Arvi Vainomäe – läbi Saksa sõjaväe Austraaliasse

tekst: Arvi Vainomäe

Arvi Vainomäe

Arvi Vainomäe (1926–2013) oli Eesti organisatsioonide aktiivseid liikmeid Austraalias, ta kandis aastakümneid hoolt eestluse ja rahvuskultuuri jätkumise eest kodumaast kaugel. Noore poisina astus ta saksa tööteenistusse, ühines Eesti diviisiga Saksamaal, järgnes haavata saamine ja elu põgenikelaagris ning täismehe aastad Austraalias.

Ma olen sündinud 20. aprillil 1926. aastal Mooste mõisa häärberis. Minu isa Daniel oli talumehe poeg Räpina kandist Nahakülast. Minu ema Linda oli pärit Võnnust Ahja lähedalt. Õde Eha on minust aasta noorem.
Mooste mõisa häärber võeti von Nolckenite perekonna käest maareformi tagajärjel ära ja sinna tehti algkool. Minu isa oli seal esimene algkooli juhataja. Kuna isa oli koolmeister, siis ma läksin juba 4-aastasena klassidesse, kus isa õpetas, ja 6-aastasena isa ütles, et ma võin hakata päriselt koolis käima. Tookordne kooli algus oli tegelikult 8-aastaselt. Mulle küll see asi väga hästi ei meeldinud, aga siis väikese nutuga hakkasingi peale. Selle tõttu ma jõudsin gümnaasiumi veel enne venelaste uuesti Eestisse tulekut ära lõpetada.
Moostest kolisime ära, sest isa paigutati 1935. aastal ümber Karilatsi algkooli juhatajaks. Karilatsi ümbrus oli midagi hoopis teist kui Mooste, see oli maakoht. Mitte eriti jõukas koht, väikesed ühe­hobusetalud. Vana kroonuvald, nagu tookord öeldi. Aga lapsena polnud suurt vahet. Kui ma olin 12 aastat vana ja lõpetasin algkooli, ütles isa, et nüüd tuleb minna keskkooli. Välja oli valitud tookordne poeglaste gümnaasium Tartus, kuhu sai astuda ainult eksamitega, sest tung oli suur. Meie klassi tuli 52 inimest. Kaks paralleelklassi, kumbki 52 õpilast. Mul on ikka veel meeles sisse­astumiseksamid tookordses võimlas, aineteks olid eesti keel, loodusteadus ja matemaatika. Nendest sain ma läbi ja 1938 hakkasin õppima Tartu I gümnaasiumis või Poikas, nagu teda tookord rahva keskel kutsuti.
Direktor oli Viktor Neggo, suur isamaalane. Mul on meeles tema reedesed hommikused jutuajamised, kus räägiti administratiivsestest probleemidest, aga sinna juurde tuli alati kuskil neli-viis minutit isamaalist kõnet. Nii kasvatatigi meid väga rahvusliku meeles, mida tänapäeval Eestis enam nii palju ei ole. Inspektoriks oli Karl Maasik ja minu klassijuhatajaks oli Viktor Masing.
Kangelastest said üleöö riigivaenlased
1940. aasta suvel kõik muutus. Me olime suvevaheajal Karilatsis ja järsku hakkasid tulema väga imelikud teated läbi raadio, kus meie eeskujusid ja kangelasi sõimati pluto­kraatideks ja riigivaenlasteks. See oligi sel ajal, kui toimus riigipööre Tallinnas ja Tartus. Ma olin tookord 15-aastane ja järsku kõik väärtused, mis meile õpetati enne, mis olid head, mis olid tähtsad, need pöörati üle öö pea peale. Mul on see šokitunne veel tänaseni meeles. See aeg oli raske, me küpsesime ilmselt kiiremini kui muidu, kuna see kommunistlik kord läks edasi. Arreteerimistest räägiti tasakesi, inimesed kadusid. Me nägime, kuidas vanemad kartsid. Kõik tundsid end väga ebakindlalt, keegi ei osanud midagi teha.
Koolis käis asi enam-vähem samamoodi edasi, aga sisse tuli konstitutsiooni tund, kus õpetati Nõukogude Liidu konstitutsiooni. Vilmre oli meie geograafia õpetaja ja temale tehti see ülesandeks. Ta siis rääkis meile konstitutsioonist, aga keegi inspektor tuli meid üle katsuma ja küsis klassi käest, et mis on evolutsiooni ja revolutsiooni vahe. Me teadsime küll, aga me ei teinud keegi suud ka lahti. Muidugi me tegime Vilmrele sellega kurja, aga mingisugune väikene passiivne vastupanu eksisteeris ka meievanuste hulgas. Samuti pidime õppima Nõukogude Liidu hümni, mis tol korral oli „Internatsionaal”.
