Setu naised Petseri tänaval, 1925. Foto Ajapaik

Sajand Setumaa kojutulekust

tekst: Valdur Raudvassar

Tänavu möödub sada aastat Setu ehk Petserimaa liitmisest Eestiga. Aga Setumaa saaga algab juba enam kui tuhande aasta tagusest ajast. Vene ajaloo algallikas, Nestori kroonikas, on kirjas alljärgnevad read:

„Aasta 862. Varjaagid aeti mere taha ja hakati ise endit valitsema. Ja ei olnud nende keskel õiglust, hõim astus välja hõimu vastu, nad tülitsesid ja hakkasid omavahel sõdima. Nõnda rääkisid üksteisele: otsime endile vürsti, kes meid valitseks ja õigust mõistaks. Ja nad läksid mere taha varjaagide juurde. Neid varjaage kutsuti russideks, nii nagu teisi nimetati sveadeks, muid aga normannideks, või angliteks, teisi gootideks. Tsuudid, slaavlased, krivitšid ütlesid russidele: „Meie maa on suur ja rikas, aga korda selles ei ole. Tulge valitsema meie üle.”
Ja valiti välja kolm venda oma suguvõsadega ja vanem vend Rjurik asus Novgorodi, teine vend Sineus asus Valgjärvele vepslaste maale ja noorim vend Truvor Irboskasse.”
Kõigis nimetatud kolmes kohas elasid iidsetest aegadest soome-ugri hõimud. Neist lõunas, Läänemerest Doni ülemjooksuni elasid baltid – leedulaste ja lätlaste esivanemad. Nendest lõuna pool, Visla jõest Dnepri keskjooksuni elasid slaavlased. Oma läänepoolsete naabrite eeskujul tahtsid kaugele itta valgunud idaslaavlased ka endile riiki rajada, skandinaavlaste (varjaagide) abil, kuigi see oli esimesel katsel lõppenud revolutsiooniga.
Alates 6. sajandist oli idaslaavlaste edasitung võtnud suuna põhja, piki lõuna-põhja suunas kulgevate jõe­orgude Ida-Euroopa avarustesse, kus elasid balti ja soomeugri hõimud. Jõudes metsavööndisse, jäid slaavlaste edasitungi harude vahele soomeugri hõimud, kellest sajanditega kujunesid erinevad rahvad – merjalased, muromlased, mordvalased jt. Ka 862. aastal maale kutsutud russide kolm vürsti oma kaaskondadega jõudsid põhiliselt põlisrahvaste aladele – karjalaste, vepslaste ja eestlaste juurde, keda slaavlased nimetasid tšuudideks.
Noorim vendadest, Truvor suunati Iborgi (slaavipäraselt Irboska), kus elasid eestlased, keda eraldatuna teistest hakati hiljem setudeks nimetama. Seega on setude rahvapärimus oma kuningast ja kuningriigist ajalooliselt tõepoolest põhjendatud.
Vene riiki tollal veel ei tuntud, kuid Vene ajalugu nimetab riigi asutamiseks just 862. aastat , kuna sellest sai alguse riigi loojate Rjurikute dünastia, kes valitses venelasi 736 aastat, tsaar Fjodori surmani (1598). Kõik nad põlvnesid skandinaavia russide hõimust, mille nimi kandus hiljem nii Vene riigile – Rossija – kui ka venelastele: russkije. Sellest skandinaavia muinashõimust, russidest, on säilinud mälestus tänapäevani läänemeresoome keeltes: „Rootsi” ja „rootslane”.
Kõik Venemaa valitsejad ja kõrgaadel olid skandinaavia päritolule uhked, ka Rjurikutele järgneva Romanovi dünastia (1613–1917) ajal. Veel 1876. aastal otsisid innukate arheo­loogidena Irboskas Truvori hauda Vene suurvürstid, tsaari perekonnaliikmed. Üllatavalt muutusid leppi­matuiks šovinistideiks Venemaal võimu haaranud bolševikud. Nende nõudel said läbi aegade kõikide asjade loojateks – jalgrattast aurumasinani, elektripirnist raadioni jne – olla vaid venelased. Kuid tagurlik tsaarivalitsus lömitas lääne ees, ega tunnustanud vene rahva suuri poegi. Ei saanud siis ka Vene riiki luua välismaalased. Lömitajaks kuulutati Kiievi Petšerki kloostri munk Nestor, kuigi ta elas 11.–12. sajandi pöördel, mil polnud veel Vene tsaaririiki ega ka Lääne suurvõimu, kelle ees lömitada. Ettevaatlikumalt käsitleb Nestori isikut ENE (1973) ja EE (1992), tunnustades auväärt munga teisi teoseid, kuid jätab tema kroonika refereerimata. Igaks juhuks…

Petseri klooster, rajatud 1473. Foto Ajapaik

Eesti ja balti hõimudel tuli võidelda oma iseseisvuse eest

Idaslaavlaste suhted Muinas-Eestiga kujunevad algusest peale vaenulikeks. Algul piirdusid need vastastikuste sõjakäikudega viikingiaja vaimus. Kuni aastal 1030 Kiievi suurvürst Jaroslav Tark võttis ette pikema retke Põhjalasse, vallutades laialdase ala Pihkva Emajõest Tartu Emajõe taha, Järvamaani. Maha põletatud Tarbatu linnuse asemele rajas ta tugevama kindluse, mille nimetas oma ristinime Juri järgi Jurjeviks. Tsaar Peeter I tegi sama seitse sajandit hiljem – rajas Peterburi Soome maale Neeva kaldale. Mõlemal puhul oli see tõendiks, et vallutaja ei kavatse vallutatult maalt lahkuda.
Kuigi tollal polnud vaenlane nii vägevaks kasvanud nagu Põhjasõja ajal. Aastal 1061 kihutati sissetungijad Eestist, põletati maha ida­slaavlaste tugipunkt Pihkva ja tähtis sadam. Kuid märkamatult nagu tint mööda märga paberit jätkus slaavlaste ekspansioon põhja ja kirdesse, soomesugu rahvaste eluruumi.
Edaspidi tuli Baltimail eesti ja balti hõimudel võidelda oma iseseisvuse eest nii ida kui ka lääne ohuga. Aastal 1210 tegid eestlased valusaid lööke Saksa ordu tugipunktidele Läti­maal. Eestlaste juhiks oli muinasaja säravaim kuju, Lembitu, Sakala maa­vanem. Õiendanud arveid lääne agressoriga Lätis, tõttas ta sõjaretkele itta ja vallutas jälle Pihkva 1211. aastal. Erakordne anne väejuhi ja poliitikuna tõotasid talle tõusu Eesti kuningaks ja eesti hõimude ühendajaks üheks rahvaks. Kuid õnnetu Madisepäeva lahing aastal 1217 tõi talle surma ja Eesti rahvale 700-aastase orjuse. Lembitu aatekaaslane, leedulaste hõimupealik Mindaugas aga tõusiski Leedu esimeseks kuningaks aastal 1236, ühendas kõik leedu hõimud ja kümmekond aastat hiljem sai tunnustuse Rooma paavstiltki (1253).
Kuid asjatu polnud ka Lembitu võitlus. Madisepäevi on aastas nimelt kaks: 21. september ja 24. veebruar. Esimene meenutab Eesti päikeseloojangut ja teine uut tõusu. Öö kestis 701 aastat. Aga järeltulevad põlved ei unustanud Lembitu kutset. Kuid siiski – oleks Madisepäeva lahing lõppenud eestlaste võiduga, poleks Setumaa saatus, või koguni Baltimaade ajalugu kujunenud nii õnnetuks.
Eestlaste edaspidisest saatusest jutustab lühidalt Seto hümn (esmatrükk 1909):
„Suuremb hulk jäi saksa oras,
meist sai vilets Vinne viir.”

Setu rahvas on suutnud iseendaks jääda

Ometi ei suutnud ka 700 aastat setu hõimu venelasteks teha. Oli ka mõni kergendav tegur rahvuse säilimiseks. Kõigepealt ei kujunenud lahutav riigipiir Piusal ja Mädajõel mingiks Berliini müüriks. Sellest oli võimalik kogu aeg üle hüpata – nii isanda vastu käe tõstnud orjal kui ka peigmehest mahajäetud tüdrukul. Kuid üle jõe käisid alatasa tavalised inimesedki. Muidu poleks sama Setumaal ja Võrumaal keelemurre sajandeid säilinud. Erinevus on mõnevõrra vaid foneetikas ja vähestes laensõnades – siinpool saksa, sealpool vene keelest. Kui mõni turist Suure- või Väikse-Emajõe tagant väidabki, et ta setu kõnest „mitte midagi” aru ei saanud, reedab ta vaid enda edevust või rumalust.
Kindlasti aitas setu rahval iseendaks jääda ka võõrvõim ise – vene hingele iseloomulik muretus ja büro­kraatia. Selles riigis ei nõutud iial saksalikku täpsust ega piinatud noori kohustusliku leerikooli ja usuõpetusega. Aitas kui nimetasid end õigeusklikuks ja tunnistasid Vene tsaari Jumalast seatud võimu esindajaks maapeal. Kuna kool ise oli venekeelne, ei sundinud setu vanemad oma lapsi sinna. Venelasega abiellunud tütre kohta aga öeldi lihtsalt „läts är´ vinnlases” ja see lugu lõppes suguvõsast väljaarvamisega. Kuid peamiseks eestluse säilimise teguriks Setumaal oli siiski rahva tahe ja kodune kasvatus. Igas peres oli vanaema, kes kasvatas lapsi, sest vanemad olid tööl oma „hingemaal” või võõrsil. Too auväärt tegelane jutustas kodus lastele pikki lugusid oma maast ja rahvast, suguvõsast, minevikusündmustest, Setu vägimeestest ja andis juhtnööre kõlblaks eluks. Tema õpetas ka lapsi laulma.
Igas külas oli mõni eriti hinnatud vanaema, kellel oli laiem kuulsus, nn lauluema, kelleta polnud mõeldav kuskil pulm või puhted. Too lauluema polnud üksnes laulja, vaid ka luuletaja, kes iga sündmuse värssidesse valas ja seega ajalooks talletas. Vähemalt viit lauluema võiks nimetada Setu luule klassikuiks: Jevdokia Kannist, Hilana Taarka, Miko Ode, Martina Iro ja Anna Vabarn. Esimene neist teenis välja marmorsamba oma hauale Petseri lähedal Taevola kalmistul juba aastal 1924; noorimat, Anna Vabarnat olen ise poisikesena näinud ja kuulnud suure sõja järel Võrus Kandle aias. Nad kõik täitsid Setumaa kultuuris sama osa, mida „suurel maal” Lydia Koidula, Anna Haava, Marie Heiberg, Marie Under ja Betti Alver.
Setud ristiti õigeusku venelaste poolt juba paar sajandit enne teisi eestlasi. Kuid tänapäevani pole kadunud nende meeltest oma muinasusu tõdemused, kombed ja pärimused. Näiteks on Obinitsa surnuaial kõrvuti paganlikud hauakääpad ja kristlikud kalmud. Lauluema Hilana Taarka hauast vaevalt kahe meetri kaugusel on muinaskääbas kaitsetahvliga: Siin puhkab I aastatuhande 2. poolel maetud inimene. See meenutab jällegi Leedut, mis ristiti Poola preestrite poolt. Kirjanik, poliitik ja luterlik pastor Jaan Lattik, kes oli enne sõda Eesti saadik Kaunases, kirjutab oma mälestustes, et leedulased on küll katoliiklased, kuid erinevad poolakatest – püstitavad oma krutsifiksid, jumalaemad ja päikesekettakujulised ristid muinasusuga seotud paikadesse.

Petseri uulits ja hobuselaat 1920. aastad. Foto Ajapaik

Eestist tulnud setofiilid

Setumaal 19. sajandil oma ärkamisaega polnud, kuid nagu Eestis enne seda valgustasid rahvast sakslastest estofiilid, tegid nüüd Setumaal sama Eestist tulnud setofiilid, tavalised Võrumaa mehed: Jakob Hurt, Hindrik Prants, Viktor Stein, Paulopriit Voolaine, Jaan Budberg (Jaan Ainelo), Seto hümni autor Jaan Räpo.
Setumaa pealinnas hakkas ilmuma Petseri Postimees juba 1909. aastal, mil Võrumaa häälekandjaks oli alles Werroscher Anzeiger. Võru Teataja nr 1 nägi ilmavalgust alles detsembris 1913.
Setumaale olid juba tee leidnud ka Soome uurijad Emil Nestor ­Setälä, Armas Otto Väisänen, Heikki Ojansuu, Ilmari Manninen – keele­teadlased, Setalä veel ka senaator ja poliitik.
19. sajandi II poolel hakkasid Lääne mõjud üle Balti provintside ka Petserimaale kanduma. Tollipiir Liivimaa ja Pihkva kubermangu vahel oli ammu kaotatud ja rahvuslik ärkamisaeg tõstnud eestlaste ja lätlaste iseteadvust, talumajandust ja jõukust. Kuigi Setumaa oli Balti provintsidest tihedamini asustatud, aga sinna ei ulatunud saksa mõisnike võim ja lätlased ostsid laialdased alad Laura ümbrusse, kuhu rajasid uut tüüpi talud, asutasid läti kooli ja luteri koguduse. Eestluse edasitungiks oli Petseri kreis veelgi soodsam. Eriti valgus Võrumaa eestlasi vähehaaval, ent järjekindlalt Piusataguse hõimu maale, koguni ka venelaste keskele, Petseri pühalinna. Nad ei jäänud sinna vaikselt kössitama. Juba aastal 1887 asutas eestlane Peeter Piller Petseri Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi. Võrus tegutses samasugune selts 1862, Antslas 1904. aastast.
Eestlane polnud Petseris ennegi tundmatu, varem nähti neid peamiselt turuplatsil – sirgetes ridades hobused ühel ja taluvankrid teisel pool, millelt üle „perälaua” oma põllu ja karjasaadusi müüdi. Kui osteti suurem kogus, sõidutati see koos ostjaga tema koduhoovile. Hiljem, tunti eestlasi Petseris ka majaomanikena, esimese võõrastemaja ja restorani pidajana, paiksete ärimeestena. 1897. aastal elas linnas 15 eesti perekonda. „Korsi majas” peeti esimene eestikeelne jumalateenistus. 1870. aastast tegutses Lasareva mõisas Karl Pütsepa „salakool” eesti asunike lastele, sest luteriusulistel kooli asutamine oli Venemaal veel keelatud. Eestlasest mõisavalitseja toetas salakooli majanduslikult. Samasuguseid koole tekkis Petserimaale vaikselt mujalegi, kuhu olid saabunud eesti asunikud. Neis õppis ka mõni setu laps, kuigi see oli õigeusklikele keelatud.
Esimene avalik eestikeelne kool Petserimaal avati aastal 1890 Obinitsa kiriku juures, täpsemalt kiriku teisel korrusel. Kahekorruselisi kirikkoole hakati ehitama Venemaal juba Katariina II käsul. Kolm aastat hiljem loodi Obinitsa kooli juurde veel nn „pedagoogikaklass” kaheaastase õppeajaga, mille lõpetaja sai „kirja­oskuse õpetaja” tunnistuse. 1905. aastal asutati kolmeaastase õppeajaga kool ka Meremäel Serga külla ja Varkali külla, kus õpetajaks sai seminari haridusega Lidia Timoteos. Samal aastal sai preester Karl Ustav Peterburist loa kooli asutamiseks ka Petseri linna, mis kaheksa aastat hiljem ülendati „kõrgemaks algkooliks”.
Toibudes revolutsiooni ehmatusest, algas 1905. aasta järel venestuse uus pealetung. Mõni setu saatis oma pojad nüüd Võrumaale Haanjasse Plaani õigeusu kiriku juurde loodud kooli, vältimaks venestumist hariduse saamisel.

Setumaale iseloomulik puitarhitektuur. Foto Ajapaik

Eesti kultuurielu Petseris

Samal ajal oli ärganud ka Petserimaa täiskasvanud eestlastel huvi vaimuvalguse järele. 1907. aastal asutati korraga kaks seltsi: Petseri Haridusselts Karl Ustavi algatusel ja Petseri Laulu-, Mänguselts „Kalev” Voldemar Kuusveki juhatusel, mille liikmeid oli aasta lõpuks üle 80. Seltsid korraldasid loenguid, kus esinesid tuntud tegelased Eestist, ja pidusid, kus mängis oma puhkpilliorkester ja laulis setu laulukoor preester Ustavi juhatusel. Orkester ja koor tegid reise ka Pihkvasse, Võrru, Antslasse, kogudes raha Petseri eesti kooli ülalpidamiseks. 19. augustil 1910 asutati Petseris Eesti Luteriusu Peetri kogudus ja mõlgutati mõtteid koguni oma kiriku ehitamiseks kloostrilinna. Elati kõigele vaatamata lootusrikkalt, kuna 1905. aastast ei kehtinud Petserimaal enam keelud luteri usule ja eesti koolile.
Järjekindlalt jätkus asunike, ette­võtjate, oskustööliste valgumine Petserimaale Eestist. Neist said talunikud, mõisarentnikud, viinapõletajad, möldrid ja tehnikud vesi-, auru- ja mootorveskitesse. Seda soodustas nende läänemaailma kogemus ja keeleoskus, mis aitas suhelda nii põlisrahva kui venelastega.
Kuskil on öeldud, et Venemaa sai usu ja kirjatähed Kreekast (Bütsantsist), poliitika mongolitelt ja maa soomeugrilastelt. Muidugi ei saa enam ellu äratada keegi merjalasi, muromlasi, vadjalasi, isureid. Aga sellest tuleb järeldada, et rahvas ilma maata kaua ei kesta.
Sellele ohule juhtis tähelepanu juba 19. sajandi lõpul meie rahvuslik prohvet Juhan Liiv:
„Soome sugu peaks surema Venemaa vägevuse pärast?!
Üks täht siin vähemaks jääks ju su taevas. ...
Üks ja teine kaoks – üksi siis jääksid maailma?!”

järgneb

Artikli lõpuosa saab lugeda K&E 4-2020