Ruhnu ülestõus 1941

tekst: Hanno Ojalo
Raamatust „Saaremaa suvesõjas 1941”

SAAREMAA SUVESÕJAS 1941 Hanno Ojalo Kirjastus Ammukaar, 2020

Ruhnu ülestõus 1941. aasta suvel on saanud nimeks ka Ruhnu vastuhakk või lausa Ruhnu riigipööre. Pisike Ruhnu kaotas Suvesõjas surnutena viis meest ja ühe naisterahva. See on ligikaudu kaks protsenti saare elanikest ja vastab selle aasta keskmistele kaotustele kogu Eestis.

Ruhnu oli 5,5 km pikk ja 3 km lai. 12-ruutkilomeetrise pindalaga saarel elas tol ajal 280 inimest. Pärnu oli 96 km kaugusel, Saaremaani oli 70 km ja Läti Kuramaa poolsaare rannik jäi 37 km kaugusele.
Ruhnu elanikkond koosnes rootsikeelsetest ruhnlastest, kes olid rahulikult elanud omaendi tavade ja traditsioonide kohaselt. Põhilised tegevusalad olid hülgejaht, kalastamine, põlluharimine ja loomakasvatus, vähemal määral ka paadiehitus. Saarel elas ka mõni mandrilt tulnud eestlane.
1940. aasta traagilised sündmused jõudsid paratamatult ka Ruhnule ja põhjustasid aasta hiljem vastuhaku.
Ruhnule paigutati 1940. aastal paarikümnemeheline Vene garnison (Balti laevastiku hüdrograafiateenistuse vaatluspunkt) ja kohe muutus ruhnlaste elu tunduvalt hullemaks. Esmalt ei saanud enam tegelda paadi­ehitusega (neid polnud võimalik kellelegi müüa), kuid põhiline hoop tuli peamisele sissetulekuallikale – hülgepüügile. Uued võimumehed andsid karmi käsu kõik tulirelvad – uued ja vanad – vallamajja tuua. Seejärel lõhuti ära antud püssid kohapeal: torud painutati kõveraks, pärad murti puruks. Õnneks oli ka neid mehi, kes mõne püssi ära peitsid.
1940.–1941. aasta talvel kujunes venelaste ja ruhnlaste vahel teatud rahumeelne kooseksisteerimine. See sümbioos viis koguni niikaugele, et nähes kohalike lihtsate inimeste rahumeelsust, olid sõjaväelased nõus talvel laenama Ruhnu hülgeküttidele oma püsse. Seega said ruhnlased vähemalt mingis ulatuses hülgeid küttida.
Kuid sõja algus muutis olukorda ja Saare maakonnas alustasidki esimesena võitlust okupantide vastu just väikese Ruhnu saare elanikud – see toimus juba 8. juulil 1941.
Saksa–Nõukogude sõja algul oli Ruhnu saarel garnisonis neliteist vene sõdurit ja mereväelast. Juuli esimestel päevadel said kümme neist käsu lahkuda. Sõideti tuletorni paadiga Saaremaale (või Pärnusse).
Ruhnulaste probleemiks kogu 1941. aasta suve jooksul oli üsna kasin info sündmuste kohta Mandri-Eestis ja Saaremaal. Mida uskuda ja mida mitte?
8. juulil said ruhnlased välismaiseid raadiojaamu kuulates teada, et sakslased on vallutanud Pärnu. Seega oli sakslaste käes kogu Riia lahte kaarena ümbritsev rannik nii Eesti- kui ka Lätimaal. Saaremaast polnud uudistes midagi kuulda, kuid üldiselt arvati, et küllap on ka Saaremaa sakslaste kätte langenud. Polnud ju sealt mingeid uudiseid ega ka paadiühendust.
Ruhnu kolm aktiivsemat ja mõjukamat meest korraldasid nüüd nõupidamise, mida juhtis Ruhnu tuletornivaht Johannes Merendi. Teda on ekslikult nimetatud endiseks Eesti mereväeohvitseriks, kuid see ei vasta tõele. Pigem võis ta olla endine politseileitnant. Saaremaa Omakaitse aruandes on teda nimetatud ka endiseks Ruhnu valla täitevkomitee juhiks.
Eksitus võib olla tingitud sellest, et enne Merendit oli tuletornivahiks endine mereväe vanemleitnant ja virumaalane Villem Karineem, kes oli samal ajal ka Kaitseliidu Ruhnu luurerühma pealik (1937–1940). Karineem pääses maailmasõjast eluga ja suri 1982. aastal Rootsis.
Saaremaa Omakaitse aruandes on mees millegipärast kantud küüditatute hulka, kuid see ei saa tõele vastata, sest vastasel juhul poleks ta saanud tegutseda Virumaa Omakaitses ja põgeneda hiljem Rootsi. Igal juhul 1940. aasta suvel pidi ta lahkuma Ruhnult mandrile.

