Molotovi-Ribbentropi pakti eelloost.
Nõukogude sõjaväeluurajad Varssavis 1939. aastal

tekst: Urmas Salo, ajaloolane
fotod: “Al’ta” protiv “Barbarossy”

Molotovi-Ribbentropi paktil oli oluline roll II maailmasõja puhkemises ja veel suurem mõju Ida-Euroopa edasisele saatusele. 1939. aastal enne sõda toimus põnev poliitiline mäng Euroopa suurriikide vahel. Peeti läbirääkimisi Nõukogude Liidu, Saksamaa ja lääneriikide vahel, millede tulemusel sündis Molotovi-Ribbentropi pakt.

Nõukogude Liidu tegevust õigustati nõukogude ajal ja seda tehakse veel tänapäeva Venemaal. Seejuures on pööratud aga vähe tähelepanu asjaolule, et selles poliitilises mängus olid kõik trumbid Stalini käes. Tänu oma luurele teadis Nõukogude juhtkond vastaste kaarte, ta teadis hästi Saksamaa plaane, aga ka Poola ja lääneriikide omi.
Nõukogude sõjaväeluure heaks välismaal töötanud, kuid hukkunud agentide tegevusest kirjutati juba 1960-ndate teisel poolel. 1971. aastal avaldati dokumentide kogumikus ka mõningane hulk luuredokumente (SSSR v bor’be za mir nakanune vtoroj mirovoj vojny). Seejuures avalikustati ka infoallikad. 1981. ja 1990. aastal ilmusid uued dokumentide kogumikud aastatest 1937–1939, mis küll paljuski kordasid 1971. aastal avaldatut. Järgnevalt avaldati kogumikes ja ajakirjades luurematerjale ka aastatest 1940–1941, avalikustati agendid, ilmus ka mälestusi. Põhjalikum allikapublikatsioon Nõukogude sõjaväeluure tegevusest ilmus 2008. aastal: Dokumenty Razvedupravlenija Krasnoj Armii. Janvar’ 1939 – ijun’ 1941 g. Publitseeritud dokumendid näitavad milline info oli Nõukogude juhtkonna käsutuses ning näitavad ka Saksamaa juhtkonna, Hitleri plaane. Ilmunud on ka mõned põhjalikumad käsitlused luurajatest, nt Vladimir Lota raamat (2005). Nõukogude sõjaväeluure tegevust neil aastail on käsitlenud ka endine Luure Keskagentuuri juhtivtöötaja David E. Murphy.

Nõukogude sõjaväeluurest 1939. aastal

Stalini tegude järgi olid tema põhilised eesmärgid 1939. aastal:
• osaleda Poola küsimuse lahendamisel
• laiendada oma mõjusfääri Baltikumis ja Ida-Euroopas,
• saada tagasi Vene impeeriumi kaotatud alad saada moodsat relvastust ja sõjatehnikat, tehnoloogiat ja sisseseadet Saksamaalt või teistelt riikidelt, eelkõige suure ookeanilaevastiku ehitamiseks.

Rahvusvaheline olukord 1939. aastal oli keeruline ja Nõukogude juhtkond sai erinevat, ka vastuolulist infot. Läbirääkimisi peeti korraga nii lääneriikidega kui ka Saksamaaga. Samas oli idas NSV Liidule ohuks Saksamaa liitlane Jaapan.
Mida teadis Nõukogude juhtkond Saksamaa edasistest tegevuskavadest ja sõjaplaanidest 1939. aastal? Kas saadi infot, et Saksamaa kavatseb sõdida Nõukogude Liiduga? Millal sai Nõukogude juhtkond teada Saksa­maa kavatsusest hävitada Poola? Millal saadi teada Saksamaa kindlast soovist sõlmida liit Nõukogude Liiduga ning et selle eest ollakse valmis paljugi vastu andma, sh Balti riigid? Neile küsimustele leiab huvitavaid vastuseid Nõukogude sõjaväeluure (Punaarmee luurevalitsuse) ettekannetest.
Luureinfo hankimist ja töötlemist korraldas Punaarmee (RKKA) Staabi IV Valitsus ehk Luurevalitsus (lühendatult vene keeles Razvedupr). 1939. aasta maist nimetati V Valitsuseks. Pikka aega, 1924. kuni 1935. aastani oli sõjaväeluure ülemaks lätlane Jan Berzin (Jānis Bērziņš, õieti Pēteris Ķuzis). Tema ajal loodigi mitmes riigis agentuur, mis töötas veel ka Teise maailmasõja algul. 1934. aastal toodi Luurevalitsusse tööle tšekiste. Valitsuse ülemaks oli 1935–1937 korpusekomandör Semjon Uritski, seejärel juunis-juulis 1937 taas armeekomissar Jan Berzin, järgnevalt major Semjon Gendin. 1935. aastast tehti aktiivset koostööd Tšehhoslovakkia sõjaväeluurega.
1935. aastal kinnitatud Luure­valitsuse koosseisus oli 12 osakonda ja 7 jaoskonda, kool, kokku 403 inimest: 234 sõjaväelast ja 169 vabaltvärvatavat töötajat. 1939. aasta 29. juunil kinnitatud uues koosseisus oli 13 osakonda, kool ja kaks tehnilist instituuti, kokku 341 sõjaväelast ja 189 vabaltvärvatavat. Luureinformatsiooni töötlemise ja analüüsiga tegelevas informatsiooni osakonnas oli II maailmasõja algul 74 ohvitseri. 1941. aasta keskel oli Luurevalitsusel välismaal ligi 1000 ohvitseri, allikat ja agenti, neist pooled illegaalid.
1937–1939 toimusid Luurevalitsuses suured repressioonid, arreteeriti 250 töötajat ja 321 eemaldati koosseisust. Hävitati peaaegu kogu juhtivkoosseis ja seda korduvalt. 1937 arreteeriti ja seejärel hukati ülemad
J. Berzin, S. Uritski ja S. Gendin. 1938. aasta oktoobrist kuni 1939. aasta aprillini ülema kohusetäitja olnud diviisikomandör Aleksandr Orlov arreteeriti 1939 juunis kui „saksa luuraja” ja lasti maha jaanuaris 1940. Uueks ülemaks sai 14. aprillist lennuväe diviisikomandör Ivan Proskurov, kes oli olnud Hispaanias lennuväearmee komandör. Ta oli Luurevalitsuses ametis kuni 1940. aasta juulini, edasi sai ülemaks kindral Fjodor Golikov. 1940. aastal ei jäänud luure keskaparaati peaaegu ühtki vana kaadri töötajat. Ka Proskurov lasti „nõukogudevastases organisatsioonis” osalemise eest maha 1941. aasta oktoobris.
Hoolimata repressioonidest keskuses töötasid sõja eel agendid välis­maal edukalt. Kõik olulised luureettekanded saadeti Stalinile, Rahva­komissaride Nõukogu esimehele ja hiljem välisasjade rahvakomissarile Vjatšeslav Molotovile, kaitse rahvakomissarile Kliment Vorošilovile, siseasjade rahvakomissarile Lavrenti Beriale, Punaarmee Poliitvalitsuse ülemale Lev Mehlisele, Kindralstaabi ülemale Boriss Šaposnikovile ja ka teistele. Vahepeal esitati tähtsamatel teemadel luurematerjali kogumikke. Stalin ja Molotov eelistasid lugeda originaalsete ettekannete ja dokumentide koopiaid (tõlkeid), mitte keskuse arvamusi ja hinnanguid.

