Eestlased – unikaalne väikerahvas

tekst: Tõnis Siim

Eestlasi võib lugeda maailma rahvastikku kaunistavaks, üheks kõige europiidsema kohastumustüübiga väikerahvaks. Eestlastel ja kogu Läänemere regiooni põlisrahvastel lasub kohustus seista maailma rahvastiku hea käekäigu eest ning vältida enneaegset assimileerimissurma. 

Tänapäeva ökoloogilisest kriisist ja ülerahvastusest vaevatud maailmas on muutunud aktuaalseks probleemiks elurikkuse säilitamine taime- ja loomariigi kõrval ka inimpopulatsiooni hulgas.
Eestlased peaksid teadvustama, et sarnaselt teistele Läänemere regiooni põlisrahvastele kujutavad nad endast unikaalset bioloogilist-antropoloogilist ja kultuurilist väärtdiversiteeti.
Teeneka antropoloogi Leiu Heaposti ja teiste Eesti antropoloogide teaduslike uurimuste põhjal võime teha järelduse, et eestlased on paljude somatoloogiliste/kehaliste tunnuste alusel maailma rahvastiku jaoks n-ö panda- ja jääkarurahvas. Pandakarurahvas oma unikaalsuse ja jääkarurahvas välimuse järgi. Jääkarud nagu pandakarudki on ohustatud liikide nimekirjas. 
Erinevused ja väärtdiversiteedid mitte ainult ei kaunista maailma rahvastikku, vaid lisavad homo sapiens’i nimelise loomaliigi esindajatele ka täiendavat elujõudu enneaegse väljasuremise vältimiseks. Seetõttu lasub ka eestlastel kohustus maailma rahvastiku hea käekäigu tagamiseks – hoida oma identiteeti, takistada enda assimileerimist ja asualade ülerahvastamist rändrahvaste-kolonistide suurte hulkadega.

Maailma heledaim rahvas

Eestlasi iseloomustab peale sotsiaalsete iseärasuste, nagu keel ja kultuur, ka neile ainuomane geneetiline struktuur nagu iga teistki inimrühma.
Populatsioonigeneetik Mart Viikmaa on oma artiklis puudutanud arutlust väärivaid seisukohti (PM, 13.11.2017). Populatsiooni (asurkonna) indiviidide genotüüpide kogum moodustab populatsiooni genofondi. Igas populatsioonis, kus isendid paarituvad omavahel oluliselt sagedamini kui naaberpopulatsioonide isenditega, erineb see genofond mingil määral kõigi teiste omadest. See erinevus avaldub ka fenofondi ehk tunnustekogumi iseärasustes – loendatavate tunnuste, näiteks veregruppide sagedustes, ja mõõdetavate tunnuste, näiteks kehapikkuse keskmistes suurustes.
Eesti antropoloogid Juhan Aul, Karin Mark ja Leiu Heapost on väga põhjalikult eestlasi uurinud. Nad on leidnud näiteks seda, et eestlased on keskmiselt pika­kasvulised ja vähepigmenteerunud põhja-eurooplase tüüpi inimesed. Karin Mark on juuste- ja silmavärvuse intensiivsuse ühisnäitajana välja töötanud pigmentatsiooniindeksi. Tuleb välja, et eestlaste keskmine pigmentatsiooniindeks on Euroopas ning tõenäoliselt kogu maailmas kõige väiksem. Eestlased on maailma heledaim rahvas.

Rasside olemasolu tunnistamine ei ole rassism

Suur osa inimkonnast mõistab looduse bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse kasulikkust inimelule ja tähtsust ökosüsteemide püsivusele. Elurikkuse säilitamiseks luuakse looduskaitsealasid, rakendatakse mitmesuguseid abinõusid hävimisohus liikide, isegi vanade sortide ja tõugude kaitseks ja taastamiseks. Kõige selle taustal on arusaamatu, miks inimliigi siseseid erisusi ei taheta tunnistada, vaid kuulutatakse need lausa olematuks. 
Inimrassid on poliittehnoloogiliselt peaaegu täiesti kaotatud. Mitme sajandi kestel tuntud ja antropoloogia kaudu põhjalikult kirjeldatud rassid hakkasid eelmise sajandi keskpaigast alates poliitilise ideoloogia mõjul aegamisi oma eluõigust minetama.
Püütakse väita, et inimese bioloogilisi rasse pole olemas – need, mida seni on rassideks peetud, on sotsiaalsed konstruktsioonid. Käibele on läinud kummaline arusaam, et rasside olemasolu tunnistamine tähendab rassismi. Euroopa Liidus valitseb koguni keeld kasutada terminit „rass” ametlikes dokumentides.
Isegi kui rassid olematuks jutlustatakse, jäävad rasside tunnused siiski alles. Inimesed, kes just silmaklappidega ei ela, näevad ja eristavad neid. Ühendriikides kirjutab politsei tagaotsimiskuulutusele sageli viite otsitava rassilisele kuuluvusele (valge, mustanahaline, asiaat, latiino). Professor Gill väidab, et skeletitunnuste järgi määrab ta indiviidi rassilise päritolu kindlaminigi, kui välistunnuste järgi („luud ei peta”) ja samuti on ka DNA-s rass kirjas. Ilmneb, et ainuüksi rasside kaotamine ei rahulda neid, kelle unelmais näib olevat ülemaailmselt ühetaoline inimene (nagu omal ajal – ühtne nõukogude rahvas)

Eestlaste antropoloogiline iseloomustus

Praegu jagunevad mitme sisserännu tulemusena kujunenud eestlased peamiselt läänepoolse heleda, pika, sihvaka, pika peaga ja kitsa näoga lääne-balti (24,4%) ning idapoolse heleda, lühema, jässakama, lühema ja laiema näoga ida-balti (32,6%) rassitüübi vahel, nende vahele jääb ulatuslik segavöönd (20,4%).

