Konstantin Päts –
kommunistliku terrorirežiimi esimene märter

tekst: Peep Varju
Memento Tallinna Ühendus

30. juulil 1940 röövisid nõukogude okupatsiooni jõugud Eesti presidendi Konstantin Pätsi koos perega Kloostrimetsa kodutalust ja toimetasid Venemaale.

Seda salaoperatsiooni juhtis kriminaalkurjategija Maksim Unt. Ta oli okupatsioonivõimude poolt määratud Varese libavalitsuse siseministriks. 21. juunil 1940 oli Unt Andrei Ždanovi käsul korraldanud nn töötajate demonstratsiooni seadusliku Eesti valitsuse kukutamiseks. Undi karjäär kommunistide teenistuses jäi lühikeseks. 22. mail 1941 ta vahistati Kodusõja aastail Venemaal toime pandud väärtasjade röövimise eest. Ta oli varastanud tšekistidelt neid vääris­esemeid, mida oli konfiskeeritud vahistatud punaterrori ohvritelt. Unt sai tribunalilt surmaotsuse, kuid tal õnnestus põgeneda Denikini valgete armeesse. Nüüd sai Unt 7. juulil teist korda surmaotsuse ja kommunistid lasksid ta maha 30. juulil 1941 salajases hukkamiskohas, nn Butovo polügoonil Moskva lähistel. Undi saatus näitab selgelt juunikommunistide kuritegelikku tegevust Eesti riigi hävitamisel ja seda, kuidas nad kõrvaldati pärast musta töö lõpuleviimist.

Kommunistliku süsteemi valede viirus

President Päts kadus eesti rahva jaoks aastakümneteks teadmatusse. Ei saa tõsiselt võtta kommunistliku propaganda valesid ja luiskelugusid, mida alates 1940. aasta okupatsioonist 50 aasta jooksul Eesti riigimeeste mustamiseks meile ette söödeti. Ometi on see kommunistide valede viirus osutunud väga elujõuliseks ja uskujaid on tänaseni rohkearvuline seltskond. Keegi Ehasalu kirjutas äsja Maalehes, et usub Harald Habermani selgitusi presidendi Venemaale äraviimisest. Andrei Ždanovi määratud Varese valitsuses oli Haberman Sisekaitse ülem ja ka suur valetaja. Tema hingel on paljude eesti patriootide massiline vahistamine pärast ebaseaduslikku, okupatsioonivõimude lavastatud Riigivolikogu valimisi juulikuus 1940. Need vahistatud olid kommunistide vastu kandideerijad, nende volimehed ja toetajad.
Põhjaliku uurimistöö juuli­valimistest tegi riikliku komisjoni liige õigusteadlane Enn Sarv, kes üliõpilasena võttis ise osa neist vastupanu sündmustest. Sarv nimetas Jaan Tõnissoni juhitud vastukandideerimise aktsiooni juulis 1940 umbes 6000 eestlase vastuhakuks ja massilise Eesti rahvusliku vastupanuliikumise alguseks. 76 kommunistide vastas­kandidaadi kõrvaldamine valimisnimekirjadest oli üks põhiargumentidest selleks, et 52 aastat sai kesta Balti riikide annekteerimise mittetunnustamise poliitika paljude Lääneriikide poolt.
Kui sügavale meie ühiskonda oli tunginud kommunistliku süsteemi valede viirus, selgus Eesti Vikerraadio ajaloo saatesarjast 100. juubeliaastal. Kümnest tuntud ajaloolasest ja õigusteadlasest, kes saatest osa võtsid, andsid tervelt seitse ühel või teisel viisil negatiivse hinnangu­ meie esimese presidendi Pätsi tegevusele riigijuhina saatuslikel aastatel 1939–1940. Nad ei võtnud arvesse eesti rahva ühismälu, mida kriminaalõiguse emeriitprofessor ja Riigikohtu liige Herbert Lindmäe on nimetanud tähtsaks.
90-aastasena meie hulgast lahkunud vapper ja armas pr Heli Susi oskas kolm aastat tagasi oma pöördumises praeguse presidendi poole elegantselt fikseerida rahva ajaloolist mälu. Nimetades Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsi riigimeestena meie kaheks Suureks, lisas ta juurde, et eesti rahvas armastas president Pätsi.
Vaatamata 50 okupatsiooniaasta jooksul levitatud väärinfole, mida saab kvalifitseerida ka laimuna, ei ole eesti rahva seas kadunud lugupidav suhtumine Konstantin Pätsi. Parim tõestus sellele on fakt, et 2020. aasta 23. veebruaril avati Toila valla rahva omaalgatusel ja annetustega esimene Pätsi monument Eestis. Rõhutan veel kord, et järjekindlalt halvustava hinnangu saanud Tahkuranna monument tähistas Pätside suguvõsa sünnikohta. See oli ka siis kohaliku Pärnumaa põllumeeste seltsi algatus ja kaasajal diktaatoriks tembeldatud presidendil polnud sellega asja.