Nõukogude luuregrupp Poolas

Nõukogude luurevalitsusel oli Poolas residentuur, mis suutis hankida väga olulist infot Saksamaa plaanide kohta. Varssavis töötas nn viisik: Arbin – Rudolf Herrnstadt, Alta – Ilse Stöbe, AWS – Kurt Welkisch, LZL – Margarita Welkisch ja HWZ – Gerhard Kegel. Peale nende töötas grupi heaks Ariets (Aarialane) – parun Rudolf von Scheliha ja mõned teised. Infot saadi Saksa saatkonna kaudu, sest mitmed grupi liikmed olid saatkonna töötajatega heades sidemetes. Võib öelda, et Saksa saatkond oli täielikult Nõukogude luurajate kontrolli all. Mõned ettekanded jõudsid luureagentide kätte enne kui Saksa saadiku von Moltke kätte. Arbin edastas 1939. aastal luureinfo sõjaväeluure side­mehele Varssavis polkovnik Aleksandr Katalovile (Alberile).
Eri allikatest leiab nende luurajate elulugudest erinevat infot ja nii mõnigi asi jääb saladuseks. Siiski on võimalik anda ülevaade nende elust ja tegevusest.

Rudolf Herrnstadt, agendinimega Arbin, oli sündinud 18. märtsil 1903. aastal Gleiwitzis Ülem-Sileesias mõjuka juudi advokaadi perekonnas. Ta õppis 1921. aastast juurat Berliini ülikoolis ning 1922 läks üle Heidelbergi. Samal aastal loobus ta õpingutest ning töötas ühes tööstusettevõtte büroos Krappitzis. 1924. aastal siirdus Rudolf Berliini, et teenida leiba kirjanikuna, dramaturgina. 1928. aastal õnnestus tal saada tööle ajalehe Berliner Tageblatt toimetusse. Oma töös näitas ta kommunistlikke veendumusi, astus 1929. aastal välja vallandatud tööliste kaitseks. Seetõttu jäi ta ajutiselt kohast toimetuses ilma, kuid peagi võttis peatoimetaja T. Wolff ta tagasi tööle. Sel perioodil tutvus ta ka Wolffi sekretäri Ilse Stöbega, kellest sai tema elukaaslane. 1929. aastal avaldas Hernnstadt koos Stöbega soovi astuda Saksamaa Kommunistlikusse Parteisse, kuid neil soovitati oodata. Nad olid parteile niigi kasulikud. Kirjastuskontserni juhtide soovil saadeti Hernnstadt Berliinist minema Breslausse (praegune Wroclaw) ning Wolff saatis ta 1930. aasta juunis ajalehe korrespondendiks Prahasse. Nõukogude sõjaväeluure agent Albert värbas ta seal Tšehhoslovakkia kommunistide abil. Agendi nimeks sai ta esialgu nr 14. Hernnstadt jätkas tööd Berliini ajalehe korrespondendina ning värbas koostööle Nõukogude sõjaväeluurega ka oma elukaaslase Ilse Stöbe. 1931. aastal saadeti ta ajalehe korrespondendina Varssavisse ja 1933. aasta suvel Moskvasse. Seal mängis ta antikommunisti ning saadeti seoses Riigipäeva protsessiga Saksamaal koos nelja Saksa ajakirjanikuga maalt välja. Kuna juudivastase seaduse tõttu oli Hernnstadtil ohtlik minna Saksamaale, jätkas ta tööd erikorrespondendina Varssavis.
Siin asus ta sõjaväeluure ülesandel looma oma agentide gruppi. 1936. aastal õnnestus tal lõpuks luua üks parimaid Nõukogude sõjaväeluure residentuure, kuhu kuulusid agendid Alta, HWZ, AWS, LZL, hiljem ka Ariets jt. 1936. aastal pidi ta juudivastase seaduste tõttu lõpetama koostöö ajalehega Berliner Tageblatt, kuid ta sai tööd Tšehhoslovakkia ajalehe ja hiljem Šveitsi ning Prantsuse ajakirjade korrespondendina. Saksa suursaadik von Moltke hindas kõrgelt tema tähelepanuvõimet ja analüütilisi omadusi ning kutsus teda tihti saatkonda, arutas Saksamaa välispoliitika küsimusi. 1937. aastal värbas ta Inglise luureteenistuse kaastöötajana esinedes Saksa saatkonna nõuniku Rudolf von Scheliha. Varasema kava kohaselt lahkus Hernnstadt Saksa-Poola sõja puhkedes läbi Balti riikide Nõukogude Liitu.
Nõukogude Liidus töötas ta Moskvas Luurevalitsuse ja Komiterni aparaadis. Sõja ajal oli ta Saksa emigrantidest langevarjurite gruppide poliitjuhiks. 1943. aastal osales ta koos teiste emigrantidega Moskvas rahvuskomitee Freies Deutschland loomisel. Sõja ajal abiellus ta Moskvas venelanna Valentina Soninaga. Pärast sõda töötas Hernnstadt Saksa DV-s ajalehe Berliner Zeitung peatoimetajana, kirjastuses ja 1949–1953 ajalehe Neues Deutschland peatoimetajana. 1950–1953 oli Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei (SSÜP, sks SED) Keskkomitee liige ja Poliitbüroo liikmekandidaat. 17. juuni 1953 ülestõusu järel kaotas ta 26. juunil koha partei juhtkonnas. Ta saadeti Merseburgi, kus töötas arhiivis. Suri 1966. aastal Halles.

