Haapsalu – suvel 1941

tekst: Hanno Ojalo
peatükk raamatust „Läänemaa Teises maailmasõjas”

„Läänemaa Teises maailmasõjas” Hanno Ojalo Kirjastus Ammukaar

Millised sündmused toimusid Haapsalus suvel 1941? Kui suured olid purustused ja kui palju kannatasid linnaelanikud Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõjategevuse tõttu? Katkend raamatust „Läänemaa Teises maailmasõjas.”
Vana hea Eesti aeg lõppes NSV Liidu sõjaväebaaside ja „piiratud väekontingendi” saabumisega sügisel 1939. Aastatel 1939–1940 paiknes Haapsalus 65. erilaskurkorpuse staap koos hulga punakomandöridega ja suur vene garnison, 1940–1941 oli Vene sõjaväelaste hulk juba väiksem.
14. juuni 1941 küüditamine tabas linna valusalt. Haapsalus võeti sel ööl kinni 108 inimest, kellest 31 veeti arreteeritutena vangilaagritesse, 77 aga sundasumisele. Nende hulgas oli ka populaarne endine linnapea dr Hans Alver, kes Venemaal 1942. aastal maha lasti. Tema abikaasa Auguste Alver suri asumisel olles 1955. aastal, poeg ja tütar jäid ellu ning pääsesid 1956. aastal kodumaale tagasi.
Aktiivsed sõjasündmused ei tekitanud 1941. ja 1944. aastal õnneks linnale selliseid purustusi nagu Tallinnale ja Tartule, rääkimata Narvast. 31. augustil 1941 ei asunud punaväelased Haapsalut üldse kaitsma, vaid pagesid üle mere Hiiumaale. Kuid enne jalga laskmist jõudsid nad purustada ja maha põletada hulga hooneid.

Vastuolud punaokupantide endi seas

Nüüd aga täpsustame Haapsalus suvel 1941 toimunut, eriti võimuvaakumit juulis. Õnneks on olemas kolme punase ametimehe 1942. aastal kirjutatud ettekanded Suvesõja perioodist. Ja kuna nad ei kirjutanud seda avaldamiseks, vaid lihtsalt oma tegevuse selgitamiseks, siis on nendes palju huvitavat. Ei saa märkimata jätta ka nende omavahelist intrigeerimist ja süüdistamist. Selles kolmikus oli kohalik parteiboss Jakobson, maakonna prokurör Karendi ja Haapsalu sõjakomissar Tšugujev. Neil kolmel õnnestus 1941. aastal edukalt Vene­maale põgeneda. Mis siis nende arvates Haapsalus toimus?
Punased tegelased ei varja metsavendade aktiivset tegevust, paanikat ja peataolekut punaste seas. Kuid hoopis huvitavam on teada saada, et tõsised vastuolud valitsesid ka punaokupantide käsilaste ja Läänemaal paiknevate Punaarmee väeosade vahel. Viimased suhtusid esimestesse suure umbusuga ja hoolimatusega – võib arvata, kuidas nad veel tavainimesi kohtlesid…
Üllatav on ka see, et mingil põhjusel ei usaldanud kohalikud kommunistid ja punane aktiiv täielikult isegi hävituspataljoni, selle sees või kõrval loodi oma „punane eliitüksus”, kuhu kuulus ca 50 isikut. Võimalik, et selle põhjuseks oli vandenõu kohalikus miilitsas, kus rahvuslikud mehed püüdsid pooli vahetada (sama esines mujalgi Eestis, näiteks Saaremaal).
Mis toimus linnas 9.–10. juulil 1941 nn interregnumi ajal, kui punased Haapsalust põgenesid ja seejärel uuesti tagasi tulid. Linnas olevat loodud põrandaalune organisatsioon „Haapsalu Omakaitse”, mis valmistus võimu üle võtma ja kommuniste arreteerima. Napilt pääsesid nende käest prokurör Kareva ja miilitsaülem Adolf Vaaks.
Kareva nimetab oma aruandes NKVD-d tolle aja sõnaühendiga SARK (Siseasjade Rahvakomissariaat): „9. juulil püüti mind arreteerida. Öösel kella 3 ajal ilmus minu elukohta kolm militsionääri. Kuna uks oli kinni, helistati kojamehele. Aga sel hetkel juhtus mööda minema Punaarmee patrull ning tahtis teada, keda otsitakse. Militsionäärid olid seletanud midagi segast ja punaväelased tulid nendega kaasa. Koputati. Vaevalt olin ukse avanud, kui mulle anti käsk: „Käed üles, olete arreteeritud!” Selle asemel, et korraldusele alluda, haarasin relva. Punaväelased – neid oli kaks – olid varustatud automaatidega ning militsionäärid püstolitega. Samal ajal tegin teatavaks, et koht, kuhu nõnda tungitakse, on Nõukogude Prokuratuur. Protesteerisin ja nõudsin dokumente. Punaväelased lõid kõhklema. Arvatavasti just seetõttu kaotasid militsionäärid enese­kindluse. Nad vabandasid ja ütlesid, et on eksinud.
Peale sissetungijate lahkumist helistasin kohe miilitsaülemale ja küsisin, mida see kõik tähendab. Selgus, et need militsionäärid – ma tundsin neid nägupidi – olid juba varem metsa läinud.
Järgmisel õhtul, see on 10. juulil, taheti arreteerida miilitsaülemat Vaaksi ennast. Samal päeval lahkusid Haapsalust Punaarmee osad. SARK-i ülem sm Vits helistas mulle, selgitas olukorda ja käskis mul poole tunni pärast lahkumisvalmis olla. Sellele vaatamata lahkus SARK meid ja teise aktiviste maha jättes.
Kella 9 paiku õhtul tungis miilitsaülem Vaaksi poole salk mehi, keda juhtis endine Haapsalu miilitsa politruk Roone. Ta oli enne seda üle viidud paranduslike tööde inspektoriks. Minu teada oli ta partei liikmekandidaat. Vaaksi pool oli ka teisi miilitsa töölisi. Neil tekkis ründajatega tulevahetus. Roone sai rinnast haavata, teised sissetungijad – samuti militsionäärid – põgenesid. Saadeti Tallinna ja anti tribunali alla.”
Lõpetuseks kurdab Kareva, et kalla­letungi temale korraldas Vaik, kes oli ta enda koolivend ja perekonnasõber – järeldus: tuleb bolševistlikku valvsust tugevdada!

