Foto: väino Lumi

Kodumaalt lahkumise aastapäeval avati mälestusmärk Puise rannas

tekst: Jaanika Kressa

1944. aasta paadipõgenike mälestusmärk Puise rannas. Skulptor Aivar Simson. Foto: Kuno Raude

Läänemaal Puise rannas seisavad nüüd suurel kivil ema ja tütar. Emal on käes kohver ja tütrel kaisukaru. Nad sümboliseerivad neid, kes 1944. aastal lahkusid kodumaalt – kuigi minna ei tahtnud, jääda ei saanud.

Me näeme vaid kahte kuju, kuid mentaalsel tasandil on olemas ka kolmas figuur. Mees, pereisa, kes on Sinimägedes võitlemas. Naine ei tea, kas abikaasa on elus või surma saanud. Ta peab üksinda otsuse vastu võtma. Tallinnas on nende kodu puruks pommitatud. Naine mäletab esimest okupatsiooni ja teist ta enam üle elada ei taha.
Nii kirjeldas oma tööd kuju looja Aivar Simson, skulptor, kes on loonud mälestusmärgi ka viis aastat varem lahkunud baltlastele. Ta on mõlemat tööd südamega teinud, suutes lahkuma sunnitutega samastuda.
Parem hilja kui mitte kunagi – nüüd on kauni kujuga tähistatud ka see oluline sündmus meie rahva ja maa ajaloos. Kahju küll, et hilja, aga hea, et nüüdki. 76 aastat tagasi lahkus Eestist Läände 75 000 – 80 000 eesti kodanikku. See polnud vabatahtlik minek, nad olid sunnitud lahkuma.
Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees Tiit Põder tuletas oma sõna­võtus kohalolijatele meelde, et 1944. aasta alguses kutsus tollane peaminister presidendi ülesannetes, Jüri Uluots, rahvast raadio kaudu üles sissetungiva punaarmee vastu võitlema. Veebruariks 1944 ulatus mobiliseeritute hulk 38 000 – 43 000 meheni.
„Viru rindel astusid vaenlasele vastu 20. Eesti grenaderidiviisi üksused, piirikaitserügemendid ja polit­seipataljonid koos Lääne- ja Põhja-Euroopa vabatahtlikega. Rinne püsis Narva ruumis ja Sinimägedel üheksa kuud, edasi jätkus vastupanu Emajõe rindel. Need lahingud olid suurimad Eesti ajaloos ja kuulusid ka suurimate hulka terve Teise maailmasõja arvestuses nii osavõtjate kui ka kaotuste poolest,” rääkis Põder. Vabadusvõitlejate liidu juht toonitas sedagi, et minnes ajutisse, kuid pikaajalisse maapakku, alustasid eestlased Läänes võitlust Eesti iseseisvuse eest.
Läänes on kodumaalt lahkumise päeva alati meeles peetud. Miks aga hakati sunnitult Läände lahkunuid kodumaal meenutades nüüd just paadipõgenikeks kutsuma? Väliseestlaskonnale (ka see sõna on küsitava väärtusega!) on ju selline mõiste võõras. Jah, mindi ka paatidega ning siinne laiem üldsus sai sellest ehk kõige enam aimu läbi Jaan Kruusvalli näidendi „Pilvede värvid”, mida mängiti Eesti Draama­teatris 1980. aastate keskel. Ent mindi ju ka teisiti, Eestist lahkuti nii rongidega kui ka jalgratastel, kõik need sunnitud lahkumised olid erakordselt dramaatilised, see oli rahva jaoks suur tragöödia.
Tollastest lahkujatest on tänaseks vähesed alles ja nemad olid tookord lapsed, kes lahkusid, mängukaru käes. Lapsed, kellest paljud paguluses kasvanuna sageli tahtsid ka oma vanematele vastu hakata. Meelsus, millega 1944. aastal mindi, on täna hääbumas ka ookeani taga.
Toronto Vana Andrese õpetaja Kalle Kadakas kirjutas kodumaalt lahkumise aastapäevale mõeldes: „Tagantjärele tarkuses tõdegem, et selles pagemises, maapakku minekus oli peidus Jumalik ettehooldus, Tema halastava armastuse Vaim. Elu hoitud saamises oli kingitud võimalus hoida Eestit eneses Eesti ja kogu selle maailma jaoks. Ja viimaks, kes ikka oli neil möödunud aegadel sees, kes väljas, kes sise- ja kes välispaguluses. Aga ärgem vaielgem, sest nii asetab Aja Isand meie pähe helisevate kuljustega narrimütsid.”
Püüdkem siis edasi elada nii, et neid narrikuljuseid vähem kuulda oleks.