Ilse Stöbe ehk agent Alta sündis 17. mail 1911. aastal Berliinis töölisperekonnas. Pärast kooli lõpetas ta sekretär-masinakirjutajate kursused ja asus tööle Mosse kirjastuskontsernis sekretärina. Kontserni ajalehe Berliner Tageblatt peatoimetaja, juudist liberaal Theodor Wolff tegi Ilsest oma sekretäri ja peagi ka ajakirjaniku. Toimetuses tutvus Ilse Stöbe korrespondendi Rudolf Hernnstadtiga ning neist said elukaaslased, kooselu jäeti registreerimata. Hernnstadt värbaski 1930. aastal kommunismimeelse Ilse Nõukogude sõjaväeluure agendiks ning tema agendinimeks sai esialgu Arnim. Mõne autori väitel kasutas Ilse luuretöö huvides oma naiselikke võlusid. Esialgu kogus ja edastas ta põhiliselt poliitilist infot, mida sai tänu headele suhetele peatoimetaja Wolffiga. Sidepidajaks olid Nõukogude sõjaväeluure residendid Berliinis. Stöbe sõitis korrespondendina palju ringi, käis Austrias, Šveitsis, Prantsusmaal, Poolas ja Rumeenias ja Tšehhoslovakkias. Ta astus ka Saksa­maa Natsionaalsotsialistliku Partei (NSDAP-i) liikmeks. 1935. aasta novembris asus ta keskuse ülesandel tööle Varssavisse.
Varssavis sai Ilsest oma elukaaslase Hernnstadti abiline luuretöös ja nüüdsest oli tema pseudonüüm Alta. Ta oli sidepidaja ja dokumentide fotografeerija. Ilse lõi head sidemed Saksa diplomaatide abikaasadega ning 1938. aasta lõpus määrati ta kohaliku NSDAP välismaa organisatsiooni naisosakonna kultuuri­referendiks. Ühtlasi sai ta veel mitme provintsiajalehe korrespondendiks Varssavis. Hernnstadti soovitusel sai Ilsest 1939. aastal edasine agentuurigrupi juht Berliinis. 21. augustil sõitis ta koos teiste Saksa saatkonna kaastöötajatega Saksamaale.
Berliinis sai Stöbe 1940. aasta märtsist tööle sekretärina välisministeeriumi informatsiooniosakonda, kus töötas ka Rudolf von Scheliha (Ariets). Põhiliseks infoallikaks oli tal Ariets, kuid ta värbas 1940. aastal ka uueks elukaaslaseks saanud ajakirjaniku Carl Helfrichi (pseudonüüm Hir), kes töötas samas. Nõukogude sõjaväeluure sidemeheks Altale Berliinis sai kaubandusesindusse töötav Nikolai Zaitsev. Novembri lõpust edastas Stöbe infot Saksamaa relvatarnetest Soomele ning Hitleri sõjaplaanidest Lääne vastu 1940. aasta kevadel. Alta edastas esimesena info Saksamaa sõjaplaanist NSV Liidu vastu, see oli 29. detsembril 1940. Edasi saatis ta täpsustatud infot operatsiooniplaanist, selle tähtaegadest, Saksamaa ettevalmistustest sõjaks.
1941. aasta algul pidi ta lahkuma välisministeeriumist ja asus tööle keemiafirma Lingner-Werke reklaamiosakonna ülemana Dresdenis. Pärast Saksa-Nõukogude sõja algust kadus side keskusega. Nõukogude sõjaväeluure katsed side taastamiseks läbi Belgia 1941. aasta sügisel viis sissekukkumiseni. Gestapol õnnestus pärast radisti arreteerimist Brüsselis detsembris 1941 aja jooksul dešifreerida radiogrammid, kus olid ka Stöbe ja Punase Kapelli liikmete aadressid. 1942. aastal Saksamaale sidepidajateks saadetud agendid sattusid kõik Gestapo kätte. Ilse Stöbe ja tema elukaaslase Carl Helfrichi arreteeris Gestapo 12. septembril 1942. Ülekuulamistel ta oma kaastöötajaid välja ei andnud ja päästis nii Helfrichi, Kegeli ja Welkischite elu. 14. detsembril mõistis sõjavälikohus Stöbe ja von Scheliha surma. Ilse hukati 22. detsembril Berliin-Plötzensee vanglas giljotiiniga. Carl Helfrich vabanes 1945. aastal ja töötas pärast sõda ajakirjanikuna.
Ilse Stöbe luuretegevus avalikustati 1967. aastal Pravdas ilmunud dokumentaaljutustuses. NSV Liidus anti talle 1969. aastal postuumselt Punalipu orden.

