Kultuur ja Elu 3/2020

Kultuur ja Elu 2/2020

 

 

 

Mälestusmärk Konstantin Pätsile

tekst: Kuno Raude
Tallinnas 16.09.2020

Vastavalt Konstantin Pätsi mälestusmärgi ideekonkursi võistlustingimustele pidi ideelahendus andma edasi Konstantin Pätsi tähtsuse Eesti riigi ajaloos. Inspiratsiooni lahendusele vormi leidmiseks võis ammutada Konstantin Pätsi isikust, mõnest Eesti Vabariigi tähelepanuväärsest sündmusest või Eesti riiklusest üldisemalt. Tingimuseks oli ka see, et Konstantin Pätsi isik pidi olema visuaalselt äratuntav.

Mälestusmärgist pidanuks saama tähenduslik maamärk Tallinna linnaruumis. Arvestades ühiskonnas tekkinud negatiivseid hoiakuid Pätsi tegevuse vastu möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel, kujunes oluliseks küsimus, missuguse ajajärgu Päts väärib uut mälestusmärki.
Hoolimata hilisemast vastuolulisest rollist Eesti riigi ajaloos oli Konstantin Päts võtmeisik iseseisva riigi tekkel pärast Esimest maailmasõda. Kahtlemata oli Eestimaa Päästmise Komitee tegelik juht, Eesti Vabariigi esimene valitsusjuht ja sõjaminister Konstantin Päts primus inter pares, Eesti riigi looja selle sõna parimas tähenduses. Tõsi on see, et 44-aastane Konstantin Päts võitles välja eluõiguse meie riigile. Ajutise Valitsuse juhina pidi Päts lisaks riigi ülesehitamisele asuma sõtta pealetungiva Punaarmeega. Saavutanud Vabadussõjas otsustava läbimurde, andis Ajutine Valitsus juba mais 1919 võimu üle Otto Strandmanni valitsusele. Eesti riik jäi püsima. Kahekümneks aastaks. Milleta ei oleks olemas tänapäeva Eestit.
Konstantin Päts oli Eesti esimese Ajutise Valitsuse peaminister, kes 27. novembril 1918. aastal toimunud valitsuse istungil otsustas, et Eestit rünnanud kommunistidega läbirääkimisi ei peeta ega kokkulepet nendega ei sõlmita, vaid alustatakse Eesti Vabadussõda. Kõige raskemal ajal, Vabadussõja algul novembrist 1918 kuni 8. maini 1919, oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister, juhtides vahetult võitlust bolševikega kuni Punaarmee kihutamiseni tagasi Venemaale.


Konstantin Pätsi mälestusmärgi ideekonkursi kavandi „Primus” eskiislahendus ja selle kaasautor, arhitekt Kuno Raude.

„Primus” autorite sooviks oli luua ausammas noorele aatelisele ja teotahtelisele mehele, kes koos võitluskaaslastega tõi oma rahvale vabaduse, kasutades inspiratsiooni allikana M. Maksolly maali „Iseseisvuse väljakuulutamine”, millel kujutatud Päästekomitee juht oli 44-aastane. Pronksi valatud Konstantin Pätsi 240 cm kõrgune kuju koos dooria sambaga paiknevad punasest graniidist risttahukal.


