Eerik Purje – eestlasi paneb kokku hoidma ainult ühine oht

tekst: JAANIKA KRESSA

Eerik Purje. Foto: Kai Kiilaspea

Eerik Purje esindab kõige nooremaid eesti poisse, kes Teises maailmasõjas Saksa mundris Eesti eest välja astusid, samal ajal on ta kirjanikuna kõige vanem neist eestlastest, kes lahkusid kodumaalt 1944. aastal.

Soov kahte Eestit ühendada teeb talle au. Ja elupagas, mis on kogutud, elades Saksamaal, Austraalias ja Kanadas, annab jõu, et seda saavutada.
 
Oled hetkel vist ainuke eesti kirjanik eksiilis, kes 1944. aastal maapakku läinud, olles juba täiskasvanu. Kas see viimane-olemine lisab vastutust?
Jah, olin lahkudes 17-aastane „täiskasvanu”. Kuid teadlikult langetasin selle valusa otsuse küll. Selles kirjanike kategoorias olen vist tõesti ainuke. Eks see teadmine muidugi lisab vastutust, kohustab kirjutama murrangulistest aegadest ja sündmustest, milles ise oled osalenud.

Sinu looming on Eestis tuntud, sest väga paljud raamatud on ilmunud ka Eestis. Kui palju raamatuid sa oled üldse kirjutanud ja kuidas su kirjanikutee algas?
Välja arvatud mõned esimesed isekirjastuslikud üllitised – kolm luulekogu ja üks kimbuke vesteid ja muid lorijutte – on kõik mu raamatud ilmunud Eestis. Mu luule koondkogu „Tunglaid ja teri” andis välja kirjastus Kentaur aastal 2005. Proosat olen avaldanud alates aastast 2011, kui õnneliku juhuse tõttu tekkisid head sidemed Argo kirjastusega. Tänaseks on mul nende vahendusel ilmunud kaheksa raamatut. Esimesed neli on memuaristika – mu enda mälestused pluss kolmest raamatust koosnev sari umbes viiekümne kaaspagulase saatuslugudest. Üks neist on siinpool ka inglise keelde tõlgitud. Vahepalaks valik Kargu Karla vestetest, mis on Toronto eestlaste häälekandjas Eesti Elu ilmunud ja mõnevõrra Eesti lugejaskonna jaoks ümber kohandatud. Kaheköiteline romaan „Aja puudutus” ja „Puudutuse aeg” on siiani teadaolevalt ainus, mis käsitab kogu pikka põgenikuteed. Algab sõjaeelsest vabariigist ja lõpeb taasiseseisvunud Eestis. Viimasena 2020. aasta lõpupoole ilmunud „Vakamaast aakriteni” on täiesti eripalgeline teos, mille žanrit ma ei oskagi õieti määratleda.

Kui suur osa sinu raamatutest on tõsielul põhinevad, kui palju on neis autori fantaasiat? Mis on sinu kui kirjaniku missioon? Kes on su lugejad?
Praktiliselt kogu mu proosatoodang on tõsielul põhinev. See kehtib õieti ka mu ainsa romaani puhul, kus tegelased on küll välja mõeldud, õieti mitmest prototüübist kokku traageldatud, kuid peaaegu kõik olulised sündmused on tegelikus elus juhtunud. Selles leidub siiski ka omajagu fiktiivset, on lisatud autori fantaasiast sündinud kirjanduslikku vürtsi. See ongi osa minu missioonist – kõndida läbi kõik pika pagulaspõlve erietapid. Mu peamine missioon on siiski lähendada kodu- ja väliseestlasi üksteisele, süvendada paremat vastastikust mõistmist. Ühes mu mälestuste sarja raamatus toon isegi sisse kolm inimest, kes pärast taasiseseisvumist Eestisse tagasi läinud; ja kaks, kes võinuksid 1944. aasta sügisel põgeneda, kuid otsustasid jääda.
Kes on mu lugejad? Seda sooviksin ma ise kangesti teada. Igatahes leidub neid Eestis kaugelt rohkem kui välismaal.

Millega on seletatav sinu ladus ja väljendusrikas eesti keel? Kuidas oled suutnud selle nii pikkade pagulasaastate jooksul säilitada?
Eks iga inimene hoiab alles selle, mis tema meelest hoidmist väärib. Minu huvi eesti keele vastu on alati olnud tugev. Saksamaal Hanau põgenikelaagri gümnaasiumis lihvis seda õpetaja Maria Tork, hea eesti keele tundja. Sellele ülimalt kohusetruule pedagoogile tahaksin siinkohal teha sügava kummarduse. Suure tänu võlgnen ka Eestipoolseile toimetajaile, kes on mind aidanud tänapäevase eesti keele osas.

Sinu sünniaastaga – 1927 – poisid 1944. aasta veebruari üldmobilisatsiooni alla ei kuulunud. Kuidas algas sinu sõjatee? Mis tundega ja miks läksid sõdima? Kas sel hetkel oli veel pisutki lootust?
Minu mobilisatsioon tuli sama aasta augustis. Võeti kaks aastakäiku korraga. 1926. aasta poisid värvati riigitööteenistusse, kuhu keegi neist ei jõudnud. Kõik saadeti enne lagunevale rindele täienduseks. Minu aastakäik läks lennuväe abiteenistusse. Mobiliseeritutega liitus ka palju nooremaid vabatahtlikke. Sel ajal ei osanud me midagi loota. Teadsime, kelle vastu me läheme ja sellest piisas.

Mitu väljaõpet jõudsid saada ja kas osalesid ka mõnes lahingus?
Lahingusse ma ei sattunud, kuid paar päeva rindel veetnud olen küll. See oli juba enne lennuväe abiteenistusse astumist. Olen Peipsiäärne Tartumaa poiss. Enne kui mobilisatsioonikutse koju toodi, tuli omakaitselasena minna Kolkjasse rannakaitsesse, tõkestama vene partisane tulemast üle Peipsi. Siis moodustati noorematest meestest lahingkompanii ja meid saadeti Kavastu mõisa alla Emajõe suursoo põhjakaldale. Lõunapoolelt oli oodata punaarmee pealetungi. Kükitasime ühe päeva pajupõõsastes Vene lennukite pommide ja pardarelvade tule all, õhtuks oli meil kaks surnut ja kaks haavatut. Järgmisel hommikul otsustasime väikese grupiga sealt lahkuda ja järgneda mobilisatsioonikutsele. Saime Tartust veel viimase rongiga Tallinnasse. 1926. aasta poisid kogunesid Kloogale, meie Pirita-Kosele.
Esimese väljaõppe sain Tapal. Peale saksa rivikäskluste ja Hitleri tervituse suurt midagi ei õpetatud. Tõsisem väljaõpe toimus järgmise aasta algul Saksamaal Greifswaldis, kus meid treeniti 3,7 cm õhutõrje­kahurit käsitsema. Niipea kui sellega valmis olime, saadeti meid Taani 1. Eesti Tagavararügemendi juurde. Seal tegime natuke maastikuõpet ja käisime raudteevalves, et takistada Taani partisane raudteed mineerimast. See kestis kuni enne sõja lõppu Berliini kaitsele saatmist. Sinna me õnneks ei jõudnud.
Siinkohal peaks veel selgitama, et meie lennuväe abiteenistuslase nimetus kadus varsti peale Saksamaale jõudmist. See oli Sudeedimaal, Egeri (Cheb) jaotuslaagris, kui ootamatult hakati kasutama nimetust SS­Zögling. Keegi meile midagi ei seletanud, äkki olime SS-i kasvandikud ja kogu lugu. Vormid jäeti samaks, väljaõppel allusime lennuväe juhtkonnale, kuid ise olime SS-lased. Taanis Eesti üksuse juures olime küll juba grenaderid. Vahepeal sai osa meist, mina kaasa arvatud, selga vanad kulunud SS-mundrid. Suhtelised korralikud ja ilusad abiteenistuslase mundrid pidime loovutama.