Ilse Stöbe (Alta) ettekanne Berliinist Punaarmee Luurevalitsusele 29. detsembril 1940.

Kurt Welkisch ehk agent AWS (või ABZ) sündis 29. septembril 1910. aastal Soraus Brandenburgis väikekaupmehe perekonnas. 1929. aastast õppis ta Greifeldi, Berliini ja Breslau ülikooli õigusteaduskonnas. Breslau ülikoolis sai temast Punaste üliõpilaste liidu looja ning ta astus 1931. aastal Saksamaa Kommunistlikusse Parteisse. Pärast Hitleri võimuletulekut oli ta partei salaliige. 1934. aastal lõpetas ta ülikooli õigusteaduste doktorina ning töötas juristina. Gestapo jälitustegevuse tõttu pidi aga tööst loobuma. 1935. aasta jaanuaris sai ta tänu ülikooliaja tuttavale Gerhard Kegelile ajakirjanikutööd Breslauer Neuesten Nachrichten toimetuses. Mais saadeti ta ajalehe korrespondendina Varssavisse. Juba Soraus oli ta tutvunud Margarita Renishiga, kellega abiellus 1937. aastal.
Varssavis tutvus Welkisch Rudolf Hernnstadtiga ning ilmselt Gerhard Kegeli soovitusel värvati tema luuregruppi, hiljem kaasati töösse ka abikaasa Margarita. Nõukogude luure ülesandel astus ta NSDAP-i liikmeks. Ta värbas ise infoallikaks ühe Saksa luure kaastöölise ohvitseri ning veel ühe mehe. 1937. aastal sai temast Varssavis töötavate Saksa ajakirjanike juht. 1936–1939 saadeti Moskvasse 55 tema ettekannet sõjalistel ja sõjalis-poliitilistel teemadel. Ta edastas infot ka oma käikudest Berliini ja Danzigi. Kurt Welkisch omas usalduslikke suhteid Saksa välisministri Ribbentropi büroos töötanud doktor Peter Kleistiga. Just Kleistilt sai Nõukogude sõjaväeluure kõige põhjalikumat informatsiooni Saksamaa plaanidest 1939. aastal.

Margarita Welkisch (Renish) ehk agent LZL sündis 3. juunil 1913 Berliinis ja õppis koolis Soraus. Ta õppis stenografistiks ja töötas vabrikus sekretär-masinakirjutajana. Koos tuttava Kurt Welkischiga osales kommunistlikus tegevuses. 1936. aastal õppis Kurti soovitusel Berliinis fotograafide kursusel. 1937. aasta augustis abiellus Kurtiga ja asus Varssavisse. Mees kaasas ta luuretöösse, ta pildistas hangitud dokumente. Hiljem Berliinis kasutati teda ka sidepidajana.
Enne Saksa-Poola sõda lahkus Kurt augustis koos abikaasaga Varssavist Berliini. Jätkas tööd Breslau ajalehe korrespondendina. 1939. aasta oktoobris saadeti ta ajakirjanikuna Leedusse. Saksa välisministeeriumi ametnikult (ilmselt Peter Kleistilt) saadud ülesande kohaselt kirjutas ta pärast Vilniusest tagasipöördumist välisministeeriumile aruande olukorrast Balti riikides pärast Nõukogude baaside loomist.
Töötades edasi ajakirjanikuna, käis ta 1939. aasta sügisel Prahas, Viinis ja Sofias. Luure ülesandel hoidis ta häid suhteid dr Kleistiga, et kasutada tema laia informeeritust ning ta pidi püüdma edasi pääseda Rumeeniasse. Bukaresti sai ta 1940. aasta veebruaris tööle tänu Kleistile. Algul oli Breslau lehe korrespondent ja seejärel pääses Saksa saatkonna pressiosakonda ning määrati augustis 1940 saatkonna pressiatašeeks.
Enne Saksamaa kallaletungi NSV Liidule 1941 edastas Welkisch koha­pealsele Nõukogude sõjaväeluure sidemehele (TASS-i korrespondent Mihhail Šarov) infot Saksamaa ja Rumeenia sõjalistest ettevalmistustest, Ukraina rahvuslastest Rumeenias, kokku u 100 dokumenti.
Kegeli mälestuste järgi soovis ta koos Stöbega Rumeenias asuva endise võitluskaaslase, st Welkischi abil keskusega uuesti sidet luua. Welkisch käis 1942. aasta aprillis Berliinis, kuid Kegeli väitel oli ta pärast Saksamaa kallaletungi NL-ile loobunud töötamast Nõukogude luure heaks ja katkestanud sideme keskusega. Saksa sõjaväe esialgne edu pani teda uskuma Saksamaa tulevasse võitu. Kegel püüdis teda uuesti tööle veenda, kuid rohkem nad ei kohtunud. Oma endisi kaaslasi Welkisch ei reetnud.
Vladimir Lota järgi kaotasid Welkischid pärast sõja algust sideme keskusega, sest Nõukogude saatkonna töötajad interneeriti. Moskvast püüti küll saata Rumeeniasse sidemehi, kuid pärale need ei jõudnud. Welkisch saatis Berliini Ilse Stöbele mõne dokumendi oma abikaasaga ning Berliinis käies kohtus ka ise temaga.
Welkischid oli Rumeenias veel 1944. aasta augustis ning interneeriti koos Saksa saatkonna töötajatega. Septembris viidi Kurt Moskvasse ja pärast asjaolude selgitamist pandi elama konspiratiivkorterisse, kuhu toodi ka abikaasa ja poeg. Neid hakati ette valmistama uueks luuremissiooniks. Potsdami konverentsi tulemused 1945. aastal, Saksamaa jaotamine, sünnilinna Sorau minek koos Ida-Saksamaaga Poolale ei meeldinud Kurtile. Ta ei soovinud agendina edasi töötada, vaid tahtis minna perega Saksamaale. Kuna nad olid väljaõppel saanud infot teistest luurajatest, jäeti nad Nõukogude Liitu, pandi interneeritute asulasse. Margarital sündis teine poeg, kuid vanem poeg suri haigusse. 1951. aastal viidi Welkischid Minskisse, kus nad arreteeriti. Neid hakati süüdistama reeturluses, koostöös Gestapoga ja Rumeenia režiimiga ning keeldumises koostööst Nõukogude luurega 1942–1944. Erinõupidamisel 1952. aasta jaanuaris mõisteti nad süüdi Saksamaa heaks töötamises ja määrati kümneks aastaks vangilaagrisse. Neli aastat veetsid Welkischid Krasnojarski krais. Nad vabanesid 1955. aasta detsembris, said tagasi poja ning sõitsid Lääne-Saksamaale. Kurt töötas edasi ajakirjanikuna Hamburgis ning suri juba kahe aasta pärast, 1958. aasta juunis südamerabandusse. Margarita suri 1983. aastal. Valgevene prokuratuur vaatas süüasja üle 2003. aastal ja rehabiliteeris Welkischid.

