Artur Sirk – 120

tekst: Olev Kasak, jaanika kressa

Artur Sirk

Artur Sirk oli meie suurimaid isamaalasi ja võimsamaid rahvajuhte. Kui ei oleks olnud ebaseaduslikku riigipööret ja vangistatud meile vabaduse võidelnud Vabadussõja kangelasi, oleks meie saatus olnud teistsugune. Peame vaikiva ajastu hukka mõistma riigikogu tasemel.

Artur Johann Sirk sündis 25. septembril 1900. aastal Järvamaal Lehtse vallas Pruuna külas Sepa talus taluomaniku Johan Sirgu kuuenda lapsena ja ainsa pojana. Artur Sirgu vanemad olid Järvamaale tulnud Virumaalt Äntust 19. sajandi lõpul.
Alghariduse sai Sirk Pruuna vallakoolis, kus õppis aastatel 1908–1911. Edasi Ambla Hariduse Seltsi koolis aastatel 1911–1914, seejärel Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis aastatel 1914–1916. Viimati märgitud aastal läks Sirk üle Tallinna Reaalkooli, mille lõpetas 1919. aastal. Teenis vabatahtliku õppesõdurina Tallinna Kooliõpilaste Roodus, kust siirdus laiarööpmelise soomusrongi nr. 2 peale.
Aprillis 1919 astus Sirk EV Sõjakooli jalaväeklassi, mille lõpetamise järel määrati lipnikuna 3. jalaväe polku 6. roodu rühmaülemaks. Tema sõjaaegne otsene ülem Johannes Norman (hiljem kolonelleitnant Sõjaministeeriumis ja VR II/3 kavaler, surnud Kanadas Montrealis 27. detsembril 969) on kirjutanud 12. jaanuaril 1968 Artur Sirku iseloomustavalt: „Mis puutub Artur Sirki tegevusse 3. polgus Vabadussõja ajal, siis – nagu mäletan – ilmus ta minu üksusse noore lipnikuna Irboska rindel augustis 1919 ning paistis silma sõjategevuses ja lahingutes oma tasakaaluka tegevuse, aruka julguse ja isikliku vahvusega, mille tõttu teda ka VR II/3 saamiseks esitati. Tema isiklikku eeskuju ja mõju meeskonna hoiakule lahingutegevuses tuleb eriti hinnata sõjategevuse ajal Venemaa pinnal (Petrogradi operatsioon), millal paljudele sõduritele see retk polnud meelepärane. 5. novembril 1919. aastal sain ma Petrogradi rindel raskelt haavata ja mind evakueeriti, mispärast mu kontakt lipnik
A. Sirkiga kuni Vabadussõja lõpuni katkes.ˮ
Artur Sirk läks 3. jalaväepolgust reservi 1921. aastal, olles aasta varem ülendatud nooremleitnandiks. Ta astus Tartu Ülikooli õppima põllumajandust, kuid läks järgmisel aastal õigusteaduskonda üle, lõpetades selle 1926. aastal. Astunud 1923. aastal uuesti sõjaväeteenistusse, teenis
2. jalaväerügemendis Tartus rühmaülemana kuni 1925. aastani, õppides igapäevase töö kõrvalt ülikoolis. Samal aastal viidi Sirk üle Tallinna, kus töötas sõjaringkonnakohtus abisekretärina kuni 1926. aastani, mil läks lõplikult reservi. Oli 1926–1930 vandeadvokaadiks advokaat Theodor Rõugu juures ja aastast 1930 iseseisev vandeadvokaat.
Artur Sirk võttis suure aktiivsusega osa Eesti Vabadussõjalaste Rahvaliikumise juhtimisest kuni selle likvideerimiseni 12. märtsil 1934, mil Sirk vangistati ja paigutati Tallinna Keskvanglasse. Sealt põgenes ta 11. novembril 1934 sama vangla vanem­veebli Lauri ja valvuri Johannes Küttimi ning insener M. Edenbergi, H. Parise jt põgenemisplaani kohaselt.
Sirk siirdus Läti kaudu Soome, kus asus elama Lohjale, olles Soomes pidevalt valvatud eesti poliitilise politsei agentidest. Pärast 8. detsembri 1935. aasta nn mässukatset, mille organiseerimise lähemal juurdlusel selgusid asjaolud, mis viitasid Eesti poliitilise politsei provokatsioonile, lahkus Sirk Soomest, siirdudes Rootsi kaudu Inglismaale, sealt Hollandisse ja lõpuks Echternachi linna Luksemburgis. Seal leiti ta 31. juulil 1937. aastal oma pansionaadi õuel oma toa akna all meelemärkuseta maas lamamas. Sirk toimetati haiglasse, kus ta suri 2. augustil 1937. Sirgu surma tõelist kulgu pole suudetud tänaseni selgitada.
Poliitilise tegelasena oli Artur Sirk üks eesti poliitilise elu suur­kujusid 1930. aastast peale, mil ta valiti Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse liikmeks. Sellest ajast peale oli Sirk ka kõigi EVL-i kongresside juhataja. Tema juhtimisel viidi läbi Eestis 1920. aastast peale kehtinud põhiseaduse muutmine, mis andis riigijuhile suured võimupiirid ja raamistas rahvaesinduse tegevuse teatavate restriktsioonidega.

