Ita Ever – 90

tekst: marvi taggo

Foto: Eesti Draamateater

Eesti üks armastatumaid näitlejaid Ita Ever tähistas oma 90. sünnipäeva. Avaldame mõned killud ja eredamad hetked näitleja elust ja lavaloost. Soovime teatrilavade grand old lady’le jätkuvat elurõõmu ja tervist.

„Ma ei oska kohe kuidagi ära seletada, miks ma teie ees üldse olen? Ja näitlejana!?” küsib Ita Ever oma eluloo lehekülgedel.
„Olla näitleja!?... Kui ma meenutan oma lapsepõlve, tundub mulle tõesti kummalisena minu sattumine teatrisse. Mäletan, et ma olin julge plika ja lasteaias pandi laulma ja salme ütlema. Aga ma tahtsin ka! Selles on juba midagi „näitlejalikku” peidus, eks ole?!”
Pikemalt peatumata algas see Kultuuribaasi näiteringis, mille juhiks sai Enn Toona. Esimesena võeti käsile Aleksander Arbusovi „Tanja”. Mind võeti 10. klassi õpilasena Tanja osatäitjaks. „See oligi esimene kord, mil ma draamateatri lavale astusin.”
Milline oli Everi Tanja? Kindlasti mitte veatu. Kuid arvustuse järgi paistis enim silma noore näitleja ilmekas ja haarav mäng.

Kui ma nüüd hiirt „ei karda”, on lõpp
Ita Ever on oma esimesed sammud teinud. Ees seisis keskkooli lõpetamine ja küsimus, kelleks saada? Mõtted liikusid Tartu suunas arstiks õppima minna.
Midagi aga kripeldas sees...
„Asja „otsustas” Jaanus Orgulas. Ta õppis siis juba Moskva GITIS-e Eesti stuudios. Ja Eestis ringi liikudes otsis ta stuudiosse asjast huvitatuid uusi noori.” Juba oli „paika pannud” Kaljo Kiisa, Tõnis Kase, Silvia Laidla... „Millegipärast ei jätnud ka mind rahule – jauras, et tulgu ikka ka.” Ita läks.
Uustulnukal paluti teha etüüd: olete üksinda toas, loete ja näete hiirt. „Mu meelest oli see rumal. Ja pealegi, hiiri ma üldse ei karda. Kuid ma mõistsin, et kui ma nüüd hiirt „ei karda”, on lõpp. Noh, ja siis „ehmusin” ja hüppasin kiljudes toolile. Siis tuli lugeda proosapala ja sellega mu võimete proov piirduski.”
Möödus kaks-kolm kuud, kui Ita sai Moskvast kirja – vastu võetud.
Kui Ita Ever GITIS-esse jõudis, olid seal tunnid alanud. Ever oli viimane täiendav eksemplar. Üle õla tagasi vaadates juhtus Moskvas ühte koma teist ja kolmandatki. „Silvia Laidla õpetas suitsetama. Tekkisid omad rõõmud ja südamevalud. Aga elu oli ühel kaardil – õppetöö. Kiindusin teatrisse. Kiindusin väga...”
1953. aasta sügisel, kui värske gitislane Ita Ever draamateatrisse sisse kirjutati, võis noorest säravast neiust saada näitleja, võis ka mitte.

Pärast proovi, teatrikohvikus

„Nägin seda roheliste silmadega punapead draamateatri fuajees, kui nad olid Moskvast tulnud,” ütles Baskin kõigepealt ja jätkas. „Tookord korraldati üliõpilaste vastuvõtt ja õhtul bankett. Tantsisime öö läbi tangot! Ja hommikul otsustasime abielluda. Olime noored, üks 23, teine 21 – ja abiellusime. Ja kahe kuu pärast läksime lahku. See oli ka põhjendatud. Kogenematud! Ja mõlemad teatriinimesed, kes peavad elama teises atmosfääris. Tegime õigesti. Mul peab olema elukaaslaseks niisugune kodukana, mõistate, kes poputab, keedab ja võimaldab normaalsed elutingimused /…/ Rääkida kodus teatrist, kus on niigi viis-kuus tundi oldud, on oksendamiseni jube. Ita on boheemlane ja kui me abiellusime, siis ei osanud ta küll midagi suurt teha. Mis on ka loogiline. Tudengina ühiselamus elanud, kus elatakse ju hoopis teistsugust elu. Ja edasi teatris... lõppematud proovid ja harjutused. No aga oma poja Romani pärast on Ita nõus kasvõi kosmosesse lendama, ja mitte lava asemel kööki küpsetama jääma. Ja lapselapsi nunnutab ta ka.”

