Maret Petai päevik –
lapse tee Siberist Eestisse 1947

tekst: Uno Schultz
fotod: erakogust

Kodutütar Maret Petai kevadel 1940 ja pühendus isale foto tagaküljel.

Võrumaal Läti piiri ääres asunud Vastse-Roosa algkooli juhataja Theodor Petai pere: tema ise, ta abikaasa Anna ning lapsed Helvi ja äsja 3. klassi lõpetanud Maret küüditati Siberisse 14. juunil 1941. Loomavagunitesse sunniti nad Antslas. Pereisa Theodor oli kõrval meestevagunis.

Kinnivõetuile valetati, et pered jäävad kokku. Pärast Venemaa piiri vuras kõrval aga hoopis muu vagun ja isa ei näinud tütred enam kunagi – ta lasti maha 20. aprillil 1942 Sosva vangilaagris, samal päeval suure hulga teiste eesti meestega.
Maret, minu ema, jutustas rongisõidust mitmeid traagilisi seiku. Näiteks suri ühe naise sülelaps. Naine palus naisvalvurit, et peatuses lastaks tal poeg maha matta. Valvur aga rabas poisi surnukeha ja viskas selle vagunist sõidu ajal välja...
Isegi õnnetuses ilmneb meie rahva huumorisoon. Ema mäletas näiteks, kuidas eestlased valvuritele eesti keelt õpetasid – peatuste lõpus, kui rahvast rongile aeti, käsutasid vene valvurid eesti keeles „Ruttu-ruttu, aega on!” Ja küüditatud said kõhutäie naerda. Emagi kasutas seda lauset kodus vahel irooniliselt.

Pika rongisõidu järel laaditi inimesed laevadele. Vahepeal tuli läbi käia ka orjakauplemise alandavast kadalipust, kui kolhooside esindajad valisid õnnetu küüdirahva hulgast välja endale sobivaid töörügajaid. Pere paigutati elama Tomski oblasti Baktšari rajooni Bogatõrjovka külla vene perekonna hurtsikusse.
Ema mäletas, kuidas nad esimesel kevadel peaaegu nälgisid. Söödi muu hulgas maltsa. Vene pereema hakkas ükskord ootamatult hurtsikus Petaide riideid kokku krabama ja põrandaluugi alla viskama. Anna ja lapsed olid jahmunud. Perenaine nägi aknast, et kohaliku külanõukogu ametimehed olid hurtsikule lähenemas. Pereema aimas, et tahetakse konfiskeerida eesti pere riided, sest Petaid ei suutnud ära maksta neilt nõutud riigimaksu. Nii ei saanud komisjon midagi kätte. Aga pere mantlid ja muud olulised riided jäid tänu vene naise kiirele tegutsemisele alles.
Maret läks 1946. aastal Bogatõrjovka algkooli neljandasse klassi ja lõpetas selle nelja-viielisena 1947. aasta mais kiituskirjaga. Samal aastal andis nõukogude võim 1941. aastal Siberisse küüditatud eestlaste lastele, kes ei olnud veel passiikka jõudnud, st 16-aastaseks saanud, võimaluse Eestisse naasta. Seda tegi ka 15-aastane Maret Petai oma ema Anna loal. Maret täitis kuni kodumaale jõudmiseni alljärgnevat päevikut pliiatsiga, kohale jõudes sai ta sulepea. Päevik kujutab endast väikest 10 x 7,5 cm plokki. Reis kestis kokku tervelt 23 päeva. Päeviku kirjaviis on säilitatud.

* * *

19. VII 47. a. Kell 3 sõitsime Minulinaga [Bogatõrjovka] külast [Tomski oblastist] välja. Teepääl tulid lapsed ja voor vastu, keerasime ümber ja hakkasime Ust-Galka suunas sõitma. Kell 3 öösel jõudsime Ust-Galkasse. Ööbisime öömajas. Sõidame barkaga. Kell 3 sõitsime Ust-Baktšari suunas.
21. on Juta sünnipäev. Ust-Galkast Ust-Baktšarini on 142 km. Sõidame kolhoosist „Tšornoje ozero” läbi ja kolhoosist „Jeršovka”. Muidu on kõik hästi, aga emakest ja Helvikest on kahju maha jätta. No aga küllap jõuavad ka nemad järele. Meie barka number on 15. Külad, kust me läbi sõitsime: Vorošilovo, Novõi Bõt, Severnoje Sijanie. Ööbisime väljas. Ust-Baktšari jõudsime kell 9 õhtul.
22. saime kokku ühe eestlasega, kes sõitis siia ja lubas ka meie külla minna. Tema nimi on Alfred Päev. Sõidame välja. Teisipäev. Laeva nimi on „Smelõi”. Kell on 45 minutit ühe peal. Sõidame välja Kalpaševosse.
23. Sõidame läbi Krišekinost Umžinko [suunas]. Kell 3 jõudsime Kalpaševosse. Kirjutasin emale.
24. Hommikul sõitsime laevaga „Proletarii” Tomski suunas. Kell 11 sõitsime välja.
25. Sõitsime läbi Krivošeinost. [August] Ruud jäi Antsuga maha. Sain tuttavaks kahe tüdrukuga, Julia ja [tühimik].
26. Jõudsime kell 1 Tomskisse.
27. Ruud ja Ants jõudsid järele.
28. Oleme ikka Tomskis.
29. Oleme Tomskis.
30. Kirjutasin emale.
31. Kirjutasin emale ja Helvile kirja ja kaarti. Sõidame välja Tomskist. Taigasse läheb rong kell 5.40. Istume ümber jaamas Jurga.
1. august. Jõudsime vara hommikul Bolotinosse. Sõidame kell 5.40 edasi Novosibirskisse. Kell 10 jõudsime pärale. Ööbime jaamas.
2. Oleme jaamas, edasi ei saa, liikumine on väga suur, vast 3–4 päeva pärast. Olen nii väga mures ema pärast, et vägisi kisub pisarad palgele. Küll on see Venemaa elu kole ja veel vaesel reisijal, kes on ilma mingi toeta, ilma isata, ja peab emast, ainsast emakesest ja õekesest lahkuma, sellepärast et ei jõua ema ja õde toita.
3. Istume ikka siin Tomskis [õieti Novosibirskis!] ja ei tea kunas küll siit minema saab. Toidukraam on otsa lõppemas, jahu on, aga keeta ei saa siin kuskilgi. Ei tea, mis meist saab. Emake vaene muretseb väga ja Helvi. Kui hää oleks praegu olla nende juures, aga siin nälgi. Oh kuidas ma küll igatsen emat näha ja Helvit. Tahaks nutta, aga ei saa.
4. Täna ei saa me minema. Homme kindlasti. Kirjutan emale ja Helvile.
5. Sõidame praegu rongil, ikka Eesti poole. Ümberringi on puha stepp, mõni üksik majake. Nüüd sõidame Kiirovi suunas.
6. Ilm on vihmane. Sõitsime läbi Omskist hommikul. Loen raamatut „Kuidas karastus teras”. Praegu peatas rong jaamas Ušim. Valga, Oru 9, Valda Tamm. Pärnu, Suur-Jõe 39, Udo Tõnisson. Mängitakse pilli, päris kena. Pärnu, Riia maantee 181, Helle Sirk.
7. Läbime praegu Uurali mäe jalga. Raudtee on mõnes kohas sügavale sisse maasse kaevatud. Rong kihutab päris kiiresti. Täna kirjutan ka kirja emale Helviga.
Täna, 7. VIII 47. a. Sõitsime üle Uuralist.
8. VIII jõudsime kell pool 6 Kiirovisse. Täna saame vist ka sõitma Leningradi pääle. Sajab vihma. Ei tea, mis peaks praegu tegema mu armas emake ja Helvike? Sõidame täna õhtul, see on varsti kell 8.40 minema Leningradi suunas.
9. Sõidame ikka Leningradi poole. Ostsin kurke, mis on odavad. Kõht sai täis ja tuju ka kohe parem. Maastik on siin ilus. Oh, varsti oleme ju Eestis! Emake ja Helvike küll vist muretsevad väga minupärast.
10. Sõidame ikka edasi Eesti poole. Siit on sõda läinud üle, jaam on täitsa maatasa. Tee ääres on kõik pommi auke täis. Tuju on päris hää, oleme ju homme pääle lõunat Tartus. Õhtul jõudsime Leningradi. See linn on väga purustatud. Kell 1 jõudsime sinna ja kell 4 sõitsime juba Tallinna suunas. Õhtul hämaraga jõudsime Narva. Linn on täiesti varemetes. Seisime poolteist tundi. [Maret rääkis hiljem pojale, et üle Eesti piiri jõudes, esimeses peatuses andsid lapsed Eesti maapinnale suud.] Sõitsime edasi.
11. Praegu vara hommik, jõudsime Tapale. Kõik on täiesti varemetes. Jaamahoone on küll ära parandatud. Jõudsin kell 4 Tartusse.
12. Sõidame tädi Sally, Artur ja mina tädi juure Elvasse. Olen tädi juures.
13. Tädi läks tööle, mina askeldan kodus. Kirjutasin kirja emale, onule Leningradi ja Rõugesse. Hakkan lõunasööki valmistama.
14. Toimetan niisama kodus. Käisime turbarabas turvast kokku panemas.
15. Ma ei tea, miks ema ei kirjuta. Süda valutab nii kangesti. Sain Rõugest kirja.
16. On laupäev. Korraldan tube ja ühte-teist. Saime adopteerimise loa onult Leningradist.
17. Jõudsin Aino juurde Tartusse. Kirjutasin emale ja Valdale. On pühapäev. Tädi Sallyt ei tulnud.
18. Terve päev lugesin raamatuid, polnud midagi teha. Õhtul sõitis tädi Sally.
19. Käisime majaraamatut ostmas ja mind ja tädit sisse registreerimas. Tädit ei saanud, polnud passi. Ja mul polnud õpilaspiletit. Onu tuli Tartusse meile tädi Aliidega. Olid juba eile olnud Elvas. Oli mõte ühes sõita, kuid mõtlesime ümber. Et enne ei lähe kui 24. vastu 25-ndat. Siis juba päriselt ja Rõugesse õppima ka. Onu tõi kommi, tädiga ja onuga sõitsime Elva.
20. Tädi ja onu Aleks sõitsid ära kodu. Tädi Ella läks tööle, aga mina olen üksinda kodus. Varsti lähen arsti juurde ülevaatusele, et saada luba Tartusse polikliinikusse sõita, vist homme.
21. VIII 47. a. Käisin täna läbikuulamisel ja laupäeval sõidan Tartusse kiirte alla [röntgenisse]. Olen ikka tädi juures. Emalt ei ole kirju. Kirjutasin emale ja Juliale. Näib, kunas vastus tuleb.

