Kultuur ja Elu 4/2020

Kultuur ja Elu 3/2020

 

 

 

Katkend elust

tekst: Agia Kunilde Jäger (neiuna Manas)


Agia Kunilde Jäger

Meie päevad on täis kiirust ja muresid. Nii mööduvad aastad ja ning ununeb paljutki. Iga elulugu väärib üleskirjutamist tulevastele põlvedele.

Mina, Agia Kunilde Jäger, elasin vanematekodus Valastes. Juba 15-aastaselt asusin tööle Narva Kreenholmi aspeldajaks. Sõbrustasin juba sel ajal, 1940. aastal, Toila tüdrukutega. Meeldivaks kohaks oli alati Henti vanade juures, pärast Astridi ja Viktori juures, kuni Astridi surmani.
Sakslaste tulekul Toilasse asutati vanasse Tütarlaste Kodundus­kooli Saksa Rinde Sõdurite Puhke­kodu, kuhu saime tööle mina ning teisigi, nii noori kui vanu. Meie saime tööle söögisaali ettekandjaks.
Sõdureid vahetati iga 10 päeva tagant. Hiljem, kui Leningradis suured lahingud toimusid ja haavatuid hakati Toila tooma, asutati Toila haigla nimega Nord Latsaret Toila. Haavatute hulgas oli ka neid sõdureid, kes kord siin juba puhanud, rindele tagasi saadetud ja haavatutena või hukkunutena Toilasse tagasi toodi. Hukkunud maeti Toila sõdurite surnuaeda, kuhu lubati ka meid, ettekandjaid, matusetseremooniale minna.
Töötasime haiglas viimse minutini, siis läksin tagasi oma vanematekoju Valastesse. Mõne aja möödudes hakkasin tööle Kohtla-Järve õlivabrikus. Kohtla-Järvel abiellusin ja sündis ka tütar esimesest abielust. Töötasin vabrikus õlg õla kõrval jällegi Saksa sõjavangidega, keda abistasin (tuues ema juurest toidukraami, villaseid sokke jm). See kõik toimus muidugi sellel ajal salaja.
Sealt läksin aga edasi Kohtla-Nõmmele. Tööle asusin kaevanduse uude peamäkke vagunisaatjaks, kus vedasime valget paasi ülesse mäkke.
1954. aastal tulin lapsega tagasi Toilasse ja asusin tööle Virulase kala­tööstusesse. Siin abiellusin uuesti ning teisest abielust sündis teine tütar.
Suvel tööd vabrikus ei olnud. Siis saadeti meid vanasse randa kala soolama ja sügisel toodi ülesse kombinaati – tsehhi kala suitsutama, praadima ja pakkima.
Lapsed kasvasid ja läksid lendu, jäimegi mehega kahekesi Valastesse. Aastate möödudes kadus ka tema minu kõrvalt ja jäin üksi. Sealt oli kauge ja talvel lumega raske tööl käia. Direktor, härra Pilder, oli mõistlik mees, pakkus minule ühiselamusse ühe väikese toa köögiga. Nii ma siis saingi Toila elamise.
Käisin pensionipõlveski veel tööl edasi. Toilas tegutses juba pensionäride klubi „Vanapere”, kuhu valiti mind organisaatoriks. Tegin seda tööd 15 aastat.


Pataljon „Narva” kompaniiülem SS-obersturmführer Oskar Ruut langes Sinimägede lahingus ja on maetud Toila saksa kalmistule. Foto Wikipedia

Hakkasin korrastama nooruses mahajäetud Saksa surnuaeda. Kohendasin ühe männipuu, mida ümbritseb põõsas kohaks, kuhu võis tuua lilli, kus seistes sai mõtiskleda ja meenutada. Saabus aeg, mil lõpuks tuli grupp Kiili lapsi koos juhendajaga surnuaeda korrastama. 2002. aasta augustis avati surnuaed uuesti.
Nüüd seisab raudne rist uhkelt minu rajatud väikese kalmukääpa kõrval vaatega merele. Lilledega kaunistan ma põõsaalust kääbast siiani – siin on mu elu mälestused, see annab jõudu edasi elamiseks.
Veidi eemale, puude varju, on maetud kapten Oskar Ruut, kelle hauale kihlatud pruut ausamba peale laskis panna. Tema pruudi palvet, kolm korda aastas ehtida haud lilledega, olen püüdnud ka täita.

Kogumikust: „Toila Valla Hariduse- ja Kultuuri Selts, Toila Valla elulood I”, Toila, 2005.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv