Maakorraldajad.
Maareformiga algas Eesti taludelt maa äravõtmine ja varade riisumine

tekst: lembit anton

Uusmaa­saajatele maad mõõtmas, 1940. aastatel. Illustratiivne foto: http://ajapaik.ee

Lembit Anton oli alates 1944. aasta sügisest suunatud Virumaale tööle maakorraldaja ja maamõõtjana. Ta nägi oma silmaga, kuidas nõukogude võim hävitas Eestis sajandite jooksul väljakujunenud õitsva küla, elujõulised traditsioonid, kombed ja külakultuuri.

Mees kirvega

Uksest tuli sisse hallis pikas mantlis suur tugev mees, peas oli tal üle kõrvade tõmmatud lai allakeeratud äärtega kaabu, hallid juuksed ulatusid üle mantlikrae. Nägu oli kaetud lühikese halli habemega. Puhmas kulmude alt vaatasid mind tigedad silmad.
Ta tuli pikkamööda üle toa ja jäi minu laua ette seisma, üksisilmi ainult mind jälgides. Kui ta uksest sisse tuli, ei öelnud ta tere, ega lausunud ka nüüd hulk aega mitte ühtki sõna. Ka mina ei küsinud tema käest midagi, sest mina ei saanud seda teha, sest selles eesti talumehes oli midagi nii suurt ja üllast, vägevat ja võimast, et ma ainult vaatasin teda ainiti ja nagu ootasin, et mida ta ütleb.
„Kas teie olete maamõõtja?” küsis ta minult.
„Jah, olen küll,” vastasin.
„Kas teie olete see mees, kes tuleb minu talu üle võtma?”
„Mina ei võta kelleltki mitte midagi. Ka teie talu ei tule ma üle võtma. Mina olen Põllutööministeeriumi maamõõtja, mina mõõdan ainult maid.”
Nüüd tõmbas see rahulik eesti talutaat oma mantlihõlma alt välja laiateralise, suure terava kirve, haaras selle ähvardavalt kätte, vaatas mulle vihaselt otsa ja ütles:
„Selle kirvega löön igaühel pea maha, kes julgeb tulla minu maad mõõtma!” ja asetas selle kirve minu ette lauale. See ähvardus jahmatas meid kõiki. Olime keeletud.
„Mina ei ole oma talu varastanud. Minu vanaisa oli mõisa ori, minu isa hakkas orjatöö kõrvalt korjama raha, et osta endale talu. Kui palju higi pidi valama ja vaeva nägema, et saada kokku tuhanded kuldrublad. Taluga koos ostis ta endale ka vabaduse. Mina olen sündinud vabana, mina pole enam mõisa orjanud. Kuid ma olen näinud kurja vaeva, et sellest
viletsast maast teha korralik talu – juurisin kände, tegin alet. Mul pole olnud pühapäeva, ainult töö ja aina töö. Ja nüüd tulete teie, kuradi kommunistid, nadikaelad ja närakad, minu käest tehtud tööd röövima, minu töövaeva riisuma. Mina ei anna oma töövaeva mitte kellelegi. Kes tuleb võtma, löön maha! Sellesama kirvega löön pea maha!”
Me olime kõik jahmunud. Selle talumehe, oma õiguste eest väljaastuva talumehe, rahulik hääletoon ja enesekindlus lõid meid tummaks. Selles ei olnud ähvardust, vaid siin tegi see mees teatavaks, mida ta teeb, kui temale ülekohut tehakse, mida ta on sunnitud tegema, kui tema vara kallale tullakse.
„Teie talus on 62 hektarit maad,” alustas nüüd Toomingas, ja sellest talust tuleb ära lõigata 32 hektarit.”
„Sina, Toomingas, ole vait!” lõikas järsult talumees. „Sina ei tea midagi! Mina räägin praegu härra maamõõtjaga, mitte sinuga.”