Kohalikud hülgekütid Ruhnu saarel. Foto Ajapaik

Saare mehed võtavad võimu enda kätte

Nõupidamisest võtsid osa ka mandri­mehed: koolijuhataja Johannes Dans (pärit Noarootsist) ja kalakokkuostupunkti juhataja Boriss Vähk. Ruhnlastest osalesid Tomas ja Johan Österman, Anders Nee, samuti kella­mehe pojad Johannes ja Thomas Lonsi talust.
Koosolekul otsustati, et võim saarel võetakse enda kätte ja tehti konkreetne plaan, kuidas seda teha. Okupatsioonivõimu esindas Ruhnus viis relvastatud meest — lisaks neljale vene sõdurile ka Saaremaalt saadetud miilitsavolinik Andres Trei. Need kõik otsustati arreteerida.
Varem olid Ruhnu hülgeküttidel olnud püssid kodus, nüüd aga oli uus võim need ära korjanud ja Trei juurde hoiule viinud. Seepärast militsionäär Treist alustatigi. Mindi hulga meestega tema poole ja nõuti oma püsse tagasi. Need saadigi kätte. Trei lubas ülestõusnutega ühineda ja nii jäeti ta vabadusse. Teise versiooni kohaselt olid ruhnlaste hülgeküttimispüssid ikkagi hävitatud ja miilitsa käest saadi vaid selle isiklik relv, lisaks kasutati peidust välja toodud relvi, millest osa olid muistsed tulelukuga püssiloksud.
Vahepeal oli koolijuhataja Dans saatnud ühe poisiga tuletornivalves olevate sõdurite ülemale venekeelse kirja, milles kutsus punakomandöri külasse õlut jooma. Et toda ohvitseri oli ka varem õllejoojate seltskonda võetud, ei pannud too seekordki kutset imeks, võttis aga igaks juhuks ühe püssimehe kaasa ja seadis sammud õllelaari poole. Teel sinna astus venelastele vastu salk relvastatud ruhnulasi, kes teatasid, et Eesti on Nõukogude Liidu okupatsioonist vaba ja seepärast lõpetatakse Nõukogude võim ka Ruhnus. Venelased vastu ei hakanud, vaid andsid relvad ära. Edasi läksid ruhnlased tuletorni ja vahistasid ka kaks ülejäänud puna­sõdurit. Vangistatud olid tõelises šokis, sest oma seniste kogemuste põhjal ei osanud nad rahumeelsetest ja sõbralikest saarlastest sellist rünnakut oodata.
Senine täitevkomitee esimees Isak Strömfeldt tagandati ametist ja vallavanemaks valiti tagasi enne nõukogude okupatsiooni algust seda ametit pidanud Isak Melders. Tuletorni heisati Eesti lipp.