Sirk tunnetas hädaohtu idast

Artur Sirk oli suurimaid isamaalasi ja võimsamaid rahvajuhte koos Jaan Tõnissoni ja admiral Johan Pitkaga. Artur Sirk tunnetas idahädaohtu. Ta kavandas selleks, maa kaitsevõime tõstmiseks, oma kava. Ta ütles: „Aseri tsemendivabrik ei tööta. Kunda tsemendivabrik maksab selle eest Aserile iga koti pealt tolli. Meie paneme ka Aseri tsemendivabriku käima. Esiteks, selle teoga saaksid sajad töölised tööd. Teiseks, meie kingime või anname odava raha eest tsementi põllupidajatele. Kuid tingimusel, et nad ehitaksid iga hoone alla punkri, kuhu saaks vaenlase pealetungi korral asetada kuulipildujad ja isegi väikesed kahurid. Nende ehitustega viime meie maa kindlustuste süsteemi, kus vaenlasel on raske vallutada iga küüni, lauta, sauna, elumaja ja ka talli.ˮ
Kõik see ilus kava uppus 12. märtsi vägivallas. Minu ema Magdalene vend Voldemar Prins oli ka vabadussõjalane ja teadis Artur Sirgu kavatsustest ning soovitas ka minu isal August Kasakul Missos, Järvesaare talus, ehitada pommivarjendi, mida isa ka tegi, ehitades rauduksega keldri garaaži-töökoja alla.
Mina Siberist tagasi jõudes ehitasin omakorda Võru linna ääres, Kosel, suvila alla keldrivarjendi, vajaduse korral perekonna kaitseks, kus keldrinurgas on ka väike kaevuke. Mõlemad rajatised on alles.

Rahvalt võeti ära sõnavabadus

Kui ei oleks olnud ebaseaduslikku riigipööret ja vangistatud meile vabaduse võidelnud Vabadussõja kangelasi ning rahvalt ära võetud sõnavabadust, oleks meie saatus olnud teistsugune. Peame nn vaikiva ajastu hukka mõistma riigikogu tasemel.
Sirku vääristati Vabadussõjas osutatud isikliku vahvuse eest VR II/3 annetamisega. Ka sai ta tasuta ülikooli. Abielust Hilda Arnoveriga sündis tal tütar Viivu. Pärast Sirgu surma müüdi temale Lehtses kuulunud talu. Sirgu põrm toodi ära Luksemburgist ja maeti ümber Soomes Helsingis Hietaniemi kalmistule 9. oktoobril 1937 suure rahvahulga osavõtul.
Sirgu põrmu matmisel ja haual peetud järelehüüde kõned põhjustasid hiljem Eesti valitsuse poolt teravaid proteste Soome võimudele. Sirgu põgenemisplaani osaline, kaasaaitaja ja kaaspagulane valvur Johannes Küttim, kes Vabadussõja ajal kuulus vabatahtlikuna soomusrongi nr 2 koosseisu, sündis 17. veebruaril 1896. aastal Hiiumaal ja suri 3. septembril 1955. aastal Stockholmis Serafimi haiglas maovähki. Veel surivoodil kinnitas ta, et tema motiiv Sirgu põgenema aitamisel olevat olnud ideeline ja mingit rahalist hüvitust ta selle eest ei saanud ega oleks ka vastu võtnud. Sirku õppinud ta tundma Vabadussõja ajal Teisel Soomusrongil.
A. Sirki eluloo koostamisel on kasutatud andmeid raamatust „Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjasˮ, Artur Sirgu mälestusaktusest New Yorgis 27. novembril 1977, väljavõtted Hamilkar Mengeli tekstist ja minu arvamus nähtust ja kuuldust.

Olev Kasak ja Jaanika Kressa (Evy Laamanni pärjaga) Artur Sirgu mälestussamba avamisel, Amblas 2018. Foto Väino Lumi

12. märts, must päev

12. märts on eestlastele nii must päev, et seda on häbi mäletada. Ent kuidas pidi elama rahvas, kes minevikku ei mäleta?

