Ääremärkusi Eesti Vabadussõja ajaloo kohta

tekst: Mati Õun ,
mereajaloolane

Juba aastaid liikus Eesti sõjaajaloohuviliste hulgas kõmu, et grupp härrasmehi on võtnud kätte uue Eesti Vabadussõja ajaloo koostamise. Nüüd, 2020. aasta alul, jõudis see lõpuks lugejateni ja tõepoolest – võrreldes Vaikival ajastul ilmunud kaheköitelise „Eesti Vabadussõjaga”, on see tubli samm edasi ajalootõdede poole.

Minuealised vanatoid mäletavad, millise hardusega sai noorepõlves loetud ja lehitsetud 1937. ja 1939. aastal ilmunud „Vabadussõja” raskeid köiteid, kuid mõnele mehele ja naisele, kellel oli ettevaatamatust ajaloolaseks saada, sai pikapeale selgeks, et tegelikult on need Pätsi-aegsed üllitised suure­mastaapne fantaasia Vabadussõja teemadel. Meie riigi tolleaegsete valitsejate vaimule vastav fantaasia, mille näiteks on „Eesti Vabadussõja” II köites leheküljel 97 trükitud kapten Eduard-Jakob Nepsi foto, millelt on eemaldatud lätlaste Karutapja aumärk ja teiste aumärkide lindid. On selge, et ilma raamatutegijate abita see ei toimunud. Nepsi patuks oli see, et ta oli hulga vabadusvõitlejate sõber, aitas sellest.
Aga aitab tollest Pätsi-aegsest. Uue „Eesti Vabadussõja ajaloo” kirjutasid kokku Toomas Hiio. Peeter Kaasik, Hellar Lill, Taavi Minnik, Toe Nõmm, Ago Pajur, Urmas Salo, Tõnu Tannberg ja Lauri Vahtre – 9 meest ning ei ühtegi naisajaloolast – ei tea, kus olid küll selle töö tegemise ajal meie soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejate silmad!?
Siinsete ridade kirjutajat see viimane mure küll eriti ei rõhu, pikaaegse sõjaajalookiibitsejana võtsin hoopis lugemiseks ette värske suurteose I köite alul oleva „Historiograafia”, kus on meelde tuletatud hulka tarku mehi-naisi ja nende raamatuid Vabadussõja eri tahkude teemal. Eks noist „Historiograafias” äramärgituist olnud mulle paljud tuttavad, kuid ühtlasi tekkis mõte, et kümmekond meest-naist oleksid veel väärinud sinna lisamist. Nende hulgas on varalahkunud sõjaajalooprofessor Rein Helme, kes juba enne Eesti Vabariigi taastamist avaldas ajakirjas Aja Pulss kirjutiste sarja „Eestlasi kindralimundris”. Ning raudtee- ja lennundusajaloolane Mehis Helme, kes 1992. aastal taastatud ajakirjas Sõdur kirjutas meie kitsarööpmelistest soomusrongidest Vabadussõjas. Ning mereajaloolane Reet Naber, kes on kirjutanud ja avaldanud kaks raamatut meie Merejõudude juhatajate elulugudest, muu hulgas kõigi kolme Vabadussõja-aegse Merejõudude juhataja – Rudolf Schilleri, Johan Pitka ja Johannes Hermi – elulood.
Ja ära märkimist väärinuks kindlasti ka pikalt merel kapteniametit pidanud mereajaloolane Peedu Sammalsoo, kes on kirjutanud asjatundlikke, arhiiviandmeile põhinevaid lugusid Vabadussõja võitlustest merel ja Peipsil, aga ka neis võitlustes osalenud laevadest ja meremeestest. Üks Sammalsoo osavõtul tehtud raamatuist on lord Carlisle’i tõlkes ilmunud ka inglise keeles, pealkirja all „Struggles in the Baltic 1918–1919” (Grenader, 2012).
„Historiograafias” võinuks meelde tuletada ka Armand Treid, kes kirjutas priske uurimuse Balti pataljonist. Minu arvates küll veidi ebasobiva pealkirja all „Unustatud rügement”, sest seda Vabadussõjas baltisakslastest moodustatud väeosa ei ole ükski tõeline sõjaajaloohuviline unustanud; aga meie, eestlaste jaoks, oli see väeosa ikka Balti pataljon, mitte rügement. Olen seda ise meie Riigiarhiivis näinud.
Ära märkimist väärinuks ka Leho Lõhmus, kes oma peateema, Nõmme ajalooga seonduvalt on kirjutanud Nõmme Kaitseliidu tegemistest Vaba­dussõja aegadel, meie sapööride tegemistest Vabadussõjas ja vast ka Nõmme kalmistuile maetud ohvitseridest.
Ja küllap võinuks ära märkida ka Toivo Kitveli, Toomas Türki ja Arvo Lennart Vercameri, kes panid kokku kaheköitelise suurteose (kokku 1024 lk) eesti lendureist ja lennukeist, muuhulgas ka Vabadussõjas osalenuist.
Aga see selleks. Torkab silma, et naisajaloolaste pelgamise kõrvalt ei usaldanud „Eesti Vabadussõja ajaloo” koostaja oma kollektiivi võtta ka ühtegi meresõjaajaloolast ja see annab endast tunda juba fotode allkirjadeski, tekstist rääkimata. Nii näiteks on I köite leheküljel 218 pandud hävitaja Vambola kuivdokki, kuigi iga mereasjandusega tuttav mees või naine ütleb, et tegelikult seisab ta Noblessneri (või tollal vast Peetri) tehase ellingul ehk staaplil. Ja kes meie meremuuseumis ringi on vaadanud, see teab, et selle laeva nimi oli tollal Wambola – hävitaja nimesilt on selles muuseumis olemas.
Sama köite leheküljel 408 oleva foto parempoolne laev ei ole aga Rudolf Kerkovius, vaid Rudolph Kerkovius – Riias oli sellenimeline rae- või kaubahärra, kui mu mälu ei peta. Ja samal fotol ei ole Rudolph Kerkovius koos Meemega Tallinna Sadamatehastes mitte 1922., vaid 1919. aastal. Sest 1922. aastaks oli Rud. Kerkoviuse nimeks ammu Tõll.
Ja II köite leheküljel 18 olev Andrei Pervozvannõi ei olnud lahingulaev, vaid soomuslaev. Nii igatahes määras alul meremuuseumi juures töötanud ja hiljem veeteede ametisse üle kolinud mereterminoloogia komisjon, mis tänapäevaks merekeele nõukojaks ümber on nimetatud.
Mis „Eesti Vabadussõja ...” tekstiosa merendusse puutub, siis näiteks I köite lehekülgedel 181–185 kirjeldatud 1918. aasta 28. novembri Narva-Jõesuu punadessandi arvukuseks on varalahkunud Hannes Walteri initsiatiivil tehtud raamatus „Võitlused Läänemerel 1918–1919” märgitud 585 meest — see arv pärineb vene meresõjaajaloolaselt Rostislav Mordvinovilt, kuid nüüd on selleks arvuks saanud ebamäärane 600–700 meest. Ja siinkäsitletud uusväljaandes on ka eksitav lugu, et koos dessandiga Narva-Jõesuu juurde ilmunud kolmekorstnalist ristlejat peetud „kuulsaks Auroraks”. Sest mulle tekib kiuslik küsimus – kes seda laeva tolleks revolutsioonikuulsuseks pidas – kas seal olnud saksa maaväelased, kes tõenäoliselt ei olnud Aurorast kuulnudki, või meie kaitseliitlased, kelle teadmised sõjalaevadest olid vast samal tasemel?
Meenub, et ühes ammuses Ilmar Palli toimetatud ajaloolehes Pilk (kui see veel ajakirjaks ei olnud saanud) oli lugu, et ristleja Aurora revolutsioonilaevana ülesse upitamine algas alles 1947. aastal, kuna Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäevaks oli nõukogude rahvale vaja midagi uudset ette tuua. Et too revolutsiooniristleja äsjamöödunud sõjas 1941. aasta 20. septembril Oranienbaumi sadamas sakslaste suurtükitulega põhja lasti ja ligi kaks aastat veetis turskade ning lestakalade seltskonnas, sellest ei tehtud palju juttu.
Aga aitab torisemisest laevade kohta.

Hävitajad Lennuk ja Wambola külaskäigul Soomes. Foto: Wikimedia Commons

Vana ja laisk, nagu ma olen, pikka lugu ei viitsi ma enam lugeda, pilte vaatan ja pildiallkirju loen aga ikka. Ja mulle torkas silma I köite leheküljel 392 oleva foto alaserva kirjutatud tekst, kus „Pääminister K. Päts tervitab sõjaväelasi” vabariigi esimese aastapäeva puhul, seega 24. veebruaril 1919. Pätsi kaaskonnas olla aga kindralid Laidoner, Soots ja Larka. Minu teada sai Soots kindralmajoriks alles sama aasta 17. septembril ja brigaadikindraleid meil tollal ei olnud. Seega tehti selle foto pealekirjutus tagantjärele tarkusena ja õige ei saa see olla. See ei ole muidugi uue raamatu autorite viga, kuid erudiidist koostaja oleks võinud sellel ebaklapile trükitud pildiallkirjas tähelepanu pöörata.
Teine küsimusi tekitav pildiallkiri on II köite leheküljel 453, kus kitsarööpmeline soomusrong nr 4 seisvat 1920. aasta märtsis Ape jaamas. Too soomusrongi foto Apes, Põhja-Lätis on mulle tuttav varasemastki, kuid foto tegemise aeg, 1920. aasta märts, tundub imelik. Teatavasti olid just sellel ajal Eesti-Läti suhted pingestunud ja ähvardasid lahenduda sõjana. Aga jumal tänatud, et meie ja lätlaste tolleaegseil riigiisadel oli niipalju mõistust peas, et sõda ei tulnud.
Mulle tekib seda pildiallkirja lugedes kohe küsimus, mida tegi meie soomusrong 1920. aasta märtsis Lätis? Vast oli selle pildi tegemise aegseks aastanumbriks siiski 1919? Või seisis meie soomusrong 1920. aasta märtsis Põhja-Lätis seetõttu, et Eesti-Läti piir oli täpselt paika panemata?
Mis mulle siinkäsitletud raamatu lõpetuse aga sümpaatseks teeb, on Vabadussõjast osavõtnute nimetamine veteranideks II köite leheküljel 529 oleva foto all. Ma ei ole ainuke, kes on hämmastunud 21. sajandisse jõudnud Eesti Vabariigi uudsest militaartarkusest, et veteranid on vaid need keskealised ja noorepoolsed sõdurpoisid, kes on osalenud ÜRO rahuvalvemissioonidel. Vabadussõjast ja (Jumal hoidku!) II maailmasõjast osavõtnud mehed-naised seda ei ole. Olin sellest uskumatuna tunduvast seisukohast kuulnud suusõnaliselt, aga siis puutus mulle pihku meie Naiskodukaitse buklett (vist pealkirjaga „Kes on veteran?”), kus see ka mustvalgel kirjas oli. Kes selle „tarkuse” algautor on, ei tea.
Eelöeldu lõpetuseks aga tahan tähendada, et eespoolnimetatud vääratustele vaatamata on kaheköiteline „Eesti Vabadussõja ajalugu” silmapaistev tähtteos meie sõjaajalookirjanduses. Raamatu väärtust tõstavad ka selged lahinguskeemid, mille on joonistatud Reigo Rosenthal.
Tänapäevase kombe kohaselt ei märgita raamatuisse enam nende trükiarvu, aga ükskord lõpeb ka „Eesti Vabadussõja ajalugu” niikuinii ja oleks kena, kui raamatu uustrüki puhul ka siinseist pisitorisemistest üht-teist arvesse võetakse.
Muide, aastal 2019 ilmus Tartus Rahvusarhiivi väljaandena ja Tõnu Tannbergi koostatuna üpris sarnane üheköiteline raamat „Vabadussõja mitu palet” (590 lk). Selle autoreiks on neli naist ja kümme meest, viimaste hulgas ka kaks mereajaloolast, Hent Kalmo ja Arto Oll. Ning ma ütleksin, et tulemuseks on suurepärane raamat – on vana meremeeste tarkus, et naised mahendavad karmi (ja sageli ropu suuga) meeste seltskonda; meremehed (ja küllap ka mereajaloolased) annavad aga meeste seltskonnale tõelise mehisuse ning arukuse.

P. S. Tänan nimetatud raamatute suurtegijaid Toomas Hiiot, Hellar Lille ja Urmas Salo, ning noort uurijat Ranno Sõnumit, kelle lahkel kaastegevusel nii „Eesti Vabadussõja ajalugu” I ja II, kui ka „Vabadussõja mitu palet”” on minuni jõudnud. Sest Eesti Vabariigi tavapensionäril ei ole vaba raha, et väärtkirjandust osta. M.Õ