Ruhnule saadetakse luuregrupp

28. juuli paiku ilmusid Ruhnu lähedale mõned väiksemad Nõukogude sõjalaevad, mis liikusid ümber saare ja üritasid saada sidet nende teada tuletornis viibivate omadega. Tuletornist ei vastatud ja laevad lahkusid Saaremaa suunas.
Nüüd oli Saaremaal paiknevas Vene staabis selge, et Ruhnus on võim muutunud. Venelastel ei olnud aga andmeid, kes õieti on saare hõivanud, kas sakslased või kohalikud „natsionalistidˮ, ja kui suured on saarel olevad relvajõud.
Et neid asju selgeks teha, tuli Ruhnule saata luuregrupp. Ööl vastu 30. juulit jõudiski saarele kolm luurajat, millegipärast kolme eri rahvuse esindajad (nagu anekdoodis): eestlane, lätlane ja venelane. Kuid järgmisel päeval avastas selle kohalikele kohe silmatorkava ja võõrast keelt rääkiva grupi ruhnlane Hendrik Treier. Rannast leiti ka paat, millega mehed saarele olid tulnud. Nüüd käsutas vallavanem Melders kõik mehed välja ja üheskoos kammiti saar läbi, kuid kedagi ei leitud. Ettevõtmist korrati, ja et ahelik oleks tihedam, võeti ka naised ja suuremad poisid ühes. Nii sattuski üks kümneaastane poiss pastoraadi lähedal põõsale, mille all luurajad rahumeeli magasid. Poiss tegi kisa ja enne, kui unised luurajad relvi jõudsid haarata, olid ruhnulased nad ümber piiranud. Luurajad vastu ei hakanud ja alistusid kohe.
Võõrad viidi ülekuulamisele tuletorni. Mehed rääkisid, et on saadetud välja selgitama, kas saarel on sakslasi. Luurajail oli kaasas raadiojaam. Nii see kui ka meeste relvad täiendasid nüüd Ruhnu meeste sõjasaaki. Mehed ise aga pandi kinni Friedrich Agassoni (Friiski) aita, kus istusid juba ees kolm nädalat varem vahistatud venelased.
Kuna oli oodata, et pärast seda läbikukkumist saadetakse saarele uusi luurajaid, pandi mereranda alaline valve.
1. augustil märkasidki valvurid, et saarele läheneb mootorpaat. Kohe saadeti teade külla ja lasti hoiatuspauke. Ka paadist tehti mõni pauk, just nagu tervitussaluudiks. Peagi selguski, et paadis oli kolm Pärnu omakaitselast, kes tulid uurima olukorda Ruhnul. Pärnakad tõid kaasa ka relvi ja laskemoona ning nüüd relvastati saarel kõik mehed, kel silm veel seletas ja käsi relva suutis hoida. Relvad olid 70 mehel, seega veerandil tolleaegsest elanikkonnast (1934. aasta rahvaloenduse järgi elas saarel 282 inimest).
Öösel vastu 2. augustit avastas rannavalve jälle merelt tuleva paadi. See randus ja sealt tuli maale 5–6 meest, kes hakkasid metsa poole astuma.
Sinna ette rutanud ruhnlased panid ka seekord kutsumata külalistele ette alla anda, kuid seekord oli tegemist kõvemast puust vastasega: vastuseks avati tuli ja loobiti käsigranaate. Kaks ruhnlast saidki granaadikildudest kergelt haavata.
Ka ruhnlased avasid püssitule, mispeale merelt tulijad jooksid peagi oma paati tagasi ja sõudsid merele.
Koos kahe noore ruhnlasega sõitis vallavanem Melders 3. augustil tuletorni mootorpaadiga Pärnusse, et Eestis kujunenud olukorrast rohkem selgust saada ja ka saarele abiväge tuua. Pärnusse sõitsid tagasi ka kõik sealt tulnud pärnakatest omakaitselased, võttes kaasa kõik seitse saarel olnud vangi.
Kui mootorpaadid olid ära sõitnud, jätkati Ruhnu randade valvet. Osa mehi asus tuletornis, osa endiselt külas, sidet peeti telefoniga.
5. augustil käis Ruhnu kohal paar Nõukogude sõjalennukit ja viskas alla 14 väiksemat pommi. Suur osa neist lõhkes põldudel, kuid üks pomm purustas elumaja ja tappis ühe Ruhnu naise. Järgmisel ööl ei julgenud ruhnlased enam uute õhurünnakute kartuses kodudes magada, vaid peitusid metsa ja põldudele kaevatud muldonnidesse. Samal ajal otsustas BOBR-i juhtkond „mässuˮ otsustavalt lõpetada ja Ruhnu saare suurte jõududega tagasi vallutada.