Eerik noore lennuväepoisina. Foto: erakogu

Kuidas tuli otsus koos sakslastega Läände lahkuda? Nagu ma aru saan, oli see teadlik valik, oleks võinud ka kõrvale hüpata. Nii paljud uskusid, et inglased aitavad ja Valge Laev tuleb, noored mehed jäid eesti metsadesse seda ootama.
Jah, ära hüppajaid oli palju. Ainult umbes kolmandik meist jõudis läänemaailma. Meie patarei Tapal koosnes põhiliselt Järvamaa ja Tartumaa poistest. Vist enam kui pooled järvakaist lasid jalga. Täiesti mõistetav, paiknesime lahkumishetkel neile tuttavas ümbruses. Ei usutud, et noori poisse liiga karmilt represseeritaks, ja lühiajalist sõjaväeteenistust oli ehk võimalik maha salata. Lisaks juhtusid meie patarei sakslastest alljuhid olema mõistlikud mehed, kes oskasid õigel hetkel silma kinni pigistada. Sõjaoludes pole desertööride maha laskmine mingi haruldus. Ka meie poisse olevat kuuldavasti mõnel pool selline saatus tabanud.
Tartumaa poisid jäid vist kõik oma üksuse juurde ja läksid koos sakslastega Kuramaale. Meie kodud olid juba venelaste valduses. Enda kohta pean ütlema, et oleksin vist igal juhul läinud. Mitte suurest tarkusest ega ettenägelikkusest, vaid „kõhutundest”, mille järgi kriitilistel hetkedel ikka talitatakse. Polnud ju sellist tunnet, et lahkume kuigi pikaks ajaks. Oma arenemiselt olin tollal veel üsna „maavillane ja kodukootud”, kuid Valget Laeva ma ei uskunud. Ei oska öelda, miks. Mäletan, et veel Mõisaküla jaamas, kui rong meid üle Läti piiri viis, veensime koos sõbraga paari ära hüppamist kaaluvat poissi sellest mõttest loobuma,

Kirjeldad mitmes raamatus Zedelgemi laagrit. Mida see endast kujutas ja miks eestlased sellest vaikivad, samal ajal kui lätlased on sinna oma meeste mälestuseks lausa mälestusmärgi püstitanud?
Mida üks vangilaager ikka endast kujutab? Kuurort see muidugi ei olnud. Eluasemeks olid kõledad laskemoonalaod. Saime omajagu külma ja nälga kannatada. Meeleolule mõjus kõige rusuvamalt petlik viis, kuidas meid sinna toimetati. Enda arvates läksime inglise abiteenistusse. See jutt oli meile teadlikult ette söödetud, et mehed laiali ei jookseks. Enne seda Ukleis olime ju tegelikult interneeritud sõdurid, mitte vangid.
Eks lätlased ole ikka eestlastest ettevõtlikumad sellistes asjus. Neid oli seal ka palju rohkem. Iga piklik okastraadist „puur” mahutas kolm tuhat meest. Lätlasi oli kaks puuritäit ja üksikud, kes sinna ära ei mahtunud, olid meie hulgas, samuti väike grupp leedu vabatahtlikke.