Kord rivistati sinna võimlasse üles terve Poika ja ka Tartu tehnikum, meid oli seal neli-viissada poissi. Kui lauluõpetaja Nieländer tõstis oma käed üles, et hakata lauluga peale, ei tulnud ühtegi piuksu välja. Niimoodi kestis see asi midagi 15–20 minutit. Ei lauldud. Meil polnud mingit kokku­lepet enne, see tuli spontaanselt. Siis vist läks kõht tühjaks ja järsku laulsime selle loo ära. Kõik hingasid kergendatult ja läksime koju.
Komnoortesse kutsuti, aga mingit väga aktiivset värbamist ei olnud. Ma küsisin isa käest, mida teha. Isa ütles, et ma olen koolijuhataja, et ära kohe alguses ütle „ei”, aga ära ütle ka „jah”. Ütle neile, et küll ma tulen. Ja niimoodi ma tegingi, et küll ma tulen. Praeguses Kaitseväe Ühendatud Õppe­asutuste majas oli komnoorte värk, pidin sinna koosolekule minema ja ma ei läinud kunagi sinna. Minust komnoort ei saanud tookord.
Kui sõda hakkas peale 1941, siis olid kõik rõõmsad. Suurt küüditamist Karilatsi kandis ei olnud, vist üks või kaks perekonda tookordsest Kõlleste vallast küüditati. Muidugi hirmu tegi see väga suureks kõigil. Ka isa käskis teha emal kuivikuid. Leiba kuivatati ahjus, et juhul, kui tuleb minna, siis saab neid kaasa võtta. Aga meil midagi ei juhtunud.
Kui sõda hakkas peale, siis Lõuna-­Eestis mingisuguseid lahinguid ei toimunud. Kolm-neli päeva sõitsid Vene väeosad edasi-tagasi Tartu-Võru maanteel. Osa vene ohvitsere ei osanud isegi kaarti lugeda, sest nad küsisid teed, aga mõne tunni pärast tulid jälle sama teed tagasi Võru poole. Hambuni nad olid relvas, käsigranaadid rippusid igal pool neil küljes. Aga nad ei ähvardanud meid. Siis lõppes igasugune liiklus maanteel ja järsku, kaks-kolm päeva hiljem tuli üks Saksa soomusauto kahe-kolme mootorratturiga. Selle aja peale juba vanas Karilatsi vallamajas lehvis sini-must-valge. Nii hakkaski see nõndanimetatud Saksa aeg peale.
Mina lõpetasin gümnaasiumi 1943. aasta maikuus, sõja ajal lühendati seda kuuelt aastalt viiele. Sõjaaegne kooliskäimine ei olnud enam võimalik Riia tänaval, nüüd töötati kahe vahetusega tütarlaste gümnaasiumis, mis oli Riia ja Kalevi nurga peal. See põles sõjas maha. Kuigi oli sõjaaeg, jätkus pliiatseid ja sulepäid, isegi vihikuid. Muidugi sporti ei tehtud ja niisugused asjad kadusid ära.
17-aastaselt lõpetasin gümnaasiumi, aga ülikooli minekuks oli vaja teenida üks aasta kas sõjaväes või tööteenistuses – Reichsarbeitsdienst.
Minu klassijuhataja ütles, et sõda on nagunii kaotatud. Poisid, teil ei ole mõtet sinna rindele tükkida enne, kui peab minema. Minge parem tööteenistusse. Niimoodi Viktor Masing soovitas meil noortel meestel minna tööteenistusse. Aasta aega on sõja ajal väga pikk aeg ja nii võite ellu jääda, ütles ta. Ta ei rääkinud metsa minekust, aga ta andis praktilist nõuannet noortele inimestele. Kodus isa ei tahtnud sellest ideest sugugi kuulda, aga ema arvas ka, et see oli mõistlik idee. Onu töötas majandusministeeriumis Tallinnas ja tema ütles, et 1926. aastakäik mobiliseeritakse nagunii augustis 1944. Nii et valik oli väga lihtne ja selle tõttu ma läksingi tööteenistusse.
Viimane aasta 1943. aasta maist kuni 1944. aasta juunini olin ma kodus. Väga ilus aeg oli ja ilus talv, kuigi Tartu pommitamist märtsis 1944 nägime isegi Karilatsis. Tulekuma paistis välja isegi 35 kilomeetri kaugusele. Oli selge see, et sakslased on sõja kaotanud. Oli ainult aja küsimus, millal venelased tagasi tulevad. Ma ei ole veel Eesti rahvast kunagi näinud nii kokkuhoidvana, kui see viimane suvi.

