Elukutse – agent-hävitaja

tekst: Aino Lepp
Raamatust „Vabaduse hinnaks on elu”

1952. aasta alguses kutsus julgeolek Volli ja Endel Kalviku „vestlusele”. Julgeolekutöötajad avaldasid arvamust, et oleks aeg aastaid tagaotsitavad metsavennad likvideerida. KGB salaagendid Endel ja Volli lubasid selle töö ära teha NKVD abita ning asusid tegutsema.

Endel ja Volli Kalvik sündisid ja kasvasid Pärnumaal Laiksaare vallas metsavahi viielapselises peres. 1944. aastal hakkas perekonnapea Jaan Kalvik kiiresti tõusma ametiredelil: metsatehnik, metsameister, metsnik, abimetsaülem, metsaülem.
Jaan Kalviku vanem poeg Volli alustas oma töömeheteed metsatöölisena. 1. oktoobril 1945. aastal edutati ta metsatöömeistri kohale. 1. jaanuaril 1948. aastal sai temast Urissaare metskonna metsnik.
Hoopis keerulisem oli Endel Kalviku elu- ja teenistuskäik. 31. jaanuaril 1948. aastal Eesti riikliku merelaevanduse kaadriosakonna välja antud tööraamatus nähtub, et Endel Kalvik asus merelaevandusse tööle 16. juulil 1946. aastal reservmadrusena. 21. septembril viidi ta üle 1. klassi madruseks laevale Hansa.
1947. aasta juulis arvati Endel Kalvik reservi. 18. septembil 1947 asus ta tööle madrusena ujuvmajakale. 26. novembril 1947 viidi ta üle 1. klassi madruseks laevale Maia.
24. septembril 1948 komandeeriti Endel Kalvik Eesti metsamajanduse ministeeriumi kaadriosakonna käsutusse. 16. oktoobril 1948 vormistati ta Kilingi-Nõmme metsamajandi Laiksaare metskonna metsnikuks.
Tundub kummalisena, et kahe aasta jooksul töötas Endel Kalvik kolmel laeval ja oli kaks korda reservis. Veel kummalisem on, et meremees komandeeriti tööle metsa. Tuginedes Endel Kalviku hilisemale elukäigule, võib teha järelduse, et ta pidas juudaametit juba Eesti NSV merelaevanduses.
Peagi ulatus Kilingi-Nõmme metsamajandi direktori kõrvu kuuldus, et metsnik Endel Kalvik tegeleb rohkem viinajoomise kui tööga.
Direktor hakkas huvi tundma „komandeeringusseˮ saabunud metsniku töö ja sissetuleku allikate vastu. Kontrollimisel selgus, et 2,54 ha metsa istutamise tasu oli Endel Kalvik oma tasku pistnud ja töö tegemeta jätnud. 17. juunil 1949. aastal Endel Kalvik vallandati ja süüdistusmaterjalid esitati Pärnu maakonna prokuratuurile.
Kartes sattuda kohtupinki, pages Endel Kalvik metsa. Tema tööraamat, mille kaanel on märkus „Teadmata kadunudˮ, anti Kilingi-Nõmme metsa­majandi arhiivi.
Redus olles kohtas Endel Kalvik Laiksaare valla metsavendi Arseeni Ristimäge, Aleksander Närepit, Kristjan Kohvi ja Heino Närepit. Peavarju leidis ta Arseeni Ristimäe ja Aleksander Närepi punkris.
Kesise toidulaua rikastamiseks püüdsid mehed jõgedest kalu ja küttisid metsloomi, lisa saadi metsaäärsetelt juurvilja- ja kartulipõldudelt. Mõnikord tõi Endel Kalvikule toidumoona tema vend Volli.
Kristjan Kohvil ja Heino Närepil kindlat punkrit ei olnud. Mõlemad olid poissmehed ning tihti leidsid nad peavarju ja kõhutäidet metsaäärsete talude tütarlaste juures. Aeg-ajalt külastasid nad punkrit, kus elasid Ristimägi, Närep ja Kalvik.
Arseeni Ristimägi oli ametilt pottsepp. 1941. aastal osales ta aktiivselt Laiksaares punavõimu kukutamisel. Ta kuulus Omakaitsesse ja võitles rindel punaste vastu. 1947. aastal tahtis julgeolek ta arreteerida, kuid Arseeni Ristimäel õnnestus pääseda.
Aleksander Närep, Laksi talu peremees, oli aateline isamaalane. Nooruses oli ta õnnetuse läbi kaotanud ühe silma, kuid see ei seganud teda Kaitseliidu laskevõistlustel auhindu noppimast.
1944. aasta sügisel arreteeris julgeolek Aleksander Närepi. Teel Pärnu vanglast Tallinna Patareisse põgenes ta koos 14 saatusekaaslasega ja hakkas end Laiksaare metsades varjama.
Heino Närep, Oiuti talu perepoeg, sai mobilisatsioonikutse 1950. aastal. Heino Närepi vend Theodor mobiliseeriti punaväkke 1941. aastal. Ta arreteeriti 21. juunil 1943. aastal Toropetsi sõjaväelaagris ja mõisteti kaheksaks aastaks Siberisse. Theodor Närepile pandi süüks, et ta olevat kaasvõitlejatele nõukogude võimu kohta kompromiteerivaid anekdoote jutustanud. Teades, et vend vaevleb vangilaagris, keeldus Heino Närep Punaarmeesse minemast ja hakkas end varjama.
Kristjan Kohv oli pärit Murru talust. 5. märtsil 1945 ta arreteeriti. 1946. aasta 12. detsembri erinõu­pidamise otsusega määrati ta neljaks aastaks Tjumeni oblastisse sundasumisele. Kristjan Kohv põgenes talle määratud elukohast 1948. aastal, tuli tagasi koduvalda ning hakkas end varjama Laiksaare laantes.