Gerhard Kegel ehk agent HWZ oli sündinud 16. novembril 1907. aastal Ülem-Sileesias Preussisch-Herbis raudteelase perekonnas. Pärast kooli lõpetamist Breslaus (Wroclawis) töötas ühes pangas. 1928. aastal asus Breslau ülikooli õppima juurat ning ühtlasi sai tööle ajalehe Breslauer Neuesten Nachrichten toimetusse. 1930. aastast kuulus Saksamaa Sotsialistlikusse parteisse ja 1931. aastast Kommunistlikusse parteisse. 1931. aastal asus stažeerima Bolkenhaini (Bolkow) jaoskonna kohtusse, kuid pidi sealt järgmisel aastal lahkuma, sest tuli avalikuks tema koostöö kommunistidega. Ta katkestas avalikud sidemed parteiga ja sai jälle tööle Breslau ajalehe toimetusse. Kirjutas põhiliselt majandusküsimustest. 1933. aasta suvel muutus tema edasine viibimine Breslaus ohtlikuks. Tänu Breslau ajalehe peatoimetaja kohusetäitjale õnnestus tal 1933. aasta septembris asuda tööle Varssavisse väliskorrespondendina.
Varssavis õppis ta selgeks poola keele ja spetsialiseerus ajakirjanikuna Poola majandusele. Siin lõi ta sidemed oma sõbra tuttava Rudolf Herrn­stadtiga ja asus tööle Nõukogude sõjaväeluure heaks. 1934. aasta lõpus pakuti talle tööd Saksa saatkonnas ja ühtlasi pidi ta 1935. aasta mais astuma natsiparteisse (NSDAP). See andis luuretegevuseks paremad võimalused. 1935. aasta algul sai Kegelist majandusküsimuste referent Saksa saatkonnas. 1933. kuni 1939. aastani andis ta Nõukogude luurele ligi 350 ettekannet ja dokumenti.
Sõja eel 25. augustil lahkus Kegel Varssavist Berliini, kus sai tööle välisministeeriumi kaubanduspoliitika osakonda Ida-Euroopa sektorisse nõunik K. Schnurre juurde. Tänu sellele sai ta hankida infot Saksa kaubanduspoliitika, tarne- ja hanke­plaanide, läbirääkimiste direktiivide kohta. Detsembrist 1939 kuni 1940. aasta veebruarini oli ta Saksa kaubandusdelegatsiooniga Moskvas. Edasi kuni 1941. aasta juunini töötas Saksa saatkonnas Moskvas kaubanduspoliitika osakonna ülema G. Hilgeri asetäitjana. Kegel hoiatas juunis Luurevalitsust Saksamaa kallaletungi eest. Pärast sõja algust pöördus tagasi Berliini ja määrati 1941. aasta augustis tööle välisministeeriumi informatsiooniosakonda, asus jälle koostööle Ilse Stöbega. 1942. aastal läks üle kaubanduspoliitika osakonda.
1943. aastal võeti Kegel Saksa armeesse, ta teenis sidekompaniis Frankfurdis Oderi ääres ning hiljem õppis tõlkide kursustel Berliinis. 1944. aasta veebruarist teenis tõlgina kasakapataljonis Prantsusmaal. Novembris 1944 saadeti Idarindele Poolasse Visla äärde, kus ta 1945. aasta jaanuaris andis end Punaarmeele vangi. Ta vabanes pärast kontrolli 9. mail.
1935. aastast oli Kegel abielus Charlotta Vogtiga, kes oli mehe luure­tegevusest teadlik.
Pärast sõda oli ta Saksa DV-s ajakirjanik, algul töötas ajalehe Berliner Zeitung peatoimetaja Hernnstadti asetäitjana. Seejärel oli 1949. aastast välisministeeriumis, hiljem ajalehe Neues Deutschland peatoimetaja asetäitja ja nädalalehe Die Wirtschaft toimetaja, 1954. aastast töötas partei keskkomitees. 1959. aastal sai ta diplomaadiks. Oma mälestusteraamatu avaldas ta 1983. aastal. Kegel suri 16. novembril 1989 südamerabandusse, kui nägi televiisorist, kuidas purustatakse Riikliku Julgeolekuteenistuse hoonet Berliinis.