Kodumaaga tuli hüvasti jätta

Mina sõitsin Eestist ära kuskil juuli alguses 1944, nii et Punavägede sissetungi Eestisse ma üle ei elanud. Pidime küll Saksamaale minema, aga jõudsime Riiga. Meid suunati Riiast ida poole Birzgalesse. Hakkasime seal kaevikuid kaevama ja punkreid ehitama. Nagu hiljem välja tuli, see oli kaitseliin, mis pidi kaitsma suurt Düünal asuvat hüdrojõujaama. Seal töötasime mõned nädalad ja saime teada, et Vene väed olid juba Lõuna-Lätis või Leedus jõudnud Lääne­mereni. Me ei saanudki enam rongiga Saksamaale sõita.
Kuskil augusti lõpus korjati need välja, kes olid gümnaasiumi lõpetanud. Meid tuli üks paar tosinat kahe kompanii peale. Öeldi, et meid saadetakse Saksamaale alljuhtide kooli, kuna me oleme rohkem koolis käinud. Sõitsime Riiga, olime seal kuu aega. Väga ilus aeg oli, ma õppisin kõiki Riia kinosid tundma, ilusad loomaaiad ja sõjaväekalmistu oli ka väga ilus. Ja süüa oli Lätimaal rohkem kui Eestis, vähemalt Tartus. „Rooma kelder” oli üks tuntud restoran. Hernesupi eest ei olnud kaarte vaja. Kolme-nelja mehega meil oli siis vähemalt üle poole meetri tühje taldrikuid nina ees. Sõime ikka kaks-kolm taldrikut igaüks.
Septembri lõpu poole me kuulsime esimest korda, et Eesti on langenud. Kuskil 21. septembri paiku marssisime Jurmala ligidale. Sealt läksime kahe väikese söelaeva peale ja me ei teadnud, kuhu meid viidi, aga purjetasime Riia lahte. Nägime veel Ruhnu saart kaugelt, Sõrve sääre tippu ja teadsime, et need on vist juba venelaste käes, kuigi Sõrve poolsaar ei olnud, see langes alles hiljem. Mõnikord lendasid mõned Vene lennukid üle. Mõtlesime, et nüüd asi läheb hulluks, aga neil oli tookord vist paremaid sihtmärke kui meie kaks söelaeva.
Jõudsime ilusti tervetena Liibavisse. Meid võeti laevalt maha, pandi elama vanadesse sõjakasarmutesse Liibavi sadama ligidal. Iga õhtu Vene lennukid pommitasid seda sadamapiirkonda, õnneks meie ligidusse midagi ei tulnud. Meie tööteenistuse allohvitserid ja juhid kadusid äkki kõik ära. Oli kaks politsei SS-­ohvitseri, kes võtsid meid üle, ja me ei teadnud, kuhu me läheme või mis meiega juhtub. Mul oli ikka hirm tookord, et küllap meid ikka rindele saadetakse, sest maatee Saksamaaga oli juba läbi lõigatud ja mida muud nad meiega ikka teevad. Aga hoolimata sellest, mis õudseid jutte räägiti, nii hullud sakslased ikka ei olnud, et väljaõpetamata noori mehi saata puhtalt kahurilihaks.
Kuskil 10. või 11. oktoobril laaditi meid ühele suuremale laevale. Seal oli väga palju Läti mobiliseerituid, Läti tööteenistuslasi ja ka väga palju Läti tsiviilpõgenikke. Me läksime õhtupoolikul reidile välja. Siis tulid Vene pommitajad ja tegid meile väikese üllatuse. Pommitasid sadamat, kuid meil oli jälle õnne. Me olime muuli ligidal, üks pomm lõhkes muuli peal, teine lõhkes teisel pool laeva. Meie eestlastest üks tööteenistuslane sai põlve haavata, aga laev jäi terveks. Õhtul moodustati suur konvoi ja sõitsime pimedas välja Läänemerele. Me olime kuulnud, et Läänemerel oli juba laevu Eesti põgenikega põhja lastud. Keegi ei tohtinud suitsetada ega tikku tõmmata. Öösel tuli udu ja kui me jõudsime Danzigi lähistele Gotenhafenisse, siis udu oli nii paks, et kõik sõjalaevad tuututasid signaalidega, nad ei näinud enam üksteist ka. Sadamasse sisse sõites ma nägin, et meid oli neli või viis laeva ja kahel pool olid Saksa väiksemad hävitajad. Jõudsimegi Danzigi. Danzig oli veel terve, ei olnud midagi pommitatud.
Kuskil külades pandi meid jälle paariks nädalaks ulu alla. Järsku tuli meie juurde Eesti diviisi ohvitser ja ütles, et kes tahavad sidesse astuda, need astugu ette. Mul tuli meelde isa õpetus, tema oli ka Esimeses maailmasõjas tsaariarmees, et ära sõjaväes kunagi vabatahtlikult midagi tee. Kui sind kästakse, siis tee, aga ära end vabatahtlikult lase kuskile värvata. Ma mõtlesin ka, et parem mitte.
Sealt viidi meid rongiga Neuhammerisse, kus hakati uuesti formeerima Eesti diviisi, mis oli peaaegu verest tühjaks jooksnud Narva all. Aga meie tähtsamad ohvitserid olid kõik kohal. Major Maitla oma rüütliristiga käis ringi ja tookord vist juba kolonelleitnandi auastmes Rebane, 46. rügemendi ülem. Kolonelleitnant Riipalu oli 45. rügemendi ülem. Diviisi hakati uuesti kokku sättima. Seltskond oli väga kirju, seal oli siis endisi diviisimehi, endisi idapatal­joni mehi, Omakaitse mehi – seal oli igasugust seltskonda. Sellest seltskonnast formeeriti uuesti Eesti diviis või 20. Waffen-SS diviis, nagu teda ametlikult kutsuti.
Kuskil jaanuari alguses hakkas suurem Punaarmee ofensiiv peale praegustel Poola aladel. Mul on meeles, et me olime kuskil õppeväljakul, kuna meid pandi miinipildujate kompaniisse ja harjutasime laskmist ja tulejuhtimist õige laskemoonaga. Mina pidin istuma ühe Saksa vana­mehe juures, kes telefonisidega hoiatas inimesi. Ma ütlesin Saksa vanamehele, et venelased jõuavad vist varsti siia ka. Saksa vanamees ütles: „Ei, mitte iialgi, see on võimatu, see on juba Saksamaa, siia ei tule keegi venelane.” Aga mõne nädala pärast, 20. või 21. jaanuaril laaditi
45. rügement rongi peale ja üle Breslau jõudsimegi väikesesse Alam-Sileesia linna, mille nimi oli Brieg. Venelased olid juba üle Oderi tulnud.
Meid laaditi maha ja sealt hakkaski minu võrdlemisi lühike sõjakäik peale. Mõned päevad liikusime talvises lumemaastikus mõnikümmend kilomeetrit edasi, kuni jõudsime rinde piirkonda. Inimesed olid kolonel Riipalu peale kole vihased, sest meid toodi välja ilma mingi talvevarustuseta. Meil olid tavalised vormid, ei olnud isegi valget talveriietust. Rebane näiteks keeldus oma rügementi välja viimast Neuhammerist enne, kui selline varustus kohale jõudis. Me läksime Saksa talumajadesse, võtsime voodilinad, tegime noaga keskele augu ja panime lina üle kiivri, et veidikegi valgem välja näha lume peal.

Sõjas vigastatud endised Eesti sõdurid Geislingenis 1946. aasta jõulude ajal. Sõdureid ei võetud DP-laagritesse, kuid linnavalitsus leidis meile elamiseks ühe ühiselamu. Arvi ülevalt teises reas paremalt esimene.

