Eesti mehed Teises maailmasõjas

tekst: Peep Varju,
ORURK komisjoni tegevesimees
arhiivifotod

Eesti riik ei osalenud Teises maailmasõjas riigina. Kuid kaks Eestit okupeerinud suurriiki, nii kommunistlik Nõukogude Liit kui ka Natsi-Saksamaa sundisid meid sõdima võõrastes mundrites mõlema vaenupoole vägedes.

Sõja eel oli Eesti Vabariik sõlminud mõlema suurriigiga rahu kindlustavad lepingud. Eesti ja Nõukogude Liit sõlmisid esimese mittekallaletungilepingu juba 1932. aastal (RT 1932, 32, art 515). Lepingus fikseeriti kohustus hoiduda igasugustest vägivallategudest, mis oleksid sihitud teise lepinguosalise poliitilise iseseisvuse vastu. Eesti-Saksa mittekallaletungileping ratifitseeriti 22. juunil 1939 paar kuud enne suure sõja algust
1. septembril. Mõlemad suurriigid taganesid Eesti ees võetud kohustustest ja sõlminud 23. augustil 1939 omavahelise salakokkuleppe, nn Molotovi-
Ribbentropi pakti, päästsid valla ühise vaenutegevuse tulemusena maailmasõja Euroopas.
Pärast 1. septembril 1939 puhkenud maailmasõda kuulutas Eesti end neutraalseks riigiks. Rahu säilitamise nimel nõustus Eesti Moskva jõhkra surve all sõlmima veel ühe lepingu, mis kandis pidulikku nimetust vastastikuse abistamise pakt. See oli sisult baaside leping, millega meid sunniti sisse laskma iseseisvasse riiki suured Punaarmee väeosad. Leping sõlmiti 28. septembril 1939 ja jõu demonstratsioonina oli Eesti idapiirile koondatud Punaarmee väeüksused, kus oli enam kui sada tuhat meest. Punaarmeele oli antud lahingukäsk alustada sissetungi 29. septembril 1939.
Lisagem, et samal baaside lepingu päeval, 28. septembril 1939 sõlmisid Stalin ja Hitler kolme-nelja sõjanädalaga puruks löödud Poola lõpliku omavahel jagamise lepingu. Natsi-Saksamaa liitlane Nõukogude Liit täitis MRP pakti selliselt, et tungis Poola riigi kallale n-ö selja tagant alles 17. septembril 1939, kui Saksa väed olid tegelikult juba purustanud vastase. Euroopa suurriigi Poola likvideerimine mõne nädalaga kahe agressiivse naaberriigi koostöös näitas selgelt, et nõustumine pealesunnitud baaside lepinguga oli ainus võimalus edasi lükata Eesti riigi eesseisvat hävingut. Oktoobris 1939 avati Eesti riigipiiril väravad ja baasidesse sõitsid meid kaitsma saabunud „sõbraliku” naaberriigi punaväelased.
Kaheksa kuud hiljem, 9. juunil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitse­rahvakomissar S. Timošenko Punaarmeele direktiivi nr 02622 lahingutegevuseks ja Eesti vallutamiseks. Eesti blokeeriti nii maalt, merelt kui ka õhust ja ette hoiatamata tulistati alla Helsingi liini reisilennuk Kaleva. 14. juunil sai ultimaatumi Leedu ja Nõukogude Liit viis riiki oma okupatsiooniväe. 16. juunil 1940 esitas Nõukogude Liidu valitsus Eestile ultimaatumi 8-tunnise tähtajaga ja nõudmisega okupatsioonivägede sisse laskmiseks meie territooriumile. Kolme Balti riigi idapiiril oli tookord lahinguvalmis 430 000 punasõdurit. 17. juunil 1940 marssis Punaarmee üle piiri ja baasides olnud väed liikusid pealinna Tallinna peale. Nii algas esimene Nõukogude okupatsioon.

Okupandid saabuvad! Punaarmee üksused ületavad Eesti riigipiiri 18. oktoobril 1939.

Kommunistide sõjakuriteod

Need eespool kirjeldatud sündmused selgitavad, miks eestlased võitlesid pärast oma riigi likvideerimist Teises maailmasõjas vales mundris. Selgitavad, kellega tuli Eesti sõjameestel võidelda pärast oma vabariigi likvideerimist okupatsioonivõimude poolt. Esimese Nõukogude okupatsiooni aja julma terrori tulemusena olid Eesti inimkaotused ühe aasta jooksul üle 90 000 inimese. See määraski Eesti sõjameeste võitluse oma rahva ja kaotatud riigi eest. Esimeses ja ainsas lahingus Eesti Kaitseväe vormis ning Sidepataljoni sõjameestena langesid Raua tänava koolis 21. juunil 1940 reamees Johannes Mandre ja allohvitser Aleksei Männikus. Sidepataljoni sõdurid avaldasid spontaanselt puhkenud vastupanu sissetungivale kriminaalsele jõugule, kes nimetas end Rahva Omakaitseks (RO), ja seejärel koolimaja piiranud Punaarmee väeüksusele kogupaukudega koolimaja akendest.
Esimene sõjas langenud Eesti sõjamees oli Soome Talvesõja vabatahtlik Eestist sotamies Arnold Soidla Kuusalu vallast. Ta oli talvel 1940 koos paljude vabatahtlikega Eestist läinud hulljulge retkega suuskadel üle Soome lahe jää appi hõimurahvale ja saanud sõjalise väljaõppe Sisu nime kandvas vabatahtlike väeosas. Kui 13. märtsil 1940 Talvesõda lõppes, siis rühm eestlasi Sisu väeosast ei pöördunud tagasi kodumaale, vaid läksid Norra, kus toimusid lahingud Saksa vägedega. Arnold Soidla langes lahingus sakslastega Narviki lähistel 21. mail 1940 ja on maetud sealsel Lenviki kalmistul. Enne lahinguväljale siirdumist õnnistati sõjamehi kirikus pärast kohapeal saadud õppust ja see sündmus oli norralastele kauaks meeldejääv, sest mehed olid võtnud kaasa Eesti lipu ning laulsid kirikus Eesti hümni!

Kaitseliidu likvideerimine on alanud. Fotol relvade kokku­korjamine Kaitseliidu Tallinna maleva võimlas.

Kui 22. juunil 1941algas sõda kahe senise liitlase, Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, siis Eestis algas massiline partisanisõda Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. Tuhanded mehed varjasid end metsades, et vältida küüditamist, vahistamisi ja sundmobilisatsiooni. Kasutati esimest võimalust, et kätte maksta korda saadetud kuritegude eest okupantidele ning nendega koostööd teinud nn juunikommunistidele. Üle kogu maa tekkisid partisanide ja metsavendade võitlusgrupid. Nende loetelu algab tähestiku järjekorda arvestades Abja Vabatahtliku Tuletõrje Üksusest, hõlmab kapten Raidi piirivalve üksust ja kapten Talpaku kompaniid, leitnant Jaanholdi rühma, Kiviõli gruppi ja Veriora gruppi ning kuni Undla VTÜ ja Väätsa OK üksuseni. Pärast Kaitseliidult relvade äravõtmist 1940. aastal tuli halvasti relvastatud sissidel hankida relvi vastaselt sageli ootamatute äkkrünnakutega. Seda kinnitavad mitmed lahingud kohe pärast sõja algust. 1. juulil 1941 toimus Kiviõli linnalahing ja Kibaru lahing, 3. juulil Kilingi-Nõmmel ja Kallaste linnas Tartumaal, 4. juulil Põltsamaa kesklinna lahing, 5. juulil Liivamäe lahing, 6. juulil teine Kiviõli lahing ja Laiuse lahingud. 10. juulil algasid Tartu vabastamise lahingud enne Saksa vägede esimese luuresalga sisenemist linna. Ülestõusupäeval oli Tartu partisanide üldjuht reservlipnik Olev Reintalu. Tartu saabusid võitlejad Lõuna-Eestist ja nende seas kapten Talpaku Otepää kompanii. Kapten Talpak võttis kohe üle Emajõe rinde juhtimise. Vastupanuvõitlus Tartu vabastamiseks punavõimust oli aegsasti organiseeritud vastupanugrupi moodustamisega juba märtsikuus 1941. Keskset osa etendasid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed Karl Aun, Harald Tammur, Rudolf Saago, Turvo Turviste ja dr Aleksander Koskel. Eesti Tervishoiu Muuseum sai nende salakeskuseks ja sellest ka nimetus ETM-i grupp. Sideme loomiseks metsavendadega olid grupi liikmed ümbruskonna valdades loonud otsekontaktid, mis kindlustas sadade võitlejate kiire saabumise Tartu Emajõe rindele. Partisanide lahingud Punaarmeega Tartus kestsid kuni 25. juulini, kui vaenlase hävitustöö tulemusena purustatud linn täielikult vabaks sai.
Tartu vangla keldris 8. ja 9. juulil NKVD toimepandud massimõrv 193 tsiviilisiku surnukeha leidmisega oli paljudele otsustav tõuge relva haaramiseks, et vabatahtlikuna minna Idarindele võitlema bolševismi vastu. Teine samasugune massimõrv toimus Suvesõja lõpul Kuressaare lossihoovis, kus avastati 90 piinamistunnustega surnukeha. Samasugused massimõrva paigad avastati Iide külast 20 ohvriga ja Salme vallast 25 mõrvatuga ning Saaremaalt kokku vähemalt 180 mõrvaohvrit. 21. septembril 1941 Kuressaare vabastanud üksuste seas oli Eesti-Soome vabatahtlike ERNA II pataljon ja Saaremaal nähtud kommunistide sõjakuriteod vaid suurendasid eesti sõjameeste tahet okupantide hävitamiseks.

Kaelamääritud natside käsilaste roll

Pärast Tartu lahinguid läksid eestlaste üksused lahingutega edasi Põhja-Eestit vabastama, liitudes rindel sissidega teistest maakondadest. Kõige täpsema ja põhjaliku kokkuvõtte lahingutest üldnimetusega „Suvesõda 1941” on kirjutanud emeriitprofessor ja riikliku ORURK-i komisjoni üks juhtidest Herbert Lindmäe. Tema üheksat maakonda hõlmavad raamatud jäävad ületamatuks, sest autor on kriminalisti täpsusega fikseerinud tohutu hulga fakte ja allikaid. Mahult suurim on raamat „Suvesõda Järvamaal 1941” oma 956 (!!!) viitega allikatele.
Autori hinnangul võitles Eesti vabastamisel Nõukogude okupatsioonist rindel koos Saksa vägedega umbes 1750–2000 eesti vabatahtlikku. Läbi Harjumaa kuni Tallinna vabastamiseni 28. augustil 1941 sõdisid rindel kõige tuntumatest üksustest: Hans Hirvelaane pataljon, ERNA II pataljon kolonel Henn-Ants Kure juhtimisel, kolonel Ernst-Friedrich Leithammeli Harju Malev ja kapten Karl Talpaku kompanii. Eesti kaadriohvitseride juhtimisel võitlesid partisanid rindel väärikalt.
Suurepärane näide selle kohta on H. Lindmäe 9. raamatus Harjumaal peetud lahingutest. 8. augustil tuli Harju Malev Mahtra rabast välja ja võttis rindel positsiooni 10 km eespool sakslaste rindejoont. Loonud kontakti Saksa väeosaga, sõitis kolonel Leithammel järgmisel päeval kokkulepitud kohtumisele Saksa rügemendi staapi. Vaatamata sõbralikule kohtlemisele, esitas rügemendiülem saksa ooberst nõudmise, et partisanid tõmbuksid tagasi samale rindejoonele sakslastega. See pidavat käima Wehrmachti au pihta. Eesti kolonel keeldus tagasi tõmbumast ja teatas, et hoiab oma positsiooni ega nõustunud ka ühise rünnaku suunaga Tallinna peale. Tundes paremini luureandmeid ja kohalikke olusid, valisid eestlased rünnaku suuna Kose-Risti kaudu.
Teine Eesti ohvitseri väärikust rõhutanu oli Eesti-Soome vabatahtlike ERNA II üksuse juht kolonel (eversti) Henn-Ants Kurg, kes pärast Tallinna vabastamist taandus pataljoni juhtimiselt vastuolude tõttu oberleutnant Reinhardiga.
Kolmas väärikas ohvitser oli kapten Karl Talpak, hilisem Soomepoiste juht, kes samuti ei nõustunud Saksa võimude otsustega ja pärast Tallinna vabastamist lahkus teenistusest. Aga jõudnud lahingutega Tallinna, oskas K. Talpak oma meestega siseneda linna veoautodel suurte Eesti lippudega kui vabastajad kommunistide terrorist. Pealinnas Tallinnaski avastati hulgaliselt kommunistide massimõrvu ja neist tuntuim paik oli Pirita-Kosel Scheeli krundil leitud vähemalt 59 piinamise tunnustega surnukeha. Habemeisse kasvanud eesti partisane tervitas aga 28. augustil 1941 Tallinnas juubeldav linnarahvas vaimustusega. Hiljem oli K. Talpak sunnitud põgenema Soome ja seal saigi temast massiliselt Soome pagenud Eesti vabatahtlike vaimne juht ning rügemendi JR-200 organiseerija Soome armees. Rügemendi sõjatee sai alguse 8. veebruaril 1944.
Need faktid eesti sõjameeste käitumisest partisanisõjas 1941 lükkavad tagasi tänaseni ikka veel nii läänesõprade kui ka idapoolsete mittesõprade poolt meie sõjameestele kaelamääritud natside käsilaste rolli. Saksa okupatsioonivõimude vastuseisust hoolimata saavutasid eestlased hiljem rindel sõdides Idapataljonides ja 20. diviisis õiguse kanda saksa mundri käisel sinimustvalget embleemi. Kas midagi taolist oleks olnud võimalik punaväes?