Rudolf von Scheliha, Saksamaa Varssavi saatkonna nõunik, kellele oli antud pseudonüüm Ariets (Aarialane) oli üks grupi hinnalisemaid infoallikaid.
Rudolf von Scheliha, hüüdnimega Dolf, oli sündinud 31. mail 1897. a Zesselis Sileesia aadliku Rudolph von Scheliha ja Bismarcki aegse rahandusministri Miqueli tütre perekonnas. I maailmasõjas teenis ta vabatahtlikuna ratsaväes ja sai haavata. Pärast sõda õppis õigusteadust Breslau ja Heidelbergi ülikoolis. 1922. aastal asus diplomaatilisele tööle, töötas 1924. aastast Saksa saatkondades Prahas, Istanbulis, Ankaras ja seejärel 1929. aastast Poolas Katowices asekonsulina. Saksa saadiku Hans-Adolf von Moltke eestkostel viidi ta 1932. aastal üle Varssavisse saatkonna esimeseks sekretäriks. Scheliha ei sallinud Ribbentroppi ja natse, kuid karjääri kaalutlustel astus ta 1933. aasta juulis NSDAP-i ja varsti sai välisministeeriumi tegevnõuniku auastme. 1937. aastal sai ta von Moltke abil saatkonna nõuniku ametikoha. Moltke kaudu tutvus ta ka ajakirjanik Hernnstadtiga (agent Arbiniga).
Scheliha oli elunautija, kes käis jahil, tegi sporti, kihutas autoga. Tema nõrkuseks olid hasartmängud ja kenad naised, kuid raha selleks ei piisanud. Rahapuudust, aga ka rahulolematust karjääriga kasutaski Herrnstadt ära 1937. aastal tema värbamiseks. Schelihale jäeti mulje, et ta töötab Inglise luure heaks. 1937. aasta novembrist kuni 1939. aasta septembrini andis ta Nõukogude sõjaväeluurele 211 tähtsat dokumenti. Ta andis infot välisministeeriumi tööst, Saksamaa suhetest teiste riikidega ja majandusolukorrast, lepingute koopiad, üleskirjutused Hitleri ja Ribbentropi vestlustest välisriikide esindajatega, Ribbentropi instruktsioonid saadikule Varssavis ja muud. Kuni maailmasõja alguseni maksti talle Šveitsi panka kokku u 30 000 dollarit.
Scheliha abiellus 1927. aastal Viini aadliku, maaomaniku ja töösturi tütre Marie Louisa von Medingeriga, neil oli kaks tütart.
1939. aasta augustis enne sõja algust läks Scheliha tagasi Berliini, kus ta detsembris sai töökoha välisministeeriumi informatsiooniosakonna referaadi juhiks. Tema uueks sidepidajaks sai Ilse Stöbe, kes peagi samasse osakonda sekretärina tööle võeti. Berliinis edastas Scheliha infot Saksamaa plaanide kohta lääneriikide vastu. Detsembris 1940 – jaanuaris 1941 andis ta Stöbele infot Saksamaa kavatsusest tungida kallale NSV Liidule 1941. aasta kevadel. Kogus ka infot Saksa kuritegudest Poola tsiviilelanikkonna ja juutide vastu ning edastas Šveitsi. Scheliha oli sidemetes ka teiste natsivastastega, Henning von Treskowi ringkonnaga. Berliini saadetud Nõukogude luure sidepidajate arreteerimise järel sai Gestapo Scheliha jälile ning arreteeris ta 29. oktoobril 1942. Ülekuulamistel ta murdus ja rääkis oma tegevusest, koostööst Ilse Stöbega. 14. detsembril mõistis sõjavälikohus ta surma. Rudolf­ von Scheliha hukati poomisega 22. detsembril Plötzensee vanglas.
Rudolf von Scheliha tegevus värvatud luureagendina avalikustati koos Ilse Stöbe looga Pravdas 1967. aastal.

Dr Bruno Peter Kleist oli üheks Varssavi luuregrupi oluliseks info­allikaks, Saksa välisminister Joachim von Ribbentropi kaastööline Ida-Euroopa küsimustes. Ta rääkis oma vanale tuttavale Kurt Welkischile ja samuti Rudolf von Schelihale väga põhjalikult Hitleri ja Ribbentropi plaanidest ning aitas hiljem Welki­schit töökohaga Rumeenias.
Peter Kleist sündis 29. jaanuaril 1904 Ida-Preisimaal Marienwerderis (tänapäeval Kwidzyn Poolas), õppis gümnaasiumides Danzigis ja Berliinis. Edasi õppis keeli, valdas inglise, prantsuse, poola ja vene keelt, aga ka skandinaavia keeli. Õppis Berliini ja Halle ülikoolides õigusteadust ning sai 1932. aastal õigusteaduste doktoriks. Seejärel töötas ta Ida-Preisimaa ja Poseni – Lääne-Preisi Berliini esinduses ning ka Saksa Poliitika kõrgkoolis Berliinis. 1931. aastal astus NSDAP-i liikmeks. 1935. aastast töötas ta Joachim von Ribbentropi büroos idareferendina. 1936. aastast juhtis ta Ribbentropi büroo Poola referaati. 1937. aastal sai Saksa-Poola ühingu eesistujaks, külastas korduvalt Varssavit. 1938. aastal astus SS-i liikmeks. 1939. aasta juunis külastas ta Balti riike, kohtus välisministritega. 1939. aasta sügisel tegeles Balti riikide, Poola ja Nõukogude Liidu küsimustega Ribbentropi büroo Ida peareferaadis.
1939. aasta septembris soovitas Kleist Leedu sõjaväeatašee K. Škirpa kaudu Leedul okupeerida Vilniuse. 1940–1941 valmistas ta koos Balti riikide emigrantidega ette nende riikide vabastamist ja tulevast omavalitsust, organiseeris ka Leedu vastupanuliikumist. Ehkki Kleist pooldas Balti riikidele suurema autonoomia ehk piiratud iseseisvuse andmist, seda ellu viia tal ei õnnestunud. 1942. aastal sai ta SS-Obersturmbannführeri auastme. 1941–1943 töötas Okupeeritud Ida-alade riigiministeeriumis Ostlandi osakonna juhatajana, ministeeriumi sideohvitserina armeedegrupi Nord juures ning 1943. aastast välisministeeriumis Ribbentropi isiklikus staabis. Aitas kaasa eestirootslaste evakueerimisele Rootsi ja Leningradi piirkonna ingerlaste evakueerimisele Soome. 1942–1943 käis Stockholmis ja kohtus väidetavasti NSV Liidu salajaste rahusondeerijatega.
Pärast sõda töötas ta erinevate ajakirjade toimetaja ja peatoimetajana ning avaldas mitmeid publitsistlikke raamatuid Saksamaa, Nõukogude Liidu ja Lääneriikide suhete teemal. Tuntuim on ka 1952. aastal Stockholmis eesti keeles avaldatud „Mahamängitud võit” (saksa keeles 1950. aastal „Zwischen Hitler und Stalin 1939–1945: Aufzeichnungen”). 1971. aastal ilmus „Die europäische Tragödie”. 1971. aasta 6. novembril sooritas paranematult haige Kleist Münchenis enesetapu.
Kleisti tegevus enne II maailmasõda ja sõja ajal on jäänud üsna sala­päraseks. Nõukogude sõjaväeluure ettekandeid lugedes paistab, et Kleist rääkis oma tuttavatele korduvalt väga põhjalikult Saksamaa sõjaplaanidest ning Hitleri soovist sõlmida liit Nõukogude Liiduga. Ühes 1939. aasta juuli ettekandes on mainitud, et ta pidi looma mitteametliku sideme Nõukogude esindajatega. 1971. aastal avaldati Moskvas tema liigset info levitamist paljastav dokumentide publikatsioon.
Olulist infot said luuregrupi liikmed ka vestlustes Saksa õhujõudude atašeega Varssavis ooberst Alfred Gerstenbergiga (1893–1959). Ta oli atašeeks nii Poolas kui ka Rumeenias. Gerstenberg oli I maailmasõja ajal teeninud koos Göringiga Richthoffeni eskadrillis. Seetõttu kuulus ta Göringi lähedaste sõprade ringi ja oli seega väärtuslik infoallikas. 1930-ndate algul oli ta mõned aastad veetnud instruktorina NSV Liidus. Hiljem sõja ajal teenis ta Rumeenias ja sai kindralleitnandiks.

