Üks tont käib mööda maailma  – koroonatont

tekst: Tiina VÄhi

Kõigi maade koduhundid, ühinege!

Olen end koroonatondi eest barrikadeerinud oma töötuppa raamaturiiulite ja kirjutuslaua vahele, siin möödub mu argipäev. Klassikraadiost Beethovenit kuulates saab sellest „kontserdisaal” ja see ongi mu „pühapäev”. Ma olen „koduhunt”, nagu paljud teisedki, kellelt võetud „metsaelu vabadus”.

Koroonatondi metafoor seostub mul kurikuulsa Friedrich Engelisi ja Karl Marxi Kommunistliku partei manifestist (1848) revolutsioonilise ähvarduslausega: „Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismi tont. Pühaks ajujahiks selle tondi vastu on ühinenud kõik vana Euroopa jõud, paavst ja tsaar. Või sealtsamast: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”, mida tuntakse ka nõukogude aja kommunismi deviisina, mis oli mitmete ajalehtede päises juhtmõtteks. Praeguse pandeemia ajal võiks seda irooniliselt parafraseerida: „Kõigi maade koduhundid, ühinege!” ning lisada veel hoiatus – „Inimesed, olge valvsad!” See loosung pärineb Teise maailmasõja ajast, kommunismi lõksu langenud tšehhi kirjanikult Julius Fučikult, kes hoiatas sõja- ja fašismiohu eest.
Valvsusele, ühinemisele ja koostööle kutsumine on kriisaegadel kasutatud hüüdlaused, millega on mingi eesmärgi nimel inimhulki ühte koondatud aga ka hullutatud. Need sobiksid ka praeguse pandeemia aja loosungiteks, ent ajalugu on näidanud, et vägisi valvsust ja ühinemist peale sundida ei saa. Nii ei õnnestunud proletaarlasi ühendada maailmarevolutsiooniks ega ka Marxi ja Engelsi aja maailma vägevad ei suutnud ühiselt võidelda kommunismi vastu. Võime oletada, et kui nad oleksid aegsasti ja jõuliselt koondanud kõik jõud, selle maailmakorda lõhkuva sotsiaalse viiruse vastu, siis poleks see, ega ka hilisemad 20. sajandi totalitaarsed ideoloogiad ja režiimid pääsenud võimule ega omanud sellist mõjujõudu ning algatanud Euroopas traditsiooniliste väärtuste allakäigu. Mida võiksime sellest õppida praegu?

Koroonainfo sarnaneb ilmateatega

Koroonatondile „püha ajujahi” [sõja] kuulutamine tähendaks kõigi teadmiste, meetodite ja jõudude koondamist vaktsiinide ja ravimite väljatöötamiseks. See peaks targalt tegutsevas ja tehniliselt arenenud ja põimunud maailmas olema võimalik, ent millegipärast pole see ootuspäraselt õnnestunud. Kas teadusorganisatsioonide ja riikide tasemel toimivat koostööd takistab usaldamatus, konkurents ja kasuahnus, sest iga lüli, mis tegeleb viiruste uurimisega ja vaktsiinide väljatöötamise ja müümisega püüab sellest endale maksimaalset meriiti lõigata? Korporatiivsete ravimifirmade kasuahnust on täheldatud juba varemgi, kuid miks on propagandamasinatest tulev informatsioon viiruste ja vaktsiinide kohta ikkagi puudulik ja ebaselge?
Hirm teadmatuse ees ja usaldamatus ametlike institutsioonide ja isikute vastu on tekitanud ka vaktsineerimise kohta vandenõuteooriaid, mille kummutamiseks ei piisa, kui teleuudistes koroona kohta antav lühiinformatsioon sarnaneb ilmateatega, mis annab prognoosi lähipäevade kohta. Koroona puhul näidatakse põhiliselt haigestunute ja surnute, vaktsineeritute statistikat, millega ollakse juba harjunud, nagu sellega, et ilm võib taas külmaks minna. Ei saa öelda, et siin ja seal meedias poleks tehtud selgitustööd, meelde on jäänud sagedased lühiintervjuud juhtivate viroloogidega, arstidega jne, kuid ilmselt pole need ammendavad sellele osale ühiskonnast, kes ise aktiivselt ei otsi lisainfot ning ka nendele, kes ootavad argumenteeritud diskusioonidega süvaseletusi TV erisaadetes. Immuniseerimisstrateegia ja retoorika pidev muutmine (näiteks dooside intervalli suurendamist ja AstraZeneca puhul vanusepiiri nihutamist kord üles, kord alla), tekitab kahtlusi pakutavate „hädavaktsiinide” efektiivsuses. See aga süvendab paljudes peataolekut ja otsustamatust – „lasta või mitte lasta”. Mitte kõiki ei veena kui televisioonis näidatakse riigijuhtide süstimist, seda enam, kui nad pole üldtunnustatud autoriteedid. Kui praeguste vaktsiinide toimet kontrollitakse nagu sõjalises meditsiinis katse-eksituse meetodiga, ei taha paljud olla selles protsessis katsejäneseks. Propaganda pealesurumine võib esile kutsuda hoopis kahtlusi, trotsi ja loobumist, sest mitte kõik ei näe vaktsineerimise vajalikkuses nn laiemat pilti (enda ja oma lähedaste kaitsmist ja epideemiast jagusaamist).