Küsimus ausamba asukohast linnaruumis

Nii olulise ausamba paigutamisel linnaruumi muutub ülioluliseks küsimus ausamba asukohast linnaruumis. Ideekonkurss Toompea lossi juures asuvasse Kuberneri aeda sobiva monumendi rajamiseks kukkus läbi tänu sellele, et Riigikogu kantselei ei suutnud või ei julenud ainumõistetavalt sõnastada konkurssi tingimusi ja projekteerimise lähteülesannet, piirdudes vaid laialivalguva konstateeringuga: „monument peab olema pühendatud omariiklusele”!? Millest on tuliselt kahju, sest Kuberneri aed oli ja on Eesti riigi sünniloole pühendatud ausamba loomiseks parim koht. Ent mitte ainus.
Öeldut arvestades olid idee­kavandi „Primus” autorid sügavalt veendunud, et väga heaks asukohaks Konstantin Pätsi mälestusmärgi püstitamiseks on Vabadussõja ausamba lähiümbrus Harjumäel. Seda enam, et rahvarohket Tammsaare parki ja rahvusooper Estonia hoone lähiümbrust ähvardab peale Konstantin Pätsi ja Georg Otsa mälestusmärkide valmimist visuaalne ja ka ruumiline ülekuhjatus: 1905. aasta revolutsiooni- ja A. H. Tammsaare mälestusmärgid, Tammsaare pargi rekonstrueerimise käigus parki tekkinud arhitektuursed väikevormid, jalajälgedega plaadid teatrite ümbruses.
Et kujutatav isik pidi olema äratuntav, kujunes möödapääsmatuks pöördumine ajaloolise materjali, eeskätt fotode, poole. „Primuse” autorid olid otsustanud luua ausamba keskealisest, energiast ja teotahtest pakatavast juhist, kasutades paljude fotode kõrval peamise inspiratsiooni allikana Maximilian Maksolly maali „Iseseisvuse väljakuulutamine”, millel kujutatud Päästekomitee juht oli 44-aastane. Meie sooviks oli luua monument noorele aatelisele mehele, kes koos võitluskaaslastega tõi oma rahvale vabaduse.
24. veebruaril 1918 ettekantud „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” on meie iseseisvuse põhidokument, meie riigi sünnitunnistus. Selle sündmuse olulisuse rõhutamiseks hoiab Konstantin Päts meie töös, nii nagu Maximilian Maksolly maalilgi, oma vasakus käes manifesti teksti, aidates kaasaegsetel jõuda mõtteliste seosteni Eesti riigi sünni- ja tänapäeva vahel. Ehk ärgitab nii mõndagi inimest huvi Konstantin Pätsi käes hoitava dokumendi sisu, seega Eesti riigi ajaloo, vastu? Parema käega toetub tulevane riigipea üldilmelt veidi raskepärasele, jõulisele ja lihtsale graniidist dooria sambale, mis mõjub massiivsena, kuid kindlana.
Dooria samba lülitamine ausamba kompositsiooni on selge viide sellele, et Eesti rahvas jõudis oma pikal teekonnal Venemaa Keisririigi, tol ajal aga bolševike juhitud, kodusõjas vaevleva, Punase Venemaa, koosseisust Euroopa ehk Lääne tsivilisatsiooniruumi, mille juured ulatuvad antiikmaailma. Selle ajaloolise kogemuseta poleks toimunud „Laulvat revolutsiooni” ega Eesti Vabariigi taassündi. On tõenäoline, et selle kogemuseta oleks kadunud ka eestlased.
Pronksi valatud Konstantin Pätsi 240 cm kõrgune kuju koos dooria sambaga paiknevad punasest graniidist risttahukal mõõtudega 148 x 148 x 148 cm, mis vaadeldavas kompositsioonis sümboliseerib meie eelkäijate 10 000 aasta pikkust ajalugu ja vastsündinud Eesti Vabariigi seost Lääne ehk Rooma kultuuriareaaliga. Kuubi esiküljel paikneb tekst „KONSTANTIN PÄTS” ja I liigi (sõjateenete eest) 1. järgu Vabadusrist (VR I/1, 23. veebruar 1920).

Monumendi vaadeldavus kahtluse all


Konstantin Pätsi mälestusmärgi ideekonkursi võidutöö „Riigipea”.

Foto: Konstantin Pätsi Muuseum

Võidutööst
Kas kujutate ette, et lugupeetav emeriitprofessor skulptor Jaak Soans, oleks söandanud paigaldada Tammsaare parki istuva kirjaniku asemel maha lõigatud ja tugevalt moondatud Anton Hansen Tammsaare pea? Konkursile esitatud töid nägemata ja nende arvamust küsimata, saavad tallinlased Vabadussõja ausamba kõrvale veel ühe Eesti ajalugu mõnitava „kunstiteose”.


Tunnustades komisjoni tehtud tööd Konstantin Pätsi ausamba loomiseks, jäid „Primuse” autorid siiski eriarvamusele. Paiknedes rahvusooper Estonia hoone ja Tammsaare parki kunagise turuhoone asemele ehitatud kohvik-paviljoni vahelises nurgas, ei ole praktiliselt võimalik tagada võistlusülesandest tulenevat nõuet, mille kohaselt „Monument peab olema vaadeldav kõigist külgedest, arvestada tuleb selle vaadeldavusega nii vahetust lähedusest kui ka eemalt.” Suhteliselt hea, ca 180° vaadeldavus on tagatud vaid Pärnu maantee poolt parki ­sisenejatele. Ei ole kahtlust selles, et Konstantin Pätsi monument hakkab paratamatult nii ideoloogiliselt kui ka visuaalselt suhestuma sama pargi teises nurgas asuva 1905. aasta revolutsiooni mälestusmärgiga. Kokku­võttes jäävad loodava monumendi suhtes prevaleerima lähivaated, mitte võistlustingimustes nõutud „tähenduslik maamärk Tallinna linna­ruumis”.
Ideekavand „Primus” esitati hankijale, Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametile, 13. aprillil 2020. Kahjuks töö hindamisele ei pääsenud, sest autorid unustasid esitada hankijale töö elektrooniliselt riigihangete registri vahendusel. Arvan, et riigihangete seadusega kehtestatud nõue on paljudele vanema generatsiooni skulptoritele, arhitektidele, disaineritele ja teistele loovisikutele diskrimineeriv, võrdset kohtlemist avalikel riigihangete konkurssidel välistav.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv