Kaulbars lõi Venemaa esimese lennuklubi ja lendas ise korduvalt aero­plaanidel. Fotol Vene aeroplaan 1913. aastal. Kindral von Kaulbars (keskel). Foto: Wikipedia

Ratsaväekindral parun
Alexander Wilhelm Andreas von Kaulbars

tekst: Jüri Kotšinev

Alexander Wilhelm Andreas von Kaulbars Foto: Wikipedia

Alexander Wilhelm Andreas von Kaulbars (1844–1925) kuulus tuntud Eestimaa rüütelkonna suguvõsasse. Tema isa oli kindralleitnant Hermann Wilhelm von Kaulbars ja ema Alexandrine (snd. von Driesen) Kaulbars.

Kaulbarside suguvõsa esindajad tulid 18. sajandil Rootsist vene teenistusse.
Alexander Wilhelm Andreas von Kaulbars sai hariduse Peterburi kaardiväelipnike koolis mille lõpetas 1861. Aastal. Von Kaulbars asus teenistusse kaardiväe Gatšina polku lipnikuna. Selle polgu ridades osales ta Poola ülestõusu mahasurumisel 1863–1864.
1868. aastal lõpetas von Kaulbars Nikolai Kindralstaabi Akadeemia ning ta määrati Kindralstaapi, sealt edasi Semiretšinski kasakavägede peastaapi.
1870. aasta juunist teenis ta Turkestani sõjaväepiirkonna staabis ja oli delegatsiooni liige lähetuse ajal Ghuljasse, et pidada läbirääkimisi khaan Alahaniga.
1871. aastal osales Kuldžinsaki ekspeditsioonis kindralleitnant Gerassim Kolpakovski juhtimisel, kus sai haavata.
1872. aastal oli Kaulbars Kaxgari saadetud (Uiguurimaa, Hiina) delegatsiooni juht ja pidas seal kaubandusläbirääkimisi.
Aastatel 1874–1874 oli Kaulbars Turkestani vägede staabi vanemaks adjutandiks. Ta osales Hiiva sõjakäigul 1873. aastal ja sai seal ilmutatud vapruse eest kuldrelva. Sõjakäigu ajal tegi ta teaduslikku uurimust, millest sündisid kirjutised „Amu-Darja jõe alamjooksˮ ning „Amu-Darja iidne jõesängˮ. Nende uurimuste eest sai ta Vene Keiserliku Geograafide Seltsi kuldmedali.
1873. aastal omistati Alexander Wilhelm Andreas von Kaulbarsile polkovniku auaste.
1875. aastal sai temast 8. ratsaväediviisi staabiülem. Diviis kuulus Vene-Türgi sõja (1877–1878) ajal Rušuki korpusesse. Seda korpust kamandas troonipärija, tulevane Vene keiser Aleksander III. Kaulbars kamandas 13. armeekorpuse avangardi ja osales terves reas lahingutes, kus paistis silma ja teenis välja Püha Vladimiri ordeni kolmanda järgu. Peale sõja lõppu kuulus Kaulbars rahvusvahelisse komisjoni, mis määras Serbia piire.
1880. aasta jaanuaris ülendati Kaulbars kindralmajoriks ja temast sai 14. ratsaväekorpuse 1. brigaadi komandör. 1882. aasta maikuus palus Bulgaaria vürst Aleksander III-lt, et just Kaulbars määrataks Bulgaaria vürstiriigi sõjaministriks. Bulgaaria valitsuse juht oli sel ajal vene kindral Leonid Sobolev. Kaulbars naasis Venemaale 1883. aasta septembris.
1883. aastal kamandas Kaulbars 1. ratsaväediviisi 1. brigaadi. 1891. aasta juulist kuni 1897. aasta novembrini kamandas ta 15. ratsaväediviisi. 1900. aasta juulist kamandas 2. Siberi armeekorpust.
Alexander Wilhelm Andreas von Kaulbars osales 1900–1901 sõjategevuses Hiinas Yihetuani (Bokserite) ülestõusu ajal. Ta juhendas neljandat sõjalist ekspeditsiooni, mille käigus tõrjuti Hiina väed välja Põhja-Mandžuuriast.
1901. aasta aprillis ülendati Kaul­bars ratsaväekindraliks ja määrati Odessa sõjaväepiirkonna ülema, ratsaväekindral Aleksander ­Musin-Puškini abiliseks. 1904. aasta jaanuarist sai Kaulbarsist Odessa sõjaväepiirkonna ülem.
Vene-Jaapani sõja ajal 1904. aastal kamandas Kaulbars Mandžuuria
3. armeed ja 1905. aasta veebruarist oli ta 2. armee juhataja.
2. Mandžuuria armee juhatajana võttis ta osa ka Mukdeni lahingust, kus Jaapani väed võitsid Venemaa vägesid. Kaulbarsi üritati lahingu kaotamises vastutavaks teha, kuid sõjaväeline erikomisjon ei leidnud temal süüd.
1905. aasta augustist kuni 1909. aasta detsembrini kamandas Kaulbars Odessa sõjaväe piirkonna vägesid, olles samal ajal ajutine Odessa kindral-kuberner (1905). Kaulbars toetas „Vene Rahva Liiduˮ tegevust Odessas ning oli tollase Vene Keisri­riigi Ministrite Nõukogu esimehe Sergei Witte sõnade kohaselt „peamine mustasajalineˮ.

Vene ohvitserid Mandžuurias bokserite ülestõusu mahasurumisel (keskel Kaulbars). Foto: Wikipedia

Kaulbars oli Vene lennuväe loomise initsiaator. Aastatel 1907–1908 organiseeris ta Odessas Venemaa esimese lennuklubi ja lendas ise korduvalt aeroplaanidel. 1909. aasta detsembrist oli Kaulbars Sõjanõukogu liige.
Esimese maailmasõja alates oli Kaulbars koos suurvürst Aleksander Mihhailovitšiga Vene lennuväe ülem rindel. 1914. aasta oktoobrist kuni 1915. aasta oktoobrini juhendas ta Looderindel venelaste lennuväge. 1915. aasta detsembris läks von Kaul­bars erru.
Alexander Wilhelm Andreas von Kaulbars teenis välja Vene Impeeriumi kõrgemad ordenid, kaasa arvatud Püha Vladimiri ordeni esimese järgu (1914).
Peale 1917. aasta revolutsiooni sõitis Venemaa lõunaossa ja sealt hiljem Türgisse, kust suundus Prantsusmaale. Pariisis töötas ta mõnda aega raadiotelegraafi büroos ja oli Vene aviaatorite ühenduse auliige.
Vahemikus 1878–1879 oli Nikolai von Kaulbars Vene sõjaline atašee Austria okupeeritud Bosnias ning 1879. aastal oli von Kaulbars Vene delegaat Rahvusvahelise Komisjoni töös, kui määrati Tšernogooria piire. 1879. aastal sai Nikolai von Kaul­barsist Tema Keiserliku Kõrguse tiibadjutant ja vahemikus 1881–1886 oli Nikolai von Kaulbars sõjaline atašee Viinis.
1885. aastal oli ta vaatleja Rahvusvahelise komisjoni juures, kui käis Serbia ja Bulgaaria vaheline sõda. Samal aastal ülendati Nikolai von Kaulbars kindralmajoriks.
1886. aastal oli von Kaulbars Bulgaarias diplomaatilist ülesannet täitmas ning samal aastal oli ta Peterburi sõjaväeringkonna kaardiväeüksuste ülemjuhataja. 1886. aasta detsembris määrati ta 6. armeekorpuse staabiülemaks.
1891–1898 oli Nikolai von Kaulbars Soome sõjaväe piirkonna vägede staabiülem. 1894. aastal ülendati Nikolai von Kaulbars kindralleitnandiks. 1898. aastal sai Nikolai von Kaulbarsist peastaabi teadusliku nõukogu liige.
1905. aastal ülendati Nikolai von Kaulbars jalaväe kindraliks ja saadeti tervislikel põhjustel erru.
Nikolai von Kaulbars kirjutas raamatud „Saksa armee ja selle olme ja väljaõppe printsiibidˮ (1890), „Märkmeid Austria armee kohtaˮ (1891), „Mõnede maavärisemiste põhjused ja teooriaˮ (1873), „Kirjad Sarajevost Austria poolsest Bosnia ja Hertsegoviina okupatsioonistˮ (1878), „Märked Tšernogooria kohtaˮ (1882), „Aruanded Mikluho-Maklai kogutud materjalide kohta Vaiksest ookeanist ja Mustast merestˮ (1889).
Nikolai von Kaulbars koostas kaarte Austraalia, Lõuna-Ameerika, Aafrika kohta ja aitas kaasa Mikluho-Maklai ekspeditsioonide korraldamisele Okeaania saartele.
Kõige nimetatu eest sai Nikolai von Kaulbars rea kõrgeid Vene Impeeriumi ordeneid kuni Valge Kotka ordenini välja.
Nikolai von Kaulbars suri 64-aastaselt. Abielus oli Nikolai von Kaulbars jalaväekindral Vladimir Želtuhini tütre Proskovja Vladimirovna (sündinud Želtuhina).