Nüüd ma tundsin, et nüüd andis talumees mulle õiguse alustada temaga juttu.
„Palun istuge!” pakkusin talle istet.
„Ma seisan. Kommunistidega ma ühe laua taha ei istu.”
„Mina ei ole kommunist, vaid riigiametnik, ma olen ainult maamõõtja,” seletasin talle.
„Aga oma ametiga teenite kommuniste, olete kommunistide sulane. Teie peremees istub Moskva Kremlis. Te olete kõik tema närused käsutäitjad, venelaste sabarakud. Miks te oma maa ja rahva eest ei seisa, täidate siin praegu ainult vene kommunistide käske. Võtke kirves kätte ja astuge oma õiguste eest välja, nii nagu teen seda praegu mina. Löön iga kommunisti maha, kes tuleb minu käest minu maad ära võtma.”
„Mina teie maad ei taha,” alustasin ettevaatlikult. „Minul ei ole teie maad tarvis, mina ei ole uusmaasaaja. Mina olen maamõõtja ja mina pean täitma oma tööülesandeid, mida minult nõuab Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.”
„Kus siin see vabariik on? See on venelaste poolt organiseeritud kurjategijate jõuk, kes on Toompeal võimu haaranud. Riigiorganid valitakse rahva poolt ja rahva poolt valitud saadikutest moodustatakse valitsus, aga kes neid on valinud, kes praegu Toompeal võimutsevad. Neid pole keegi valinud, valimisi pole ju olnud. Toompeal pesitseb praegu Moskvast saadetud röövlijõuk, kes nimetab ennast Vabariigi Valitsuseks. Eesti Vabariigi Valitsus asub praegu pagenduses Rootsis, aga siin võimutseb vene okupatsioon. Ja teie kõik siin olete okupantide käsilased, sest töötate koos nendega.”
Otsisin kaustast välja selle talumehe krundi plaani, asetasin lauale.
„Vaadake, siin on teie talu plaan, siin on kõik märgitud – kui suur, kui palju on põldu, kui palju heinamaad ja karjamaad. Siin on märgitud ka maa klassid – maa headus, väärtus. Teil on 10 hektarit põldu IV ja V klass, see tähendab, mitte väga hea põld, heinamaad on ka 10 hektari ümber, aga ülejäänud on võsa all olev praakmaa, kus kasvavad mõned üksikud männijussid. Ei ole palgimetsa.
Kui me teie maast 32 hektarit praakmaad ära lõikame, nagu maakorraldusseadus käsib, siis on see teie kasuks. Varsti pannakse teie talule peale tulumaks, samuti ka normid. Teil tuleb tasuda lihanorm, viljanorm, kartulinorm. Normid määratakse talu suuruse järgi. Mida väiksem on talu, seda väiksemad on normid.”
„Olgu normid nii suured kui tahes, mina maksan need, aga oma talust ma maad ära lõigata ei lase!”
„Ma soovitaksin teil veelgi rohkem maad ära anda kui 32 hektarit. Nagu ma selle taluplaani järgi näen, on teil head, kasulikku pinda ainult 20 hektarit, põld ja heinamaa, ülejäänud 42 hektarit praakmaad andke ära, selle liidame riigimetsa külge ja teile jääb ilus ja hea väike talu – 20 ha. Selle maa pealt on väga väikesed maksud ja väikesed viljanormid.”