Ruhnu tuletorn. Arhiivifoto

Punaste dessant hõivab Ruhnu

Keskööl vastu 6. augustit, asus Saare­maa kaguservalt Kõiguste sadamast Ruhnu poole teele salk laevu dessandiga. Väikeses dessandilaevastikus olid miinitraalerid, liikuvpraamid, kaks puksiiri ja neli kaatrit – kokku kümmekond eri suurusega alust.
Ruhnu hõivamise plaani töötas BOBR-i ülema kindral Jelissejevi käsul välja tema staabiülem alampolkovnik A. Ohtinski ja selle plaani järgi oli laevadele asunud improviseeritud koondpataljon, mille koosseisus olid laskurrood, inseneriväe- ja sapöörirühm ning osa Saaremaal tegutsevast eestlastest koosnevast 12. hävituspataljonist. Hiljem pidi Ruhnule toimetatama ka kolmest 130 mm kahurist koosnev rannapatarei. Kui palju oli Ruhnu dessandis punaväelasi kokku? Tõenäoliselt 500–600, rahvasuus olevat dessandimehi olnud tuhat või lausa kaks tuhat meest.
Suur väekoondis oli rakendatud seetõttu, et venelaste arvates võis Ruhnul olla Saksa vägede garnison ja samuti oli plaanis paigutada saarele omaenda suurem garnison.
Vene ajaloolane kirjeldab Ruhnu dessanti niimoodi:
„Balti laevastiku juhataja andis käsu hõivata Ruhnu Läti rannik paremaks kontrollimiseks. Saarele planeeriti paigutada kaks rannapatareid: 100 mm ja 130 mm. Saart võis kasutada ka hävitajate ja torpeedokaatrite ootepiirkonnana (raion ožidanija). Ruhnule paigutati õhutõrje- ja kaatritevastased suurtükid. Saare hõivamisoperatsiooni juhatas III järgu kapten Ovtšinnikov. Saarel maabus koondpataljon, mis koosnes ühest 79. polgu laskurroodust koos nelja 45 mm õhutõrjekahuriga, ühest kuuest kahurist koosneva 45 mm kaatritevastaste suurtükkide patareist, ühest pontoonrühmast ja insenerivägede roodust.
Dessant toimus 5. augusti hommikul kell 4. Koidikul ründas laevu vaenlase ründe- ja pommituslennuvägi. Kuid laevad said tühiseid vigastusi, oli kergelt haavatuid.ˮ
Võimalik, et Saksa õhuluure oli avastanud venelaste suurema laevakoondise ja neid igaks juhuks rünnanud.
6. augusti varahommikul maabusidki venelased Ruhnu läänerannikul, ilma et oleksid kohanud ruhnlaste vastupanu. Ilmselt jõudsid venelased Ruhnu randa märkamatult, mida soodustas küllap pilvine ja tuuline ilm, mis saare vahimehed kuhugi varju alla oli ajanud. Venelasi märgati alles siis, kui need suurema hulgaga juba maale olid jõudnud.
Ülekaalukale vastasele vastu ei hakatud, ruhnlased põgenesid metsa ja peitsid oma püssid ning laskemoona. Vahest loodeti, et selline hulk venelasi ei jää saarele kauaks. Kuid venelased jäid ja saare väikeste mõõtmete tõttu ei saanud ruhnlased end kaua varjata.
Venelaste käsu kohaselt kogunesid kõik omakaitsemehed koos relvadega küla väljakule ja panid seal relvad maha. Seal neid hurjutati ja ruhnlased kartsid juba kõige halvemat. Kuid seejärel lubati neil kodudesse laiali minna. Hiljem korraldasid Ruhnule saabunud Saaremaa hävituspataljonlased (kümmekond meest) veel taludes põhjalikke läbiotsimisi peidetud relvade ja laskemoona leidmiseks. Küla läbiotsimisel leiti kahe ruhnlase juurest veel laskemoona ja mõlemad arreteeriti.
Miilitsamees Trei läks nüüd uuesti üle oma endiste peremeeste poole ja asus aktiivsemaid ruhnlasi venelastele üles andma. Ka endine valla täitev­komitee esimees Isak Strömfeldt asus uuesti ametisse ja asus uut võimu teenides saareelanikke ähvardama.
On võimalik, et iseendi elu päästmiseks (võidi ju karta kogu saare elanikkonna küüditamist mässu eest) etendasid ruhnlased lihtsaid talupoegi, kes ei teadnud mujal toimuvast midagi ja kes olid „üles ässitatudˮ vaenulikult meelestatud „aktivistideˮ poolt. See õnnestuski – saare vallutajad keskendusidki „mässujuhtideˮ väljaselgitamisele ja nende karistamisele. Kaasavõetud miilitsad (mainitud on Georgi Labot) korraldasid arreteerimisi.

Vastuhakus osalenud tuletornivaht Johannes Merendi, kes hiljem hukati punaväelaste poolt Kuressaare linnuse territooriumil.