Agent-mõrvar asub ülesannet täitma

1952. aasta alguses kutsus julgeolek Volli Kalviku „vestluseleˮ ning tegi ettepaneku, et ta korraldaks neile salajase kokkusaamise Endel Kalvikuga. Kohtumine Endel Kalvikuga, millest võttis osa ka Volli Kalvik, toimus 28. märtsil 1952. aastal.
Vennad Kalvikud teatasid, et kui nad punkrist lahkusid, jäid sinna Arseeni Ristimägi Ja Aleksander Närep. Julgeolekutöötajad avaldasid arvamust, et oleks aeg aastaid tagaotsitavad metsavennad likvideerida.
Endel ja Volli lubasid selle töö ära teha NKVD abita. Veel sama päeva õhtul läksid nad punkrisse ning tapsid Ristimäe ja Närepi, võtsid kaasa metsavendade relvad ja tõid need julgeolekusse.¹
Kui palju vendadele Kalvikutele mõrtsukatöö eest maksti, ei ole teada. Endel Kalvik jätkas tööd agent-mõrvarina, tema vend Volli sidemehena.
Vendi Kalvikuid saabus Moskvast juhendama NSV Liidu julgeoleku 2. osakonna töötaja alampolkovnik Otvagin. Ööl vastu 4. aprilli võtsid mõrtsukad elu Kristjan Kohvilt² ja 6. aprilli öösel Heino Närepilt³.
Volli Kalvik lahkus koduvallast 1952. aasta novembris ja hakkas tiirlema mööda Eestit. Kas vahetas ta elu- ja töökohti KGB käsul või süümepiinade sunnil, pole teada.
31. jaanuaril 1953. aastal oli Endel Kalvikul järjekordne salajane kokkusaamine Kilingi-Nõmme julgeoleku ülema Tomuskiga. Ülem avaldas Kalvikule julgeolekuorganite nimel tänu „bandiitideˮ hävitamise eest ja tema omastele tunnustust ning lubas neile osutada materiaalset abi. Ta tegi Kalvikule ülesandeks selgitada välja metsavendade varjumispaigad julgeoleku antud marsruudil. Saanud Tomuskilt „väljaminekuteksˮ 200 rubla, asus Kalvik juba sama päeva õhtul ülesannet täitma.

Vendade Kalvikute mõrtsukatöö ohvrid – Arseni Ristimägi ja Aleksander Närep.