Maret koos õe Helviga Siberis enne teele asumist Eestisse 1947.

22. Saadan kirja emale. Sõidan Tartusse. Sõitsin ka tagasi kella 7-me rongiga. Aino andis mulle veel teise pluusi ka.
23. Ma muud ei tee, kui nutan-nutan. Kui tädi aga ära läheb: mu süda valutab nii päris kohe, et ei tea, mis minust, vaesest lapsest küll saab.
24. Sõidan rongiga Valka. Olin tädi Fiimi pool, ta andis mulle ilusa mantlikese ja natuke katkised siidi sukad. Tulin Küttide poole [...]. Käisin Valdal külas, kuid ei tea, ei olnud kodus.
25. Onu pidi hommikul siit läbi tulema ja ühes pidime Võrru sõitma, kuid teda ei tulnud, vast tuleb täna öösel. Loen raamatut „Kaluri poeg”.
26. Sõitsin Võrru. Käisin Elli Kaisi pool. Jõudsin Rõuge. Panin Helvile ajalehe pakikese posti. Tarisime rukist rõuku.
27. Onu tädiga sõitsid Võrru. Oleme meie lapsed kodus. Tädi ostis mulle kleidi riide. Homme sõidan mina ka minema. […]
1. IX 47. Kirjutasin emale ja Valentinale. Emale pikk kiri. Olin esimest päeva kirikus.
2. Olin koolis. Ei saanud 6-ndasse [klassi]. Mammale raha 200 rubla telegrammi teel. […]
3. IX. Koolis läks päris kenasti. Hindeid veel ei panda. […]
5. Koolis läks hästi. Ma ei tea, miks emake ja Helvike ei kirjuta. […]
11. Saatsin tähitud kirja emale, 4 paberit ja margistatud ümbrikku. Sain emalt ja Helvilt kirja. […] 29. Mammale või Helvile 5 lehte ja „Eesti Naine”.