Ema roll – nimeks Ita Ever ja poeg Roman Baskin. Arhiivifoto

Paide tüdruk

Ita Ever on sündinud 1931. aastal, 1. aprillil Paides, ja üldse mitte näitlejate peres.
„Ema pidas juuksuriäri ja isa oli äriteenija. Seoses töökoha vahetusega kolisid vanemad Tallinna ja sealt Võrru.” Ajutised kodud olid mugavusteta, üldkasutavast esikust otse tuppa, veekraan külmas kõledas esikus.” Nii on olnud Ita Everi absoluutne unistus oma esik.
Ita tahtis saada arstiks, just lastearstiks või siis lasteaiakasvatajaks. „Jaa, ma mäletan, kuidas seda mitte mäletada, et ma tahtsin teistest parem olla. Tahtsin hirmsasti olla hea ja õilis. Mul olid ju ka võimatult ilusad juuksed, pikad ja punased loomulikud lokid. Kooliplikana armastasin pidudel käia, mind kohe vaadati, ikka nende juuste pärast.”
Ka sõbrad teadsid, missugune kange masuudijuurikas Ita võib olla. Ja et vanemate poolt talle pandud nimi Ilse, ei sobi ühele punapäisele särtsakale tüdrukule mitte üldse. Täpsemalt rääkides ütles Ita: „Tombi-­suvelaagris tekkis sõpradega mõte, et meile on vaja teisi nimesid ja leiti, et Ilse on liiga pehme nimi. Pilvi Ojamaa, kes teadis igasuguseid nimesid ütles: „Ilse olgu Ita!” Ja me kõik – imelik – võtsime selle omaks.” Ka Ita ise.

Huligaanne sära

Üks kriitik on kirjutanud, et Everil on huligaanne sära, mängib julgelt, isegi ehmatavalt. Mõne teise kriitiku arvates puuduvat Everil aga mõõdutunne. Mis see mõõdutunne õieti on? „Ma ei ütleks, et mul mõõdutunnet pole. Jaa, ma olen õudne keerukuju, täpselt see, kellena ma su ette jään. Aga heitke pilk horoskoopi ja siis te näete.” Heidame siis! „Neid ei tasu tõsiselt võtta. Aga ma olen naljainimene, sündinud 1. aprillil, ah-ah-aaa... Ja kihistades naerda, lisab: „Minult on ka seda küsitud, et kust ma võtan need oma „kujud”!? Eks ikka elust endast! Kui palju meie ümber liigub inimesi, kes on üle igasugustest „mõõtudest”. Või üldse, millega seda „tunnet” mõõta? Olen igatsenud ka rolle, kus lubataks „mõõdust” üle visata ja nii, et lavastaja ei kutsu korrale, ai-ai, palju, võta tagasi.” Ja seda paljut on teatrisse vaatama tuldudki.
Aga see huligaanne sära rohelistes silmades? See on elurõõm, mis pole õpitav, vaid juba sündimisest saadik veres.

Proov

Proovid on Everile olnud kõige tähtsamad. Just esimesed proovid, kus valib võimalikult nurgapoolse koha ja asub kuulama, et hiljem, kui töö juba jumet võtab, ka omapoolseid ettepanekuid teha. Lavastajatel on Everiga olnud lihtne ja huvitav töötada. Panso järgi vastandina mitmetele, puudub Everil nõndanimetatud targutav tarkus: „Ever enne teeb, siis räägib. Kui tal tegemisega välja tuleb, ei räägigi. Aga kui Ita Everi enda käest küsida, kuidas tal roll sünnib, siis midagi peent ja analüüsivat sealt ka ei tule.”
Näitlejate käest on küsitud, kus sünnib roll? Ants Lauter ütles – vannis. Endel Pärn – saunalaval. Kui Everi käest küsiti, kuidas sünnib roll? Ütles, et näen teda, aga kõnnib ees ja eest, siis kõnnib kõrval, ükspäev võtame teineteisel käe alt kinni ja varsti olemegi üks...
Täitsa näitleja jutt ju! Kui pool usud, saad kolmveerand petta.
On näitlejad, kes harjutavad oma rolli kodus peegli ees, ja mõõdavad laval sammud puuni, kuhu nõjatuda. Ever pole peegli ees nägusid teinud ega lugenud virnade viisi lisamaterjali, vaid püüdnud saada šnitti elust endast. Ka pärast proovi või etendust ei „säilita” rolli hoiakut.

