Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Seltsi liikmed oma traditsioonilisel ajalookonverentsil Maarjamäe lossi tallihoones. Foto: Facebook/EASS

Sule ja mõõgaga
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi tegevusest

tekst: Jüri Kotšinev
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi esimees

Eesti riigi ja rahva saatus 20. sajandil oli tulvil dramaatilisi, ülevaid ja traagilisi sündmusi. Esimest korda aegade algusest saadik oli eesti rahvas saanud ajaloo keerdkäikude ja kataklüsmide keerises võitjaks, jäädes täisväärtuslikuks ja iseseisvaks riigiks.

Seda vabadust võis võrrelda muinasaja priiusega, kuid siis ei olnud eestlaste esivanematel mitte ühtset ja kindlat, eestlasi kui rahvast ja rahvust liitvat riiki. 20. sajandi esimesel poolel see riik aga tekkis.
Iseolemise magusat vilja ei saanud aga Eesti Wabariik maitsta rohkem kui pisut üle kahe aastakümne. Järgnes tume võõrvõimu aeg. See oli aeg, mis hakkas poole sajandi pikkuse orjaöö kestes varjutama eestlaste rahvuslikku iseteadvust ning ohustama ka rahvuslikku säilimist. Eriline mentaalne koorem, mida ikestatud eestlastel kogeda tuli, oli informatsioonidefitsiit ning oma ajalooga tegelemise keeld.
Kogu ajalugu, mis eestlasi puudutas, oli allutatud nõukogude tsensuuri räigetele raamidele ja kaanonitele. Loomulikult oli keelatud käsitleda teemat Vabadussõda. Loomulikult oli Eesti Wabariigi ajalugu käsitletud vulgaarses nõukogulikus moodulis.

Esimene samm oli anda rahvale tagasi tema ajalugu

Ükski asi ei kesta igavesti. Ei kestnud igavesti ka Nõukogude võim. Eelmise sajandi lõpuveerandi vabadusetuuled tõid eestlastele jälle kätte kord kaotatud iseolemise ja riikliku iseseisvuse. Rahvale tuli tagasi anda eneseväärikus ja aidata üles leida nõukogude ajastul kõikuma löönud rahvuslik identiteet. Esimene samm selle ülesande lahendamisel oli anda rahvale tagasi tema ajalugu.
See oli valdkond, mis nõukogude ajal erilise surve ja keelu all oli. Anastatud rahvas ei tohtinud ju tuge saada oma ajaloolt, eriti sõjaajaloolt. Vabadussõda oli eestlastele võidukas ning võideti ju seesama anastaja, kes uue lämmatava lainena 1939–1940 uuesti oma lämmatavad kombitsad Eesti ümber kokku tõmbas. See lugu räägib eelkõige nendest inimestest, kes koondusid 1988. aasta 29. aprillil loodud ja asutatud eesti Akadeemilisse Sõjaajaloo Seltsi. Seltsiga ja sõjaajalooga seotud kolmest suurest Eesti sõjaajaloo „vaalastˮ: Hannes Walterist, Rein Helmest ja Mati Õunast on tänaseks päevaks rivis vaid viimane.
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liikmed osalesid aktiivselt Kaitsejõudude Peastaabi ja Kaitse­ministeeriumi taastamisel ning Riigikaitse Akadeemia Kolledži loomisel. Taastati Kaitseväe Ühendatud Õppe­asutuste Sõjakool. Seltsi liikmete osavõtul loodi Eesti Ohvitseride Liit, taastati Ohvitseride Kogu. Seltsi ridadest on tõusnud kolm Eesti Vabariigi kaitseministrit: Ülo Uluots, Hain ­Rebas ja Enn Tupp. Kaitseministeeriumi kantsler oli Hannes Walter ning Riigi­kogu riigikaitse komisjoni esimees Rein Helme.
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi tegevus rauges 2004. aastal, kuid see ajutine väsimuse paus ei kestnud kaua. Sama aasta sügisel taastasid ja taasasutasid Jüri Kotšinev, Mati Õun ja Aart Nõmm seltsi. Toimus ka seltsi uus registreerimine ning 2018. aastal sai selts kolmekümneaastaseks. Tahaks ka tänu ja tunnustust avaldada seltsi aktiivsetele liikmetele ning eredatele persoonidele, kelleks on Küllo Arjakas, Tiit Noormets, Peep Pillak, Leho Lõhmus, Roman Matkiewicz, Jaak Johanson ja mitmed teised.
Eesti sõjaajaloolasi on toetanud ja omalt poolt jõudumööda sõjaajalooga tegelenud ka tublid Eesti naised: Reet Naber, Helle-Silvia Solnask, Tiina Tojak ja Jaanika Kressa.
Eesti taasiseseisvumise ja Eesti Vabariigi ülesehitamise ajal Eesti sõjaajalugu edendavate inimeste peamiseks sihiks oli taastada meie rahvuslik ajalooline mälu ning kirjutada uuesti lahti vahepeal poole sajandi vältel keelatud faktid ja tõed. Eesti kaasaegse ajalooteaduse arendamine ja ajaloolise mõtte viljelemine on juba järgmiste põlvkondade ajaloolaste ülesanne. Meie ülesanne oli mitte lasta tekkida tühimikul, kuristikul eelmise sajandi alguse sõjaajaloolaste ja meie kaasaegsete ning järeltulevate põlvede sõjaajaloolaste vahel. Selle ülesandega saime minu arvates hakkama. Sümboolselt öeldes tegime sulega teatavaks selle, mida meie kangelased Vabadussõjas mõõgaga tegid. Ja mitte ainult Vabadussõjas, vaid ka muistse vabadusvõitluse ajal 13. sajandil ning II maailmasõja lahingutandritel. Ei ole vägimehed Eestis otsa saanud. Mäletagem meie suuri sangareid, nii mõõga kui ka muude relvadega vaenlaste vastu võidelnuid. „Sulge hoidesˮ oleme jõudumööda nendest kirjutanud. Kirjutame kindlasti veel.