Vabadussõja võidupüha paraad Haapsalus 1930-ndatel. Foto: Ajapaik

Vangid lasti maha

Punaarmee üksused (tegelikult ainult üks pataljon) lahkusid Haapsalust
9. juulil, lastes enne seda õhku Rohu­küla hooned ja sadamarajatised ja linna postkontori. Purustati ka Ungru lennuvälja ehitised ja raadiojaam. Piiri­valvurid põletasid maha oma laod. Sõjaväe toiduainete ja relvade ladu Sadama tänav 8 põles kaks päeva, aeg-ajalt oli kuulda plahvatusi.­ Rohu­küla sadamast viidi saartele laevu ja paate, osa ka uputati.
Samal päeval viisid punased Haapsalu vanglast linna piiri taga asuvale Troi väljale 11 vangi ja lasid nad seal maha. Sinnasamasse maetud laibad leiti 11. septembril juba peale Saksa okupatsioonivõimu kehtestamist ja tehti kindlaks nende isikud. Ohvriteks olid Jaan Seller (Haapsalu äriteenija, reservohvitser), Konstantin Põld (Haapsalu koolipoiss), Endel Särm (Haapsalu koolipoiss, noorkotkas), Jakob Spuul (talumees Ridala vallast), Johannes Rõõmus (talumees Ridala vallast), Aleksander Aava (Vigala vallaametnik), Eduard Hans Rooste (Vigala vallaametnik), Paul Raigna (Vigala vallaametnik), Aleksander Männa (Vigala miilits), August Vaarma (Velise valla täitevkomitee esimees), Jaan Lobja (majaomanik Tallinnast). Arstlikul ülevaatusel selgus, et enne hukkamist oli neid rängalt piinatud, hukkamise ajal olid neil käed okastraadiga selja taha seotud.
Väärib märkimist, et Jakob Spuul oli 74-aastane, Männa ja Vaarma aga ilmselt punaste arvates „reeturid”, kes läksid üle kohaliku rahva poole.
Samaaegselt põgenes ka hävituspataljon. 10. juuli õhtul kella 22–23 paiku põgenesid ka miilits, partei­aktiiv ja kohaliku omavalitsuse tegelased. Jakobson kurdab, et laostumist oli märgata nii hävituspataljonis, miilitsas kui ka aktiivi hulgas – osa puges peitu või lihtsalt kadus, osa käitus kahtlaselt.
Jakobson: „9.juuli õhtul käisin isiklikult Rohukülas. See oli üleni tule­meres – põles peamiselt ehitusmaterjal, mida oli kohal õige palju. Palju raskendas olukorda side puudumine välismaailmaga, kuna sidekontor oli juba õhku lastud.”
Haapsalus rüüstasid aktiivsed linnaelanikud seejärel miilitsa- ja parteikomitee hooned, viies kaasa leitud relvad ja raadioaparaadid. Terveks olid jäänud ka mõned sõja­väelaod – näiteks Uues sadamas olevast piirivalvelaost tassisid linlased minema sineleid, saapaid, vilte, suuski ja muudki kasulikku.