Peter Kleist (seisab Ribbentropist vasakul) Molotovi - Ribbentropi pakti allakirjutamisel Moskva Kremlis ööl vastu 24. augustit 1939. Foto: Wikimedia commons

Varssavi luuregrupi töö tulemused

Ehkki Nõukogude luurajate hangitud infost on avalikustatud vaid väike osa võib öelda et Varssavi „viisiku” töö tulemusena hangitud info hulk ja sisukus on hämmastavalt suur. Varssavi saatkonda saabuv ja väljuv kirjavahetus oli täielikult nende kontrolli all, samuti saadi suuliselt palju infot saatkonna töötajatelt, Varssavis käivatelt ametiisikutelt või tuttavatelt Berliinist. Paraku rääkisid mõned Saksa ametiisikud liiga palju salainfot oma tuttavatele ja ajakirjanikele.
Enamik infot pärineb Saksa välis­ministeeriumi, Ribbentropi büroo, aga ka õhujõudude ministeeriumi ja sõjaministeeriumi allikatest, samuti ajakirjanikelt. Kõige olulisem info Saksamaa plaanidest on võetud ilmselt Hitleri, Ribbentropi, tema lähikondsete, aga ka Göringi suust. Aasta algul esitatud eksitav info Saksamaa ja Poola headest suhetest pärines ilmselt suursaadik von Moltkelt. Alati ei esitanud Luurevalitsus saadud infot koheselt juhtkonnale, vaid esitati ka suuremate kogumitena, kus koos mitmed luurematerjalid.
Vaieldav on kui palju see info mõjutas Euroopa ajalugu, kui palju Nõukogude juhtkond eesotsas Staliniga seda arvestas. On teada, et 1941. aastal Stalin Nõukogude luurajate infot Saksamaa kallaletungiohust tõsiselt ei arvestanud, ning lootis, et suudab Saksamaa üle mängida. Mõneti mõjus eri allikate info vastu­olulisus ning Saksamaa levitatud desinformatsioon.
Suurem võis olla aga Varssavist edastatud luureinfo panus Molotovi-Ribbentropi pakti sündi. Võib arvata, et kui poleks olnud nii põhjalikku infot Saksamaa plaanidest, poleks saanud Nõukogude juhtkond, Stalin ja Molotov riskeerida lääneriikide ja Saksamaaga läbirääkimisi venitades ja nii palju Saksamaalt liidu eest vastutasuks nõuda. Samas tuleb märkida, et sõjalistel läbirääkimistel Inglismaa ja Prantsusmaaga 1939. aasta augustis Moskvas Punaarmee Kindralstaap oma käsutuses olevat uut luureinfot sõjastsenaariumite planeerimisel õieti ei kasutanud. Lähtuti varasematest plaanidest. See näitab, et läbirääkimisi ei peetud kuigi tõsiselt.
Tänu Varssavi luuregrupile oli Nõukogude juhtkonnale teada kõik oluline info Saksamaa ja Poola suhetest ning Hitleri tulevased sõjaplaanid. Luureinfo põhjal otsustas Hitler 1938. aasta lõpus Poola küsimuse kiire lahendamise edasi lükata ning teha Poolast enda liitlane. Kuna aga Poola polnud nõus Danzigi küsimuses järele andma ega ka Antikomiterni paktiga liituma, toimus pärast Tšehhoslovakkia likvideerimist 1939. aasta märtsis Saksamaa plaanides muudatus. Aprilli algul otsustati Poola survega alistuma sundida või sõjaliselt purustada. Mai algul saadi teada juba Hitleri kindlatest sõjaplaanidest ja agressiooni ajast (juulis-augustis). Selgus ka, et Hitler ei usu lääneriikide abi Poolale ja loodab seda ka kiirusega ennetada. Samas lootis ta saavutada Nõukogude Liidu neutraliteedi. Ettekannetest on näha ka see, et NSV Liidu positsiooni peeti sõjaks soodsa rahvusvahelise olukorra loomisel otsustavaks. Järgnevaks sõjaks lääneriikide vastu peeti oluliseks kindlustada tooraine ja kütusetarned Nõukogude Liidust.
Juulis kasvab ettekannetes info Poola vastase sõja ettevalmistustest. Samas on näha, et Saksamaa juhtkonnas tekkis juba maist veendumus, et Nõukogude Liit jääb sõjas neutraalseks või saab isegi liitlaseks. Selle eest olid sakslased nõus üsna palju vastu andma. Läbirääkimisi Poola või lääneriikidega mõeldi kasutada vaid segaduse tekitamiseks ja Poola isoleerimiseks. NSV Liidu ja lääneriikide läbirääkimiste jätkumisel oleks aga Poolat kiirustades rünnatud, et ennetada lepingu sõlmimist ja takistada Poola abistamist. Augusti algul saadi juba info, et sõda Poolaga algab augusti lõpus.