Kadunud on aukartus elu ees

Inimõigused, nagu teada, on uues Euroopas „manifesteeritud” põhiväärtused ja seetõttu nende kitsendamine hädaolukorras ka ajutise abinõuna on paljudele vastuvõetamatu, juhul kui seda ei kompenseerita. Piiranguid tähendavad majandus- ja sotsiaal- ja kultuurielu kokku tõmbamist, koju jäämist, üksinduses „koduhundina” konutamist. Nagu koroonaaeg ja -numbrid näitavad, et vaid vähemus on nõus nende karmistamisega. Peale jäävad enamuse pragmaatilised materiaalsed kaalutlused – oma riigi, ettevõtte ja perekonna majandusliku olukorra päästmine. Piirangute vastu protestivad isegi need, kel rikkust piisavalt, kelle ettevõtlust ei ähvarda veel pankrot ajutise seismapanekuga. Endist eluviisi jätkatakse tihti mitte otsesest eluvajadusest vaid kasuahnusest, ükskõiksusest, lõbujanust. Seega paljude kõrvus pandeemia vastu valvsusele ja ühinemisele kutsumise pateetika kõlab banaalselt ja anakrooniliselt, sest ei tunta aukartust elu ees – kui enda, siis veel vähem teise(t)e inimes(t)e elu pole enam püha, ei olda nõus oma heaolust loobuma.
Kõrgemal positsioonil olevat igno­rantsust oleme näinud epideemia puhkemise algusajal aasta tagasi, kui Euroopa liidrid oma ustavust ja pühendumist rahvale demonstreerisid Beethoveni „Ood rõõmule”, Euroopa Liidu hümni pühalikult seistes kuulasid, kuid paraku ei ärganud neis au ja heroilisust otsustavateks tegudeks, kasvõi selleks, et ulatada abikäsi EL-is esimesena koroonahätta üksi jäänud riikidele. Sellist käitumist on õigustatud, sõjameditsiini seadusega – kui katastroofis on kannatanuid massiliselt, siis päästetakse lahinguväljalt esmalt lähemalt st oma riigi inimesed ja ka nendest need, kelle ellujäämine on ühiskonnale kasulikum, ning alles seejärel ülejäänud. Alles nüüd, kui pandeemiaga ollakse kohanenud ja vaktsiine on küllaldaselt saadaval ning eri sorti, nii et rikaste riikide kodanikel on neid võimalik valida kvaliteedi järgi ja on tekkinud teatud ülejääk. Seepärast on Euroopa ladvik teinud poliitilisi žeste ja pakkunud väiksema kaitsega ja suuremate kõrvalmõjudega vaktsiine vaesematele riikidele, kus olukord on eskaleerunud. Selline EL-i „altruism” ei ärata tavakodanikes usaldust maailma vägevate vastu ega soovi nad üles näidata „kolkakangelaslikkust”, et vabatahtlikult loobuda oma „kodu­kootud” ellujäämisstrateegiatest, turvalisest, mugavast ja harjumuspärasest elust.

Kes päästab inimkonna sellest needusest?

Riigijuhid peaks heeroldina julgelt seisma sirgel seljal ja selgel häälel oma rahvaste ees ja eest, andma üheselt mõistetavad juhiseid, kuidas konkreetses olukorras käituda ning mitte pikalt arutama ja kaaluma, kui tont on juba ukse taga. Pealegi on praegu tegemist kommunismist palju salakavalama ja nähtamatu tondiga, mille vastu pole veel leiutatud tõhusaid relvi, aga võidelda tuleb sellegipoolest, ja ühisrindel kõigi jõududega, mis meil praegu on. Euroopa eesliinil peaks olema Euroopa Parlament, aga tagalas igaüks oma riigis, linnas, külas ja kodus.
Kommunismitondi taltsutamiseks Euroopas kulus mitu inimpõlve, aga ta ei ole kadunud, Hiinas on tänaseni võimul. Kas pole irooniline, et Covid-19 hakkas just sealt üle maailma levima. Alguses me ei osanud olla piisavalt valvsad, sest meid ei hoiatatud, ja viirusel lasti tulla läbi lahtiste uste meie kodudesse. Nüüdseks oleme üleilmses ellujäämisvõitluses, kus põletavad lahendamata probleemid – viirus, vaktsiinid ja vaktsineerimine. Koroonatont kondab maailmas ringi juba üle aasta, külvates hirmu ja paanikat, sest on halvanud haigusega sadu miljoneid inimesi, surmates nõrgemaid.
Kes päästab inimkonna sellest needusest, kas tehisintellekt, mis alanud novatseeni ajastul jõudsalt areneb ja millele suuri lootusi pannakse? Aitab see teadlastel joosta võidu muteeruvate viirustüvedega, et samas tempos välja töötada järjest uusi elupäästvaid vaktsiine ja ravimeid? Või niidab koroona veel kaua oma armutu vikatiga? Päästku meid sellest armuline jumal!