Rindelt laatsaretti

Liikusime jälle positsiooni oma miinipildujatega. Järsku käis üks igavene lops ja silmade eest läks mustaks. Ma ei tea, mis juhtus, aga arvatavasti üks suurem mürsk lõhkes meie läheduses. Ma tõusin uuesti üless ja nagu ei saanud rääkida. Üks suurem kild oli mul just lõua pealt löönud kahest kohast puruks. Teine, mida ma alles hiljem märkasin, oli ribide vahelt läinud läbi kuskile põrna kanti. Läbi sidumis­punktide ja vaevalise teekonna jõudsime lõpuks Neisse linnakesse, kus meid laaditi laatsaretrongi. Seal oli palju eestlasi, esimesed päevad olid diviisile väga kaotusrohked. Ma imestan tänapäevani, et rongis sees oli laul ja naer. Kõik olid rõõmsad, et said rindelt minema – olgu neil siis jalg alt või käsi küljest ära. Ma ei ole niisugust rõõmsat laulmist ja lõbusat sõduripunti näinud, kui need esimesed minutid selles laatsaretrongis.
Esimesed paar päeva rong liikus enam-vähem jalakäija kiirusega, sest nad peatasid igal pool kinni, et vaadata, kas järgmine jaam on veel sakslaste või venelaste käes. Kõikidest linnakestest evakueeriti haiglaid ja haigeid või haavatuid toodi kogu aeg juurde. Meditsiiniõdesid oli meil vähemalt iga patsiendi jaoks üks. Minu vastas oli üks eestlane, kel oli läinud kild kõri kanti ja teine silma, tal olid väga suured valud. Lõpuks arst ütles, et ma ei saa midagi muud teha, peab opereerima, aga rongis seda teha ei saa, me laadime teid järgmises jaamas maha kohalikku haiglasse. Ütles veel, et see küll väga tervislik ei ole, aga mul ei jää midagi muud üle. Mul küljehaav tegi ka valu, aga ma mõtlesin, et pea nüüd suu kinni, enne kui laaditakse sind maha kuskile venelaste kätte.
Görlitz on üks praegune piirilinn, sealt peale hakkasid rongirattad vurama nii nagu rongirattad vurama peavad. Sõitsime läbi Dresdeni, mis oli veel terve. Edasi läbi Nürnbergi, mida oli pommitatud just öö ennem, aga üks tee oli juba korda tehtud. Mõlemal pool olid rööpad rõngastes, jaam oli segi pekstud. Jõudsime Erlangeni, mis on väike ülikoolilinn Nürnbergi kõrval, kus oli erihaigla näovigastatute jaoks. Minu peamine haav oli ju näos.
Peakirurg oli üks doktor Schmidt. Ta oli kahekordne doktor – arst ja hambaarst samuti. Ta oli öövalves, vaatas mind ja ütles: „Eesti vabatahtlik?” Ma ei hakanud talle selgitama, et nii vabatahtlik see asi ei olnud. Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et nojaa noormees, te olete 18 aastat vana ja mõtlete, et nüüd on elu läbi, kuna nägu on sisse löödud. Kui te hommikul palatis üles ärkate, siis vaadake ringi – teie vigastus on võrdlemisi väikene. Lohutas mind väga ilusasti ja sõbralikult. Tõesti, järgmisel hommikul ma vaatasin ringi ja nägin nägusid, kus polnud nina või teisel polnud jälle alumist lõuga olemas või pool põske läinud. Ma mõtlesin tõesti, et ega asi vist ikka nii hull ei olegi.
Muidugi see kuus-seitse päeva rongis, kui ma midagi süüa ei saanud, ainult vedelikku sain juua, sellega ma olin nii palju kaalust maha võtnud. Kui mind haiglasse sisse toodi, siis Schwester Marianne, tugev Baieri naisterahvas, võttis mu kanderaami pealt sülle ja pani kohe vanni. Ma kaalusin kuskil 45 kilo. Esimesed ööd ma ei saanud üldse magada, kuna juhtunust oli šokk sees. Pakuti unerohtu, aga ma keeldusin. Mõne päevaga tuli normaalne uni peale. Arst ütles, et mulle enne midagi teha ei saa, kui lõualuu uuesti kahest kohast kokku kasvab. Mulle pandi hammastele ümber terasest asjad, ülemine ja alumine lõualuu pandi niimoodi kokku, et suud ei saanud lahtigi teha. Sain ainult vedelat lurri süüa, kartulipudru tehti ka vedelaks. Kõige parem oli – igal õhtupoolikul anti punast veini. Kuhu löödi sisse kaks toorest muna. Seda ma ei ole sellest ajast peale joonud, aga ta maitses väga hästi. Niimoodi need esimesed nädalad möödusid raviga.
Suur Nürnbergi linn oli kohe kõrval, seda pommitati kogu aeg. Õhk värises ja vappus mootori­mürast. Muidugi Nürnberg peksti ikka täielikult puru viimastel kuudel. Sel polnud enam mingit mõtet, sest ühtegi Saksa lennukit ei olnud taevas juba eelmisest aastast saadik näha.
Kuskil aprilli alguses tuli meie peaarst ja ütles, et ameeriklased on väga ligidal. Olevat olnud kokkulepe, et ameeriklased tulevad Erlangeni sisse ilma lahinguta. Äkki hakkasid rasked miinipildujad tööle. Me liikusime kõik keldrisse. Selgus, et ameeriklased olidki tulnud linna sisse, aga vana linnavärava taga oli üks Hitlerjunge lasknud tankirusikaga ühe Ameerika tanki põlema. Nagu kuulus Ameerika armee ikka, selle asemel, et edasi minna, nemad käänasid ümber ja läksid tagasi. Ja siis peksid seda Erlangeni linna 36 tundi. Meie maja õnneks pihta ei saanud. Sõja lõpp ei olnud seega Erlangenile väga ilus. Haiglate ülem läks teine kord ameeriklastele vastu ja ütles, et ega ma ei saa olla vastutav iga noore nolgi eest. Siin ei ole regulaarsõjaväge, on ainult kümme või viisteist haiglat täis haavatud sõdureid.
Siis tulid uued uudised. Ameerilased ei lubanud sõjavangile ei pliiatsit ega paberit, rääkimata raadiotest ja peeglitest. Kõik pidime ära andma. Tuli uus termin nagu „Nazi”. Ma polnud kunagi kuulnudki sõna „Nazi”. Ameeriklased, kes sisse tulid, meile väga ei imponeerinud. Me vaatasime akna peal teisel või kolmandal korrusel, kui üks väike jagu tuli neid sisse. Nad paistsid kuidagi hirmunud välja, vahtisid meid nii küürakil. Haiglahoonele mingit vahti ümber ei pandud. Elu läks edasi üsna tavaliselt, 20. aprillil oli ikka Hitleri sünnipäev, siis anti meile kaks pudelit veini ja šokolaadi. Vana süsteem töötas edasi.

Liitlaste poolt 1945. aastal purukspommitatud Nürnbergi südalinn.