Paljudest luureettekannetest selgub, et Saksamaa ei kavatsenud pärast Poolat rünnata Nõukogude Liitu, vaid tungida Läände. NSV Liit oli planeeritud vallutada otsustavas heitluses pärast lääneriikide alistamist umbes kahe aasta pärast. Peaaegu niimoodi sündmused hiljem arenesidki. See tähendab, et Nõukogude Liitu ei ähvardanud 1939. aastal üldse sõjaoht Saksamaa poolt. Saksamaal polnud ka vastavaid operatiivplaane. Alles pärast Poola ja lääneriikide vallutamist oleks Hitler pöördunud itta eluruumi vallutama. Seega on kõik Nõukogude ja Vene ajaloolaste väited, et Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimine oli hädavajalik, sest muidu ähvardas NSV Liitu sõda, täiesti valed. Hilisema sõjaohu vältimiseks oleks Nõukogude Liit pidanud lääneriikidega lepingut sõlmides takistama Poola ja lääneriikide vallutamist või jääma vähemalt neutraalseks. Stalin käitus aga vastupidi, sõlmis liidu Hitleriga ja varustas teda tooraine ja kütusega, et sakslased saaksid lääneriigid okupeerida. Ta lootis sõjast nõrgestatud Euroopa hiljem ise vallutada.
Luureettekannetes leidub ka infot Saksamaa kavadest Balti riikide suhtes ja ka siin on näha arenguid. 1939. a mais kavatseti Balti riigid jätta neutraalseteks kuid Saksamaaga headesse suhetesse. Hiljem mõeldi küll vajadusel neutraliteeti rikkuda. Juulis ei kavatsetud Saksamaa poolt Balti riikidele kahe aasta jooksul survet avaldada, vaid mõeldi arvestada Nõukogude huve. Seega pandi alus tulevasele huvisfäärile. Soomet pole ettekannetes eraldi mainitud.
Luuregrupi hangitud infot Saksamaa koostöövalmidusest ja vastutulelikkusest Nõukogude Liidule kinnitasid Saksa diplomaadid kohtumistel Nõukogude esindajatega. Kõik see kokku lõi Nõukogude juhtkonnale hea baasi läbirääkimisteks Saksamaaga ja Ida-Euroopa jagamiseks. Koostöös Nõukogude partneriga sai aga Hitler paljugi 1939. aastal kavandatust reaalselt ellu viia.

Lõppjäreldusi

Luuregrupi tegevus Poolas, Saksamaal ja mujal näitab, kui vabalt said endised kommunistid või nende poolehoidjad Hitleri Saksamaal tegutseda ehkki seal oli kõikvõimas Gestapo. Varssavi luuregrupi lugu näitab ka ilmekalt kuidas Saksamaa ja Tšehhoslovakkia komparteid tegid salajast koostööd Nõukogude luureteenistustega. Samuti on näha kui osavalt kasutas Nõukogude luure ära ajakirjanikke. Paljud ajalehtede peatoimetajad, kes olid nii öelda vasak­liberaalid, soosisid kommuniste. Saksa saatkond Varssavis oli täiesti Nõukogude luure kontrolli all, vastuluure ei töötanud efektiivselt. Silma torkab Saksa diplo­maatide naiivsus ja lobisemishimu ajakirjanikega suhtlemisel.
Kokkuvõttes võib öelda, et grupp noori idealistlikke ja kommunistlike veendumustega sakslasi soovis võidelda kommunismiideede eest ja natside režiimi vastu ning asusid selle pärast teise totalitaarriigi Nõukogude Liidu teenistusse. Mitmed neist tegid seda juba enne Hitleri võimuletulekut Saksamaal. Nad ei teadnud Stalini režiimi tegelikku olemust ja olid naiivselt selle ustavad teenrid. Nende hangitud info aitas kaasa Molotovi-Ribbentropi pakti sünnile, Teise maailmasõja puhkemisele, Poola ja Balti riikide hävingule. Ka Saksa diplomaat Rudolf von Scheliha, kellele meeldisid Poola ja poolakad, aitas naiivselt „Inglise luure” heaks töötades tahtmatult kaasa Poola hävingule. Ehkki Nõukogude juhtkonnal oli täpne info nii Saksamaa kallaletungiplaanidest kui ka aegadest, ei kavatsenud Stalin kuidagi aidata Poolat või lääneriike. Hiljem hoiatasid luureagendid Nõukogude Liitu Saksamaa kallaletungiohu eest, kuid Stalin ei uskunud nende infot. Seega ei päästnud nende info NSV Liitu sõja alguse katastroofist.
Varssavi luuregrupi nelja agendi saatus oli traagiline Moskva keskuse süül ja vaid üks neist sai nautida muretut pensionipõlve.

järgneb