Etendus

Teater pole kolm tundi etendust. See on ammune teema, et teater algab juba garderoobist, kui publik üleriided ära annab ja saali läheb. Kui eesriie avaneb, peaks teatrisaalis olema rohkem inimesi kui laval. Ja kohe on tunda, missugune publik on saalis ja kas tuleb hea etendus.
„Lava ja saal on nii tihedas põimingus, et neid omavahel eraldada ei saa. Ma ei ole näitleja, kes ei märkaks, mida saal teeb. On publik, kes kogu aeg midagi ootab ja saale, kust midagi vastu ei kaja. Kõige hinnalisem on publik, kes avaldab, mida mõtleb-reageerib. Ja kui ta veel mõtleb sinuga ühes suunas, siis lööb su silm särama ja sa ütled vaheajal partnerile: vaat, milline publik täna on!”

Ita Ever – Anton Tšehhovi näidendis „Ivanov”. Foto: Eesti Draamateater

Õnnistatud vaist

Hinnangu näitleja töö kohta on andnud teatrisaalis raksatav aplaus, mis jäänud välja plaksutamata, soovist oma lemmiknäitlejaga jälle kohtuda. See näitleja ja rolli plahvatusjõud, kummalised toonivõnked, üle keev temperament, intuitsioon ja õnnistud vaist, mis on õppimatu.
Kui teisest küljest võtta, kas see on edevus, teha kõiki rolle, ka nõrgemat materjali?
„Edevus?! Mitte raha pärast. See raha, mis ma olen saanud on minimaalne. Nähtavasti on see ikka edevus, et näidata: ma võin, suudan seda rolli teha. Anname selle rolli Everile, küll ta muneb sellest ikka midagi välja. Näitleja ei pea mängima, kuid peab mängima ka nõrka materjali.”
„On kaks iseasja, kas mängida teatris või elus. Elus seda niisugust mängitsemist ma ei kannata”. “ Mulle kohe ei meeldi, kui mind poes vaatama jäädakse. Eriti kingapoes. Ka ei sobi mulle need igasugused massiüritused. Tunnen ennast seal kuidagi mannetuna.”
Ita Ever oskab laval ausalt valetada ja kui vaja, ka elus usutavalt mängida. Vaatamata sellele, mida ta sel hetkel mõtleb või napisõnaliselt ütleb, ütles Eino Baskin: „Ita võib hinge tagant ära anda viimasegi veeringu, olles ise piltlikult öeldes „plank”, näljas kui kirikurott, ja seejuures teha näo, et just praegu tõusis ta söögilaua äärest vähemalt Versaille’i palees.”

Laval aju, ihu ja hingega

Ühte suhtumist Ever pole muutnud ja on seisukohal, et publikut ei tohi petta. Ka pole meeldinud talle publikut kritiseerida või süüdistada. Aga vahel, kui vahetevahel märkad, et etenduse esimene värskus kaduma hakkab, teed siis midagi tavatut, et sellest n-ö rutiinist vabaneda? Millal see tunne tekib, kui mäng muutub spontaanseks.
„Esimest korda võimet ja võimalust publikut petta oli „Kriminaaltangos”,” tõdeb Ever näitlejaloos: „Seda etendust oli tõepoolest mängitud juba oma kakssada korda. Ja siis ma hakkasin märkama, et etenduse ajal mõtlen muule ja nimelt, kas ma sõidan koju trolli või bussiga...”
„Jaa, laval pead olema ikka aju, ihu ja hingega.” .
„Ma ei või kriitikute üle kurta, sest mind ei ole mu tööaastate jooksul eriti materdatud. Ja mind on huvitanud kõik, mida enda või siis etenduste kohta on öeldud. Tõde on vanas heas ütlemises, et kriitika pole kunagi suutnud surmata seda, kes peab elama. Ja kiitus pole kunagi suutnud elus hoida seda, kes peab surema.”