Pääsesime venelastele väljaandmisest

Aprilli lõpus – mai alguses öeldi, et need, kes on Waffen-SS-is, neid ei saa enam haiglas hoida. Kuna mina olin ka selles üksuses, siis korjati meid kokku. Mis see Waffen-SS sõja lõpul oli? Seal oli sakslasi ju vähe, enamused oli belglased, hollandlased, Rumeenia sakslased, eestlased, lätlased. Meid viidi ühte väikesesse linna Fürthi ligidal – Neuendettelsau. Seal olid meil juba ameeriklastest vahid ümber. Noored nekrutid, kes polnud sõda näinud. Ei lubatud meil aknast väljagi vaadata. Nagu akna peale läksid, nii lasti. Aga nad olid niivõrd viletsad laskjad, et pihta ei saanud.
Peaarst vaatas mind, kui ma sinna jõudsin, ja ütles, et teiega ma ei oska mitte midagi peale hakata. Nendel oli üldhaavatute haigla, kus plastilise kirurgiaga ei tegeletud. Kuskil 1946. aasta alguses nõustus üks sõjavang mind opereerima, ta oli sõja ajal töötanud Prahas plastilise kirurgina. Ta tegi mulle esimesed kaks-kolm operatsiooni. Enne neid operatsioone ma kandsin vahariidest kotti lõua all, kus oli puuvill sees, sest tegelikult sülg jooksis mul suust välja nii, et seda ei saanud kontrollida. See Praha kirurg ütles, et paneme vähemalt selle kinni. Kaks operatsiooni õnnestusid ilusti, aga kolmas läks nihu. Eelmine päev opereeriti ja järgmine päev otsustasid ameeriklased, et me peame kuskile mujale minema. Löödi meid lahtise veoauto peale ja need õmblused läksid kõik nahka. See kirurg vihastas ka ja ütles, et tule mõne aasta pärast tagasi, nagunii riik ravib selle ilma kuludeta ära.
Neuendettelsau haiglas juhtus ka selline asi, et üks pagunitega Vene major tuli meid tagasi kutsuma, aga ta ei rääkinud meiega, vaid ainult selle Saksa peaarstiga. Doktor Wenzel ütles mulle ühel hommikul, et üks Vene major kutsub teid tagasi koju. Ma ei jõudnud veel vastatagi, kui ta juba ütles, et minu teada teie kodumaa ei ole praegu väga tervislik. Ütlesin talle, et seda mõtlen minagi ja sinna ma küll praegu ei taha minna. Ta ei teadnud, kas meid sunnitakse või mitte, aga igaks juhuks määras mind kaheks aastaks transpordivõimetuks.
Juulis 1946 lasti meid sõjavangist lahti tänu kapten Puurannale, kes oli vabariigi lõpul Eesti allveelaeva „Kalev” komandör. Puurand pääses Frankfurdis kuidagi kõrgemate sõjaväelaste jutule ja tegi lõpuks ameeriklastele selgeks, et me pole kellegi Waffen-SS. Ta mitte ainult ei toonud meid vangilaagrist välja, vaid päästis ka venelastele väljaandmisest, sest see hirm oli meil ka teatud ajal. DP-laagritesse meid ei võetud, kuna olime Saksa sõjaväes olnud. Siis tehtigi tööpataljonid ja need tööpatal­jonid töötasid 1960. aastateni. Mina ei läinud töökompaniisse, sest isa ütles, et koolmeistri poeg peab endale mingi elukutse õppima, kas arstiks või millekski. Ja mina läksingi õppima.
Geislingenis oli suur eesti laager, aga sinna meid vastu ei võetud. Seal tehti tehnikum lahti ja mina asusin seal õppima. Alguses oligi häda, et kus elada, kuna laagrid meid vastu ei võtnud. 1946. aasta sügisel me elasime ärapõlenud barakkides Geislingeni linna ääres. Lõpuks Geislingeni linnapea ütles, et kuhu me nad paneme? Meid oli kuskil 120 meest, kõik kuskilt haavata saanud, vigastatud. Koristati üks vana Gasthaus ära ja pandi kahekordsed narid sisse. Kuskilt muretseti üks suur sõjaväe supikatel ja meile anti toidukaardid. Niimoodi me siis esimene talv elasimegi seal. Eestlastest ei onud meile küll palju abi. Kaks aastat tehnikumis õppisin veidikene inseneriteadust eesti keeles, õppejõud olid Tallinna tehnikaülikoolist. Elu ei olnud just väga kerge, leivast oli ka vahel puudu, aga päris näljast ei saa ka rääkida.
Ikkagi tõusis küsimus, mida teha tulevikus. Esimesed väljarännuvõimalused tekkisid Inglismaale. Ma mõtlesin, et mispärast ma sinna Inglismaale lähen? Kui juba midagi, siis kaugemale. Aga kuhu minna? Ameerikasse ma ei tahtnud minna, sest see oli sõjavangi kogemus ja eestiaegne teatud Ameerika-vastane kooliharidus oli oma teinud. Ameerika kohta räägiti ikka sellist juttu, et ilma kultuurita kauboimaa, metsik ja gangsterid. Aga peamiselt mõjutas siiski see, millist tutvust ma olin ameerilastega teinud sõjavangi päevadel. Teine oli Kanada. Kirjad juba käisid – saadeti metsatöödele Põhja-Kanadasse. Ma olin Lätis tööteenistuses olles metsas mootorsaega lammutanud. See oli küllaltki hädaohtlik töö ja ma mõtlesin, et mina nüüd talvel sinna lume sisse möllama küll ei lähe.
Siis tulid Austraalia pakkumised. Ainus tingimus oli, et kaks aastat tuleb töötada seal, kuhu riik sind määrab. Muidugi sama palgaga kui austraallased, mingit vahet palga suhtes ei olnud. Panime paari teise minuvanuse poisiga oma nimed kirja. Austraaliast ei teadnud ma mitte midagi. Et siin kuum on, et siin kuiv on, et siin kängurud on – see oli ka enam-vähem kõik. Maateaduse õpperaamatust ma mäletan ühte pilti Sydney peatänavast, mis oli väga kitsas – Pitt Street.
Augustis 1948 kutsuti meid siis Ludwigsburgi. Seal oli läbikäigulaager, kus vaadati kopsud ja maksad arsti poolt läbi ja kõik. Muidugi oli ka jutuajamine Austraalia konsulaadi ametnikega. See kõik läks hästi. Nad küsisid, et kas ma olin Saksa sõjaväes. Ma ütlesin, et olin. Minu näoga on väga raske seletada, kuidas see õnnetus teisiti juhtus. Eriti sõja ajal. Mul oli ka veregrupi tätoveering kaenla all, mille ma lasin küll äädikhappega juba välja võtta. Arst vaatas mulle kaenla alla ja pilgutas silma. Austraallased olid väga leebed selles suhtes.

Raudteetöölisena Austraalias Barmedani linnakeses koos poolakast sõbra Jakobiga 1949. aasta suvel.