Katsed organiseerida Omakaitse

Eespool mainitud lugu miilits Roonega leiab kajastamist ka teistes artiklites. Mis siis õieti toimus? 1942. aasta suvel kirjeldatakse pikas ajaleheartiklis Haapsalu sõjasuve:
„Miilitsameeste vahel olnud enne linnast lahkumist suur tüli. Nimelt tahtnud üks miilitsa juhte, nimega Roone, enne majast lahkumist hoone torni heisata sinimustvalge lipu ja koos mõne teisega loobuda ärasõidust. Venelasest miilitsaülem oli Roonet tulistanud seejuures püstolist ja viimane paigutati teda leidnud eraisikute poolt haiglasse.”
Mainitud artiklis kirjeldatakse ka linlaste esimest katset Omakaitset organiseerida ja relvi hankida. Nimelt valitses 10. juulil Haapsalus paras segadus ning kaks kohalikku meest: algkooli juhataja Heino Jõe (endine skaudijuht ja ajakirjanik) ja punaste prokurör Toira (kes oli osaliselt usaldust võitnud teise küüditamise etteteatamisega) leidsid koos, et on vaja organiseerida Omakaitse. Nad pöördusid millegipärast kohalikku panka ning leidsid toetust pangajuhataja Schönbergilt, asjasse pühendati ka pangaametnikud Triumph, Virkmaa, Lutter ja Kiil. Juhiroll anti Jõele ja staap asutati prokuratuuri hoonesse.
Sinna seati sisse relvastatud valve ja linna saadeti kolm relvastatud patrulli. Aga kust saadi relvad? Vaevalt oli „staap” end sisse seadnud, kui saabus teade, et rahvas on Ants Tinniste juhtimisel aknaid purustades miilitsamajja sisse tunginud ja tassib sealt (relvalaost) juba relvi laiali. Uudis sellest levis linnas kulutulena ja soovijaid kogunes palju. Miilitsamaja õue ilmus teiste hulgas ka julgeolekumees E. Tammaru (artiklis „kohalik tšekamees”) – kas soovis ta üle tulla või nuhkida, ei ole teada, kuid hiljem avaldas ta okupatsioonivõimudele paljude osalejate nimed.
Igal juhul jõuti välja jagada hulk püsse, püstoleid, revolvreid ja laskemoona. Ootamatult ilmus kusagilt kohale Vene piirivalvepatrull ja mehed lasksid jalga.
Kuid eelnevalt õnnestus Haapsalu vangimajast vabastada kaks sinna jäänud kommunistide vangi: Haapsalu juuksur Ambermann ja keegi Noarootsi mees.
Kuid jääbki segaseks, kui kaua jõudis vastloodud Omakaitse tegutseda, sest juba kella 14 paiku sõitis linna sisse esimene veoauto venelastega, peagi järgnes veel 4–5 autotäit. Nüüd algas taas „nõukogude võimu” taastamine. Omakaitse staap otsustas, et vastuhakk on mõttetu ja võib põhjustada purustusi linnale ja repressioone elanike vastu. Seetõttu anti korraldus tegevus lõpetada ja relvad ära peita.
Mõne tunni pärast alustasidki punased haaranguid peidetud relvade otsimiseks: majades, korterites, aedades ja parkides. Samuti vahistati paarkümmend meest, kuid huvitaval kombel õnnestus enamusel neil paari nädala pärast vabaneda – nad veeretasid relvade saamise süü eespool mainitud julgeolekumehe Tammaru kraesse, kes samuti arreteeriti. Kinnivõetutest viidi kaks meest (A. Lutter ja K. Tammiste) edasi Tallinna vanglasse ja nende jäljed kaovad seal.
Punased tulid tagasi erinevatel andmetel 11.–14. juulini (peale sakslaste taganemist Märjamaalt) ja korraloomiseks arreteeriti 20 linlast, kes saadeti edasi Tallinna.
Olgu ette rutates öeldud, et mainitud Ants Tinniste (1915–1967) ei pääsenud siiski eluga: kuna ta jäi kodumaale, siis 1966. aastal nabiti ta koos Roland Randiga (1909–1967) kinni ja korraldati 1967. aastal Haap­salus suure propagandakära saatel poliitiline protsess (üheks süüdistatavaks oli ka Rootsi pagenud metsavend ja Omakaitse juht Ago Talvar). Mõlemad mehed mõisteti surma ja lasti samal aastal maha.