Vedamislood

Ema Annaga Jaan Kruusvalli „Pilvede värvides”, vedas!?
„Jaa, esiteks sain rolli, mis võimaldas end avada, ja teiseks vedas, et korraldati festival.” Ita Everile anti osatäitmise eest ENSV Teatriühingu aastapreemia ning Balti teatrikevadel (1984) Vilniuses parima naisosatäitja preemia. Aplaus ja roosid!
„Otsustage siis ise! Aeg-ajalt ju ilmub inimese ellu selliseid vedamise minuteid. Just sel aastal, pärast pikka vaheaega, korraldati Balti teatrikevad. Kui seda poleks korraldatud, ei oleks ju saadud teada, et ma olen Baltimaade parim, ah-ah-aa.” Ja üks vahva lugu Everi näitlejaelu parimatest peatükkidest. Ema Anna käekäik („Pilvede värvid”) on olnud üldse kummaline. Seda rolli pidi mängima Aino Talvi, aga kuna ta jäi teatritööst eemale, siis sai rolli Ever. Jälle juhus!
„See pole poos, et näete, kui tagasihoidlik ma olen. Mul on siiralt hea meel, kui näitlejal roll hästi välja tuleb.”

Kas ma tohin sind kallistada

Ajakirjanduses kuulutati, et Ever päästis etenduse, kuigi tegemist ei olnud „Hamleti”, vaid Eino Baskini lavastatud etenduse „Kolme lillekesega”. Tegelastena niisugune iseäralik trio: Anne Veski, Eda-Ines Etti ja Ita Ever.
„Tõesti, ma kohe ei tea, mis jutt see on!” ohkas Ever siis. „Ajakirjanduses kiputakse vahel asju ka ületähtsustama. Inesel on muidugi oma stiil, aga kui Anne Veski lavale tuli, haaras ta kohe endale kogu publiku tähelepanu. Siis ma sain aru, miks Anne Veski Venemaal nii populaarne on. Ja need lillekimbud, mis talle lavale ja lava taha toodi. Priima! Minu roll oli selles loos ikka väga väike, kuidas ma ütlen – tühine,” kuniks... Mis siis juhtus?
„Ma ei oska seda isegi kirjeldada...” Paus, sest oma tunnete väljendamiseks otsitud sõnad polnud see... Mõnda aega mõttes lausus siis kusagilt sügavast hinge põhjast: „Väljas oli juba pime... etendus lõppenud... vanemad ootasid... aga laps tuli minu juurde ja ütles, tädi Ita, kas ma tohin sind kallistada, sa oled nii nunnu. See polnud lihtne publiku tänu, see tuli siirast lapse südamest ja läks südamesse...”
Hingest tulevad tänusõnad on selles töös veel üks tasu viis. „Koidulat mängides sain palju tänukirju just vane­matelt vaatajatelt. Kuid pärast seda, kui olin pimedate jaoks linti lugenud John Galsworthy terve „Forsyte’ide saaga” sain kirju, mis mind lausa hingepõhjani liigutasid...”

Kui juubel, las siis olla!

85. sünnipäeval Ever telefonile ei vasta. Kodus teda pole. Tänaval ja lava taga ka mitte. Aga kindlasti on Ita Ever laval. Juubelietendusel „Augustivalguses”. Astub hoogsal sammul kolm tundi kestvas etenduses trepist üles-alla, ja ei tule kõne allagi, kuidas ta seda kõike jõuab. Ja et see on talle veel südamespordiks?!
„Küsi parem, kuidas mul see kolm tundi tekst pähe jääb...,” ütles Ita, endal ulakus suunurkades. Kuidas siis? „Ma joon ühte niisugust teed.” Mis tee see on? „Ma olen unustanud.”
Ka ei oska näitleja endale ette kujutada, kui raske on teatrist äraminek. „Kududa ma ju oskan, süüa teha ka, aga kas sellest piisaks?!
Muidugi võiks näitleja pensioneerida, kiiktoolis mitu korda sokki ümber kududa. Kes keelab! Aga seal, kus on su varandus – anne – seal on su süda. Laval!
„Teisest küljest on hirmus, kui teatri raudvarast saab vanaraud. Aga ma pean ütlema, et selle elukutse kohta on mul libedasti läinud. Au­sõna! Ma ei mäleta ühtegi etappi oma teatritöös, et nüüd tuleks pael kaela panna.”