Jüri Lina puudutab oma viimases filmis „Praod fassaadil” muu hulgas teemat, et saksa sõdureid suri pärast sõda liitlaste surmalaagrites rohkem kui sõjategevuses. Kas Zedelgem oli ka üks niisugune laager? Kuidas kommenteerid bolševike liitlaste (inglaste, prantslaste ja amide) käitumist saksa sõjavangidega?
Ma ei ole mainitud filmiga tuttav, kuid olen samateemalist kirjandust lugenud ega imesta, kui see väide tõele vastab. See pole populaarne teema. Sakslased ise, kes sellest kõige rohkem teavad, põevad oma natsikompleksi ega julge iitsatadagi. Nii palju kui teada, kohtlesid ülalmainitud kolmest ameeriklased saksa sõjavange kõige karmikäelisemalt. Seda on kinnitanud ka paljud eestlased, kes nende vangistuses viibisid. Prantslased kasutasid olukorda võõrleegioni koosseisu täiendamiseks. Üks nende kätte vangi langenud eesti sõdur, keda usutlesin, jutustas, kuidas teda peeti kaks nädalat söömata. Siis hakati peibutama juttudega, kui hästi võõrleegionäre toidetakse. Sellises seisundis kirjutad alla igale lepingule, kas või eluaegsele. Tema ja ta kaaslased pääsesid viie aastaga.
Inglased oli kahtlemata kõige korrektsemad. Ka Zedelgemi on mõnes trükises surmalaagriks nimetatud. Ma ei tea, kas teadmatusest või rumalusest, kuid võin kinnitada, et täiesti ülekohtuselt. Loomulikult kannatasime tühja kõhtu, mis eriti kasvueas noorte juures tunda andis. Toidu kvaliteet oli aga rahuldav. Ega meid Saksa sõjaväeski ei nuumatud. Mis peaasi – meid ei alandatud, meie kallal ei kasutatud vägivalda. Ka alandavat kohtlemist olime pigem pidanud taluma sakslastest juhtkonna poolt. Meil oli vangilaagris oma laulukoor ja väike orkester, peeti harivaid loenguid ja jumalateenistusi. Noortel oli võimalik tegelda skautlusega, mis tähendas soojas plekkbarakis ahjusuu ees vestlemist ja laulmist. Surmajuhtumeid oli vaid üksikuid. Pole teada, et ainsatki oleks põhjustanud elamistingimused laagris. Muidugi ei tea ma öelda, kas ja kuivõrd halvemini koheldi sakslasi, kuid ma ei usu, et nende käsi oleks väga palju halvemini käinud.

Kuidas eestlased ise suhtusid sõdureisse? Kas tuli ette ka hoiakut, et „meie oleme apoliitilised põgenikud ja ära sina, saksa vormis võidelnud sõdur, meid kompromiteerima tule”?
Leidus tõesti kaasmaalasi, kes pärast sõja lõppu püüdsid sõduritele teha takistusi laagrisse pääsemiseks ülalmainitud põhjusel. See oli kibe kogemus – needsamad inimesed pääsesid ju põgenema vaid tänu sõduritele, kes ennastsalgava visadusega Narva all punaarmee sissetungi tõkestasid. Selliseid juhtumeid oli siiski vähe. On kurb, et neid üldse oli. Isiklikult võisin kogeda täpselt vastupidist. Sattusin USA tsoonis laagrisse, mille juht, kes ise polnud sõdurikuube kandnud, tegi omalt poolt kõik võimaliku, et sõdurid laagrisse pääseksid.

Oled nüüdseks suurema osa elust viibinud nn Välis-Eestis. Millised inimesed olid või on väliseestlased, kas nad hoidsid kokku või kaebasid üksteise peale? Mis on või olid teemad, mis sealseid kogukondi lõhestasid?
Nad on täpselt samasugused kui kodueestlased, samade vigade ja voorustega. Eestlasi paneb kokku hoidma ainult ühine oht – tõsine oht, nagu Peipsi kalureil Juhan Liivi jutustuses. Niipea kui Jaagul jalad põhjas, kaob vennaarm, ununevad antud lubadused. Emigratsioonimaadel võis tõdeda, et mida väiksem eestlaste kogukond, seda üksmeelsem. Mida suurem, seda killustatum. Kõige rängemalt lõhestas pagulaskonda VEKSA tegevus. Tekkis kaks äärmust: ühed leidsid, et mingil juhul ei tohi külastada okupeeritud Eestit; teised väitsid, et seda peab tingimata tegema. Mõlemas hoiakus oli omajagu tõtt. Kahju tegid eestlusele need, kes oma hoiakut ainuõigeks pidasid ja teisitimõtlejaid vaenlasteks sildistasid.