Austame väärikalt Eesti riigi loonud riigimehi

25 aastat tagasi asutati MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum. Asutajad olid vanema põlvkonna esindajad, kellel oli piisavalt tugev side sõja­eelse Eesti Vabariigiga. Eesmärgiks võeti kõigi riigivanemate mäles­tuse jäädvustamine ja nende elu­töö ning tähtpäevade väärikas tähistamine. On peetud konverentse ja riigimeestest on avaldatud raamatuid. Üheks silmapaistvaks saavutuseks oli 28. novembril 2018 Metsakalmistul avatud kenotaaf meie hukkunud riigivanematele, kommunismiohvritele.
30. juulil 2016 algatas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum annetuste kogumise kampaania mälestusmärgi püstitamiseks meie esimesele presidendile pealinnas Tallinnas Toompeal. Eesmärgiks seati avada mälestusmärk 2018. aastal Eesti Vaba­riik – 100 kavandatud ürituste reas.
Rahva annetustega õnnestus koguda piisav summa korraliku võistluse korraldamiseks. Ebameeldiva ülla­tusena selgus aga tõsiasi, et Eesti ühiskonnas valitseb suur segadus meie esimese presidendi ja riigi rajaja rolli hindamisel. Kommunistlike valede viirusest sündinud valed on põhjustanud negatiivse hoiaku, mis halvas ka rahva valitud esinduskogu ja Riigikogu juhatus ei julgenud monumendi toetuseks positiivset otsust langetada. Alles 2019. aasta septembris õnnestus koostöös Eesti Arhitektide Liiduga teha uus ja ühine algatus. Arhitektuurivõistlus kuulutati välja tänavu jaanuaris ja asukohaks määrati park Estonia teatri juures. Juunikuus 2020 selgus võitja ja nüüd on olemas kõik eeldused selleks, et Riigipea nime kandev kunstiteos Estonia teatri ees võiks saada eesti rahva poolehoiu osaliseks.
30. juulil 2020 toimus Metsakalmistul MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum korraldamisel iga-aastane traditsiooniline mälestustseremoonia president Pätsi perekonna matmis­platsil. Seekord meenutati 80 aastat tagasi toimunud kuritegu. Samal päeval toimus Tallinna Linnaarhiivis Vladimir Pooli raamatu „Konstantin Päts. Vang nr 12ˮ esitlus. ENSV julgeolekukomitee ühe endise juhi koostatud raamat ülimalt salastatud dokumentidest tegi paljusid tummaks. Tegi tummaks neid, kes on siiani olnud nakatatud kommunistide valedest. Nakkusest halvatud on seni üleolevalt ning eitavalt suhtunud meiesuguste kommunismiohvrite ühismälusse ja läbielatud kannatustest saadud teadmistesse. Nimetatud punaviirus on olnud väga elujõuline, sest on rajatud sellisele negatiivsele infole, mida paljud on valmis uskuma. Raamatus avaldatud dokumentide ehtsuses pole aga mingit põhjust kahelda. Autori subjektiivset seisukohta nendes tekstides pole vaja otsida, nagu on juba kuulda olnud. Meie saame seda kindlalt väita.

2020. aasta 23. veebruaril avati Toila Oru pargis Virumaa rahva algatusel ning kogutud annetuste toel esimene Pätsi monument Eestis. Millal sünnib mälestusmärk ka meie riigi pealinnas – jääb vaid oodata ja loota. Fotol hetk skulptuuri avamisest 23. veebruaril 2020. Foto: Heidi Tooming