Mis kaamera surinas nii erilist on?
Ever armastab kaameraid, eriti filmi- ja telekaameraid. Ja kaamerad armastavad teda. Ita Everi filmirollide reas pole just vähe „Tallinnfilmi” filme. Neid üksihaaval meenutama hakata, võib kimbatusse sattuda.
Telefilme on Ita Everi filmiloos vähem. 1968. aastal, kui telefilmitegijad asutasid omaette stuudio, läks Ever kohe käiku. Lilli Prometi stsenaariumi järgi tehtud Tõnis Kase telefilmis „Pimedate akende aegu”, oli ta Lutika Viiu. Eesti Telefilmis on Everi suurtööks loodud Enn Vetemaa filmilugu „Püha Susanna ehk Meistrite kool” Ago-Endrik Kerge teostuses.
Endine telerežissöör Gunnar Kilgas on öelnud , et Telefilmis võib Itat sisse „lülitada” millal tahes, kuidas tahes. Vahel ka siis, kui partner pole nii tugev, teda Itaga „katta”.
„Minu jaoks on maagilisus selles, et kaamerad mu nina ees nagu sunniks mind endasse süvenema. Tunnen end kaamerate ees hästi ka partnerita. Aga teatrilaval on see vastupidi. Teater tahab juba distantsi tõttu rohkem utreerimist. Aga televisioonis nagu ka filmilinal, on iga väiksemgi hingevõbin nähtav ja see on nii meeldiv,” räägib Ita kaamera eelistustest.

Ita Ever Miss Marple´i osas. Arhiivifoto

Miss Marple

Filmimaailmas märgati Ita Everit kohe pärast Miss Marple’i rolli Mos­filmis „Musträstaste saladus”. Ita Everi filmipluss – suure plaani näitleja – viis ta kohe ka üleliidulisele ekraanile. Võiks isegi küsida, kas Eesti iseseisvus tuli Everile ses mõttes ehk mõneti isegi n-ö kahjuks. Just enne seda aega oli Everit hakatud kasutama ka teistes Nõukogude stuudiote filmides ja oleks ilmselt laineid löönud ka edaspidi, aga Ever jäi filminäitlejana Eesti piiridesse. Kuigi olnuks ju väärt rahvusvahelist kuulsust.
„Kui ma olin noor, kartsin suurt plaani, võtte-eelsel õhtul läksin varem magama, et hommikul veelgi klaarim välja näha. Aga see kartus kadus noorusega. Nüüd on elatud elu näos. Siledanäolisena ma filmirežissööre ei huvitanud. Suurem huvi tekkis hiljem. Sellest võin ma loota, et minu „parimad filmiaastad” on kusagil sajanda eluaasta piires,” muigab Ita. Sajaseks on teda juba grimeeritud noorena. „Karges meres” anti mängida muldvana Lööne rollike.
„Nukitsamehe” Kunksmooriga olnud lood hoopis inimsõbralikumad. „Mind grimeeriti jubenaljakaks kunksmooriks. Lisaks pandi ka kaks kihva moodi valehammast. Lõuna­vaheajal kahe kihvaga metsamoor süüa ei saanud.” Aga et see kunksmoor veel „õigem” välja kukuks, pidi näitleja enne võtteplatsile minekut püherdama ka poris ja prahis. Ütle siis veel, et näitlejal on puhas töö!