„Minu talu ei ole teile kauplemise objektiks. Minu isa ostis selle maa mõisalt 75 aastat tagasi. Seda maad oli siis 62 hektarit. Minu isa ja mina tegime sellest maast talu, mis on üks tervik ja see on meie pere vara olnud 75 aastat. Mina vannun oma isa ja esivanemate vaimu nimel, mina ei lase teiesugustel kommunisminärakatel, vene okupantide käsilastel mitte ühtki jalatäit maad ära võtta minu maast!”
Ta haaras energilise liigutusega laualt kirve, tõstis selle tera kõrgele ja ütles:
„Ma olen teid hoiatanud. Kes tuleb minu maad mõõtma või võtma, löön kirvega maha!”
Ta vaatas mulle pikalt ja vihaselt otsa, siis heitis ta vihase pilgu ka Toominga ja Tiivase peale, pani kirve rahulikult, ilma kiirustamata, vöö vahele, pöördus ümber ja läks pikka­mööda ja väärikalt ruumist välja.
Ruumi tekkis vaikus. Siit ruumist käis üle nagu piksemürin, kus äsja sähvatas ja lõi välku. Ja kõuemürin jäi kajama meie kõrvu, kuigi piksetaat oli juba ammu lahkunud. Me istusime igaüks oma kohal nagu põrutatud. See oli nagu pikselöök, mis lõi selgeks sogase õhu. Järsku oli selge, mis toimub eesti külas, kui palju elektrit on õhus, mis pingestavad senini rahulikult elanud eesti talupoegi. Kui tullakse traditsioonilist elulaadi, loomulikku elukulgu ümber korraldama võõra malli järgi.
Pärast pikka-pikka vaikust, kus meist igaüks mõtles omi mõtteid, küsis Toomingas:
„Noh, maamõõtja, mis me selle taluga teeme?”
„Mitte mina, vaid maakorralduskomisjon otsustab, mida teha. Teie peate otsustama. Teie peate tegema otsuse ja siis alles mina lähen ja mõõdan. Minul pole otsustusõigust.”
„Aga mida teie kui maamõõtja soovitate?” küsis Toomingas.
„Jah, soovitada ma võin, aga enne peate teie otsuse langetama, siis ma soovitan ja siis arutame.”
Maakorralduskomisjon pidas omavahel aru. Nad arutasid pikalt, lõpuks ütles Toomingas:
„Meie arvame, et teeme nii, nagu seadus ette näeb, jätame talle 30 ha, ülejäänud kanname maafondi.”
„Aga seadus ütleb ka,” täiendasin mina, „et üle 30-hektarilisi talusid võib vähendada 20–30 hektari suurusteks taludeks. Mina soovitaksin jätta selle talu suuruseks 20 hektarit ja 42 hektarit kanda maafondi. See talu on küll 62 hektarit suur, kuid kasulikku ja tarvitatavat maad on seal kõigest 10 hektarit põldu ja 10 hektarit heinamaad. Ülejäänud maa on soo ja praakmaa. See maa ei too talule tulu. Selle talu peremees peaks maksma 42 hektari pealt tulumaksu ja täitma vilja- ning lihanorme, kuid tegelikku tulu ta selle maa pealt ei saa. Soovitan jätta sellele talule 20 hektarit maad, mida ta tegelikult ka kasutab ja ülejäänud 42 hektarit maad kanda maafondi. See talu piirdub Karula metskonnaga ja seda maad saab liita metskonna külge.”
„Oleme teie soovitusega nõus,” ütles maakorralduskomisjoni esimees Toomingas, „see otsus oleks õiglane.”
„Nüüd vormistage see otsus kirjalikult,” ütlesin, „ja kandke protokolli!”
Maakorralduskomisjon tegi nii, nagu ma soovitasin. Otsustasime piiride märkimise paariks kuuks edasi lükata, lootes, et talu peremees selleks ajaks rahuneb ja paratamatusega lepib.