Teenetemärgid

2006. aastal asutatud Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi teenetemärkide komisjon on kolmeliikmeline. Sinna kuuluvad EASS-i auesimees ja kauaaegne juhatuse liige Mati Õun, EASS-i kolmekordne esimees Hanno Ojalo ja teenetemärkide komisjoni asutaja, kauaaegne EASS-i juhatuse liige ja praegune esimees Jüri Kotšinev. Teenetemärkide komisjoni liikmed ei ole valitavad. Juhul kui üks komisjoni liige paneb ameti maha või lahkub muudel põhjustel, nimetavad kaks allesjäänud komisjoni liiget tema asemele uue liikme.
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi teenetemärkide täiskavalere – neid, kellel on kõik nimetatud teeneteristid, on hetkel kaks. Need on EASS-i auesimees Mati Õun ja EASS-i taasasutaja ja praegune esimees Jüri Kotšinev. Väljaspool Eestit on EASS-i teenete­märke saanud Läti kolonelleitnant Aivars Petersons, omaaegne Läti Vaba­riigi sõjaväeatašee Eesti Vabariigis. EASS-i Hõberisti sai Aivars Petersons EASS-i teenetemärkide komisjoni otsusega 2007. aastal rohkete esinemiste eest EASS-i ajalookonverentsidel huvitavate ja põhjalike ettekannetega. Teine mees, kes sai EASS-i teenetemärgi – Kuldristi, on Soome Eesti Instituudi juht aastatel 2001–2005, doktori teaduskraadi omav sõjaajaloolane ja kirjanik, uurija ja publitsist Martti Turtola Soome Vabariigist. EASS-i Kuldristi sai ta EASS-i teenetemärkide komisjoni otsusega 2008. aastal panuse eest Eestit puudutava sõjaajaloo kirjandusse.

EASS-i teenetemärkide komisjon asutas 2006. aastal ja seadis sisse neli EASS-i teenetemärki.
EASS-i Hõberist – teeneterist, mida annetatakse Eesti sõjaajalooga seotud tegevuse arendamise eest. Uurimistööd, sõjaajalooga seotud konverentside ja ürituste korraldamine; sõjaajalooline publitsistika, loengud ja näitused, mis seotud sõja­ajalooga
EASS-i Kuldrist – teeneterist, mida annetatakse EASS-i teenete­märkide komisjoni otsusega sõjaajaloolise kirjanduse eduka viljelemise eest.
EASS-i Valgerist – teeneterist, mida annetatakse EASS-i teenete­märkide komisjoni otsusega EASS-i taastajatele 2003–2004. aastal.
EASS-i Eriteenete rist – teenete­rist, mida annetatakse vähemalt kaks korda EASS-i juhatusse valitud EASS-i liikmetele, kes on kogu selle aja vältel viljelenud jätkusuutlikult sõjaajaloolist publitsistikat ja kirjandust.
EASS-i Juubelirist – EASS-i kolmekümnenda juubelisünnipäeva puhul välja antud rist EASS-i teenetemärkide komisjoni otsusega EASS-i esimeestele.

Lõpetuseks

Lõpetan lootusega, et Eesti sõjaajalugu ei hääbu siis, kui meie põlvkonna tegijad siit ilmast lahkuvad. Loodan, et tulevaste põlvede Eesti ajaloolaste seas leidub vajalikul hulgal neid, kes end sõjaajaloole pühendada raatsivad. Meie esimese sõjaajaloolaste üksuse ridasid on räsinud elutormid ning meie hulgast on minu arvates liiga vara lahkunud sellised mehed nagu Hannes Walter, Rein Helme ja oh kui paljud veel. Samas on saavutatud peamine – üles tõstetud ja edasi antud Eesti sõjaajaloo lipp. Loodan, et see lipp jääb lehvima alatiseks. Viimastel aastatel on aktiivselt raamatuid kirjutanud nende ridade autor, Mati Õun ja üks produktiivsemaid kirjamehi Mati Õuna kõrval, Hanno Ojalo. Võib-olla tuleks sõjaajaloolise kirjanduse edendamiseks moodustada nimetatud seltskonnaga „üleminekuvalitsusˮ. Aeg näitab, mis saab edasi. Lootus ei kustu kunagi. Sügav asutus meie lugejatele.