„Hiilgav!” draamateatri laval

Ita Ever on laval olnud roheline tüdruk, fosforne naine, hiinlane, röövli­tüdruk, köögitüdruk, polkovniku lesk, moor, üle-saja-aastane eit jne. Aga kaheksakümneselt mängida Peter Quilteri tõsielu järgi kirjutatud näidendis „Hiilgav!” ekstsentrilist ameerika daami, legendaarset kolo­ratuursopranit Florence Foster Jenkinsit, oli Everi jaoks üle mõistuse: „Minu häälega koloratuur, no tõepoolest! Ma olen Kaljuste kooris laulnud teist alti. Sellepärast ma teengi neid igasuguseid hääli, aga ega ma sellepärast veel laulda ei oska.”
Everi suutlikkus hiilata salongikomöödiates on ammu teada. Aga ekstsentrilise koloratuursoprani rollis everlike hääleviguritega kuulata Everit laulmas operetti, nimelt „Nahkhiire” kuulsat Adele kupleed, oli tõepoolest üllatav. Draamasaal rõkkas naerust ja braavotas.
„Ma isegi ei tea, missugune hääl Ital on,” ütles Ülle Ulla, kes Everit laval näinud-kuulnud, partneritena koos mänginud: „Hommikul telefonis räägib ta madala häälega, aga päeval teatri koridoris on Ita hääl palju kõrgem. Lavastuses „Hiilgav!” lausa koloratuur! Ta teeb selle häälega igasuguseid vigureid! Ita isikupärane hääl on Everiga kokku sulanud, värvikas ja fantastiline. Imetlusväärne, mida kõike Ita oma häälega aastaid on teinud.

Hääletu

Pärast „Kuningas Leari” sai Ita Ever häälepaelte funktsionaalsed häired. Pärast „Gösta Berlingi saaga” esietendust kaotas hääle. Kas nagu mingi kratt oli vahel, kui salapäraseks minna?
Tollal oli Everil ees kaks suursündmust: 75. sünnipäev ja 6. aprillil esilinastus Everiga peaosas Dürrenmatti „Vana daami visiit”, režissööriks Roman Baskin. Juubelile eelnenud kuul oli Ever nädalaid täiesti hääletu. See on näitleja jaoks nagu õuduslugu. Kolm nädalat vait olla, kas seda veel vähe oli, kihistas Ita naerda, kui hääl juba taastuma hakkas. Etendused jäid ära, kuni teine näitleja rolli tegema hakkas. Ikka söandas keegi helistada ja küsida, kuidas on? „ –itasti!” vastas Ita „i”-tähte venitades. „Lõpuks ma ainult kirjutasin, et tooge juustu, tooge võid ja mune.”
Päev pärast ühte järjekordset Eesti Draamateatri hooaja avamist läks Ita Ever keskhaiglasse häälepaelte operatsioonile. Häälepaelte funktsionaalsed häired tekkisid arsti sõnul stressist ja ülepingest.
„Jah, seekord läks nii, et hääl ei taastunud. Mis siin pikalt rääkida.”

Jeanne Moreau

Linda Rummo tahtis Ita Everit tema 84. sünnipäeval tervitada: tere tulemast eakate hulka. „Aga Ita ei ela ju eakohaselt,” ütles Linda Rummo. Seda kuuldes naeris Ita ja imestas, et kuidas ei ela eakohaselt? Aga väga lihtsalt vastas Rummo: „No kas on tuua mõnd teist näidet, kus 84-aastane näitleja on pea igal õhtul laval ja liiatigi veel peaosas.” Kui maailma lavadel ringi vaadata, siis niisuguseid uunikume ju leidub, aga Eestis...?
Filmirežissöör Ilmar Raag kohtus filmivõtetel „Eestlanna Pariisis” ­Jeanne Moreauga, näitlejannaga, kes oli tema sõnul filmi keskne liikumapanija: „Eestlaste jaoks võib võrdluseks öelda, et ta on Prantsuse kino Ita Ever. See 84-aastane Jeanne Moreau on täis üllatusi nagu Evergi, ja minu jaoks on Ita Ever ja Jeanne Moreau mõlemad oma kultuuriruumi kõige tuntumad näitlejad omast põlvkonnast.”

* * *

Kui on läbi käidud everiloo olulisemad leheküljed, võiks öelda: mängigu Ever õigesti või valesti, paremini või halvemini, ehtne on ta alati. Näitleja mõõt on näitleja. Ja kui Ita Everile antaks veel üks elu, elaks ta nähtavasti seda täpselt samuti nagu seda, ainsamat – teatrielu.
Soovime teatrilavade grand old lady’le jätkuvat elujõudu ja tervist.