Eesti Vabariigi aastapäeval jõudsime Melbourne’i

Lõpuks peale nelja kuud läbikäigulaagrites astusime jaanuari lõpus 1949 Napolis laevale „Nea Hellas”. Enamik immigrante viidi välja transportlaevadega, meie oma oli regulaarne reisilaev Ateena ja New Yorgi vahel. Oli ilus sõit ja toit oli väga hea. Ma õppisin oliive sööma, mida ma enne polnud näinud ega kuulnud. Üks vanem mees ütles, et nüüd sõbrad nautige seda elu, raskem elu seisab ees. Ja tal oli õigus.
Nelja nädalaga olime Melbourne’is. Just Eesti Vabariigi aastapäeval jõudsime kohale – 24. veebruaril 1949. Ja järgmine hommik pandi meid rongi ja saadeti umbes 300 kilomeetrit põhja, seal oli immigrantide laager. Alguses pakuti mulle tööks sidrunite või mandariinide korjamist. Seda ma küll ei tahtnud. Üks või kaks korda võis „ei” öelda, aga kolmandale pidi enam-vähem „jah” ütlema. Siis tuli pakkumine New South Walesi raudtee peale. Selle võtsin vastu. Läksime sinna koos paari minuvanuse sõbraga.
Väike linnakene täitsa sisemaal, umbes 500 kilomeetrit lääne poole Sydneyt. Seal pandi meid raudtee peal vahetama liipreid ja rööpaid. Meid oli seal viis eestlast, kaks ungarlast, üks ukrainlane ja üks leedulane – väga kirju seltskond. Paar austraallasest bossi ka juures. Me tegime kõvasti tööd ja pärast leidsime välja, et me tegime tegelikult kaks korda niipalju kui samasugused Austraalia töögrupid teiste liinide peal. Aga me ei pannud tähelegi, me oli 22–23 aastat vanad ja see töö ei rikkunud kellelgi konti. Palk oli vist kuskil kümme naela nädalas. Elasime telkides, süüa keetsime lahtise tule peal kolme seinaga plekist majas.
Seal polnud raha palju kuskile kulutada. Nädala toidu võisid osta nii ühe naelaga ära. Ja kui ei hakanud endale alkoholi kõrist alla valama, siis suurem osa palgast jäi järele. Mul olid ikka meeles ja mõttes isa sõnad, et sa poiss pead ikka ülikooli minema kunagi. Ma lihtsalt korjasin raha kokku, ei kulutanud. Veidi ikka kulus, käisime Sydneys iga paari nädala tagant, aga laamendama ma ei hakanud. Kahe aastaga oli koos neli-viissada naela, mis oli tookord lihtinimese aastapalk.
Võtsingi kontakti tehnikaülikooliga Sydneys – University of Technology, mis muudeti hiljem University of New South Wales. Lasin oma Tartu gümnaasiumi lõputunnistuse tõlkida inglise keelde. Sõjaaegne tunnistus oli eesti ja saksa keeles. Mu on tunnistus praegugi veel alles tänu jällegi oma isa õpetusele. Isa ütles, et sõjas on kõige suuremad vargad sanitarid. Kui ma haavata sain ja põrandal pikali olin, oli rahakott mul taskus. Millegipärast ma olin tark küllalt ja võtsin ta taskust ära ja panin omale särgi alla ilusasti rinna peale. Nii et see jäi alles. Sellest oli niipaju kasu, et ma sain öelda, et ma olen gümnaasiumi lõpetanud. Üks Riia polütehnikumi mehaanikaosakonna ülem, professor Rosenauers oli tehnikaülikooli vanemõppejõud. Ta rääkis mulle aastaid hiljem, et kui minu avaldus oli sinna jõudnud, siis näidati seda talle, kuna ta oli Lätist pärit, ja küsiti, et mis need Eesti gümnaasiumid ka on? Oli küsitud, et kuidas tase on võrreldes Austraalia omaga? Rosenauers oli neile öelnud, et sama, võib-olla veidi kõrgemgi.
Tuligi mulle kiri, et ma olen vastu võetud. Kästi minna veel intelligentsi- ja inglise keele testile. Inglise keele testil oli mul artikkel aatompommist, mille ma pidin inglise keeles oma sõnadega ümber jutustama ja see vist oli ka rahuldav. Kahe aasta jooksul raudteel töötades ma õppisin õhtuti telgis laterna valgusel inglise keelt. Ma ostsin kaks raamatut, üks oli Bertrand Russelli „History of Western Philosophy” ja teine oli Arnold Toynbee „Civilization”. Nii ma õppisin akadeemilise keele kodus lugedes lihtsalt sõnaraamat kõrval. Siiski ülikoolis esimesel aastal oli keelega veidi raskusi. Esimese aasta loengumärkmetes on eesti ja inglise keel segamini, aga teisel aastal ei ole enam eesti keelt kuskil. Aga midagi häda ei olnud, ma lõpetasin ülikooli ilusti ära. Ma sain isegi Second – Class Honours.
Ilma vanemate toetuseta on ülikoolis õppida päris raske. Ma olen isegi öösiti töötanud. Kell kolm lõpetasin ülikooli juures ja üle tee oli üks ladu, kus ma tõstsin tühje piimapudelite korve kella üheteistkümneni, siis vaatasin paar tundi oma projekte ja hommikul uuesti peale. Tähendab, ei olnud lihtsalt teisiti võimalik. Aga austraallased olid jällegi väga abivalmid. Esimesel aastal tuli üks õppejõud mu juurde ja ütles, et te olete vanem üliõpilane. On olemas stipendium vanematele üliõpilastele, kes näiteks sõjas olid. Ma ütlesin talle, et ma olin sõjas küll, aga vist vale poole peal. Ta hakkas naerma ja ütles, et see ei loe midagi. Vaidlesin talle jupp aega vastu. Ta läks isegi veidi pahaseks ja ütles, et avalduse võite ikkagi ära täita. Ma saingi õpperahast vabastatud ja lisaks 4–5 naela, mis oli päris hea elamisraha. Kui abiellusime, siis Miriti sissetulek hakkas lugema ja elamisraha läks naela või kahe peale alla.

Arvi korp! Ugala esindajana koos abikaasa Miritiga Läti korporatsiooni aastapäeval Sidneys 1956.