Tundub, et tänases Eestis on juba kõik teised huvigrupid saanud oma päeva, ainult need, kes soovivad meenutada 12. märtsil 1934 toimunud riigi­pööret ja sellele järgnenud alatusi, mil diktaatorid rakendasid vägivalda omaenda rahva kallal, vallandades ja vangistades vabadussõjalasi, küüditades perekondi, ainult need inimesed peavad igavesti oma järge ootama. Kas just ja ainult sellest ei tohi meie maal rääkida seetõttu, et selles ei saa teisi süüdistada, et seda ebaseaduslikku tegevust ei saa ajada ei sakslaste ega venelaste kaela, vaid siin tuleks eestlastel endil ülekohtu eest vastutus võtta?
Kaks aastat tagasi avasime Ambla pastoraadi ees Artur Sirgu mälestus­märgi. Algselt oli kuju mõeldud istuma Ambla surnuaiale, Artur Sirgu vanemate platsi vahetusse lähedusse ja toetuma istudes puu najale. Pastoraadiesisel platsil istub ta otsekui õhus ja nagu rahvasuu on juba märkinud, jääb mulje, et taamal asetsev tammepuust pink on talt justkui alt ära tõmmatud. Seda teinud rahva jutu järgi teadagi kes...
Ammu on meie hulgast lahkunud kõik vabadussõjalased ise ja väga vähe on veel jäänud järele nende lapsi. Olev Kasak Võrust ongi viimane, kes häält teeb. Väsimatult nõuab ta poliitikutelt ajaloo tundma õppimist ja 12. märtsi leinapäevaks kuulutamist.
Kasak on aastaid kandnud hoolt ka Laamannide hauaplatsi eest Tartu Raadi kalmistul. Kuigi Paul Laamanni (1893–1946) viimne puhkepaik on teadmata ja Ella Laamann (1894–1947) on maetud Indiasse, on tütar Evy paigaldanud neile kenotaafi oma vanavanemate platsile. Samale platsile on Evy Laamann-Kalbus matnud oma abikaasa Arvo Kalbuse (1913–1999) ja tellinud plaadi, kus lisaks Arvole kirjas ka tema enda ning vend Uno nimed. Rõõm oli lehest lugeda, et tänavu suvel korrastasid seda platsi ka Tartu noorkotkad! Loodetavasti jäävadki nad seda tegema!
Uno Laamann (1927–2018) suri kahe aasta eest. Evy (snd 1922) jõudis rõõmustada, et Artur Sirku pole unustatud, et tema kuju tuleb Amblasse, Evy sai kingituseks ka selle mälestusmärgi miniatuurse variandi ja Artur Sirgu kuju avamisele jõudis Evy lillepärg. Edasi aga side katkes ja järgnes vaikus. Evy telefoni ei võetud vastu, meie kirjad kadusid tühjusse, sest Uno Laamanni järeltulijad olid asunud Evy elu üle otsustama.
Elame ajal, mil inimeste viimsed soovid ei loe enam midagi. Lapsed saavad vanemate peale kaevata lastekaitsesse, aga vanuritekaitseametit pole ei meil ega Ameerikas. Vana inimene kuulub perekonnale ja mõnikord pole veresugulased ka hingesugulased. Vahele ei astu sel juhul keegi.
Evy Laamann tundis Artur Sirku isiklikult. Oli lapsena tema põlve peal istunud. Evy mõlemad vanemad olid võidelnud Vabadussõjas, Evy nägi lapsena nende pühendumust, vabaduseaadet, soovi Eesti elu paremaks muuta. 12. märts 1934 oli murdepunkt ja kõik halb, mis meie väikese rahvaga hiljem juhtus, oli sellega seotud.
Aastatel 1941–1944 proovisid eestlased veel ajalugu tagasi pöörata, tegid seda vabadussõjalaste vaimus, Hjalmar Mäe ja Jüri Uluotsa juhtimisel. Aktiivselt osales eestlaste Teises Vabadussõjas ka Evy isa Paul Laamann ja nüüd oli tütar juba piisavalt suur, et kaasa aidata. Perel õnnestus kodumaalt lahkuda Saksamaale, kus algas eesti väeosa formeerimine. Üsna pea tulidki Laamannid kodumaale tagasi, et siin edasi võidelda. Paul Laamann tegutses ka koos Johan Pitkaga, kuid nende vaated läksid lahku selles küsimuses, et Laamann usaldas sakslasi ja Pitka inglasi.
Evy oli 21-aastane, kui lahkus uuesti kodumaalt. Seekord koos emaga. Isa ta enam ei näinud, ema suri kolme aasta pärast. Evy võitles Ameerikas terve elu vaba Eesti eest, kuid ta ei unustanud kunagi eestlaste endi tehtud ülekohut ja kirjutas sellest raamatu „Tõde ei põle tuleski”. Me ei tea, kas Evy hingab veel. Me ei saa temaga vanade eestlaste kombel hüvasti jätta. Me saame aga tema võitlust edasi võidelda ja jutustada sellest, milline oli Eesti enne ja milline pärast 12. märtsi 1934.

Artur Sirgu haud Helsingis Hietaniemi kalmistul suvel 2019. Foto Elmo Ant