Kuidas suhtuti kodueestlastesse? Kõigil oli ju siia jäänud pereliikmeid ... Teadmine, et kusagil, olgu või ookeani taga, on päris- ehk vanaaegne eestlus veel olemas, andis meile tohutult jõudu, vähemalt ühele osale meist.
Sama tunti siinpool. Vähemalt paguluse algaastatel oli see nii. Usuti kaljukindlalt õiguse võidusse, kohe-kohe olime valmis naasma vabale kodumaale. Mida pikemaks venis ooteaeg, mida enam süvenes eraldatus, seda enam hakkas maad võtma lootusetus. Teadmatusest sündisid väärkujutlused, kasvas vastastikune umbusaldus. Olen veendunud, et Eestis oli samamoodi.

Mis aastal kaotas Eesti oma vabaduse? Oli see 1939, 1940 või hoopis 1934?
Selle küsimuse jätaksin meelsamini ajaloolaste vastata. Ajaloohuvilisena arvan, et kaotasime vabaduse jupikaupa. Kõik mainitud aastad oli omamoodi murrangulised. Amatöörfilosoofiks hakates võiks küsida: kui vaba on Eesti praegugi? Kui vaba on ükski rahvas üldse kunagi? Kel ühtki okupanti parajasti kukil ei ole, see hakkab ise oma vabadust piirama.

Milline Eesti taastati 1991. aastal? Kas vaikiva ajastu Eesti? Hinnang 1934. aastal riiki pööranud diktaatoritele on ju andmata tänase päevani. Veelgi hullem, neile püstitatakse aina uusi mälestusmärke!
Selle kohta hinnangut andma ei pea ma end pädevaks. See taastamisprotsess toimus ilma minu abita ja ma pole selles taastatud riigis ka elanud. Eemaltvaatajana tunnen, et peaksin kriitiliste kommentaaridega ettevaatlik olema.

Eerik koos abikaasa Ilmega. Foto: erakogu

Julgen siiski küsida: mida eemaltvaatajana arvad Eesti hetkepoliitikast?
Kahjuks tundub, et on liiga palju parteidevahelist võimuvõitlust, mille juures rahva heaolu kipub jääma teisejärguliseks. Meil on palju poliitikuid, kuid vähe riigimehelikkust. Erinevust nende vahel defineeriksin laenatud väljendiga: poliitik mõtleb järgmistele valimistele, riigimees mõtleb järeltulevatele põlvedele.

Räägiksid ehk natuke oma perekonnast?
Minu perekond on juba pikemat aega olnud kaheliikmeline. Tütar oma perega elab meist pisut eemal, oleme abikaasa Ilmega jäänud omapead. Ilme on iga mu raamatu käsikirja esimene lugeja ja kõige otsekohesem kriitik. Ei jäta midagi ütlemata ega hakka ilustama, kasutab abielunaise eesõigust. Pean olema tänulik ta kadunud emale, kes ta eestikeelsena üles kasvatas. Kodumaalt lapsena lahkununa ei ole ta kuigi palju eestikeelset haridust saanud.

Millest räägib su viimane raamat „Vakamaast aakriteni”? Jäid algul ses osas pisut ebamääraseks.
See on minu enda jaoks mu kõige olulisem raamat, südametäiega alustatud ja südamevaluga lõpetatud. Olen alapealkirjas kasutanud väljendit „monodialoog”, kuid soovin, et sellest saaks dialoog. Tahaksin teada, kas mu rahvuslik sõnum jõuab lugejani. Oleksin õnnelik, kui igaüks, kes on lugenud Tõnu Õnnepalu 2019. aastal ilmunud raamatut „Aaker”, tutvuks vastukaaluks ka minu raamatuga.

Kas võib loota, et sinu sulest veel midagi ilmub? On midagi uut käsil?
Mis puutub kirjutamisse, siis jah. Kirjutamisest loobumine käib mulle üle jõu. Iseasi on, kas ma enam midagi avaldan. Kui kord midagi valmib, siis pean kõigepealt veenduma, et ma ise sellega rahule jään. Vastan nagu vana hiidlane, kellelt küsiti, kas ta on kogu oma eluaja kalapüügiga tegelenud: veel mitte.