Saladuseks jäi maani maha põlenud Maydelli villa süütaja, majas asus punaväelaste laskemoona- ja relvaladu. Foto: Ajapaik

Oodati Saksa vägede saabumist

9. detsembril 1941 ajalehes Postimees ilmunud artiklis kirjeldati sõjasündmusi Haapsalus niimoodi. Seda kirjeldust ei saa pidada küll päris täpseks, küll aga kokkuvõtlikuks.
„Kuid juba 10. juulil sattusid bolševikud millegipärast paanikasse, kuigi front asus alles Pärnu läheduses. Kiiresti lahkusid linnast suuremad punaväe osad. Lasti õhku Haapsalu raadiojaam. Ungru lennuväljal lõhuti suure hooga sõjalisi ehitisi. Pärnust oli antud venekeelne käsk õhku lasta Haapsalu postkontor. Suurte lõhkelaengute jõul lendas pool postkontori hoonet taeva alla.
Parteitegelased ja punaväelased põgenesid paanikas Tallinna suunas 10. juuli hommikul. Isegi küüditatute kortereist kokkuröövitud kristalli, kulda ja hõbedat ei saanud nad ajapuudusel kaasa viia.
Pärast bolševikkude lahkumist hakkasid inimesed tänavail julgemalt liikuma. Keegi ei teadnud suure paanika tõelist põhjust. Hakati ootama Saksa vägede saabumist. Üks grupp mehi hakkas moodustama Omakaitset prokuratuuri ruumides. Kiltsi piiritusmeistri Ants Tinniste eestvõttel murti sisse miilitsa ruumidesse, kus leidus elanikelt äravõetud relvi, Neid jätkus umbes kahesajale mehele. Kuid ainult veerand nendest said ka laskemoona. Kuna puudus ülevaade olukorrast ja side teiste asulatega, ei söandanud mehed relvis tänavaile ilmuda. Pandi välja relvata patrullid, kes valvasid, et linnas ei toimuks rüüstamist. Tehti kindlaks, et Haapsalus asub vaid mõnemeheline piirivalvesalk, millest tarbe korral kerge olnuks jagu saada. See kõik toimus 10. juuli hommikul. Kuid juba lõuna paiku ilmusid julgust saanud punaväelased Haapsalusse tagasi.
Nad sõitsid linna sisse veoautodel, mille katustele asetatud laskevalmis kuulipildujad. Saabus teateid, et Haapsalu on jäänud kahe frondi vahele Saksa väed asusid Lihulas, Haapsalust 50 kilomeetrit lõuna pool, nõukogulased oma peajõududega aga 30 kilomeetrit Tallinna suunas, Risti alevikus. Juba 10. juuli õhtul hakati otsima miilitsa ruumidest laialikantud relvi. Need olid aga vahepeal juba peidetud.
Kohalikkude kommunistide näpu­näidetel arreteeriti hulk elanikke, kelledest paljud üldse polnud teadlikud relvade jagamisest. Teiste hulgas võeti kinni ka Ants Tinniste, kelle algatusel relvade hankimine õieti toimus. Tema süü oli kergesti tõendatav, sest relvade jagamist oli näinud pealt paarsada inimest. Tõendina oma agarast tegutsemisest saadeti Tinniste Haapsalu bolševike poolt Tallinnasse, kus teda ootas kindel surm, sest juba ülekuulamiste ajal peksti teda. Bolševikkude korralageduse tõttu aga oli juurdlusmaterjal teel läinud kaduma. Kui Tinnistelt Tallinnas küsiti, miks teda arreteeriti, seletas julge noormees, et ta olevat kuulanud loata raadiot. Selle jutu peale lasti ta lahti.
12. juulil tuli Haapsalusse tagasi ka Partei. NKVD asus täie hooga inimesi arreteerima. Neid oli vangla kubinal täis. Paljud said küll vabaks, kuid seni on leitud juba 11 inimese laibad, kes noil päevil Haapsalu lähedal Troi metsas hukati. Suure innuga hakati otsima süüdlast, kes oli käsu andnud postkontori õhkulaskmiseks. Kuid seda ei leitud. Samuti jäi saladusse, kes süütas sadama läheduses asuva Maydelli maja, kus asus puna­väelaste laskemoona- ja relvaladu, Sel ööl põles too maja maani maha.
Üks miilitsaid, Roone, ei läinud kaasa bolševikkude paanilisel taganemisel. Vastupidi, 9. juuli õhtul ta hakkas tuletõrjujate hulgas organiseerima relvastatud löögirühma ja käskis välja panna sinimustvalged lipud. Kui NKVD Haapsalusse tagasi oli jõudnud, kutsuti Roone sinna. Pärast mõneminutilist juttu NKVD juhiga kostsid paugud ja Roone jooksis haavatuna uksest välja. Ta põgenes läbi õuede ja aedade, kuni viimaks jäi kusagile põõsa alla lamama, üks kuul rinnus, teine käsivarres. Keegi tütarlaps viis ta haiglasse. Kuid peagi olid kohal NKVD mehed ja raskesti haavatud Roone kadus jäljetult.”

