtnud hetkeks peatuda, et mõtiskleda Stalinist ja tema ajast, kuid inimmass lükkas mind edasi ja selles rütmis liikus ka minu mõte. Kas tõesti on siin kirstus see mees, kelle ees värises kogu maailm, kelle sõrmeliigutustest sõltus elu või surm? Siinses stoilises rahus on väärikust, mis on omane kõikidele surnutele, oled sa siis keiser või kerjus. Uskumatu, kui suur oli su võim. Täägid hoidsid sind ja sa olid äss, kuid praegu oled vaid vilets vanamehenäss, keda enam keegi ei karda, ei pelga ja keegi ei tõmba sinu ees enam küüru selga. Juba varsti taotakse puruks su büstid, lükatakse ümber ausambad ja põletatakse raamatud ja pildid. Just nii palju olin jõudnud mõelda, kui auring Stalini ümber lõppes ja olin Sammassaalist välja tänavale tõugatud.

Stalini viimne puhkepaik

Suurtükkide paugutamise mürinal ja puhkpillimuusika plärina saatel algab Stalini viimane teekond, viimane maapealne matk, kust ei ole tagasiteed kellelgi, ka mitte „surematul” Stalinil, kes oli selle ajastu kõige võimsam mees. Stalini surnukeha tassitakse Kremli väljakule Mausoleumi. Stalin pannakse rahvusvaheliselt tuntud süfiliitiku Lenini surnu­keha kõrvale. Seal nad siis puhkasid, kui kaks kõige paremat sõpra, kaks selle sajandi kõige suuremat ja andekamat massimõrvarit. Kui Hruštšov 1956. aastal avalikustas Stalini verevalamised ja massimõrvad, siis hakkas Lenini kõrval Stalin haisema. Suur Lenin küsis: „Kuule, Jossif Vissarionovitš Stalin, miks sa haised?” Ja suur massimõrvar Stalin vastas: „Mis mina teha saan, kui mind pärast minu surma täis tehti!” Stalini surnukeha visati Mausoleumist välja ja maeti Mausoleumi nurga taha jalgteele. Nüüd võivad rahvamassid Stalini haua peal trampida, kui tema surnukehast üle astuvad.

* * *
J. V. Staliniga ühel ja samal päeval maeti Moskvas ka maailmakuulus Vene helilooja ja klaverikunstnik N. Prokofjev. Vene teadeteagentuur ei pidanud vajalikuks N. Prokofjevi surmateadet ajakirjanduses ja raadios avaldada. N. Prokofjevi matustel viibis kaks külalist, üks nendest oli Moskva konservatooriumis õppiv Eesti üliõpilane – tulevane eesti helilooja Veljo Tormis.