20. sajandi esimese poole uuringute järgi on eestlaste iseloomulikumad tunnused:

• juuksed on enamasti kas blondid (52,6%) või pruunid (42,7%);
• silmad on hallid (48,0%), sinised (24,6%), kirjud (16,1%) või pruunid (11,3%).
• keskmine kasv on 172,3 cm.

20. sajandi lõpu uuringute järgi on eestlaste huvitavamad tunnused:

• habemekasv on kas väga nõrk (3,5%), nõrk (7,7%), keskmine (45,3%), tugev (40,8%) või väga tugev (2,7%);
• silmad on kas heledad (64,5%), kirjud (32,8%) või tumedad (2,7%); kõige tumedamad silmad on Haapsalus, Väike-Maarjas ja Karksis, kõige heledamad Rakveres, Antslas ja Petseris;
• juuksed on heleblondid (1,7%), blondid (3,6%), tumeblondid (26,2%), helepruunid (55,2%), tumepruunid ja mustad (13,3%) või ruuged (0,5%); kõige heledamad juuksed on Kohtla-Järve, Rakvere ja Väike-Maarja inimestel, kõige tumedamad saarlastel, Kagu-Eestis, samuti Kilingi-Nõmme, Pärnu-Jaagupi ja Iisaku elanikel;
• virulased, nagu ka Soome üksikute piirkondade elanikud, on maailma heledaimad inimesed;
• lapsed on valdavalt heledapäised, teismeikka jõudes muutuvad juuksed tumedamaks;
• keskmine kasv on eestlastel 173,2 cm, kõige pikemad on saarlased ja hiidlased, kõige lühemad setod;
• veregruppide järgi jagunevad eestlased: 0-rühma (33,82%), A-rühma (35,3%), B-rühma (23,66%) või AB-rühma (7,2%), reesuspositiivseid on 60% ja reesusnegatiivseid 40%;
• mongoliidsusindeks on eestlastel (24,8), mis on kõrgem kui soomerootslastel (10,1) ja läänesoomlastel ning väiksem kui isuritel, karjalastel, idasoomlastel ning vepslastel (30,1);

Rahvusvahelise uuringu järgi olid Eesti elanikud 2014. aastal maailmas pikkuselt kolmandal kohal Hollandi ja Belgia järel. Keskmine Eesti mees kaalus selle kohaselt 80 kilo ja oli 180 cm pikk ning keskmisel Eesti naisel oli pikkust 169 cm. Sajandi eest ehk 1914. aastal oleksid vastavad näitajad olnud 167 cm meeste kohta ja
157 cm naiste kohta ning siis oleks Eesti paigutunud elanike pikkuse järgi 4. kohale maailmas (allikas: Vikipeedia, artikkel eestlased)
Kokkuvõttes võime veel kord tõdeda, et eestlastel on kohustus maailma rahvastiku hea käekäigu tagamiseks hoida oma identiteeti, takistada enda assimileerimist ja asualade üle rahvastamist populatsiooniplahvatustes liikvele läinud rändrahvaste suurte massidega.

Eestlaste osakaal elanikkonnast väheneb

Suuremas osas Eesti ajaloost puuduvad täpsed andmed siinse elanikkonna suuruse ja rahvusliku koostise kohta. Seetõttu on Eesti rahvaarvu võimalik määratleda vaid hinnanguliselt ja eestlaste osatähtsus selles on veelgi vaieldavam.

Hinnangud Eesti rahvaarvule:
500 eKr – 7000
I aastatuhande algus – 50 000
1100 – 200 000
1240 – 120 000 või kuni 180 000 (ristiretked)
1558 – 250 000 – 300 000
1620 – 100 000 või kuni 140 000 (Liivi sõda)
1700 – 350 000 – 400 000
1720 – 150 000 – 170 000 (katk ja Põhjasõda)
1800 – 500 000
1858 – 750 000

Eestlaste arv Eesti pinnal (tuhandetes)
1881 – 798 000 (90%)
1897 – 868 000 (91%)
1922 – 970 000 (87,6%, Tartu rahu piirides)
1934 – 993 000 (88,1%, Tartu rahu piirides)
1939 – 1 000 000 (88,2%, Tartu rahu piirides)
1941 – 908 000 (91%)
1941 – 831 000 (97,3%), osakaalu tõus Petserimaa annekteerimise tagajärjel,
II maailmasõja kahjud
1959 – 893 000 (74,6%, NL okupatsioon)
1970 – 925 000 (68,2%, NL okupatsioon)
1979 – 948 000 (64,7%, NL okupatsioon)
1989 – 963 000 (61,5%, NL okupatsioon)
2000 – 930 000 (67,9%, vähese sündimuse ja väljarände tõttu)
2011 – 903 000 (69,7%, vähese sündimuse ja väljarände tõttu)
2019 – 908 000 (68,5%, sisserände tagajärg)
2020 – 909 600 (68,4%, sisserände tagajärg)

Väljaspool Eestit elab umbes 160 000 väliseestlast või eesti päritolu inimest. Suuremal hulgal elab eestlasi Venemaal, Soomes, Rootsis, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. Enne Teist maailmasõda oli Eesti rahvastiku poolest homogeenne riik. Eestlasi oli 89% ja 11% oli kohalikke vähemusrahvusi: sakslasi, venelasi, rootslasi, soomlasi. 1993. aastal moodustasid eestlased veel vaid 59% oma riigi elanikkonnast.

Allikas: Vikipeedia, artikkel eestlased