Majadel heisatakse Eesti lipud

Juulis-augustis jätkasid okupandid Haapsalus rüüstetegevust, varade evakueerimist ja mobilisatsioonikatseid. Kui 20. augustil algas Saksa sõjaväe suur pealetung Tallinnale, kardeti ka rünnakut Haapsalule. Linnaelanikud 16–55 aasta vanuses aeti välja kaitseliine rajama, strateegilisi varusid veeti kiiruga Hiiumaale. Kaitse­kraave kaevati Tallinna maanteele Uuemõisa taha ja Lihula maanteele: Parila ja Saanika küla juurde. Rahvas nimetas seda pilkavalt „Tuura-Manni liiniks”. Johannes Manni oli tollal Läänemaa täitevkomitee esimees.
Hirm sakslaste ees leevenes pisut 25. augustil, kui Hiiumaalt saabus kohale terve pataljon punaväelasi. Paraku taganesid punaväelased peale Pali­vereni jõudmist sealt jälle tagasi ning asusid end Hiiumaale evakueerima.
30. augustil toimus lühike lahing Saanika juures, mille käigus seitsme talu hooned maha põlesid ning sama päeva õhtul algas sakslaste suur­tükituli Haapsalule Tallinna maantee poolt – mis kestis hommikuni. Õnneks ei tulistanud sakslased kesklinna, vaid pigem linnalähedasi teid. 31. augustil põgenesid linnast viimased punased ja kell 10 hommikul saabusid esimesed sakslased Tallinna maanteed mööda Haapsallu. Koos nendega ka terve hulk habetunud Läänemaa metsavendi, keda majadest väljavalgunud linlased rõõmsalt tervitasid.
Sakslased heiskasid lossitorni oma sõjalipu, linnaelanikud aga asusid oma majadele heiskama Eesti lippe. Aega viitmata asuti organiseerima Omakaitset ja vangistama kätte saadud punaseid.
1942. aastaks oli kokku arvutatud, et punase okupatsiooni ja sõjategevuse tagajärjel on Haapsalu kandnud kaotusi 1,1 miljoni krooni eest. Kaotusteks loeti varade kaotsiminek, rekvireerimine, riisumine ja hävitamine. Lisaks varade kahjustamine seoses Punaarmee väeosade majutamisega. Nimelt need hooned, kus punaväelased asusid, olid nüüd sedavõrd rüüstatud ja lõhutud, et nende edasine kasutamine osutus pea võimatuks. Eriti olid kannatada saanud supelasutused ja suvilad.