Illustratiivne foto: http://ajapaik.ee

Traktorist Mart

Ühel päeval sõitis vallamaja ette suure mürinaga traktor, jäi värava taha seisma ja sealt ronis maha tolmune traktorist. See traktoriõlidega määrdunud mees tuli otseteed minu kabinetti, ütles tere ja astus pikemalt aega viitmata kohe asja juurde:
„Kas Vihula vallas on kusagil niipalju vaba maad, et ma saaksin endale talukoha, ühe uusmaasaaja talu teha?”
„Vabu maid on ja ka vabu talusid on, oleneb ainult sellest, millisesse kohta või külla te seda talu tahate ehitada.”
„Küla pole tähtis, mulle on kogu vald tuttav, mul ükskõik, kus külas. Mul on ainult üks tingimus, see maa peab olema vaba, mitte kelleltki vägisi ära võetud, ilma omanikuta. Ma ei taha nii, et ühel päeval tuleb omanik tagasi, ajab mu talust välja, või veel hullem, laseb mu põllupeenral maha. Nii, nagu siin saksa ajal juhtus. Mitmed uusmaasaajad lasti saksa ajal maha. Nad võtsid 1940. aasta maareformiga maad, neile anti suurtalunike maadest, muidugi valla poolt, aga saksa aeg peremees maksis kätte ja uusmaasaaja lasti maha. Et mingisugust lolli olukorda ei tekiks, andke mulle niisugune maa, millel ei oleks peremeest. Ma ei taha kuuli alla sattuda. Ma ei taha maa pärast surnukuuri sattuda.”
„Meil on siin kirjas mitu vaba talu,” ütles Toomingas, „ma võiksin soovitada.”
„Sinu soovitus ei loe midagi, ma tahan teada, mis maamõõtja minu jutust arvab,” ütles traktorist.
Ma vastasin diplomaatiliselt:
„Kõigepealt peate te oma soovi­avalduse maakorralduskomisjonile esitama, mitte minule. Maakorralduskomisjoni esimees on sm Toomingas, tema otsustab, kas teile anda maad, kust kohast anda ja kui palju anda. Mina seda küsimust ei otsusta. Kui maakorralduskomisjon on oma otsuse teinud, et teile anda maad, siis alles mina tulen ja mõõdan selle maa teile välja, teen plaani ja vormistan dokumendid. Nüüd pöördus Toomingas minu poole ja ütles:
„Sellele mehele me peame tõesti hea talukoha otsima. Ta on meie valla kõige kõvem traktorist. See mees on seda väärt, et ta saaks endale hea talu. Aastaid künnab ta peremeeste maid, künnab oma traktoriga võõrastel põldudel, kevadel teeb ta maha viljad, suvel künnab soid, teeb uudismaad, aga sügisel sõidab ringi peremehe rehepeksumasinaga ja peksab vilja, aga oma maad tal ei ole, tal ei ole ka oma maja, elab üüritud majas oma perega.”
Nüüd pöördus Toomingas traktoristi poole: „Sulle, Mart, me otsime korraliku talu, sest sulle on vaja head talu, sest sa ise oled ka hea ja tubli mees. Sa oled hea töömees, sinust saab väga hea talupidaja.”
„Aga mul on veel üks tingimus, enne kui ma maa vastu võtan.”
„Mis tingimus see veel on?” ­küsisin mina.
„Ma tahan oma talule ka hooned ehitada, elumaja, karjalauda, aida, sauna. Selleks on vaja ehitusmaterjali. Kas te metsamaterjali ka annate?”
„Jaa, riik annab sulle kuni 50 tihumeetrit metsamaterjali odava hinnaga, ainult ise pead maha saagima ja välja vedama.”
„See on väike asi, mul omal traktor, mis mul viga vedada.”
„Maakorralduskomisjon kirjutab kohe välja raieloa ja sa võid juba homme hakata lõikama.”
„Aga mul on veel üks tingimus.”
Me jäime uudishimulikult kuulama, mis tingimus tal siis veel on.
„Ma tahan ka ehituslaenu saada. Mul on vaja osta tsementi, telliskive, naelu, uksed, aknad tuleb lasta teha, kõik see nõuab raha. Aga raha mul praegu ei ole, vene raha. Ma kuulsin, et ka laenu antakse.”
„Laenu saate kuni 20 000 rubla. Kirjutage avaldus ja pangast saate kätte.”
Rohkem tingimusi traktorist Mart enam ei esitanud ja nüüd hakkasime üheskoos otsima sobivat vaba maatükki. Lõpuks jäime peatuma ühele 20 hektari suurusele talule Annikvere ja Vihula piirimail.
Toomingas selgitas: „See talu on omanikuta. Omanik suri saksa ajal, tema naine jättis talu maha ja läks elama oma vanemate juurde linna. See on tõesti vaba talu. Hooned on seal vanad ja lagunenud, nendes elada ei saa. Uuel omanikul on vaja uued hooned ehitada.”
See talu meeldis traktorist Mardile ja see vastas ka täiesti tema esimesele tingimusele. Mart kirjutas kohe avalduse ja maakorralduskomisjon tegi ka kohe oma otsuse, anda see talu talle.
Minul kui maamõõtjal polnud vaja midagi mõõta, sest talu läks üle uuele omanikule vanades piirides. Järgmisel päeval läksime Mardiga sinna tallu, otsisime plaani järgi üles ristikivid ja märkisime looduses talu ringpiiri.
Valla maakorralduskomisjon otsustas anda traktorist Mardile ka kaks lehma, ühe hobuse, kaks lammast ja seapõrsa. Neid loomi ei olnud vaja kelleltki ära võtta, sest need olid vallas arvel. Need olid Soome põgenenud perede loomad.
Kui Mart nüüd pangast laenu ka sai, siis oli tal kõik olemas, et uut elu täie hooga alustada. Nii hoolitses nõukogude riik uusmaasaajate eest, kelledest ta selle heateo kaudu lootis leida endale kõige ustavamad toetajad, nõukogude korra ülistajad. See heategu tehti teise inimese röövimise arvelt – ühelt võeti, teisele anti. Kellelt võeti, seda nimetati vaenlaseks, kellele anti, sellest loodeti saada endale ustav sõber.
Mardile kirjutati ka kohe välja maakorralduskomisjoni poolt maa ja varade üleandmise akt selle kohta, et temale ja ta perekonna nimele on tasuta ja põliseks pidamiseks kinnistatud Vihula vallas eraldatud maakoht, ühes kõigi õiguste ja kohustustega, mis ENSV seaduste, seadluste ja määrustega maa põliskasutajaile nüüd või edaspidi omistatakse. Aktile kirjutasid alla esimesena valla maakorralduskomisjoni esimees, teisena maasaaja ja kolmandana rajooni maakorraldaja.