Kokku vahistati viis ruhnlast: Tomas ja Johan Österman, Matts Falk, Anders Nee ja Andreas Björg, kes kõik olid endised vallategelased. Mitte­ruhnlastest vahistati koolijuhataja Dans, Vähk ja pärast mitmepäevast otsimist viimasena ka tuletornivaht Merendi. Vahistatud pandi esialgu kaheks nädalaks tuletorni maja all olevasse kottpimedasse keldrisse kinni. Omastel keelati neile isegi toitu tuua. Hiljem Nee, Falk ja Johan Österman siiski mingil põhjusel vabastati, kuid ülejäänud viis meest viidi Saaremaale, kus nad hukati septembris Kuressaare linnuse territooriumil. Need olid tuletornivaht Merendi, Dans, Vähk, Björk ning Tomas Österman.
Kahjuks elas miilits Labo sõja üle (põgenes 1941. aasta oktoobris Sõrve säärelt Rootsi) ja annab Ruhnu sündmustest omapoolse – tšekistliku – ja valeliku versiooni.
„Ühest lahingust Riia lahes olin osa võtnud. Tookord, kui käisime Ruhnu saarel nõukogude võimu taastamas. Meie „garnisonˮ sellel saarel oli koosnenud ainult kahest sõjaväelasest-majakavalvurist. Kuid ammune majaka ülem osutus reeturiks. Ta oli osanud mõned ruhnlased oma nõusse meelitada, üheskoos olid nad vangistanud noored sõjaväelased, kellele rünnak oli tulnud täiesti ootamatult. Pärast niisugust „võituˮ kutsus majaka ülem Pärnust välja omakaitselased, kes peagi vangidega tagasi pöördusid. Ja keegi Ruhnus ei teadnud, kas reeturite ohvrid jõudsidki Pärnuni või uputati nad teel.
Sõitsin saarele maakonna täitevkomitee esindajana koos hävituspataljoni võitlejatega. Saarel võttis rahvas meid sõbralikult vastu. Vähesed mässajad olid peitu pugenud. Andis üsna otsida, enne kui me nende pealiku ühest küünist üles leidsime ja kaasa võtsime. Aga kohalik kirikuõpetaja, kes pärast mässajate ajutist võitu oli oma häärberile sini-must-valge lipu välja pannud, näitas meile passi kuningliku vapiga ja deklareeris, et ta on Rootsi kuninga kaitse all.ˮ
Ka üks hävituspataljonilane seletab saarel toimunut omamoodi – püüdes valelikult tõestada, nagu oleksid nad kohale saabunud juba enne punaväelaste dessanti:
„Asusime kummipaatidesse ning teraselt kallast ja hooneid silmas pidades randusime. Siin tutvustati meid ka täpsemalt saarel valitseva olukorraga. Saarel hitlerlasi ei olnud. Tegemist tuli teha kohalike natsionalistidega. Kohalike elanike hulgas leidsime abivalmis inimesi, kes juhatasid meid võimuhaarajate redupaika. Lühiajalised võimumehed – kohaliku tuletorni ülem, kalakokkuostupunkti juhataja ja keegi kolmas – taipasid vastu­hakkamise mõttetust. Nad andsid ilma vastupanuta alla. Vangistatud olid jõudnud korda saata raske kuriteo meie inimeste kallal. Nad olid arreteerinud valla täitevkomitee esimehe ja kolm-neli madrust ning toimetanud need Pärnu. Arreteeritute edaspidise saatuse kohta pole õnnestunud teateid saada. Miilitsavolinikku aga hoiti veel saarel kinni, ilmselt kavatseti tema kallal iseseisvalt arveid õiendada. Meie abiga ta pääses.ˮ