[Pühendus reisikaaslaselt Saimalt:]
Kallile Maretile! Kõik on kaduv ainult mälestus on jäädav. Kui tahad omale sõpru säilitada siis pea nendega ühendust muidu kattub sõprus unustusega nagu iga tee mida ei käida.
Kui üks kord koju jõuame
ja laiali kõik sõuame
siis mind ka meelde tuleta
ja mõni rida viruta.
Saima
8. VIII 47. a Kirovis kell 7 õht[ul].

* * *
Sellega sissekanded lõppevad. Veel on päevikus üksikasjalik aruanne rublades reisil Eestisse tehtud kulutustest: toit ja puuviljad, vahel ka kommid ja jäätis, ümbrikud, postkaardid, 2 kirjaplokki, seep ja saun, samuti rongipiletid. Maret mainib isegi, et andis 3 rubla mustlasele. Lisatud on teiste laste-reisikaaslaste aadressid (lisaks ülaltoodutele): Jõhvi, Uus tänav 10, Saima Saarima; Tabivere jaam, Peebo talu, Maret Kinger; Tallinn, Kreuksi 9, Saarend; Pärnumaa, Pärnu-Jaagupi, Erstna-Liiva, T. Udo (ilmselt Udo Tõnisson, vt ülal); Viljandi, Endla 14-2, August Ruud; Võrumaa, Urvaste vald, Uus-Antsla p.-ag., Kulli talu, Jakob Pajur.
Nagu teada, oli sõja järel Eestisse lubatud laste saatus traagiline – nad saadeti peatselt Siberisse tagasi. Maret meenutas, kuidas tagasi saadeti ka üks tuttav neiu koos oma 3-aastase vennaga. Maretit ennast otsiti ka, aga ei leitud. Ta saadi kätte mõni kuu enne Stalini surma. Keegi oli keelt kandnud. Ühel päeval jalutas Maret mööda Poiss kalaga-purskkaevu juurest Tallinnas Viru tänaval, kui üks naishääl selja tagant hõikas „Maret!”. Kui neiu tagasi vaatas, haarasid kaks meest ta kätest ja tirisid autosse. Ta viidi julgeolekusse ülekuulamisele. Pagari tänaval ähvardati teda Siberisse tagasisaatmisega. Ülekuulamised lõppesid, kui Stalin suri. Mareti isa Theodori Rahvusarhiivis säilitatavasse kriminaaltoimikusse köidetud dokumendist ilmneb, et Maretit peeti ametlikult küüditamise sihtkohast põgenenuks (!) ja tema tagaotsimine lõpetati seal 1954. aastal.

Maret Eestisse saabudes Elvas 1947. Maret Tallinna Õpetajate Instituuti lõpetades 1955. Maret Schultz õpetajana aastal 1967 ja 1972.

Maret, lõpetas Rõuge 7-klassilises koolis ühe aastaga 5. ja 6. klassi ning 1949. aastal – kõikide viitega – Elva Keskkoolis seitsmenda klassi, seejärel 1955 Tallinna Õpetajate Instituudi. Abiellunud Maret Schultz sai keskkooli matemaatikaõpetaja diplomi 1961 Tallinna Pedagoogilisest Instituudist. Ta töötas mitmes Tallinna keskkoolis matemaatikaõpetaja ja õppealajuhatajana, laulis koorides. Ta oli aastaid aktiivne Kaitseliidu liige. Maret suri 2019. aastal Tallinnas. Õde Helvi, abielus Šimko, tuli perega Eestisse kuuekümnendatel aastatel, töötas meditsiini alal ja suri 2011. aastal Tartus. Nende ema Anna suri seitse kuud pärast Mareti ärasõitu samas Bogatõrjovka külas.
Siberi karastus aitas mu ema elu jooksul välja paljudest rasketest olukordadest ja tugevdas temas eesti jonni. Matemaatikuna oli ta täpne ja põhjalik. Tohutu töövõimega. Hoolitsev ema ja vanaema. Võttis tihti üles lauluviisi, nagu eesti emad ikka. Ühes ajaleheintervjuus meenutab Maret lapsepõlve traagilist päeva: „Küüditamise hommikul pakkisin kiiruga kaasa nuku Kati ja mandoliini. Pärast avastas ema mu pükstest Eesti lipu.”