Soomepoiste jalaväerügement Jätkusõjas 1943.

Kindel tahe sõdida vaba Eesti eest

Pärast Eesti vabastamist punavõimust jätkus eesti vabatahtlike võitlus Idarindel koos Saksa Wehrmachtiga ja kohalike Omakaitse üksuste lahingud metsadesse peitunud ja ida suunas taanduvate tuhandete punaväelastega. Augustikuus formeeritud eesti vabatahtlike üksused olid mõeldud Saksa 18. armee tagala julgestamiseks ja valveteenistuseks ning sellest tulenes nende nimetus: 181, 182, 183, 184, 185 ja 186. julgestusgrupp. 181. julgestusgrupp formeeriti Tartus major Vase juhtimisel.
Soovijate hulk oli ootamatult suur, kui pataljoni suuruseks arvatud 700 mehe kohale tahtjaid oli olnud ligi 2000. Tegelikult olid need üksused pool aastat hiljem pidevalt lahingutes rindel kaks aastat kõrvuti Wehrmachti üksustega. Julgestusgrupi võitlejad olid tagasihoidliku varustusega. Nad kandsid saksa vormi, neil olid vene relvad, kuid meestel oli kindel tahe sõdida vaba Eesti eest ja tuua kodumaale tagasi Venemaale viidud vangistatud ja küüditatud eestlased. 4. novembril 1942 formeeriti kuus julgestusgruppi ümber kolmeks pataljoniks, nimetades neid: 658., 659. ja 660. Idapataljon. Pärast jaanuaris 1944 alanud Punaarmee suurt pealetungi Leningradi blokaadi murdmisega, said tuntuks 658. ja 659. idapataljoni rasked tõrjelahingud Eesti ohvitseride Alfons Rebase ja Georg Soodeni juhtimisel.
15. jaanuaril Sürkovo lahingus ja 22. jaanuaril Vaškovo lahingus purustati kaks vaenlase diviisi ja hoiti ära rinde kokkuvarisemine. Eriti silmapaistev oli major Alfons Rebase targalt juhitud 658. idapataljoni Sürkovo lahing, kui puruks löödud Punaarmee diviis kaotas rünnates kaks kolmandikku isikkoosseisust.
Edukate tõrjelahingute eest sai A. Rebane esimese eestlasena kõrgeima aumärgi sõjalise vapruse eest ja see oli Raudristi Rüütlirist. 658. Idapataljoni võitlejatest teenisid Raudristi 51 reameest ja 659. idapataljonis oli Raudristi kavalere 86. Veebruari lõpul 1944 viidi idapataljonid neid juhtinud Eesti ohvitseride tungiva taotluse alusel kodumaa kaitsele Narva rindel, kus vaenlane oli tunginud üle jõe ja loonud mitu tugipunkti läänekaldal. Idapataljone juhtinud Eesti ohvitserid taotlesid liitumist äsja moodustatud eestlaste piirikaitserügemendiga ja seega vältida kuulumist SS-vägedesse. Seda plaani Saksa võimud ei lubanud ja pataljonid ühendati 20. Eesti diviisiga. Punaarmee sillapead Narva jõe läänekaldal likvideeriti rindele saabunud 20. Eesti diviisi ja norra vabatahtlike divisjoni Nordlandi sõjameeste lahingutega umbes nädala jooksul 24. veebruarist kuni 5. märtsini 1944.
Alanud Eesti kaitselahingute üheks kangelaseks sai Rüütliristiga autasustatud 46. rügemendi allohvitser Harald Nugiseks 1. märtsil Siivertsi sillapea tagasivallutamise eest. Seda operatsiooni juhtis Vabadussõja kogemustega Eesti kaadriohvitser major Ain Mere. Lahingud Eesti pinnal olid tõepoolest meie rahvale kaitselahingud, sest Saksa okupatsioonile vaatamata oli riigipea Jüri Uluots osanud 7. veebruaril 1944 raadiovestluses rahvale reatavaks teha sõnumi saabuvast surmaohust. Meie viimase seadusliku valitsuse peaminister ja rahvusvahelise õiguse professor J. Uluots kutsus eesti mehi relvile, et astuda vastu idast ähvardavale hävingule. Üleskutse leidis rahva toetuse ja umbes 40 000 meest astusid välja just Punaarmee vastu, aga mitte natside okupatsiooni toetuseks.

Vabatahtlikute registreerimine Eesti Leegionisse. Kodutütred tervitavad Leegioniga liitunud Tartu Politseinikke.

See on selgitus eesti meeste sõdimisest kodumaa pinnal 1944. aastal ja seda ei julge ega ka oska tunnistada kaasaegsed lääneväärtuste austajad.
1944. aasta Eesti kaitselahingud olid õigusega meie teiseks Vabadussõjaks, milles langesid isamaa eest tuhanded eestlased. Tasub nimetada kuulsamaid lahinguid, nagu seda olid Meerapalu-Jõepera dessandi hävitamine 14. ja 15. veebruaril äsja kodumaale saabunud Harald Riipalu pataljoni julge vastulöögiga; seejärel Narva rindel kolme-nelja Punaarmee tugipunkti likvideerimine 5. märtsiks; siis armeegrupi „Nord” saatust määranud Auvere tõrjelahing 24. ja 25. juulil; Sinimägede lahingud alates 27. juulist ja Tartu rindel augustis-septembris Soomepoiste pataljoni ning teiste eesti üksuste edukad tõrjelahingud, mis peatasid ligi kolmeks nädalaks Punaarmee pealetungi. Auvere Auväljal lahingut juhtinud Harald Riipalu sai teenitult Raudristi Rüütliristi. Kapten Paul Maitla sai paar päeva hiljem peetud lahingutes sama teenetemärgi, kui tema pataljon vallutas tagasi Grenaderimäe ja hoidis oma meestega kindlalt lahinguvälja valitsevat kõrgendikku, tõrjudes tagasi kaheksa Punaarmee vasturünnakut. Kuid Sinimägedes lahingute esimesel päeval, 27. juulil langes Lastekodumäel kangelasena 47. Rügemendi ülem major Georg-Aleksander Sooden, RR II, I. Ta maeti Jõhvis Vabadussõja ausamba kõrvale.
Eesti sõjameeste võitlust kaitselahingutes toetas 14. veebruaril 1944 loodud põrandaalune Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Vastupanuliikumises Saksa okupatsiooni ajal kõiki eesti poliitilisi erakondi ühendanud Rahvuskomitee koostöös presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsaga pani aluse Otto Tiefi valitsusele. Salaja suhtles J. Uluotsaga ka kindralinspektor Johannes Soodla, VR-II/2, II/3. Rahvuskomitee oskas Soome võimudega kokku leppida soomepoiste JR-200 rügemendi tagasitoomise kodumaa kaitseks augustis 1944. Kui sakslased septembrikuus Eestist välja taandusid, siis viis päeva toiminud Otto Tiefi valitsus ja legendaarse admiral Johan Pitka, VR I/1, vabatahtlike üksuste lahingud Punaarmeega andsid maailmale selge sõnumi uue Nõukogude okupatsiooni algusest Eestis.

Eesti mehed väljaõppel Heidelaagris.

Me kaitsesime Eesti Vabariigi taastamise ideed

Kirjutatud lugu eesti sõjameestest Teises maailmasõjas toetub riikliku uurimiskomisjoni ORURK aruandele nimega Valge Raamat. 16 aastat tagasi Valge Raamatu avaldamisega töö lõpetanud komisjoni juhtisid kirjanik ja õigusteadlane, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee võitluses osalenud Jaan Kross ning tema järel katoliku preester isa Vello Salo. Soome armees vabatahtlikuna sõdinud V. Salo tuli Soomest Eesti rindele augustis 1944, kuid sõja lõpul oli ta sunnitud võitlema vales saksa mundris. Tema hinnang eesti sõjameestele oli tabavalt täpne: „Munder võis meil vale olla, aga vaenlane oli õige!” Riikliku komisjoni teine juht Jaan Kross oli olnud mõlema okupatsioonivõimu vangistuses, sest tegutses Saksa okupatsiooni ajal põrandaaluse Rahvuskomitee huvides. 1998. aastal tehtud pöördumises sõjameestele Sinimägede mälestustseremoonial andis ta veteranidele edasi selge sõnumi: „ME kaitsesime siis, Teises maailmasõjas, Eesti Vabariigi taastamise ideed. Me ei ole sõjakurjategijad, vaid oleme siin, Eestis, Euroopa demokraatia veteranid.” Sellega oli kõik öeldud!
Viimastele, veel elavatele umbes 100-aastastele Eesti kaitselahingute veteranidele on see tunnustus, tänu ja austus Eesti suurmehe poolt.
30 aastat pärast Eesti riigi taastamist me oleme aga häbiväärsel kombel unustanud oma sangarid ja ei julge neid nimetadagi just vale mundri pärast.