Noore mehe mälestused

Vaatame ka ühe ruhnlase vaatepunkti. Tol ajal 17-aastane Jakob Steffenson elas kõik need sündmused üle ja kirjutas hiljem terve rea suurepäraseid raamatuid Ruhnust ja ruhnlastest. Oma Rootsis ilmunud mälestusteraamatus „Meie, ruhnlasedˮ üritab ta 1941. aasta suvesündmusi kajastades vaadelda neid tavalise rahuliku elaniku vaatepunktist, on tunda kartust end vasakpoolse võimu all olevas Rootsis mitte mingil juhul „natsiksˮ kirjutada ja nimetab metsavendade juhte kas siis tõsiselt või irooniliselt „huntaksˮ. Samuti näib ta kaasa tundvat punaväelastele. Seejuures võib teda ennast pidada metsavennaks, kes relv käes Ruhnul rannavalves oli ja kodusaart venelaste rünnaku eest kaitses. Võimalik, et oma osa mängis ka endiste ja uute vallategelaste rivaliteet – Jakobi isa Hans Steffensson oli üks neist punase võimu aegsetest meestest. Väärib tähelepanu, et oma raamatus ei tunne Jakob vähimalgi määral kaasa viiele Kuressaare lossihoovis hukatud metsavennale.
Üks näide Jakob Steffensoni seisu­kohtadest nende sündmuste ajal:
„Pärast võõraste vangivõtmist andis hunta käsu, et kõik vanad relvad, nii vint- kui haavlipüssid, mis purustamisest olid pääsenud ja mida sai veel kasutada, tuleb korda teha. Seejärel peab iga mees osalema vahipidamises saare randadel.
Elu saarel läks järjest keerulisemaks. Keeldumine oli mõeldamatu, sest mis juhtub vastuhakkajatega sõja ajal, on ju kõigile teada. Lisaks oli hunta relvastatud Nõukogude sõjaväelastelt ja välismaalastelt (ehk spioonidelt) ära võetud moodsate relvadega. Nii et relvad tehti kiiresti korda. Ilma vindita püssid, mis pärinesid isaisade ajast, olid küll rohkem muuseumieksponaadi moodi. Just neid relvi oli Ruhnu hunta käskinud kasutada võitluseks Punaarmee vastu, ja kui nii võtta, siis ka võidu saavutamiseks.
Kiiresti läks käima valveteenistus. Mehed pandi kahekaupa vahipostidele ümber saare. Kuna kõik ei olnud relvastatud, anti meile ka granaat, mis oli venelastelt või spioonidelt ära võetud. Vahtkonnas leidus neidki, kes pidid niisama, ilma relvata kaasas olema. Hunta selgitas, et vahipidamist tuleb võtta kui tegevust oma saare ja kodu kaitseks. See olevat võitlus võõraste sissetungijate vastu, kes võivad tulla öösi ja halbade kavatsustega.ˮ
Pärast ruhnlaste arreteerimist asusid saarel maabunud venelased täie tõsidusega oma sõjamänge mängima, püüdes vastavalt saadud korraldustele saart „võitmatuks kindluseksˮ muuta. Garnisoni ülem leitnant Saškov jagas saare ranniku allüksuste vahel sektoriteks ja laskis kaevikuid kaevata. 7. augusti õhtul saabus Saaremaalt torpeedokaatril insener, kes asus juhtima tulevase rannapatarei (!) tulepositsiooni ehitamist. Ehitati kaugusmõõtjatorn ja suurtükialused. Kui kõik juba peaaegu valmis oli, tuli teade – Saksa lennukid on puksiiri koos suurtükkidega merel põhja lasknud!
Uusi suurtükke venelastel Saaremaalt saata ei olnud ja nii jäi kavatsetav Ruhnu rannapatarei ilma tegeliku jõuta. Plaani kohaselt olevat tahetud Ruhnule üles seada 100 või 130 mm suurtükid! Ja tõepoolest, suvel 1941 saadeti Venemaalt tõesti lisasuurtükke Saaremaale ja Muhusse. Need seati üles Abruka saarel, Muhumaal Kuivastus ja küllap oli vähemalt paar tükki ette nähtud ka Ruhnule, kuid merepõhja nad kadusid ja uusi polnud enam kusagilt tuua.
Sergei Buldõgin Ruhnu kindlustustöödest: „Kohe peale Ruhnu hõivamist ehitati 45 mm kuuest suurtükist koosneva kaatritevastase ja õhutõrjekahuripatarei positsioonid ja valmistati ette positsioonid planeeritava kahe rannakaitsepatarei (100 mm ja 130 mm) jaoks. Lisaks valmistati ette, kuid ei pandud kokku, sadamarajatis kaatrite jaoks. Rannajoonel organiseeriti kaitseliin, kaevati kaevikud ja rajati varjendid.ˮ

Punavägi lahkub saarelt

Mässuline elanikkond rakendati neis sõjamängudes rasketele kindlustustöödele – siin ei tehtud vahet naistel, lastel ja raukadel, kõik pidid orjama. Arvukas punaväegarnison (400 meest) tegutses Ruhnul kuu aega. Siis anti Kuressaarest käsk saar maha jätta ja tulla tagasi Saaremaad kaitsma. Ööl vastu 7. septembrit tulid venelastest punaväelastele ja eestlastest hävituspataljonlastele järele mitu torpeedo- ja miinikaatrit, ning aurikud Elisabeth, Viire ja puksiir nr 17. Laevadele mindi pimedas ja koidikul lahkusid laevad Ruhnu juurest. Suurem osa neist võttis kursi põhja, Kõigustele; aurik Viire viis osa hävituspataljonlasi Kuivastusse. Laevaleminek toimus öösel ja suure kiiruga. Seda kasutas ära mõni punaväelane, kes otsustas deserteeruda ja salaja saarele jääda. Lahkujad võtsid kaasa ka viis arreteeritud ruhnlast.
Tagasitee kulges venelastel Saksa pommilennukite rünnakutes. Venelaste laevasalk oli juba Saaremaani jõudmas, kui neid ründasid kolm Saksa pommituslennukit. Puksiir nr 17 sai tabamuse ja uppus. Sellel hukkus kogu Ruhnul olnud inseneriväerühm ja kaks sapöörijagu – kokku 167 sõdurit, eluga ei pääsenud sellelt laevalt keegi. Lisaks kadusid merepõhja kaks 45 mm kahurit ja laskemoonatagavara. Põhja pommitati ka kaks kaatrit.
Punaväe põhijõudude lahkumisel Ruhnust jäeti sinna maha siiski kuus meest, neist viis lätlast-kommunisti ja üks venelane. Koos miilitsamees Treiga hoiti okupatsioonivõimu veel paar nädalat.
23. septembri keskööl, kui suurem osa Saaremaast oli juba sakslaste kätte langenud, saabus Ruhnu randa mootorpaat, mis tõi saarele taas kord salga Pärnu omakaitselasi koos ühe saksa ohvitseri ja kahe noore ruhnlasega. Need mehed, Isak Mailund ja Frederik Österman, olid läinud koos vallavanem Meldersiga poolteist kuud tagasi Pärnusse vange viima. Mailund ja Österman olid väga ettevaatlikud, nad tulid ööpimeduses maale ja läksid Östermanide taluni, kus Pärnust tulnud Österman sai kokku oma saarel viibiva vennaga. Too selgitas neile olukorda saarel. Seepeale võeti rannast kaasa pärnakad ja sakslane ning mindi saarel olevaid lätlasi ja miilits Treid vahistama. Lätlastele korraldati varitsus ja üks neist lasti maha, teised alistusid. Kinni võetud Trei viidi Saaremaale ja hukati seal oktoobris 1941. Kahjuks pääses eluga eespool mainitud miilits Labo, kes suutis peale Sõrve langemist lausa imekombel varastatud purje­paadiga Rootsi põgeneda.
Läti kommunisti või hävituspataljonlase tapmine saarel oli ainulaadne sündmus – viimati oli keegi Ruhnul tapetud mitusada aastat tagasi.
Nüüd organiseeriti saarel 40-meheline Ruhnu Omakaitse, mille pealikuks sai M. E. Fagerlund.
Tööd oli sellel juba järgmisel ööl, kui Ruhnu rannas maabus järjekordne mootorpaat, pardal kaheksa puna­väelast. Seekord oli paati varakult märgatud ja kiviaia taha varjunud ruhnlased võtsid kõik mehed vangi. Selgus, et tulijad olid põgenikud Abruka saare garnisonist. Kartes, et nad sakslaste kätte vangi võivad langeda, olid nad võtnud kohaliku elaniku Peeter Priske mootorpaadi ja põgenenud, kuid sattusid nüüd sakslaste asemel esialgu ruhnlaste kätte vangi.
Rohkem Ruhnu saarel sel aastal olulisi sõjasündmusi ei olnud. Loost lühikokkuvõtet tehes võib öelda, et Ruhnu kaotas Suvesõjas surnutena kuus inimest – viis meest ja ühe naiste­rahva. See on ligikaudu kaks protsenti saare elanikest ja vastab selle aasta keskmistele kaotustele kogu Eestis.
Kui nüüd arutada, kui palju oli Ruhnul metsavendi ja omakaitsemehi, siis oleme keerulise valiku ees. Metsavendadeks võib pidada mitukümmet ruhnlast, kes mässu tõstsid, relvastusid ja võimu haarasid. Seejärel aga moodustati pärnakate abiga juba Omakaitse üksus ja hiljem, peale venelaste lahkumist ja lätlaste kinninabimist üksus taasloodi.