Viinavõtmisele järgnes võigas tapatöö

Teel Jäärjasse jõudis ta järele Saarde valla Rehemaa küla elanikule Peeter Vaenuväljale. Vinge tuul keerutas taevast langevat lund, kogudes jõudu tuisumölluks. Vaenuväli võttis taskust viinapudeli, öeldes, et ostnud selle oma peatselt saabuva sünnipäeva puhul. Ta rüüpas pudelist ja pakkus külmarohtu ka õhukesse heledasse mantlisse riietatud teekaaslasele. Vähenes viin, süvenes sõprus, lühenes tee…
Kilingi-Nõmme poolt lähenes veoauto, mille roolis Kilingi-Nõmme masina-traktorijaama autojuht Hermann Kirikal, kes oli teel isakoju Jäärja Tammi tallu. Jõudnud lumesajus rühkivate teekäijate juurde, arvas ta ära tundvat omakülamehe Juhan Mägi ja peatas auto. Teekäijad osutusid tundmatuks, kuid ronisid meelsasti autokabiini. Umbes kella üheksa paiku jõuti Jäärja kaupluse juurde.
Kalvik andis Vaenuväljale raha ning palus tuua poest kaks pudelit viina ja paberosse. Poodi läks ka Kirikal, Kalvik jäi autosse. Vaenuvälja sünnipäeva tähistamist jätkati Kirikali sugulaste pool Suurekõrtsi talus. Kirikal viibis Suurekõrtsil lühikest aega ja ruttas siis koju. Viina trimpasid peamiselt pererahvale kaela sadanud kutsumata külalised. Eriti ahnelt rüüpas seda Kalvik. Kui viin otsa sai, laskis Kalvik tuua poest juurde veel kümme pudelit õlut.
Hermann Kirikal viibis isakodus paar tundi ja alustas siis tagasisõitu Kilingi-Nõmme. Suurekõrtsil tegi ta peatuse, sest perepoeg Endel Matsi ja Peeter Vaenuväli olid palunud, et ta vähendaks nende jalavaeva. Endel Matsi pidi minema tuttavat tütarlast sünnipäeva puhul õnnitlema ning Peeter Vaenuväli soovis sõita koju. Autole ronis ka Kalvik. Jäärja poe juures nõudis Kalvik peatust. Ta äratas kaupmehe ja ostis temalt pudeli likööri.
Kuidas sündmused sel ööl arenesid, ei ole teada, sest puuduvad tunnistajad. 1. veebruari hommikul leidsid teekäijad umbes poole kilomeetri kaugusel Jäärja poest maanteel seisva veoauto ja kolm lumme mattunud laipa.
Uurimisel tuvastati, et Peeter Vaenu­välja, Hermann Kirikali ja Endel Matsi tappis Endel Kalvik. ­Kihutanud igasse mehesse kolm kuuli, lõikas ta läbi ka nende kõri.
Tapnud elajalikult oma kaaslased, jätkas Endel Kalvik teed Tali suunas. Jõudnud hommikul kella kuue paiku Veeliksele, läks ta Välipõllu tallu ja palus, et perenaine lubaks tal seal puhata. Kalvik heitis lahtitõmmatud tugitoolile ja kattis näo mantlihõlmaga, perenaine läks aga lauta hommikusi talitusi tegema. Kui ta paari tunni pärast tuppa tuli, leidis ta, et tundmatu külaline on end maha lasknud.
Julgeolek kuulas üle inimesed, kes olid Kalvikuga sel saatuslikul ööl kohtunud. Ülekuulatavatele esitati äratundmiseks hulk fotosid, nende hulgas Endel Kalviku oma. Kui küsitletavad mõrtsuka fotol ära tundsid, ütlesid julgeolekutöötajad, et mõrva kordasaatja on neile tundmatu metsavend.
Kuhu julgeolek oma teeneka agendi-mõrvari mattis, pole teada. Isegi tema surma pole perekonnaseisuametis registreeritud. Võib-olla maeti ta kusagile raipeauku – nii nimetasid julgeolekutöötajad omavahel nende tapetud ja julgeolekusse toodud metsa­vendade matmispaiku. Tapjatele tuntud metsavennad maeti lahingu- või hukkumiskohal või põletati koos punkriga.

Allikad:
ERAF, f. 131, n. 1, s. 289, l. 85, 86, 87.
ERAF, f. 131, n. 1, s. 226, l. 93.
ERAF, f. 131, n. 1, s. 226, l. 95.

* * *

Kommunismi kuriteod ei aegu

„(---) Kommunistliku süsteemi kuritegusid eitatakse või õigustatakse eri ettekäänetel. Ei idas ega läänes ole toimunud enesepuhastust. Ükski riik ei ole ennast vabastanud oma kommunistlikust minevikust, nagu Saksamaa puhastati natsidest. Eesti kaotused kommunistliku ja natsistliku totalitarismi tagajärjel ei piirdu ainult mõrvatute, küüditatute ja sõdades langenutega. Eesti kaotus on ennekõike Eesti elukvaliteedi, eesti moraali, eesti oskuste langus. Totalitaarse režiimi inerts on Eestis hoopis suurem, kui seda vabanemise rõõmus endale tahtsime tunnistada.
Teiseks hakkab paljude jaoks hägustuma süü ja süütuse küsimus. See on isegi nii kaugele läinud, et Eesti Vabariigi Riigikogu mälestustahvlil on jäädvustatud võrdselt tähestiku järjekorras nii need, kes küüditati, arreteeriti ja mõrvati, kui ka need, kes küüditasid, arreteerisid ja mõrvasid ning hiljem selle eest süüdi mõisteti või ebamugavate tunnistajatena ära tapeti. Minevikuga leppimine on vajalik, kuid see ei tohi toimuda ajaloolise tõe arvel.
„Kommunismi must raamat” pakub laiema ajaloolise tausta uurimistööle, mis meil oma mineviku teadvustamiseks tuleb lõpule viia. Kommunism ja natsism kandsid küll erinevaid mundreid, kuid nad olid kaksikud. Kui tegelikkus eesmärkidele ei kõlvanud, muudeti see seesuguseks, et kõlbaks. Kui selle jaoks oli vajalik tappa, rüüstata, röövida ja põletada, siis tapeti, rüüstati, rööviti ja põletati. Kuid seda tehti igas piirkonnas, iga rahvaga isemoodi. Eestis avati esimene massihaud Palermos juba 1919. aastal. Eesti ajalookogemus erineb Soome, Prantsusmaa või Saksamaa ajalookogemusest. Seda tuleb meil endil uurida, seda tööd ei tee meie eest keegi teine. (---)”

Lõik Eesti Vabariigi Presidendi Lennart Meri artiklist „Varjud maa kohal”, mis avaldati koguteoses „Kommunismi must raamat” 13. novembril 2000.