President läks oma rahva eest märtrisurma

Alates 1989. aasta märtsikuust on Memento ajalootoimkond ja sellest võrsunud Eesti Represseeritute Registri Büroo läbi uurinud tuhandeid KGB jälitustoimikuid, salastatud määrusi, aruandeid ja muid kuritegeliku punasüsteemi dokumente. Uurimistöö tulemusena oleme avaldanud 17 musta raamatut mitmesaja tuhande kannatanu saatusest. Samasugust tööd on teinud endiste poliitvangide, vabadusvõitlejate ning teiste kodanike­ühenduste liikmed. Meie nimekirjade alusel on sündinud silmapaistev Kommunismiohvrite Memoriaal Maarjamäel. Meie inimesed on saanud töötada ja teadmisi omandada riiklikus uurimiskomisjonis, mida juhtisid Eesti suurmehed Jaan Kross ja Vello Salo. Need tööd kokku koos tuhandete ohvrite mälestustega moodustavadki eesti rahva ühismälu meie lähiajaloost. See on reaalne eesti lugu.
V. Pooli raamatust saame kinnituse, et Eesti president Konstantin Päts talus mehiselt 16 aastat piinamisi vangistuses Venemaal. Ta ei reetnud oma rahvast ja riiki, mille üheks loojaks ta oli olnud koos Jaan Tõnissoni, Jaan Poska, Johan Laidoneri ja teiste riigimeestega. Vaatamata kurnavale haigusele, säilitas meie president tugeva vastupanuvaimu veel 80-aastasena, kui ta Jämejala haiglast 30. detsembril 1954 KGB-meeste poolt vägisi autosse topiti. Niisamuti vägivaldselt jõudu kasutades suruti Päts järgmisel hommikul Pihkvas rongile. Seda me saime nüüd teada elavate tunnistajate käest, kes väitsid, et president oli vaimselt täiesti terve.
President soovis surra kodumaal, kuid okupatsioonivõim, näinud eesti rahva püsivat toetust meie riigipeale, ei saanud seda taluda. Äsja avaldatud raamat tõestab vastuvaidlematult, et meie väärikas president Päts läks oma rahva eest märtrisurma. Vangistuses käitus väärikalt presidendi poeg Viktor Päts. 12 aastat piinamisi vanglates ei suutnud teda murda. Kategooriliselt keeldus koostööst piinajatega Viktor Pätsi abikaasa Helgi Päts. Keeldumise eest sai ta 1950. aastal teistkordse vangistuse, vabanedes pärast diktaatori Stalini surma alles 1955. aastal.
Kõigile tõsiusklikele presidendi kritiseerijatele soovitan tähelepanelikult läbi lugeda professionaalsete vangikambri agentide ettekanded ja presidendi enda kirjutatud seletused 3. ja 5. septembril 1940. Lõpuks ometi saab sõna meie president pärast 80 aastat kestnud teadmatust! Tema sõnum eesti rahvale on väga vajalik. Rahulikult ja väärikalt pani president kirja Eesti Vabariigi kui demo­kraatliku riigi sündimise loo alates Vabadussõjast ning järgnenud arengu neutraalse demokraatliku riigina. Me saame teada, milline oli noore Eesti riigi tegelik välispoliitika suund. Jutud saksa või inglise orientatsioonist ja nõukogudevaenulikkusest lükatakse ümber presidendi sõnumiga – oma riigi huvid ja rahva arvamusega arvestamine. See on demokraatia õppetund tänastele kritiseerijatele!
Need dokumendid annavad tõese ülevaate sellest, milline oli sõjaeelne demokraatlik Eesti Vabariik. Võib-olla hakkab siit 21. sajandi põlvkond huvi tundma nende positiivsete faktide vastu, mida seni pole usutud või alaväärsuskompleksist tingituna pole tahetud teada saada. Seda puna­viiruse kompleksi on süvendanud magnusilmjärvelikud rumalad lood hääletust alistumisest ning teised temataoliste argumenteerimata selgitused.
Parimal viisil ja tabavalt oskas hinnata meie kahte suurt riigimeest, Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsi, meie pagulaste koorijuht Roman Toi. Pagulaste-Eesti ja Kodu-Eesti ühendaja ning eestluse elujõu kehastaja teatas teleekraanilt meie rahvale, et realist Konstantin Päts viis ellu need asjad, mida oli kavandanud idealist Jaan Tõnisson. Mõlemad olid alati võidelnud demokraatliku riigikorralduse eest ja läksid ühtviisi väärikalt vastu oma märtrisaatusele.
Lisan tänastele lugejatele mõningaid positiivseid fakte sõjaeelsest Eestist.
1930-ndatel aastatel, kui Saksamaal algas massiline jaht juutide vastu, saatis maailmakuulus teadlane Albert Einstein isikliku tänukirja Tartu Ülikooli rektorile. Ta tänas ülikoolis avatud judaistika õppetooli eest!
Meie Siberi saatusekaaslane ja hilisem poliitvang Jakob Kaplan, kes 15-aastase Tartu kooliõpilasena 14. juunil 1941 küüdirongis Vasjugani soodesse nälgima saadeti, on kirjutanud tähelepanuväärse raamatu sõjaeelsest Eesti riigist. Nüüd juba Iisraeli kodanikuna on tema kokkuvõte selline, et niisugust demokraatlikku Eesti Vabariiki, nagu oli olnud sõjaeelne, ei tule enam kunagi. Ta märgib, et Tartus puudus erinevast rahvusest õpilaste vahel mis tahes vaenulikkus. Olid nad siis kas eestlased, venelased, juudid või sakslased. Tema oma pere pääses hävingust Kodusõja aastail Peipsitagustelt aladelt tänu just põgenemisele Eestisse. Sama hinnangu Eesti riigile andis Elhonen Saks, kes tänu kultuurautonoomiale sai sõjaeelses Eestis juudi kogukonna liikmena emakeelse koolihariduse. Tema oli eesti patrioot, kes taasvabanenud Eestis avalikult häbimärgistas tuntud internatsi Jevgeni Kogani valesid eestlaste vastupanuvõitluse kohta.
Lõpetuseks sobiksid raamatu autori järeldused sellise küsimusena: „Millise riigi president peale Eesti presidendi Konstantin Pätsi on ohverdanud enda, oma poja ja pojapoja selle nimel, et – Pätsi enda sõnadega väljendades – mitte mustata oma riiki ega rahvast.ˮ
2017. aastal presidendile saadetud avalikus kirjas tegi meie armas saatuse- ja seltsikaaslane Heli Susi üleskutse austada väärikalt Eesti riigi loonud riigimehi. Kirjale pani ta motoks Betti Alveri tuntud luulerea:
….ja meie suuri surnuid ei puutu keegi.