Pere loomine ja töökoht Shelli juures

Abikaasaga sain tuttavaks tänu sellele, et töötasin tema isaga koos raudteel. Varem või hiljem ma kohtusin ta tütrega. Saime tuttavaks ja abiellusime 1952. aastal. Meil on poeg ja tütar, nad peavad ennast ikka Eestimaalt päritolevaks. Poiss on õige huvitatud Eestist ja Eesti ajaloost. Ta küsib minu käest tihti. Tegelikult ma ei ole neile eriti palju midagi peale ­surunud. Mõlemad rääkisid eesti keelt enne, kui nad kooli läksid. Aga nüüd me räägime nendega inglise keelt. Selle otsuse ma tegin enne, kui nad oli kümme aastat vanad. Lastele edasi anda tõekspidamisi või neid õpetada elus on nagunii raske. Põlvkondade vahe on alati probleemiks. Kui ma katsun neile olulisi asju rääkida eesti keeles, mida nad halvasti oskavad, siis mul ei ole mitte mingeid šansse, et nad must üldse aru saavad. Ja ühtegi keelt ei saa kätte, ilma et koolis seda õppida. Eesti nädalavahetuse koolid siin olid sellised, et õppisid seal mõne luuletuse pähe ja veidike rahvatantsu. Korralikku keelt saab omanda ainult siis, kui mõned aastad koolis käid. Abstraktsed mõisted, kõik keerulisemad asjad – me ei märkagi, kuidas me seda õpime koolis. Kodune eesti keel jääb ikka köögi eesti keeleks.
Ma läksin Shelli juurde tööle 1955. aastal. Alguses töötasin Sydneys mitme kohaga, insenerina peamiselt. 1962. aastal Shell arvas, et minust võib asja saada. Ütlesid, et kas selle näoga ei saaks midagi teha, kas seda plastilise kirurgiaga saaks parandada? Ma ütlesin, et arvatavasti saab. Lubasid kõik kulud kinni maksta ja palusid leida üks plastiline kirurg. Lõpuks siis Austraalia plastilise kirurgia üks esimesi mehi opereeris ja tegi seda asja veidi paremaks. Saadeti mind firma kuludega tööle Queenslandi, isegi kassi transport maksti kinni. Kolm aastat töötasin Brisbane’is Queenslandi osariigi insenerina. Siis pakuti veel paremat kohta Melbourne’ is. Seega esimest korda tulime Melbourne’ i 1968. Kaheksa aastat hiljem öeldi, et sul oleks vaja veidi maailma näha ja saadeti mind paariks aastaks Londoni peakorterisse tööle.
Elasime Londonis aastatel 1977–1979. See oli huvitav aeg. Õppisime tundma Inglismaad, oma kindlate traditsioonide ja klassivahedega. Inglismaa eestlaskond on väike ja suurem osa koondunud põhjapoolsetesse tööstuslinnadesse. Aga Londonis oli siiski Eesti Maja ja tookord oli veel alles ka ennesõjaaegne Eesti saatkonna maja. Minu töökoht nõudis sagedaid komandeeringuid Shelli filiaalide juurde Euroopas. Nii sain uuesti tuttavaks Euroopa sõjajärgse eluga. Saksa linnad, mis olid olnud rusudes 1940. aastatel, olid ilusti uuesti üles ehitatud. Ajaloolised hooned ja mälestusmärgid olid kõik taastatud. Seda tehti kohe peale sõda, siis kui inimesed elasid keldrites ja elu oli õige raske. Üks ilusamaid näiteid on Nürnberg, mille väga vana kesklinn oli sõja lõpul täielikult purustatud – see oli peaaegu täielikult taastatud. Sama kehtib Müncheni, Hamburgi ja teiste linnade kohta. Meie Tartu linna­valitsus ei ole siiani suuteline isegi arenguplaanis leidma kohta Kivisilla taastamisele, ometi oli Kivisild Tartu sümboliks aastasadasid. Ei maksa mõeldagi barokkstiilis Narva südalinna peale.
Aga eri rahvuste eelarvamused Euroopas olid ikka samad. Prantslased siunasid inglasi, inglased omakorda sakslasi ja hollandlased ei sallinud kedagi. Rootslased pidasid norrakaid matsideks ja taanlasi Skandinaavia itaallasteks, sest nad naeravad liiga palju. Klaasi õlle juures sai palju huvitavat kuulda Euroopa elust ja minuga olid nad avameelsed, sest olin Austraaliast ja pealegi veel eestlane.
Londonist tulin jälle tagasi Melbourne’i, Shelli peakorter oli Melbourne’is. Ma lõpetasingi Shelli juures töö 1986. aastal Melbourne’is. Nad pakkusid mulle võimalust veel Uus-Meremaal sama koha peal töötada, ja kui oma maal ei tööta, siis palk oleks kahekordne olnud. Aga ma ütlesin ära. Mulle oli 31 aastat küllalt. Kui nüüd tagasi mõelda, siis Eestis oleks ma isa soovitusel läinud arstiteadust õppima, kuigi minu enda huvid olid siiski ajalugu ja filosoofia. Tegelikult mu raamaturiiulil on ajalooraamatuid kõigis kolmes keeles – eesti, saksa ja inglise keeles. Aga elu läks teisiti.
Hiljem 1960. aastate algul sain Sydney ülikoolist ka teise kraadi, mis on Bachelor of Arts. Elasime otse ülikooli vastas ja tekkis mõte õppida õhtuti psühholoogiat ja majandust. Tegemist oli täisajalise kolmeaastase kursusega, mul läks selle läbimiseks neli või viis aastat. Majandusteaduse õppimisest oli kasu ka hiljem, kui töötasin Shelli juures ja läksin tehnilise töö pealt mänedžmenti.
Sydneys õppimise ajal liitusin korporatsiooniga Ugala. Mõned eestiaegsed üliõpilaskorporatsioonid hakkasid uuesti paguluses tegutsema juba Saksamaal. Ugala vist esimesena Saksamaal alustaski. Muidugi ta ei ole seesama, mis Tartus on konvendina. Aga mõte oli kanda neid traditsioone edasi ja samal ajal veidi harida nooremat, tookordset nooremat põlve selles vallas, millised traditsioonid Tartus olid. Jüri Naelapea oli peamine asutaja siis. Oli üks kaheksa-üheksa eestiaegset vilistlast, kes Sydneys koos hakkasid käima. See vähemalt liitis kaks põlvkonda veidi rohkem kokku, kui see muidu oleks toimunud, ja meil tekkis kah mingi arusaamine, kuidas need Tartu korporatsioonid tegelikult olid. Isegi praegu me käime mõned koos, aga nii kuus kord või kahe kuu peale kord.
1949. aastal ma kirjutasin Saksamaalt vanematele kirja vale nime all ja lootusega, et nad on ikka Karilatsis veel. Kirjutasin, et ma rändan välja Austraaliasse ja juhul, kui te tulevikus otsite, siis vaadake sinnapoole kanti. Hiljem nad rääkisid mulle, et see kiri jõudis pärale. Posti välja­vedaja Karilatsis oli Sepa Miili, kes oli kõige suurem klatšija küla peal, aga see päev oli ta tulnud väga rahulikult ja öelnud, et see on vist Arvilt. Keegi ei rääkinud mitte kellelegi, et see kiri tuli. Kirjavahetus tekkis esialgu vanematega 1954. aasta paiku, sest teised kartsid kirjutada. 1957 võttis isa juba kirjavahetuse üle. Aga esimest korda ma nägin vanemaid jälle 1972. aastal, 28 aastat hiljem.