Kes on nõukogude korra poolt, kes vastu?

Vallamaja ümber, vallamaja ees ja ka sees liikus alati inimesi. Siia ei tuldud muidu niisama uudistama, vaid siin käidi oma asju ajamas. Põhilised käijad olid praegu need, kellel oli vaja maaküsimusi lahendada.
Mõned tulid juba hommikul ja istusid seal õhtuni ning ei saanudki kõiki jutte veel ära räägitud, tuldi veel teisel päeval tagasi asju arutama. Üksteise käest küsiti nõu ja ka anti nõu, kui seda oli anda. Kui tihtipeale head nõu ei leitud, aga rääkida võis asjast alati. Tavaliselt on kõige paremad nõuandjad need, kes asjast kõige vähem teavad ja siis tekibki vaidlus. Mõne asja üle vaieldi vahel mitu päeva – mindi õhtul koju ja tuldi hommikul tagasi vaidlema. Ja vaielda oli palju ja kõige üle, sest see maailm oli nii heitlik ja vastuoluline, et paljudes asjades ei leitud ka vaieldes õiget otsa kätte.
Ja poliitiliste asjade võrdluseks oli ainet oi kui palju. Oli alles olnud eesti aeg, enne 1940. aastat, siis Vene okupatsioon, siis sõda ja Saksa okupatsioon ja nüüd jälle Vene okupatsioon. Ja neid okupatsioone kiputi ikka võrdlema eesti ajaga. Eesti aeg oli eeskuju, oli nagu etalon, ning Saksa okupatsiooni aeg ja nüüdne nõukogude kord nagu kõverpeegel, suur moonutis õigest riigist ja õigest riigikorrast.
Ka mind taheti tõmmata nendesse vaidlustesse, kui ma juhtusin ees­kojast läbi minema. Taheti teada minu seisukohta paljudes küsimustes. Vähe sellest, et kui taheti teada mõnda maareformiga seotud küsimust, aga pea alati taheti mind tõmmata poliitilistesse vaidlustesse, et välja selgitada minu vaated ja ka seisukohad okupatsiooni ja ka nõukogude korra kohta. Ma püüdsin selliseid vaidlusi vältida, et mitte anda kõneainet minu poliitilistest vaadetest, mida hiljem oleks olnud võimalik minu vastu ära kasutada.
Ei saa unustada asjaolu, et juba nõukogude võimu esimestest tundidest Eestimaal 1944. aastal alustas tööd ka vene julgeolek. Kohe lõid venelased oma julgeolekuvõrgu, värvates sinna inimesi vabatahtlikena ja sunniviisiliselt alatute ähvardustega ning nii oli varsti igas Eesti vallas ja igas Eesti külas julgeolekuagent, kes teadustas võimudele külas toimuvast, rahva meeleoludest ja ka kohe konkreetselt, kes on nõukogude korra poolt, kes vastu. Vastuolijad pandi kirja ja varsti algasidki nende inimeste arreteerimised ja Siberisse saatmised.