Arvi esimesel külaskäigul Eestisse 1972. aastal, koos ema ja isaga Tallinna sadamas.

Taaskohtumine vanematega 28 aastat hiljem

Mulle meenub, kui ma laevaga Tallinnale lähenesin. Kuskil Soome lahe keskel hakkasid need Tallinna tornid paistma. Ma olin reelingu äärres ja vaatan seda ilmutust, mis merest välja tuleb, ja järsku tuli mu kõrvale üks mundris mees, sellise beežika mundriga. Ütles, et kas teie olete härra Vainomäe? Mõtlesin, et ei saa maalegi, kui võtavad juba laeva peal kinni. Ta vist märkas mu ehmatanud nägu ja ütles, et ta on laeva arst ja kas ma olen rõugete, koolera ja tüüfuse vastu vaktsineeritud. See on mul väga erdalt meeles.
Aga näha vanemaid ja sugulasi üle 28 aasta! Isa oli 83 juba, ema 76. Oli üldine rõõm, et olime jälle koos, ja eks juttu oli palju. Mina olin uudishimulik, et mis nendega oli juhtunud, ja nemad olid uudishimulikud selle üle, mis minuga oli juhtunud. Viis-kuus päeva läks väga ruttu. Ümbrusest ma väga palju ei märganudki. Hotellivärk oli naljakas nende mammadega, kes istusid igal korrusel ja panid kirja sinu tulemised ja minemised.
Tookordsest süsteemist rääkis Tallinna onu mulle rohkem. Ütles, et läheme kõnnime. Siis onu selgitas venestamise probleemi ja ütles, et asi läheb hullemaks, mitte paremaks. Läks ju ka hullemaks Karl Vaino ajal. Nii et mul oli arusaamine, mis seal toimub. Aga midagi nii eriti põrutavat mul ei juhtunud, keegi mind kinni ei püüdnud, keegi minuga ei tahtnud rääkida. Üks pakkus odavat valuutat Viru hotelli liftis. Ma ütlesin, et mul pole mingit valuutat vaja. Seda hoiatas kolonel Sinka ka, et kui keegi tuleb sulle „head” tegema, siis karju miilitsat. Kui sa seda inimest ei tunne, siis tal ei ole mingeid häid plaane sinu suhtes, ta võib ka provotseerida ja siis võetakse sind kinni. Ma ei usu, et see mingi provotseerija oli, see lihtsalt tahtis odavalt osta Ameerika dollareid ja pakkuda mulle rublasid vastu. 1976 oli järgmine külastus ja siis tihenevalt 1978, 1979, 1980. Siis ma hakkasin juba veidi taipama, kuidas see süsteem seal toimib. Ma nägin venelaste osakaalu kasvu Tallinna peal. Tajusin kogu selle majanduslise süsteemi ebaefektiivsust.
Nüüd käin peaaegu iga aasta kaks korda Eestis. Ma tunnen end eestlasena, olen seda alati tundnud. Ma ei ole kunagi salanud, et ma olen Saksa sõjaväes olnud ja et ma olen eestlane. Üks minu bossisid, üks Inglise Oxfordi lõpetaja kutsus mind passionate Estonian. Paljud ju katsusid austraallaseks või ameeriklaseks muutuda, hakati kodus inglise keelt rääkima, mõned isegi ei rääkinud üldse oma lastega eesti keelt. Mulle tekkis arusaamine, et mina ei saa ennast kuidagimoodi muuta. See, kes ma olen, sellega tuleb leppida. Selle tõttu mina tõesti oleksin valmis Eestisse tagasi minema ja elama, aga ma saan Miritist aru, lapsed on siin ja tema side Eestiga on palju nõrgem kui minu oma, sest ta tuli sealt juba 12-aastasena ära.

Karilatsi II

Nüüd elame Melbourne’ist umbes 300 kilomeetri kaugusel väikeses maamajas. Ma olen maal üles kasvanud, nii Mooste mõisas kui Karilatsis. Selle tõttu tekkis meil Miritiga mõlematel mõte kuskil enne kuuekümnendaid eluaastaid, et soetame endale maakoha, kus me vähemalt osa ega saame linnast välja ja istutame omale puuviljaaiad. Kuskil aasta enne, kui ma erru läksin, hakkasime aktiivsemalt otsima niisugust kohta. Leidsime selle koha Bairnsdale’i lähedal ja ostsime ta ära. Panime kohale nimeks Karilatsi II. Eestlasele vist ikka meeldib oma maatükk ja oma maatükil õiendada. Kõik puud, mis ümberringi kasvavad, välja arvatud eukalüptimetsad, on minu istutatud. Krundi suurus on 20 hektarit ja olen siia istutanud ligi 50 viljapuud – aprikoosid, virsikud, nektariinid, apelsinid, sidrunid, greibid ja mandariinid. Lisaks veel 500 sarapuupähklipuud ja 20 makadaamiapähklipuud.
Mul on kuidagi väga hea tunne sellest, sest ma olen oma ümbruse ise loonud. Ma ei taha siit kuskile minna. Eestisse ma läheks, aga siis arvatavasti ma läheks elama Haaslavasse oma tallu ja teeks midagi sarnast seal. Ma olen maalt pärit ja tahan ise midagi maas ja mullas teha.

Kogumikust „Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal”